Isiksus taju omistused jaotusmaterjal (0)

Isiksus_majanduskool
ISIKSUS
Organisatsioon – kõik ühendused, kus inimesed on kokku tulnud mingi eesmärgi saavutamiseks ja mida seovad struktuur, tehnoloogi ja strateegia
Organisatsioonikäitumine (OK!) uurib inimkäitumist organisatsioonis
keskendudes üksikisikut ja rühma puudutavatele protsessidele ja tegevustele.
hõlmab ka organisatsiooni ja juhtimisprotsesside uurimist organisatsiooni pidevalt muutuvas sise ja väliskeskkonnas; huvitub eelkõige inimeste mõjust nendele
OK õ- petus inimkäitumise seaduspärasuste rakendamisest organisatsioonis – nende seostamine org struktuuri, tehnoloogia ja väliskeskkonnaga
OK - rakenduslik käitumisteadus, mille eesmärk on kaardistada laialdased praktilised ja teoreetilised teadmised, et avardada teadmisi inimkäitumise keerukusest ning anda teadmisi juhtimise mõtteviisist ja tegutsemisest
Organisatsiooni liikmeskonna moodustavad üksiksikud, kelle käitumine ja omavahelised suhted mõjutavad kõiki organisatsioonikäitumise aspekte , nii rühmakäitumist, eestvedamist kui ka organisatsiooni ühist kultuuri,

• Üksikisiku käitumine on peamine, mille kaudu mõista inimkäitumist ja suhteid ning ka iseenda käitumist organisatsiooni kontekstis.
  
• Üksikisiku käitumise mõistmine on aluseks rühmatöö ja organisatsioonikäitumise uurimisel .
  

Rääkides/uurides üksikisiku käitumisest organisatsioonis, peame alustama isiksusest. On olemas palju erinevaid teooriaid ja definitsioone isiksuse kohta, mis kõik käsitlevad seda ainet pisut erinevate nurkade alt. Iga inimene on indiviid (kuulub liiki Homo Sapiens, ) kas aga iga indiviid on isiksus?

• Isiksuse moodustavad üksikisikule ainuomased tunnusjooned, mis on teistele kas nähtavad või peidetud ning mis määravad üksikisiku käitumise sarnasuse või erinevused (Ian Brooks )
  
• Isiksus on inimesele iseloomulike omaduste kogum, mis teeb ta teistest erinevaks või silmapaistvaks . (Jüri Allik )
  

Tavakõnes mõistetakse isiksuse all iseloomu või karakterit ja sellel on tavakasutuse kaks tähendust – st midagi positiivset , teiseks – mida rohkem on isiksust seda parem.
Inglise keeles kasutatav sõna isiksuse kohta -„personality” - on tuletatud lad. keelsest sõnast persona – mis tähendab maski, mida inimene kannab. Äratuntav mask , mida inimene endale ette paneb, määrabki, millise inimesega on tegemist ja kuidas teda ära tuntakse. Isiksust iseloomustav sõna „karakter” tähendas algselt tegusõna „kriimustama” , „sisse lõikama”, seejärel hakkas see viitama sisselõigete tulemusele, äratuntavatele märkidele, mis selle tulemusel tekivad eseme pinnale. Täna tähendab see isiksust iseloomustavaid isikupäraseid omadusi.
Isiksuseks ei sünnita vaid kasvatakse. Isiksus ei saa olla ilma teadvus ja eneseteadvuse olemasoluta, käitumise regulatsiooni ja järjepidevuseta, adekvaatse maailmapildita)
Üksikisik mõjutab teisi inimesi organisatsioonis läbi suhtlemise: isiksuste vahelised erinevused võivad põhjustada nii konflikte või vastupidi - täiendades üksteist ning aidata nii moodustada efektiivseid meeskondi.
ISIKSUSE STRUKTUUR
Inimestel on suhteliselt püsiv kalduvus ( seadumus ) sarnastes oludes kindlal viisil mõelda, tunda ja käituda. Viimased uuringud näidanud, et enamus seadumusi on kas mõõduka või väga tugeva pärilikkusega Üksmeeles ollakse, piisab suhteliselt vähestest, 3-5 tunnusest, et ammendavalt ja ülevaatlikult kirjeldada isiksuse kõiki seadumusi.
On uurijaid, kes usuvad, et isiksuse struktuuri saab paika panna viie põhidimensiooniga nn „suure viisikuga” (L.R.Goldberg, Costa, McCrae )
Neurootilisus – seadumus kogeda ja üleelada negatiivseid tundeid (hirm, kurbus ,süü, viha, murelikkus) , emotsionaalse stressi mittetalumine, soodumus emotsionaalseks häirituseks mis avaldub depressioonis, vaenulikkuses või võimetuses kontrollida oma emotsioone pingelistes olukordades ,
Madal neurootilisus on seotud stabiilse närvisüsteemiga. Inimesed, kellel on madal neurootilisus on rahulikud, tasakaalukad ning suudavad taluda emotsionaalselt pingestatud olukordi , nad on sageli rahulolevamad ka oma elu ja sotsiaalsete suhetega .
Ekstravertsus - seadumus koguda positiivseid emotsioone. Introvertsus ja ekstravertsus on seotud ajukoore aktiivsusega. Introvertidel on ajukoor väga aktiivne ning nad soovivad välist aktiivsust vähendada. Ekstravertidel on ajukoore aktiivsusaste madal ja nad otsivad välist erutust, suhtlemist teiste inimesega. See joon väljendab nende põhierinevust, millest lähtudes hakkab inimene otsima talle omast keskkonda . Näit. ekstraverdid eelistavad rahvarohkeid kogunemisi, nad on aktiivsed, enesekindlad, jutukad. Introverdid eelistavad üksindust ja see ei tee neid õnnetuks.
Avatus kogemusele – seadumus, mis paneb inimese huvi tundma ümbritseva maailma ja oma siseelu vastu. Avatud inimesed on ebakonventsionaalsemad, paindlikku mõtlemisega, võtavad hõlpsasti omaks uusi ideid ja tundeid, mittetraditsioonilisi väärtusi. Suletud inimesed on konservatiivid, kes eelistavad vaha ja järelproovitut uuele ja tundmatule.
Sotsiaalsus - seadumus usaldada teisi inimesi, olla omakasupüüdmatu ja leplik. Sisaldab neid aspekte, mida tavaliselt nimetatakse inimlikuks : altruism, hoolivus , emotsionaalse toetuse jagamine. Sellised inimesed on valmis teisi aitama , olles veendunud, et teised vastavad samaga.
Mittesotsiaalne inimene on enesekeskne / egotsentriline , skeptiline teiste kavatsuste suhtes. Oma suhetes on ta pigem, pigem antagonistlik kui kooperatiivne , mistõttu mittesotsiaalsed inimesed on teiste seas vähem populaarsed , kui need, kes on teistega sõbralikud ja leplikud.
Meelekindlus – seadumus kontrollida oma soove ja impulsse. Tähistab ka tahet ja sihikindlust, usaldusväärsust ja enesekontrolli. Sellised inimesed planeerivad oma tegevusi ette, organiseerivad oma elu ja viivad oma kavatsused ellu ka siis kui see nõuab pingutust ja enesedistsipliini (keegi, kes loeb raamatud alati lõpuni ka siis kui see on igav jne) Madala meelekindlusega inimestel puudub tahtekindlus ja nad lasevad sündmustel kulgeda oma rada pidi.
Seadumused on ajas stabiilsed ja suhteliselt muutumatud – kolme aastase lapse temperamenditüübi alusel võib juhusest suurema tõenäosusega ennustada, milline on ta isiksus täiskasvanuna. Mingi areng isiksuseomadustes ajajooksul siiski toimub - sotsiaalsus ja meelkindlus kasvavad, teised omadused vähenevad. Seega on keskealised inimesed võrreldes noorematega teiste inimeste suhtes leplikumad, emotsionaalselt stabiilsemad, korralikumad ja organiseeritumad, kuid samal ajal vähem aktiivsed ja energilised ja pigem konservatiivsed (NB RÄÄGIME ÜLDISEST KOGUMIST! )
Senised pärilikkuse ja keskkonna mõju kohta käivad tulemused võib sõnastada järgmise reeglina . ca 50% kõige üldisematest seadumustest on seletatav pärilikkusega, ca 20% mõõtmisviga ja 30% keskkonnast. Kõige suurem keskkonna mõju on sotsiaalsusele – kõige väiksem mõju ekstravertsusele.
Kasvatuse ja perekonna mõju peamistele seadumusele on nulli lähedane. Kuid ümbrus ja elujuhtumused avaldavad kindlasti mõju sellele millised huvid, väärtused, hoiaku, harjumused inimesel välja kujunevad, kuidas ta õpib toime tulema inimestega, lahendama kriitilisi olukordi - neurootik õpib toime tulema oma ärevuse ja hirmudega, introvert sotsiaalset suhtlust nõudvate olukordadega. Kui inimene ei talu stressi, siis on teda raske muuta pingeolukordadega hirmus hästi kohanevaks. Aga me saame nende teadmiste abil õpetada inimesi eri situatsioonides toime tulema. ( Jüri Allik „Psühholoogia keerukusest” põhjal).
NB! Viimase aja uuringud annavad veel ühe huvitava tähelepaneku - mitte keskkond ei kujunda inimest, vaid inimene valib endale keskkonna ,mis tema seadumustega kõige paremini sobib. Ja kui see ei sobi, siis ta kas üritab seda muuta sobivamaks või lahkub
Inimese enda subjektiivsed hinnangud oma isiksuse kohta, langevada piisavalt hästi kokku sellega, mida teised temast arvavad. Kuigi tutvuse aeg ja võimalus näha inimest erinevates olukordades, parandab seadumuste hindamise täpsust, saab põhilisi isiksuse omadusi hinnata piisava täpsusega juba 5 minutilise kohtumise järel. Suur hulk tänapäeva teadlasi usub, isiksuse omadused on päris avalik asi, mida inimene ja teda tundvad teised inimesed saavad piisava täpsusega hinnata st. seal sees on ka ebatäpsusi, kuid inimese hinnangud on siiski piisavalt adekvaatsed. (Jüri Allik)
ISIKSUSE TEOORIAD:
Isiksuse erinevuste seletamiseks on loodud palju teooriad.

• Psühhoanalüütilised isiksuseteooriad – Freud ; Jung;
  
• Iseloomuga seotud teooriad – isiksus peamised avaldusvormid - väärtushinnangud, võimed, temperamendiomadused (Cattelli ja Kline ; Eysenck jt)
  
• Humanistlik käsitlus - keskendub peamiselt inimese arengule, kuid uurib ka mina - pilti ja mina – käsitlust/ kontseptsiooni (kuidas inimene ennast tajub võrdluses teistega)
  

Organisatsioonikäitumise seisukohalt oluline teada. Inimesel on kaks põhivajadust;

• vajadus teiste inimeste mingisuguse positiivse suhtumise järele
  
• vajadus arendada oma potentsiaali ning võimeid ehk vajadus eneseteostuseks. Need kaks asja
  

mõjutavad vastastikku teineteist.
Inimese „mina – käsitlus” kujuneb välja sotsiaalsete suhete kaudu, teiste inimestereaktsioonide üle muretsemise tulemusena. Inimesed, kelle „mina – käsitlus” ja ideaalmina on suhteliselt kooskõlalised, on võrdlemisi kõrge enesehinnanguga , nad tunnevad end turvaliselt, ei vaja pidevalt välist tunnustust
Inimesed, kelle ideaalmina ja „mina käsitlus” ei ole tasakaalus, vajavad pidevat kinnitust „oma väärtusele”. Sellised inimesed peavad olema kogu aeg kindlad teiste sotsiaalses heaks kiidus,
Enesehinnang on inimese hinnang oma väärtusele, see mõjutab inimeste valikuid tegevuste ja tööde valikuid.
Organisatsioonikäitumise aspekt ist oluline: põhimõtteliselt näitab see, kui hästi inimene end organisatsioonis tunneb, siin annab küllalt palju juhtidel ise ära teha. On selge, et kõrge enesehinnanguga inimene on enesekindlam (…. Mõjub veenvamalt, saavutab „eksperdistaatuse” seetõttu veidi kiiremini)

• Positiivne enesehinnang tähendab tavaliselt, et inimene tunneb end organisatsioonis hästi, see parandab inimese motivatsiooni, vähendab stressi, vähendab töölt ära oldud aega jne Suurendab usku enesetõhususse (NB! Vestlustel kandidaatidele hea tunde loomise olulisus, uue töötaja sisseelamisprotsessi toetamine )
  
• Negatiivne enesehinnang – võib tekitada neg suhtumist , vähendada inimese hinnangul tema väärtust, usku oma enesetõhususse. (isegi kui see hinnang on nn parandamatu, saab osaliselt seda pisutki mõjutada – kas toetades või nn, maapeale tagasi tuues (aga seda ka toetades!)
  

NB! Potentsiaalne eneseteostus sõltub inimese „mina – käsitlusest” vähemalt sama palju või rohkemgi kui eneseteostuse või arengu objektiivsetest näitajatest.
Enesetaju kõige olulisemaks omaduseks on enesetõhusususkumused. (vt.lisa 1)
Enesetõhusus – meie tajutud kompetentsus ehk see, mille saavutamist me endale jõukohaseks peame; usk endasse, et oleme võimeline ülesannet hästi sooritama .
Meie uskumused oma võimete kohta on äärmiselt mõjukad.

• Kõrge enesehinnang tähendab, et me püstitame endale kõrgemaid eesmärke,
  

• Uskumused mõjutavad meie püsivust - võimaldavad meil jätkata kuni lõpuks saabub edu.
  
• Tunne, et suudad kontrollida/ olukorda toime tulla vähendab ärevust ja stressi ning võimaldab inimesel tõhusamalt toimida.
  
• Kõrge enesetõhususega inimesed kipuvad valima tegevusi ja olukordi, mis on keerukamad kui nende võimete senine tase seda eeldaks. Sel juhul peavad nad panema oma tegevusse rohkem lisapingutust, nad saavutavad seega rohkem ja arendavad ka oma võimeid. Madal enesetõhusus võib mõjutada nii käitumist kui töösooritust vastupidises suunas.
  

inimene, kes tunneb, et suudab keskkonda mõjutada, pingutab rohkem ja töötab iseseisvamalt (Tööülesandeid jagades arvestada sellega, paku inimesele jõukohaseid väljakutseid),
Inimese enesetajust rääkides on veel väga oluline mõiste:
Kontrollkese – kui hästi kontrolli alla tunneb inimene olukorra olevat
Sisemine tunnetatud kontrollkese - inimene tunneb, et ta mõjutab suurel määral temaga juhtuvat, ta kontrollib ise oma elu ja tegevust. Tänu sellele tundele/ usule , et suudab oma karjääri mõjutada , kaldub olema rohkem motiveeritud ja pühendunum kui välise kontrollkeskmega inimesed.
Väline tunnetatud kontrollkese - inimene tunneb, et teada mõjutavad pigem teised inimesed ja org.n. (ma ei saa midagi muuta, seepärast pole mõtet teha ka kaugele ulatuvaid plaane.)
Kontrollkeskme puhul on kriitilise tähtsusega see , kuidas inimene end org. tajub.
Seda saavad juhid organisatsioonis teatud määral mõjutada, luues keskkonna, kus inimest ei väärtustatakse, temaga arvestatakse, ta on kaasatud või vastupidi.
Isiksus mõjutab hoiakuid ja motivatsiooni, isiksuse omadustest sõltub osaliselt ka see, kuidas inimesed organisatsioonis käituvad.
TAJU JA TAJUPROTSESSID
Katse 21 : Tudengitele näidati inimeste nägusid ja samal ajal kõlasid kas sõbralikud või vaenulikud hääled. Hiljem pilte vaadates, pidid tudengid meenutama pildi juurde käivat hääletooni.
Tulemus: Vastustel ei olnud midagi ühist varem kuulduga. Seostati hääli pigem piltidel olevate inimeste ilmetega, naeratus seostus meeldiva häälekõlaga jne.
(Ameerika europsühholoogi Daniel Schacteri)
NB! Meeleolu kongruentsi efekt - me valime selle, mida mäletame, kooskõlas oma käesoleva hetke meeleoluga.
Taju on viis, kuidas näeme ja tõlgendame sündmusi meie ümber . Taju on protsess, millega üksikisik häälestab end keskkonnalainele.
Taju – olulisim faktor, mis mõjutab inimese käitumist nii org.nis kui väljaspool seda.
Kõik me näeme, tajume sündmusi erinevalt (näit keegi tajub kiitust kui siirast tunnustust, teine kahtlustab manipuleerimist jne.)
Tähelepanu toimib kolme astmena

• märkame väliseid stiimuleid : näeme, kuuleme midagi olulist; huvitavat – nagu sündmusi, suhtlemist, detaile keskkonnast (näit. olete hilinemas ja märkate iga peatust, punast foorituld)
  
• Sõelume välja stiimulid , mida soovime tähele panna
  

tõlgendame ja klassifitseerime stiimuleid, tehes seda näit eelneva kogemus või kasvatuse põhjal ..või rikutuse astme põhjal Kuidas me stiimuleid tõlgendame sõltub oluliselt isiku hetkemeeleolust või varasemast (suhtlemis)kogemusest. (Näide kutse „juht tahab Sinuga rääkida”)
Olukorrale antud tähendust mõjutavad nii see, kuidas me tajume teist osapoolt ja keskkonda (näit toetava või vaenulikuna) kui meie hoiak. Ilmselt sõltub tajust ka teise osapoole sõnumist arusaamine, selle tähenduse tõlgendamine.
TAJUJA
TAJUTAV
SITUATSIOON:
Isiksus
Olek
Ametlik või mitteametlik
Hoiakud ja väärtused
Käitumine
Toimumiskoht
Minapilt
Sõnaline suhtlemine
Kogemused
Sõnatu suhtlemine
Meeleolu
Sündmused
See, kuidas me tajume olukorda sõltub paljudest aspektidest:
tajuja isikust ( vajadustest , soovidest, motiividest ja isiklikest kogemustest jne), teise osapoolest (tajutavast), situatsioonist, kus me viibime.
NB Organisatsiooni käitumine– taju on põhiline kriteerium, mille järgi töötajaid valitakse
Hoiakud/taju võivad kõige rohkem probleeme tekitada siis kui toetuvad eelarvamustele ja tajumiselt ning suhtlemiselt tehtud vigadel
VIIS PEAMIST TAJUVIGA

• Stereotüüpne mõtlemine ( eelarvamused ) – sellega on tegu siis, kui omistada kellelegi omadusi ainuüksi tänu tema kuulumisele sotsiaalsesse või demograafilisse gruppi. Isikuid jaotatakse gruppidesse , lähtudes tajutavast informatsioonist. (noor või vana), seejärel omistatakse grupi teiste liikmete omadused ka antud isikule. Faktilist alust tegelikult selliseks järelduseks pole. Mingi kriteeriumi aluseks (suvalise) jagatakse inimesi „meil” ja „teil” ning see järel antakse gruppidele võrdlev hinnang, Seda võimendavad oluliselt gruppide võitlemine ressursside pärast ning väärtuste ning ideoloogiate vastandlikkus. Üsna levinud kui on tegu võistlusliku kultuuriga .
  

• Valiv taju on edasiarendus stereotüüpidest – tajuja on juba ette otsustanud, kuidas inimest/sündmust tajuda. Näit kui on ette otsustatud, et uus juht on plaanib meeskonda välja vahetada, siis nähaksegi vaid neid märke. Kui juhiga käib kaasas positiivne maine, siis on kergem kontakti leida
  

• Haloefekti lõks - üldmulje kujundatakse mitte gruppi kuuluvuse vaid isiku ühe tunnuse põhjal tehakse järeldusi ka tema teiste omaduste kohta. Näit välimus: prillid – tark, blond – rumal jne. Haloefekt sugeneb inimese tajusse siis kui teise inimese kohta on väga vähe teada. Me kipume tegema järeldusi selle teadmise põhjal, mis meil on. Ennustame, et kui kellelgi on mõni iseloomujoon, on tal ka mitmeid muid selle omadusega seotud jooni näit kui on abivalmis on ka heasüdamlik jne. Probleem selles, et esimene mulje säilib ka hiljem, inimest paremini tundma õppides, kõik uued teadmised sobitatakse olemasoleva malliga, mis ei allu kergesti muutustele ka siis kui info sellele risti vastu käib.
  

Moonutusi võib tekitada ka

• Selektiivne taju: valitakse välja teatud informatsioon, mis varasemat arvamust kinnitab või toetab, ning filtreeritakse välja kõik, mis veendumusega kokku ei sobi. Selektiivsus võimendab stereotüüpe ja haloefekte
  

• Projitseerimine - teisele omistatakse samu jooni ja tundeid, mis endale ( ära oleta, mida teine mõtleb vaid küsi ja räägi!) see on tavaliselt seotud kaitsta oma eneseteadvust. Inimesel on vaja näha ennast järjekindlas ja positiivses valguses, neg omaduste tajumisel projitseeritakse need sageli teistele. „Mina küll tahaks, aga tema …”
  

Arvestada tuleb ka taju kaitsemehhanismidega, mis aitavad meil ennast kaitsta mingil põhjusel vastuvõetava informatsiooni eest, seda kas tõrjudes, moonutades või ignoreerides. Informatsiooni, mis me eneseteadvuse või ettekujutusega teistest ei sobi, kaldume ignoreerima, muutma või ümber sõnastama nii, et see sobib meie varasemate hinnangutega
Omistuste tegemise teooria
Inimesed käituvad kui naiivsed teadlased kogudes faktilist infot ning kasutades seda võimalike põhjuste ja teooriate loomiseks
Omistuste = atributsiooniteooria tegeleb sellega, kuidas inimesed oma ja teiste toimingutele seletusi annavad, enda või teiste käitumisele põhjuseid omistavad.
Üheks kõige tähtsamaks teiste inimeste kohta tehtavate omistuste aspektiks on see, kuidas me hindame tahtlikkust. Kui peame kellegi tegu tahtlikuks, siis teeme omistusi isiksuse, eelsoodumuse või kavatsuse kohta ja jätame täiesti kõrvale mõtte, et see tegu võis olla tingitud konkreetsest situatsioonilist või keskkonnast.
Näide: te palute oma uuel ülemusel väga olulise aruande jaoks päeva lõpuks andmed saata. Õhtul tema poole pöördudes, selgun, et ta on selle tegemata unustanud. Me võime olukorda tõlgendada näiteks nii, et juht ei pidanud teid või teie palvet piisavalt tähtsaks. Arvame, et ta on enesekeskne egoist, kes tegelikult tahabki teist varjatul moel lahti saada (tahtlik tegu!) . Aga inimene võib olla lihtsalt väga väsinud ja seepärast hajameelne (situatsiooniline omistus)

• NB! Inimestel on tendents teha omistusi isiksuse, kavatsuse baasil ja ignoreerida situatsioonilist infot
  
• NB! Fundamentaalne atributsiooniviga - tõlgendame teiste käitumist erapoolikult. isegi siis, kui me püüame seletada täpselt samu asju kipume enese käitumise kohta tegema situatsioonilisi omistusi, teiste puhul kipume eeldama, et nende käitumise põhjused tulenevad inimese isiksusest, mitte keskkonnast. Viga võib tuleneda ennastsäästvast eelarvamusest – kaldume oma edupõhjuseks pidama endaga seotud tegureid (tarkus, töökus jne, ebaedu põhjuseks on teised.
  

Lisaks me kasutame omistusi tehes teadmisi asjade tavalisest seisust ,
kasutame omistusele hinnangu andmiseks koosvarieeruvust st me vaatame, millal ja kui sagedasti asjad juhtuvad. Kelley (1973). Koosneb III komponendist .
Konsensus /üksmeel st teiste inimeste käitumise arvesse võtmist. Kas teised inimesed, käituvad samas olukorras samamoodi - kas kaebusi on ühe juhi kohta (konsensus väike) juhtide kohta tihti (konsensus suur) kas kõik jäävad hiljaks või mina üksinda.
Eristatavus käsitleb toimingu objekti - kas inimene käitub teatud viisil ainult ühes kindlas olukorras või ka teistes olukordades - sama juhi kohta kaebusi ka teistes olukordades (eristuvus väike) või pole ennem olnud (eristuvus suur); hilineb kõikjale – või ainult siia.
Järjepidevus käsitleb seda, kuidas inimene on käitunud eelnevatel juhtudel - kas inimene on mingi ajajooksul alati nii käitunud või pole seda varem juhtunud, (sage/esmakordne)
Kui eristavus ja konsensus väike, järjepidevus kõrge = sisemine põhjuslikkus (inimesest enesest tingitud) järelikult tuleb inimese käitumist tuleb edasi jälgida.
Käitumise konsensus ja eristuvus on suur, ning ebajärjepidev = väline põhjuslikkus (probleem on keskkonnas, teistes inimestes). Kuna omistamine on suuresti taju küsimus, peame silmas pidada ka võimalikke moonutusi ja eelarvamusi. Tegelikkuses inimene nii naiivselt ei käitu, kuid oma iva on selles teoorias olemas. Üsna kasulik mõelda enne hinnangute andmist)
Uurijad on leidnud, et inimesed kasutavad oma edu põhjendamiseks erinevaid omistusstiile, mis korreleeruvad kindlustundega tuleviku suhtes. Oma edu suhtes püsivaid omistusi tegevad inimesed (seda teen hästi) on tulevase edu suhtes kindlamad kui need, kes teevad ebastabiilseid omistusi (seekord läks hästi).
Kõrge saavutusvajadusega inimesel on enamus sisemisi põhjuslikkusi, ta usub, et saavutab edu iseenda võimete tõttu, tema omistused edule on sisemised.
Depressiivne omistusstiil sisaldab uskumust, et põhjused on ainult sisemised ja pigem globaalsed ning stabiilsed. Tulemuseks õpitud abistus. Kui inimesel tekib tunne, et nad kontrollivad olukorda, muutusid jõupingutused palju püsivamaks.
NB! Inimese aitamise võtmeülesanne on tema omistusstiili vaidlustamine.
7