madalamates mägedes, välja arvatud Lääne-Aafrika ja Kongo nõgu. Zorilla on öise eluviisiga loom. Päeva veedab ta puude juurte alla pehmesse mulda kraabitud urus. Kõva mullaga piirkondades kasutab ta meelsasti teiste loomade mahajäetud urge. Zorilla on kiskja, kes sööb väikeseid sisalikke, konni, madusid, maapinnal pesitsevaid linde ning kuni jänesesuuruseid imetajaid. Ta sööb ka linnumune, vihmausse ja suuremaid putukaid. Inimasulate ligiduses elutsevad zorillad püüavad kodulinde, peamiselt tibusid. Sageli neid aga talutakse, kuna nad hoiavad kontrolli all närilaste arvu. Nagu teised kärplased, paneb ta liiga suureks osutunud saagi ,,mustadeks päevadeks" kõrvale. Zorilla saab suguküpseks 1.-2. eluaastal. Tema innaaeg algab märtsikuus. Tavaliselt sünnib tal pärast 35-44 päeva tiinust 1-3 poega. Poegi imetab emasloom reeglina kuu aega. Enne kui
Kes on näinud teda akna taga pekitükikese küljes rippumas, see tunneb ta ära helekollase kõhualuse järgi. Samuti on teda kerge ära tunda ainult temale iseloomuliku lihtsa ja meeldiva lauluviisi järgi ("tsitsifüüü, tsitsifüü"), mis kõlab kui "sitsikleit-sitsikleit". Rasvatihane on elav ja liikuv lind, keda Eestis võib kohata aastaringi. See vilgas linnuke on levinud peaaegu kogu Euroopas, Aasias ja Põhja-Aafrikas. Eestis on levinud ta üle kogu maa. Eelkõige võib teda kohata inimasulate ümbruses, looduslikes- ja kultuurpuistutes. Sobiva pesapaiga valib välja isaslind. Pesa asuvad ehitama mõlemad vanemad koos. Pesa ehitatakse tavaliselt sobivatesse puuõõnsustesse või pesakasti. Ära ei põlata ka kuldnoka pesakaste, rähni pesakoopaid ning isegi postkaste, õõnsaid aiaposte jms. Maailmast on teada juhtum kus pesa ehitati isegi kaamelikoljusse. Ehitusmaterjalina kasutavad tihased rohukõrsi, lehti ja sammalt. Pesalohk padjandatakse paksult karvade ja sulgedega.
Selle referaadiga räägin Eesti niitudest. Niidud on elukooslused, kus kasvavad peamiselt mitme aastased rohttaimed. Minu referaat räägib kurerehast ja tema elust puisniidul. Esiteks teen väikese ülevaate puisniidust. Kunagised hõredate lehtpuutukkadega metsaheinamaad moodustavad puisniidud. Puisniidud on arvatavasti vanimad inmtegevuse mõjul tekkinud taimekooslused. Arvatakse, et puisniitude laialdasem levik algas pärast vikati kasutusele võttu 8000-9000 aastat tagasi, kui esimeste inimasulate ümber hakati puid raiuma,heina varuma ja karjatama. Heinategu puisniidul nõuab rohkesti käsitööd. Masinaajastul kaotasid puisniidud oma tähtsuseheinamaana ja hakkasid võsastuma.Tänapäeval säilitatakse niitmise teel haruldasemaid puisniite. NIITUDE LIIGID Eestis on mitmeid erinevaid niite nagu näiteks; - rannaniit, asub mere ääres,vähe taimi, väga palju kive, tamestikku mõjutab soolane merevesi
Kes on näinud teda akna taga pekitükikese küljes rippumas, see tunneb ta ära helekollase kõhualuse järgi. Samuti on teda kerge ära tunda ainult temale iseloomuliku lihtsa ja meeldiva lauluviisi järgi ("tsitsifüüü, tsitsifüü"), mis kõlab kui "sitsikleit-sitsikleit". Rasvatihane on elav ja liikuv lind, keda Eestis võib kohata aastaringi. See vilgas linnuke on levinud peaaegu kogu Euroopas, Aasias ja Põhja-Aafrikas. Eestis on levinud ta üle kogu maa. Eelkõige võib teda kohata inimasulate ümbruses, looduslikes- ja kultuurpuistutes. Sobiva pesapaiga valib välja isaslind. Pesa asuvad ehitama mõlemad vanemad koos. Pesa ehitatakse tavaliselt sobivatesse puuõõnsustesse või pesakasti. Ära ei põlata ka kuldnoka pesakaste, rähni pesakoopaid ning isegi postkaste, õõnsaid aiaposte jms. Maailmast on teada juhtum kus pesa ehitati isegi kaamelikoljusse. Ehitusmaterjalina kasutavad tihased rohukõrsi, lehti ja sammalt. Pesalohk padjandatakse paksult karvade ja sulgedega.
häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad mõnikord kähisevalt. Valge-toonekurg on tavaline kogu Eesti mandriosas, eriti aga Kagu- ja Lõuna-Eestis. Läänesaartel kohtab teda aga üliharva. Lisaks leidub teda katkendlikult kogu Euraasias ja Loode-Aafrikas, kuid meil on ta oma leviku põhjapiiril. Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava-kultuurmaastikke, jõeluhtasid. Samuti ei pelga ta inimasulate ümbrust, ja seda just sobivate pesaaluste tõttu, mida inimesed talle panevad. Toonekurg rajab oma okstest pesa ainult tugevale alusele puudel või majakatustel. Puudest eelistab ta kuuske, kaske ja lehist, sest need annavad sobivate tugedega ladvatüükaid, millele pesa rajada. Vanad kurepesad kaaluvad kuni 500 kg ja on läbimõõduga 1...2 m. Selliseid hiidpesi ei suuda tihti ladvast pehkinud puud üleval pidada ja nii hukkub igal aastal tormidega hulk poegi ja mune. Valge-toonekurg muneb 2.
Munevad munad taimedele, millest röövikud(vastsed) toituvad Munast areneb röövik liblika ussikujuline vastne Röövik nukkub. Nukk liblika liikumatu arengujärk, kellest areneb valmik Valmik täiskasvanud liblikas Täismoone-koosneb muna, vastse, nuku ja valmiku etapist Täismoone vastne muna nukk valmik Väike-kärbtiib Väike-kärbtiib on koerlibliklaste sugukonnast Väike-kärbtiib on pigem metsaliik, inimasulate läheduses ei pruugi neid kohata. Liblika pruunilaigulised tiivad on servadest säbrulised ning ta tiibadel on komasid meenutavad kujutised Väike-kärbtiib meenutab puulehte Kärbtiivad(rööviku staadiumis) toituvad humalast, kõrvenõgestest, kase-, jalaka- ja sõstralehtedest Käitumine on isasliblikatel mõõdukalt agressiivne - hoitakse kindlat territooriumi, teised liblikad peale emaste kärbtiibade peletatakse eemale Väikesed-Kärbtiivad talvituvad valmikuna samblas või kulus
haistmine, kuulmine, ngemine, vastupidavus, kaitse- ja jahiinstinkt ning hlbus dresseeritavus Koera koost inimese majapidamises on kestnud vga ammu. Nagu ka teised koduloomad plvneb ka koer metsikutest eellastest. Alles viimase paarisaja aasta kestel on paljud loodusteadlased (G. Buffond, P. S. Pallas, K. Linn jpt) uurinud koera plvnemist. Tugevaks tukeks koera eelajalooliste vormide uurimisel koera jnuste leidmine 1861 aastal veitsis ja Trioolis avastatud kiviaegsete inimasulate vljakaevamisel. Leitud koer nimetati soo - ehk turbakoeraks (Canis familiaris palustris). Esimene teadaolev koeralaadne loom on Cynodictis (kassitaoline loom). Arvatavalt plvnevad kik kodukoerte liigid aasia hundist. heks vikesekasvuliste aasia huntide kodustamise eelduseks vib pidada fakti, et nad on raipesjad. Samas suurekasvulised Euroopa ja Phja-Ameerika hundid pavad ja tapavad suuri saakloomi. Hurda- ja hagijalaadsed koerad (Vana-Egiptus)
aidata igaüks tugevate ja vastupidavate pesaaluste ülesseadmisega! Levik Valge-toonekurg on tavaline kogu Eesti mandriosas, eriti aga Kagu- ja Lõuna- Eestis. Läänesaartel kohtab teda aga üliharva. Lisaks leidub teda katkendlikult kogu Euraasias ja Loode-Aafrikas, kuid meil on ta oma leviku põhjapiiril. Pesitsemine Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava-kultuurmaastikke, jõeluhtasid. Samuti ei pelga ta inimasulate ümbrust, ja seda just sobivate pesaaluste tõttu, mida inimesed talle panevad. Toonekurg rajab oma okstest pesa ainult tugevale alusele puudel või majakatustel. Puudest eelistab ta kuuske, kaske ja lehist, sest need annavad sobivate tugedega ladvatüükaid, millele pesa rajada. Vanad kurepesad kaaluvad kuni 500 kg ja on läbimõõduga 1...2 m. Selliseid hiidpesi ei suuda tihti ladvast pehkinud puud üleval pidada ja nii hukkub igal aastal tormidega hulk poegi ja mune. Valge-toonekurg muneb 2
Nad on kitsalt kohanenud lihasööjad, kellele ei sobi inimeste toidulaualt ülejäänud taimne toit. Veel enam kassid ei vaja süsivesikuid ja neil puudub süljes neid lõhustav ensüüm amülaas. Kuidas siis leidsid inimesed ja kassid teineteist? Suure tõenäosusega on selle põhjuseks koduhiir (Mus musculus domesticus). Koduhiir on pärit praeguse India piirkonnast. Nende arvukus suurenes kordades koos põllumajanduse arenemisega. Pole kahtlust, et need hiired meelitasid ka kasse inimasulate lähedusse, kus kahjuritena elavad hiired olid väikestele kiskjatele kerge saak. Ajapikku harjusid kassid oma inimestest naabritega. Edukamateks osutusid usaldavamad ja taltsamad isendid. Ka inimesed märkasid, et kassid aitavad säilitada nende toitu, millest tulenevalt suhtusid nad oma uutesse naabritesse sõbralikult. Oletada võib ka, et mõned kassid, kes olid teistest võluvamad (suured silmad, lame nägu, kõrge laup) leidsid inimeste juures veel soojemat vastuvõttu
vabanevad koheselt. Noored sisalikud on algul kuldpruunid või hõbehallid, kõht ja küljed on mustad. Seljal on neil must triip, mis kaob isastel suguküpseks saamisega. Nad on sündides 7-10 cm pikad. Suguküpseks saavad vaskussid 3 aastaselt. Toidulaud. Tänu oma aeglusele püüab aeglaseid loomi, nagu teod, vihmaussid, putukad, nälkjad ja ämblikud. Vaenlased. Vaskussi vaenlasteks on väikekiskjad nagu rebane või nugis, samuti röövlinnud, kured ning ka rästikud. Inimasulate läheduses on suurimaks vaenlaseks kodukassid. Vaskuss on sisalik, keda on ekslikult peetud maoks, kuna tal puuduvad jäsemed. Teadlased on aga tõestanud, et vaskussil on selgroos algselt välja arenenud jäsemed. Peaga puurides võib ta omale metsakõdusse ka ise uru uuristada.Tasasel maapinnal liikudes on vaskussi liigutused kohmakad ja aeglased,Kuna vaskuss on aeglaselt liikuv loom, on tal ka palju vaenlasi - rästikud, madukotkad, toonekured, rebased, nugised, kährikud jne
šaakal elab tasandikel tihedas põõsastikus või roostikus jõgede, järvede või mere lähedal. Šaakalid on paiksed loomad. Nad ei soorita ka hooajalisi rändeid. ELUPAIK nad elavad tihti asulate lähedal ja puutuvad tihit inimestega kokku šaakali toidusedel sarnaneb rebase või kähriku omaga, suure osa toidust moodustavad raiped ja inimese toidujäänused , sellepärast just eriti talvel on nad inimasulate lähedal. Ta eelistab pisiimetajaid ja linde süüa, aga ta püüab ka sisalikke, madusid, konni, uimaseid kalu, rohutirtse, mardikaid ja teisi putukaid, Ta sööb ka palju puuvilju ja marju . Jahti peab ta üksi , kahekaupa või salgaga. Ennem jahile minekut šaakalid uluvad, andes teistele märku et nad lähevad jahile üldiselt on saakal ööloom aga võib tegutseda ka päeval PALJUNEMINE
näe, küll aga on vaadeldav, kui lind kusagile kõrgemale istunud on) on suled pruunikashallid või helepruuni värvusega. Kanakulli saba on küllaltki pikk ja sõudelennul kitsalt koos, keerlemisel aga lehvikjalt laienenud. Sabal on neli laia tumedat vööti. Lisaks sellele iseloomustab kanakulli ka hele kulmutriip. Tiivad on laiad ja suhteliselt ümarad. Kanakulli lend on kiire ja sööstev, paigallendu ei tee kunagi. Kanakull on võimeline ka läbi puuvõrade lendama. Inimasulate ümbruses ta tavaliselt keerleb. Kanakull häälitseb heledalt "hii-hii-hii..." või kilkavalt üksikhüüdena kõlavalt "kiak". Kanakull on levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika metsastel ja avamaastikel. Ka Madagaskaril on see liik levinud. Ladinas on ta väheneva arvukusega ent siiski veel üldlevinud haudelind. Elab suuremates metsades, eelistades kuuse-segametsi. Saagijahile läheb sageli ka avamaastikele. Kanakull ei toitu ainult kanadest, nagu seda nime järgi arvata võiks
võivad rüüstada ka teiste lindude pesi. Talve poole lisanduvad taimeseemned, marjad, puuviljad ja muud taimeosad,samuti linnusöögimajades antav pekk ja seemned. Tihaste pekisöömise komme on ka kohanemisvõime tagajärg. Pildil tihane toitu otsimas (pildialbum ,,Linnud"). 4 Rasvatihaste elupaigaks on igasugused looduslikud ja kultuurpuistud (v.a. pidevad tihedad okasmetsad). Rasvatihane on ka üks tavalisemaid liike inimasulate juures. Ta on paiga- ja hulgulind, osaliselt rändlind. Kevadel pesitsusajal elavad paaridena. Suve lõpupoole kui pojad on suureks kasvanud võivad moodustada ka kolooniaid. Rasvatihane on päevase eluviisiga. (Linnud"Eesti selgroogsed"). Ta on elav ja liikuv lind, keda võib kohata Eestis aastaringselt. Rasvatihastele meeldib uhkes üksinduses söömas käia, aga suure külmaga näeb neid ikka mitmekesi koos. (H.Relve, 2001)
KASEPUU HAIGUSED JA KAHJURID Kahjustuse tagajärjel hakkavad kaseladvad Hele-villkäpp kuivama ning seal tekkinud mädanik võib levida ka tüvepuitu, mis rikub ära väärtusliku puidu. Putukate hulgipaljunemise ohtu kaasikutes vähendavad oluliselt putuktoidulised linnud, samuti ka erinevad röövputukad (lepatriinud, jooksiklased jt.) ning ämblikud. • Levinud arukasel ja sookasel. • Nakatanud kaselehtede Kase pigirooste alumine pool tihedalt kaetud kollaste suvieospadjanditega. • ...
Sisalikel langeb vana nahk tükkidena maha. Ta elab kuni 8 aastaseks. Arusisalikud on päevase eluviisiga loomad. Nende normaalne kehatemperatuur on 30 kraadi, seetõttu peesitavad nad hommikuti ja pärastlõunal (kuid mitte keskpäeval) päikese käes, et seda temperatuuri saavutada. Toiduks on tal igasugused putukad, ämblikud jne, keda ta enne alla neelamist raputab. Vaenlasteks aga peamiselt rästikud, nastikud, pistrikud. Ohtu kujutavad ka rebased, siilid ja mägrad, inimasulate juures ka kodukassid. Põgenedes jätab ta saba maha nagu teisedki Eesti sisalikud. Kivisisalik (Lacerta agilis) Ta on peamiselt levinud Euroopas, Eestis on neid üpris vähe. Kivisisalikud on jässakad, väikeste jalgadega sisalikud. Värvus on varieeruv, ühisteks tunnusjoonteks on heledate laikude muster külgedel. Eluiga on umbes 8-12 aastat. Neid võib leida kuivematelt aladelt, näiteks nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad
· 3 Koera pidamine · 4 Koeratõud Koera Põlvnemine · Koera koostöö inimese majapidamises on kestnud väga ammu. Nagu ka teised koduloomad põlvneb ka koer metsikutest eellastest. Alles viimase paarisaja aasta kestel on paljud loodusteadlased (G. Buffond, P. S. Pallas, K. Linné jpt) uurinud koera põlvnemist. Tugevaks tõukeks koera eelajalooliste vormide uurimisel koera jäänuste leidmine 1861 aastal Sveitsis ja Trioolis avastatud kiviaegsete inimasulate väljakaevamisel. Leitud koer nimetati soo - ehk turbakoeraks (Canis familiaris palustris).[2] · Esimene teadaolev koeralaadne loom on Cynodictis (kassitaoline loom). [3][4] Arvatavalt põlvnevad kõik kodukoerte liigid aasia hundist. Üheks väikesekasvuliste aasia huntide kodustamise eelduseks võib pidada fakti, et nad on raipesööjad. Samas suurekasvulised Euroopa ja Põhja-Ameerika hundid püüavad ja tapavad suuri saakloomi.[5] · ·
Sugukond:Hiirlased (Muridae) Nimetus viitab looma karmidele seljakarvadele, mille seas leidub suhteliselt jämedaid ja jäiku okkaid. Soomustega kaetud saba murdub kergesti, mistõttu paljudel looduses elavatel isenditel on sellest järel vaid jupike. Elutseb Siinai poolsaarel, Liibanonis, Palestiinas. Asustab kuivi poolkõrbi ja savanne, eelistab kiviseid ja liiva- seid paiku. Võtab meeleldi liivavanne. Varju otsib kivirusus, teiste loomade urgudes, sageli ka termiidipesades. Võib elada inimasulate läheduses. On seltsinguline öö- ja videvikuloom. Kõigesööja, kes eelistab taimtoitu, eriti kõrreliste seemneid. Pärast 35–45-päevast tiinust sünnib 1–3(5) pesahülgajat poega, kes emapiima imevad umbes 2 nädalat. Pojad on võimelised koos emaga edasi liikuma juba esimesel eluööl. Suguküpseks saavad 2-kuuselt. Eluiga on looduses lühike, tehistingimustes 2–5 aastat. (Siinai ogahiir)
päeva. Selleks ajaks on kutsikatele kasvanud juba hambad ja neid võib toita liha, juurvilja, leiva ja muu toiduga. Üldse sööb koer kõike seda, mida inimenegi. Eriti maitseb talle liha. Tingimata tuleb koertele, eriti aga kasvavatele koertele, anda konte närida, et nende luustik muutuks tugevaks. Ajalugu Tugevaks tõukeks koera eelajalooliste vormide uurimisele oli koera jäänuste leidmine 1861. aastal Sveitsis ja Trioolis avastatud kiviaegsete inimasulate väljakaevamisel. Leitud koer nimetati sookoeraks ehk turbakoeraks. Esimene teadaolev koeralaadne loom on Cynodictis (kassitaoline loom). Arvatavalt põlvnevad kõik kodukoerte liigid aasia hundist. Üheks väikesekasvuliste aasia huntide kodustamise eelduseks võib pidada fakti, et nad on raipesööjad. Samas suurekasvulised Euroopa ja Põhja-Ameerika hundid püüavad ja tapavad suuri saakloomi. Geneetilised uuringud kinnitavad, et esimesed huntkoerad ilmusid Aasiasse 40000
Viisid läbi ohverdamise rituaale ohvrikivide juures. Eestlaste jumalatest tuntakse kroonika põhjal üksnes Taarat. Muistsed eestlased pidasid sõna jõudu väga tugevaks. Arvati, et vandumisega kutsutakse kohale kuri jõud. Eriti rangelt oli vandumine keelatud pühades kohtades: hiites, pühadel allikatel, ohvrikivide juures. Tunti tugeva väega salasõnu, millega võis ravida, aga ka teistele haigusi saata. Sääraseid sõnu nimetati loitsudeks. Muinasaja lõpp Eestis. Alates esimeste inimasulate rajamisest oli Eesti XIII sajandi alguseks tugevasti muutunud. Pool Eestist oli küll veel metsade ja laante all, kuid nende kõrval olid ülesharitud põllumaad koos taludega. Asustamata oli suuremad soised alad, tihe asustus oli viljakatel Lõuna Eesti aladel, hõredam Põhja Eestis. Lääne Eestis peeti rohkem kariloomi. Eestimaa oli jaotatud väiksemateks piirkondadeks kihelkondadeks, neid oli umbes 40 50. Kihelkonnad moodustasid omavahel liite ja nii tekkisid maakonnad
peiduurkais. Kui inimesed neid seejuures juhtuvad segama, ründavad nad välkkiirelt. Ulatuslike metsaraiete tõttu on päikesekarude arvukus viimastel aastakümnetel järsult langenud. Prillkaru Ainsaks karuliigiks Lõuna-Ameerikas on prillkaru. Nad kasvavad 1,2-1,8 meetri pikkuseks ja asustavad Lõuna-Ameerika lääneosa mäestikualasid kuni 3600 meetrit üle merepinna. See liik on suhteliselt haruldane ja säilinud põhiliselt suurtel looduskaitsealadel. Kohati ilmuvad nad aga ka inimasulate lähedusse, kus toituvad puuviljadest ja põllusaadustest. Mehhiko pruunkaru Mehhiko pruunkaru, tuntud ka mehhiko grilsi nime all, on üks pruunkaru arvukatest alamliikidest ning on kõige tõenäolisemalt juba välja surnud. Nende kahvatupruunide karude looduslik leviala ulatus Alam-Californiast üle Texase ja New Mexico kuni Põhja- Mehhiko Sanora, Chihuahua, Coahuila ja Duango provintside. Kogu sellel maa-alal on talumehed karusid pidevalt taga kiusanud
Rasvatihane Rasvatihast tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes on näinud teda akna taga pekitükikese küljes rippumas, see tunneb ta ära helekollase kõhualuse järgi. Rasvatihane on elav ja liikuv lind, keda Eestis võib kohata aastaringselt. See vilgas linnuke on levinud peaaegu kogu Eoroopas, Aasias ja Põhja- Aafrikas. Eestis on levinud ta kogu üle maa. Eelkõige võib teda kohata inimasulate ümbruses, looduslikes-ja kultuurpuistetes. Sobiva elupaiga valib välja isalind. Pesa asuvad ehitama mõlemad vanemad koos. Pesa ehitatakse tavaliselt sobivasse puuõõnsustesse või pesakasti. Ära ei põlata ka kuldnoka pesakaste, rähni pesakoopaid ning isegi postkaste, õõnsaid aiaposte jmt. Maailmast on teada juhtum, kus pesa ehitati isegi kaamelikoljusse. Ehitusmaterjalina kasutavad tihased rohu- kõrsi, lehti ja sammalt. Pesaloht padjandatakse paksult karvade ja sulgedega.
[3] Inimesed, kes on tõukoertest huvitatud ja neisse pühendunud, koonduvad kenneliorganisatsioonidesse (Eestis Eesti Kennelliit jt). (Koer, 2016) 1.1 Koera põlvnemine Alles viimase paarisaja aasta kestel on paljud loodusteadlased (G. Buffon, P. S. Pallas, Carl von Linné jpt) uurinud koera põlvnemist. Tugevaks tõukeks koera eelajalooliste vormide uurimisele oli koera jäänuste leidmine 1861. aastal Šveitsis ja Trioolis avastatud kiviaegsete inimasulate väljakaevamisel. Leitud koer nimetati sookoeraks ehk turbakoeraks (Canis familiaris palustris).[4] Esimene teadaolev koeralaadne loom on Cynodictis (kassitaoline loom). [5][6] Arvatavalt põlvnevad kõik kodukoerte liigid aasia hundist. Üheks väikesekasvuliste aasia huntide kodustamise eelduseks võib pidada fakti, et nad on raipesööjad. Samas suurekasvulised Euroopa 5 ja Põhja-Ameerika hundid püüavad ja tapavad suuri saakloomi
seemneid. Muned 5-7 muna. Haudeperiood on 14-15 päeva. Aastas on tavaliselt 2 kurna. Vanemad toovad toitu lastele üle 300 korra päevas. Pesast lahkudes ei oska lennata. Liiguvad sellel ajal kõrges rohus end peites. Hävitavad kahjurputukaid. Pole looduskaitse all. Rasvatihane: Levinud üle kogu Eesti vastavalt sobiva elupaiga olemasolule. Eestis on massiline haudelind. Praegu meil 150 kuni 200 tuhat paari. On ka üks tavalisemaid liike inimasulate juures. Paiga- ja hulgulind ja osaliselt ka rändlind. Kevadel pesitsusajal elavad paaridena. Suve lõpupoole kui pojad on suureks kasvanud võivad moodustada ka kolooniaid. On päevase eluviisiga. On segatoiduline. Suvepoolaastal toitub selgrootutest, võib rüüstata ka teiste lindude pesi. Talvepoole lisanduvad taimeseemned, marjad, puuviljad ja muud taimeosad. Ühes pesas on 6 kuni 12 muna. Haudeperiood kestab 2 nädalat. Keskmine eluiga on 1,2 kuni 1,5 aastat. Piirab kahjurputukate arvu
Koerad Koera põlvnemine Koera koostöö inimese majapidamises on kestnud väga ammu. Nagu ka teised koduloomad põlvneb ka koer metsikutest eellastest. Alles viimase paarisaja aasta kestel on paljud loodusteadlased (G. Buffond, P. S. Pallas, K. Linné jpt) uurinud koera põlvnemist. Tugevaks tõukeks koera eelajalooliste vormide uurimisel koera jäänuste leidmine 1861 aastal Sveitsis ja Trioolis avastatud kiviaegsete inimasulate väljakaevamisel. Leitud koer nimetati soo - ehk turbakoeraks (Canis familiaris palustris).[2] Esimene teadaolev koeralaadne loom on Cynodictis (kassitaoline loom). [3][4] Arvatavalt põlvnevad kõik kodukoerte liigid aasia hundist. Üheks väikesekasvuliste aasia huntide kodustamise eelduseks võib pidada fakti, et nad on raipesööjad. Samas suurekasvulised Euroopa ja Põhja-Ameerika hundid püüavad ja tapavad
Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad kähisevalt. Valge-toonekurg on tavaline kogu Eesti mandriosas, eriti aga Kagu- ja Lõuna- Eestis. Läänesaartel kohtab teda aga üliharva. Lisaks leidub teda katkendlikult kogu Euraasias ja Loode-Aafrikas. Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava-kultuurmaastikke, jõeluhtasid. Samuti ei pelga ta inimasulate ümbrust ja seda just sobivate pesaaluste tõttu, mida inimesed talle panevad. Toonekurg rajab oma okstest pesa ainult tugevale alusele puudel või majakatustel. Puudest eelistab ta kuuske, kaske ja lehist, sest need annavad sobivate tugedega ladvatüükaid, millele pesa rajada. Vanad kurepesad on läbimõõduga 1...2 m. Selliseid suuri pesasid ei suuda tihti ladvast pehkinud puud üleval pidada ja nii hukkub igal aastal tormidega hulk poegi ja mune.
Kobras on kaval loom ning teda tabada on üsna raske. (Muld, 2008). 5. KOBRAS JA INIMENE 7 Kui mõni loom laiendab oma eluala, tekib tal pahatihti konflikt inimesega, eriti kui mängus on eraomand. Nii on läinud ka kopraga, kelle paturegistrisse on kirjutanud palju lugusid nii metsa- kui ka põllumehed. Kui inimene kaevab kraave ning süvendab veekogusid, et liigset vett kiiremini ära juhtida, siis kopra töö on risti vastupidine. Koprad ei pelga inimasulate lähedust, kus nad teevad talunikele ja metsameestele iseäranis suurt meelehärmi. Tänapäeval pole mingi haruldus, kui kobras tegutseb isegi väikses metsaojas või kuivenduskraavis. Tegelikult on inimene ise oma järjest hoogsama majandustegevusega seda konflikti soosinud. Kuivenduskraavid ning süvendatud ja sirgeks kaevatud jõed on kobrastele ideaalne ehitusplats, kuhu ilma suurema vaevata pais ning kuhil rajada. Sageli pole kuhilat vajagi, sest
1. KOERA PÕLVNEMINE Koera koostöö inimese majapidamises on kestnud väga ammu. Nagu ka teised koduloomad põlvneb ka koer metsikutest eellastest. Alles viimase paarisaja aasta kestel on paljud loodusteadlased (G. Buffond, P. S. Pallas, K. Linné jpt) uurinud koera põlvnemist. Tugevaks tõukeks koera eelajalooliste vormide uurimisel koera jäänuste leidmine 1861 aastal Sveitsis ja Trioolis avastatud kiviaegsete inimasulate väljakaevamisel. Leitud koer nimetati soo - ehk turbakoeraks (Canis familiaris palustris). Esimene teadaolev koeralaadne loom on Cynodictis (kassitaoline loom). Arvatavalt põlvnevad kõik kodukoerte liigid aasia hundist. Üheks väikesekasvuliste aasia huntide kodustamise eelduseks võib pidada fakti, et nad on raipesööjad. Samas suurekasvulised Euroopa ja Põhja-Ameerika hundid püüavad ja tapavad suuri saakloomi. Hurda- ja hagijalaadsed koerad (Vana-Egiptus)
Haudeperiood on umbes poolteist kuud ning poeg viibib veel kaks ja pool kuud pesas. Levik Eestis on madukotkast harva kohatud Põhja- ja Lääne-Eestis. Eriti võib neid kohata suuremate rabade ja käänuliste jõgede ümbruses. Soositud on ka hõredad raba-, palu- ja nõmmemännikud. Must-toonekurg Kuigi must-toonekurg ei ole kotkas, leidub siiski materjale, kus käsitletakse teda kotkastega. Must-toonekurg kuulub Eestis I kategooria alla ning tavaliselt ei näegi seda lindu inimasulate läheduses. Musta-toonekurg on võimatu segi ajada ühegi teise liigiga, kuna rohkem selle linnusuguseid ei ole. Vanarahvas uskus, et see lind ennustas surma. Ilmselt seda tänu tema mustale ,,mantlile". Kirjeldus Tiibade siruulatud on 185-205cm. Valgest-toonekurest on ta väiksem ning eristatav musta kaela ja tiibadega allpool. Vanem lind on rinnast sabaaluseni valge ja kogu muu sulestik on must ja tugeva purpurrohelise metalliläikega. Jalad ja nokk on punased. Noorem lind erineb
seotud viljakusjumalad: maaviljakusjumalanna Tellus, viljasaagi ja rikkuse jumalanna Ops, viinamarjade viljakusjumal Liber, metsade ja niitude jumal Silvanus, piirikivide kaitsja Terminus, loomakasvatuse kaitsja Faunus. Agraarjumalatele oli pühendatud palju pidupäevi. Ka sõjajumal Mars oli algul kevade ja sigivuse jumal, armastusjumalanna Venus algselt aiasaagikuse kaitsjanna. Rohkesti erinevaid kaitsevaime: surnud esivanemate hinged manes, aitade ja sadude kaitsjad penates, inimasulate ja inimtegevuste kaitsevaimud lares. Järglasteta surnute hinged muutusid kurjadeks deemoniteks lemures. Roomlased ise jaotasid oma panteoni kaheks: (1) dii indigetes ehk vanad kodumaised jumalad, (2) dii novensiles ehk hiljem laenatud jumalad. Vanim peajumalatekolmik pärines indoeuroopa ajastust: äikesejumal Jupiter, viljakusjumal Mars ja vana sõjajumal Quirinus. 6.saj. eKr etruski mõjul kolmik muutus: Jupiter, Juno (abielu kaitsejumalanna) ja Minerva (kunstide ja käsitöö jumalanna)
Colocolo on väikesekasvuline kaslane, kelle elupaigaks on Tsiili. Selle kaslase kasv jääb 43-75 sentimeetri vahele, sabapikkus on kuni 33 sentimeetrit. Kaslase kaal jääb tavaliselt 3-7 kilogrammi vahele. Colocolo on pikakarvaline kass, kes on hallika karvkattega, mida katavad pruunid triibud ja tähnid. Nendel kassidel on suured, tervatipulised kõrvad ja pikk kohev saba. Colocolo toitub väikestest imetajatest ja maal pesitsevatest lindudest. Kassi saagiks langevad tihti ka linnumunad. Inimasulate läheduses elavad isendit võivad küttida kodulinde. Tiinus kestab colocolo`l 80-85 päeva, mille järel sünnib kuni kolm järglast. Seda liiki peeti 9 varem pampakassiga samasse liiki kuuluvaks. Colocolo elutseb avatud metsamaadel, pool-kuivadel kõrbe aladel, metsades ja mägede nõlvadel. Kodkod ehk Tsiili metskass (Leopardus guigna) Kodkod on väikeim kaslane, kelle levikuala hõlmab Lõuna-Ameerika edala kallast. teda võib
õitsengut ning oluliselt määranud nende tähenduse olevikuks ja tulevikuks. Kuid sellised arutelud on kiired muutumaks vaid vaimurikkaks mänglemiseks. Palju on neid töid, milles käsitletakse asulate, eriti linnade asendit ja arenemiskäiku, vähevõitu aga neid, mis puudutavad linnalist asulat ennast, ta nägu, tänavastikku, majastikku jne. Nii mõnedki uurijad on varemalt sellele tähelepanu juhtinud: O.Schütler meelest olgu asulageograafia uurimise objektiks meeltega tajutav inimasulate pilt, E.Oberhummer nõudis linnaplaanilt linna horisontaalse ja vertikaalse sise- ja välisplastika esitamist ning E. Hanslik väljendas selget arvamust, et kui linnageograafiline esitus tahab anda uuritavast objektist rahuldava pildi, siis tuleb leida linna piirides loomulikud linnaosad. Sellega sammub linnageograafia mööda senisest ajalukku kalduvast esitamisvormist ja leiab üha kindlamalt oma pärisala ning sellega kaasnevad ilusad ja väärivad seisukohad. Linnageograafia mõiste.
tänu tehnoloogia, ehituse ja transpordi arengule ning loomulikult ka metsa ning põllumaade kurnamise tõttu. Tihti koliti selleks, et suurendada oma materiaalset heaolu, tagada elamiseks mugavam ja soodsam kliima, parandada võimalusi toidu hankimisel või lihtsalt kolida lähemale loodusvarade ammutamiskohtadele või teistele inimasulatele. [6] 3 KLIIMA ROLL ASUSTUSE KUJUNEMISEL Kuna esimesed inimesed elasid tavaliselt püstkodades, siis inimasulate paikseks jäämises mängis suurt rolli soodne looduslik kliima. Püstkojad olid tavaliselt ringikujulise põhiplaaniga mille luudest või roigastest toestik kaeti loomanaha, pilliroo, õlgede või mätastega. Soodsast kliimast sõltus loomapidamise, jahi ning põlluharimise edukus ning loomulikult annab soe kliima võimaluse talve kergemini üle elada. Just selle tõttu on paljude tsivilisatsioonide sünnipaigaks lähistroopika.
keha alapool. Ülapoole on suled pruunikashallid või helepruuni värvusega. Kanakulli saba on küllaltki pikk ja sõudelennul kitsalt koos, keerlemisel aga lehvikjalt laienenud. Sabal on neli laia tumedat vööti. Lisaks sellele iseloomustab kanakulli ka hele kulmutriip. Tiivad on laiad ja suhteliselt ümarad. Kanakulli lend on kiire ja sööstev, paigallendu ei tee kunagi. Kanakull on võimeline ka läbi puuvõrade lendama. Inimasulate ümbruses ta tavaliselt keerleb. Kanakull häälitseb heledalt "hii-hii-hii" või kilkavalt üksikhüüdena kõlavalt "kiak". Saagijahile läheb sageli ka avamaastikele. Kanakull ei toitu ainult kanadest, nagu seda nime järgi arvata võiks. Kanakulli saagiks langevad harilikult pisinärilised, väiksemad linnud ja üldse kõik, kellest jõud üle käib. Võimalust mööda hõrendab kanakull ka varese ridu, eriti maitseb talle hallvares. Pesa ehitab kanakull enamasti
aedu. Tavaliseks haudelinnuks igasugu puistus on metsvint, hall-kärbsenäpp ja punaselgõgija. Peaaegu kõigis puistutes võib kuulda väike-lehelindu. Niiskemaid metsi asustab metskurvits ja jõekallaste võsastikes ning lapikus võib kuulda ööbiku kõlavat laulu. Kultuurmaastikus, kus inimese tegevus on pidev, pesitseb rohkesti värvulisi. Avamaastikul pesitsevad talvike, põldlõoke, sookiur jt. Rändel peatuvad põldudel ka sookurgede suuremad ja väiksemad salgad. Inimasulate juures, aedades ja parkides on tavalisteks suitsupääsukesed, kuldnokad ja linavästrikud. Kaarma valda jääb 2 tähtsat linnuala (TLA) (Kalamees 2000): Lõuna-Saaremaa jäänukjärved ja Kasti laht. Lõuna-Saaremaa jäänukjärvede ala on oluline hallhane ja sookure rändeaegne peatus- ja kogunemiskoht ning tähtis pesitsusala paljudele veelindudele, näiteks tutt-, hallpõsk- ja sarvikpütt, jõgi- ja randtiir, mustviires jt. Märgaladesüsteem on oluline (~1 %
juures kuurides, prügi- ja *Punarind sõnnikuhunnikutel. Värvulised Laul on lühike, kuid tema hääl on Must pealagi, valged põsed, kollane Elutseb inimasulate meloodiline kõhualune, mida läbib must pikkivööt ümbruses, samuti ja hallikasroheline selg. Noorlindude looduslikes- ja kõhualune heledam, pealagi kultuurpuistutes. *Rasvatihane pruunikas ja põsed kollakad.
arengumaades kütteks. Samuti on viinud kõrbestumiseni troopiliste vihmametsade raied Aasia ja Lõuna- Ameerika mäestikes ja ka klimaatiliste vööndite üleminekualadel ning muidugi sobimatud maaharimisviisid ja liigkarjatamine. Ühekülgne väetamine ja maa liigsügavalt harimine vaesestavad mulda ja soodustavad tuuleerosiooni. Kirjelda elupaikade killustumise ja miks see on ohtlik? Mis on servaefekt? Killustumine toimub teede, radade, põllumajanduse ja inimasulate arengu tõttu. Elupaikade killustumine pisifragmentideks, kus paljud liigid ei suuda elada või mis paiknevad neile kättesaamatus kauguses. Kui looduslik taimkate põllumajandustegevuse käigus eemaldatakse, lõhutakse kunagised lausalised elupaigad üksteisest eraldatud fragmentideks. Pärast intensiivset raadamist on need isoleeritud fragmendid tavaliselt väga väikesed saarekesed, mida eraldavad viljapõllud ja karjamaad. Väikesed elupaigakillud saavad olla koduks vaid väga
3. Mis on puisniit? (teke, väärtus, levimus Eestis). Puisniit on pool-looduslik ökosüsteem, mida iseloomustab niidukamar ja kus kasvavad üksikult või väikeste rühmadena lehtpuud ja põõsad ning mida metsastumise vältimiseks korrapäraselt niidetakse. Puisniidud on ilmselt vanim inimtekkeline sekundaarne taimeformatsioon Eestis. Esimesed sellelaadsed kooslused võisid tekkida 8000-9000 aastat tagasi inimasulate ümber puude raiumise, niitmise ja karjatamise tulemusena. Väärtuslikud nii haruldaste liikide elupaikade, rohelise põllumajanduse, ökoturismi, kultuuriajaloo ja maastiku kaitse, teadusliku uurimistöö, kui ka esteetilisest vaatepunktist. 4. Mida tähendab `platvorm' (geoloogilise terminina) ? Kirjelda selle ehitust Eesti näitel. Platvorm- suur maakoore osa, mis koosneb aluskorrast, pealiskorrast ja pinnakattest. Eesti asub Ida-
protsessi ja sellest tingitud mikroorganismide ning ka keemist mõju ümbritsevatele pinnakihtidele ning ka pinna-, ja põhjavee kvaliteedile. Kalmistute keskkonnamõju Määravateks teguriteks kalmistute paiknemise valikul on olnud pigem usulised ja kultuuriga seotud aspektid. Suur osa olemasolevaid surnuaedu on rajatud arvestamata nende johtuda võivast mõjust keskkonnale ja avalikule tervisele. Kalmistud kipuvad asuma tihti tiheasustusalade sees või vahetus läheduses. Inimasulate laienedes on kalmistu asulaga sageli kokku kasvanud (nt Türi linna kaks kalmistut). Kalmistute negatiivne mõju tervisele ja keskkonnale võib tuleneda maetud jäänuste kõdunemisel pinnasesse ja põhjavette leostuvatest bakteritest, viirustest, orgaanilistest ja anorgaanilistest laguainetest, kuid ka kalmistuprahi matmisest või põletamisest tekkivast õhu-, pinnase- ja veesaastest. Erinevate haigusttekitavate bakterite ja viiruste
Kõhualuse värvus võib varieeruda punakaspruunist tuhkhallini. Eestis elutseb põhja-nahkhiir aastaringselt ning ta on üsna tavaline asukas nii mandril kui suurematel saartel. Selle nahkhiire nimi viitab sellele, et ta on rohkem põhjapoolsetel aladel elutsev loom ning ta levila ulatubki polaaraladeni välja. Põhja-nahkhiirt kohtab peamiselt metsaservades, metsateede kohal, parkides, lagendikel ning üsna sageli tuleb ta ka inimasulate lähedusse, isegi linnadesse. Et nahkhiired on kõik öise eluviisiga, siis otsib ta päeval varju, enamasti puuõõnsustest ja pööningutelt, kuid suuri kolooniaid põhja-nahkhiired ei moodusta. Tavaliselt on nad üksikult või väikeste gruppidena. Öist tegevust alustab põhja-nahkhiir alles peale päikese loojumist. Väikesi putukaid ja liblikaid püüdes lendavad nad puulatvade kõrgusel, nende lend on aeglane, kuid samal ajal pööreterohke. Tihti tiirlevad nad ühe koha peal.
ilma tähnideta. 21Rasvatihane Parus major Rasvatihast tunneb ära helekollase kõhualuse järgi. Samuti on teda kerge ära tunda ainult temale iseloomuliku lihtsa ja meeldiva lauluviisi järgi ("tsitsifüüü, tsitsifüü"), mis kõlab kui "sitsikleit-sitsikleit". Rasvatihane on elav ja liikuv lind, keda Eestis võib kohata aastaringi. Elupaik ja -viis Elupaigaks on igasugused looduslikud ja kultuurpuistud (v.a. pidevad tihedad okasmetsad). Rasvatihane on ka üks tavalisemaid liike inimasulate juures. Paiga- ja hulgulind, osaliselt rändlind. Kevadel pesitsusajal elavad paaridena. Suve lõpupoole kui pojad on suureks kasvanud võivad moodustada ka kolooniaid. Päevase eluviisiga. Ränne Eestis paigalind, kes osalt võtab ette hulgurändeid. Vähemalt noorlinnud võtavad ette aastaajalisi rändeid, siirdudes sügisel Kesk-Euroopasse. Tagasi rännatakse veebruaris- märtsis. Eestisse toimub ka kevadine juurderänne põhjast ja idast. Toitumine Segatoiduline.
Nendeks liikideks on eelkõige suured röövlinnud ja teised inimpelglikud liigid (merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, rabapistrik, must-toonekurg, põldvutt, rukkirääk, siniraag, hallõgija). Samas laiendavad paljud linnud oma leviala Eestisse ning pesitsevad siin üha arvukamalt. Sellisteks liikideks on näiteks hõbekajakas, kühmnokk-luik, hahk, kormoran, kaelus- turteltuvi, roohabekas, aed-roolind, rohe-lehelind, karmiinleevike, kukkurtihane. Inimasulate tekkimine ja kasvamine on mõjutanud paljusid linde kolima üha enam inimeste lähedusse. Seda on soodustanud ka pesitsusvõimaluste loomine (kuldnokk, valge-toonekurg) ja täiendav toitmine (rasvatihane, sinikael-part). Taimekaitsevahendite ning teiste kemikaalide kasutamine põllumajanduses ja ka üldine looduse reostamine on Eesti linnustikule kahtlemata oluliselt negatiivset mõju avaldanud. Eestis on 116 linnuliiki looduskaitse all. Nende kohta leiate täpsemat informatsiooni viida alt
Putuktoidulised linnud toovad taimekahjureid hävitades põllu- ja metsamajandusele otsest kasu. Mitmeid linde on meil aegade jooksul peetud jahilindudeks. Ka tänapäeval peetakse jahti hanelistele (rabahani, hallhani, sinikael-part), kurvitsalistele (tikutaja, mets- kurvits) ja kanalistele (nurmkana, laanepüü). Jahilindude küttimine on lubatud sügisel. Jääkoskla mune on rannarahvas kasutanud kanamunade asemel. Inimasulate tekkimine ja kasvamine on mõjutanud paljusid linde kolima üha enam ini- meste lähedusse. Seda on soodustanud ka pesitsusvõimaluste loomine (kuldnokk, valge- toonekurg) ja täiendav toitmine (rasvatihane, sinikael-part). Taimekaitsevahendite ning teiste kemikaalide kasutamine põllumajanduses ja ka üldine looduse reostamine on Eesti linnustikule negatiivset mõju avaldanud. Eestis on 116 linnuliiki looduskaitse all. Nende kohta leiate täpsemat informatsiooni
koosmõju: kliima jahenemine, muude ökoloogiliste tingimuste ebasobivaks muutumine ning inimmõju (lehisvihtade varumine ja viljaka mullaga alade ülesharimine). Muutunud tingimustes saavad paremad võimalused sarapuu, tamm ja kuusk, nende levikut soodustab inimtegevus. Perioodi hilisemas osas väheneb ka teiste laialehiste puude arvukus. Hilisneoliitikumis kujunes nöörkeraamika (sõjakirves- ) kultuur, arenes karjakasvatus ja kõplapõllundus. Avatud kultuurmaad inimasulate ümber said uuteks elupaikadeks paljudele liikidele. Konkurents karjakasvatajate ja metsloomade vahel võis olla suhteliselt terav, kuna avatud maastikke rannikul, jõgede ja järvede ääres oli sellel metsaga kaetud territooriumil vähe. Kultuurmaad laienesid aletustehnika kasutamise tõttu. Subboreaali keskpaigas (4000 BP) hakkasid Taani väinad kitsenema ning soolane Litoriinameri muutus riimveelisemaks Limneamereks. Rikkalikud heeringa (räime) ja
Vees olevate ainete bilanss Enamasti uuritakse biogeenide (fosfori, lämmastiku) ja heljumaine bilanssi. Väga suures osas on see määratud vee bilansi poolt, kuid pole siiski sellega võrdne. Enamus aineid on vees lahustunud, kuid raskem on nende ainetega, mis omavad ka gaasilist faasi (lämmastik). Haju - punktreostusallikate uurimine. On ilmne, et uuringutel tuleb arvesse võtta kõik punktreostusallikad ning kasutada samuti valgalal olemasolevate kõlvikute väetamise väärtusi. Inimasulate heitvee ja reostuse kogused on enamasti dokumenteeritud. Neist on hõlbus arvutada biogeenide koormusi. Vähe on andmeid kindlasti üksikmajapidamistest. Siin tuleb kasutada elanikke arvu, millest on võimalik arvutada koormuse suurust. Arvesse peab võtma ka urbaniseeritud piirkonnad oma hajusa mõjuga (transpordivahendite arv, prügilad jne.). Enamasti on pindmine äravool aga tühine võrreldes sissevooludega. Koormuste arvutamine
On polügaamsed, paigatruud loomad. Aktiivsed õhtuhämaras ja varahommikuti, sageli ka päeval. Varjumiseks vaid maapinnalohk, pesa ei tee. Vaenlased hunt, rebane, tuhkur, kass, poegadele vareslased. METSNUGIS (Martes martes) - kurgu all ja kaelal hele kollast/oranzi värvi laik, mis on varieeruva kujuga. Karvkate pruun. Keha alapool on heledam kui ülapool, jalad tumedamad. Talvel tallad karvased. Elutseb 12 inimasulate lähedal, ka eluhoonetes. Toitub nii puu otsas kui ka maapinnal. Suurema osa toidust moodustavad imetajad - putuktoidulised, hiired, jänesed oravad ja väikesed kiskjad. Lindudest aga kanalised, teiste pojad ja linnud. Sööb ka roomajaid ja kalu. Tähtsal kohal on raibe. Talvel elab osaliselt varudest. Jooksuaeg on kesksuvel. Tiine 8-10 kuud , sünnib 2-4 poega (aprill/mai) , imetamine kestab 2 kuud. Põhiliselt öise aktiivsusega
Puukoor pakub lisaks põnevale maitseelamuse ka vajalikke mineraalaineid. Seetõttu söövad põdrad meelsasti ka veetaimi ning ei pelga neid otsides vette minna. Põdrad on liikuvad loomad, kes vahetavad vastavalt aastaajale ka kodupaika. Suvel eelistavad nad tihti soostunud metsi ning elavad kas üksi või väikestes rühmades. Talvel kogunevad põdrad suuremate karjadena lumevaesematesse ja kuivematesse metsatukkadesse. Põdrad võivad elada ka inimasulate ligidal, kui naabrid neid ei tülita. (Eesti Loodus, Piret Pappel, 2001) Metssiga (Sus scrofa) Metssiga võib kohata peaaegu kõikjal. Ta on väga suure kohanemisvõimega loom. Meelispaikadeks on niisked lopsaka alustaimestikuga kuuse-, leht- ja segametsad, samuti 27 sooservad, ja veekogude kaldad, kus ta leiab toitu ja varju. Metssead armastavad ka põldudega piirnevaid metsaalasid. Suvel eelistavad nad niiskeid leht- ja segametsi, talvel
(lisa 18. pilt pääsukesest). Valge-toonekurg Valge-toonekurg on lind, kes on arvatavasti igaühele tuttav. Tal on pikad punased jalad ja nokk ning valge sulestik mustade tiivaotstega. Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad mõnikord kähisevalt. Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava-kultuurmaastikke, jõeluhtasid. Samuti ei pelga ta inimasulate ümbrust, ja seda just sobivate pesaaluste tõttu, mida inimesed talle panevad. Toonekurg rajab oma okstest pesa ainult tugevale alusele puudel või majakatustel. Puudest eelistab ta kuuske, kaske ja lehist, sest need annavad sobivate tugedega ladvatüükaid, millele pesa rajada. Vanad kurepesad kaaluvad kuni 24 500 kg ja on läbimõõduga 1...2 m. Selliseid hiidpesi ei suuda tihti ladvast pehkinud
tarbijad, tööstuse, kaubanduse, ehituse, põllumajanduse ja teised majandusharud, asulad ja puhketsoonid. Tsivilisatsiooni esmased riiklikud moodustised tekkisid Lähis- Idas, Niiluse, Tigrise, Eufrati, Induse, Gangese, Jangtse ja Huang he jõgede orgudes ja Vahemere piirkonnas (Kreeka, Rooma), ning seda mitte üksnes viljaka pinnase ja kalavarude tõttu, vaid ka tänu oma aja kohta suhteliselt võimsale veetranspordile. Inimasulate tekkimine jõgede ja mere äärde, käsitöö ja kaubanduse areng, vallutus- ja kaitsesõjad – kõik see pani aluse veesõidukite ehitamisele, veetranspordi arendamisele ja muistsete riikide tekkimisele. Inimühiskonna arenedes tõusis meretranspordi osatähtsus pidevalt ning see andis tõuke globaalse majanduse ja logistika arendamisele. 1998. aastal maailmapanga kongressil Washingtonis märkisid Harvardi ülikooli
Loom langeb maha ja ei suuda tõusta, seisund halveneb kiiresti. Ca ja glükoosi manustamisel veeni tervistub enami lehmi. Poegimishalvatust põhjustab Ca ülesöötmine kinnisperioodil. 62. Veiste ägedad nakkushaigused Marutaud- ägedalt kulgev nakkushaigus, kandub edasi haige looma hammustuste kaudu. Haigestunud loom on kergersti erutuv ja esinevad taju häired, enamasti lõpeb halvatuse ja surmaga. Haiged metsloomad ei karda inimesi, tulevad inimasulate lähedusse. Näiliselt rahulikud kuid võivad ootamatult hammustada. Peiteperiood 2 nädalat kuni 2 kuud. Haigusnähtude korral ravi tulemusteta. Teetanus- haava mürgistushaigus, iseloomustab üksikute lihaste või nende rühmade kramp, haiguse vältimiseks tuleb haavad kohe korrastada. Sagedamini haigestuvad kabjalised, harvemini veised, lambad ja kitsed. Botulism- söödamürgistus, mida põhjustavad botulismipisiku moodustunud mürgid saastunud söödas,
osas rahva mälus ka tänaseni on säilinud. Peamisteks jahiloomadeks olid põder, kobras ja karu, hiljem lisandus neile ka metssiga. Jahindus püsis tähtsaima elatusalana kuni esimese aastatuhandeni e. Kr. Karjakasvatuse ning põlluharimise areng ei toonud kaasa siiski küttimise unustamist. Pigem võib arvata, et esimesed koduloomad sarnanesid metsloomadele mitte üksnes välimuse,vaid ka eluviiside poolest nad jooksid metsa all vabalt ringi inimasulate läheduses, kus neid jõudumööda toideti ja valikuliselt toiduks kinni püüti. Aja möödudes arenesid edasi siiski nii põllumajandus kui jahirelvad. Sellega kaasnes metsade ja ulukite arvu vähenemine. Küttimine jäi põhitegevuseks vaid väikesel arvul inimestel. Kaubavahetuse elavnedes ja ülikute tekkides tõstsid küttimise tähtsust kallid karusnahad. Vana Liivimaa kohta kirjutab kroonik B.Russow järgmist:
annaabi.ee 
