Tihased referaat (1)

Sissejuhatus
Metsa taga soos ,
põõsas, pilliroos
väike linnupesa .
Linnu ema, isa
Sulle ehitanud,
kõrred kokku kandnud,
munad sisse pannud .
Kogu loomariigis on just linnud need, kes inimese tähelepanu kõige enam köidavad. Lindude kaunis laul, värvilised sulekuued, lendamine ja nobe tegutsemine elustavad loodust. Paljude lindude elupaigaks on metsad , pargid ja aiad.
Tihaselised
Tihaste suguseltslastel on palju ühiseid jooni. Kõik liigid häälitsevad peenikest ja puhast “sii-sii-sii’d” või “tii-tii-tii’d”. Neile kõigile meeldib nii liha kui taimetoit . Tihaseid hakkab suuremal arvul nägema talve hakul, kui külm ja näljanäpistus neid elumajade juurde ajab. Kui tihane sügisel välja tuleb, saab külma ja tuisku.
Tihane on tuntud ja armastatud oma südiduse poolest. Ei nad hooli külmast ega lumest . Rasvatihaste seltsis võib näha musttihaseid, põhjatihaseid, tutttihaseid, sootihaseid, sinitihaseid, sabatihaseid. Kõik nad turnivad osavasti okstel , ripuvad kasvõi pea alaspidi. Iga puu ja põõsas uuritakse läbi –äkki on kusagil mõni putukas peidus. Söömise peale kulub neil kogu lühike talvepäev.
Nimetus tihane ja kõik selle variandid tiane, tiha, tihake, tihalane, tialane on sõnad, mis annavad edasi linnu häälitsust.
Rasvatihane
Rasvatihast tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes on näinud teda akna taga pekitükikese küljes rippumas, see tunneb ta ära helekollase kõhualuse järgi.
Rasvatihane on elav ja liikuv lind, keda Eestis võib kohata aastaringselt.
See vilgas linnuke on levinud peaaegu kogu Eoroopas, Aasias ja Põhja-Aafrikas. Eestis on levinud ta kogu üle maa. Eelkõige võib teda kohata inimasulate ümbruses, looduslikes-ja kultuurpuistetes.
Sobiva elupaiga valib välja isalind. Pesa asuvad ehitama mõlemad vanemad koos. Pesa ehitatakse tavaliselt sobivasse puuõõnsustesse või pesakasti. Ära ei põlata ka kuldnoka pesakaste, rähni pesakoopaid ning isegi postkaste, õõnsaid aiaposte jmt. Maailmast on teada juhtum, kus pesa ehitati isegi kaamelikoljusse. Ehitusmaterjalina kasutavad tihased rohu- kõrsi, lehti ja sammalt. Pesaloht padjandatakse paksult karvade ja sulgedega.
Aprillis muneb emaslind 6.....12 valget, hajusate roostepruunide täppidega muna. Seejärel asub emaslind mune hauduma, isaslind toob talle ainult harva toitu. Nädala pärast, kui pojad on munast koorunud , asuvad mõlemad vanalinnud neid usinalt toitma. Pojad jäävad pessa vähem kui kuuks ajaks.
Rasvatihane on kõigesööja lind: suvel on põhitoiduks selgrootud, talvel mitmesugused seemned ja marjad . Rasvatihast loetakse üldiselt rahumeelseks linnuks. Pesitsusperioodil aga võib see väike linnuke tappa mõne tema pessa tikkuva linnu. Tavaliselt pääseb uksega eksinu pesaomaniku eest siiski kerge ehmatuse või paraja nahatäiega. Putuktoidulise linnuna aitab rasvatihane putukaid hävitades hoida looduslikku tasakaalu. Tema poolt massiliselt söödavate putukate hulgas on valdavalt majanduslikult kahjulikud liigid: mähkurid, lutikad ja lehetäid. Rasvatihane on looduskaitse all.
Musttihane
Musttihane on üks meie väiksemaid tihaseid. Looduses tunneb ta hästi ära laia valge kuklalaigu järgi. Eluviisilt sarnaneb musttihane teiste tihastega: on niisama vilgas ja ripub tihti oksakestel pea ja selg allapoole. Eriti eelistab ta tegutseda kuuskede oksastikus. Väljaspool pesitsusaega on ta kõige seltsivam tihane, kes sügisel moodustab vahel isegi tuhandepealisi parvi.
Putukate kõrval toitub ta olulisel määral ka oksapuude seemneist, mida kogub koorepiludesse tagavaraks. Eestis on musttihane levinud ebaühtlaselt ning teda võib kohata suvel kui ka talvel. Pesitsemiskohaks on kuusikud või segametsad. Talveks meile jäänud musttihased tegutsevad oksas- ja segametsades, sageli koos tutt - ja põhjatihasega. Segaparvedes on musttihane üks liikuvamaid, eemaldub sageli ühe-või mitme kaupa parvest lühemaks või pikemaks ajaks, jäädes aga kutsehüüdude varal teistega kontakti. Kui aga mõni isend juhtumisi liiga kaugele eemaldub ja oma parvega kontakti kaotab, siis käitub ta otsekui hüsteerilist, lenneldes närviliselt häälitsedes siia-sinna, kui saab uuesti ühenduse teiste tihastega.
Jaanuaris tärkab isaslindudes juba lauluhimu. Veebruaris jäävad nad paiksemaks ja märtsis liituvad paarideks. Sel ajal sagenevad isaslindude vahel tülid ja võitlused.
Musttihane pesitseb igasugustes puuõõnsustes ning ka puujuurte vahel, kivide all koopakestes ja pehkinud kändudes. Pesakoobast ei uurista ta kunagi ise. Pesa ehitab emaslind kuivadest taimekõrtest, samblast ja taimevillast. Pesalohu vooderdab sulgedega. Pesas olevad munad on valged, roosakate täppidega ja väga väiksed.
Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastega. Poegade eest hoolitsemisega tegelevad mõlemad vanalinnud. Peale pesast väljumist jäävad pojad tegutsema koos pesakonnaga pesa lähimas ümbruses. Arvatavasti võtavad noored musttihased varsti ette pikemaid liikumisi , vanad jäävad enamasti paigale. Musttihane on looduskaitse all.
Sinitihane
Sinitihane on väiksem ja heledam kui rasvatihane. Levinud üle kogu Eesti, vastavalt sobiva pesitsuspaiga olemasolule. Üldiselt on liik levinud Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Väike-Aasias. Elupaigaks on lehtmetsad , puisniidud , pargid ja aiad. Pesitsusajal elutseb paarides, ülejäänud ajal hulgusalkades. Päevase eluviisiga . Sinitihane on päevase eluviisiga. On putuktoiduline lind, kelle põhitoiduks on väikesed putukad. Talvel kasutab toiduks ka puuseemneid ja marju. Pesa ehitatakse peamiselt lehtpuude õõnsustesse ja pesapaikadesse. Pesamaterjali toob kohale ja pesa ehitab valmis emaslind. Pesa koosneb samblast ja rohukõrtest. Kurnas on 9....13 muna, mis on valged, punapruunide täppidega. Haudevältus 12...15 päeva. Haub emaslind üksi. Poegade toitmisega tegelevad mõlemad vanalinnud. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Keskmine eluiga 1.2...1,6 aastat. Maksimaalne eluiga 8 aastat ja 6 kuud.
Keha pikkus on 10...17 cm, tiiva pikkus 6,2..6,8 cm
Sinitihane piirab lehtmetsades taimtoiduliste ja röövtoiduliste putukate levikut. Levitab mitmete puude seemneid.
Sootihane
Sootihase rahvapärased nimed on: halltihane, pajutihane, väike tihane. Levinud üle kogu Eesti. Üldiselt on liik levinud Euroopa keskosas. Arvukus on viimastel aastatel vähenenud. Elupaigaks on leht-ja segametsad, puisniidud ning soovõsad. Esineb ka parkides ja aedades . Pesitsusajal elutseb paarides, ülejäänud ajal hulgusalkades. On päevase eluviisiga lind. Sootihane on Eestis paiga-, hulgu-ja rändlind. Sügisel rändab osa tihaseid meilt ära. Linnu põhitoiduks on väikesed mardikad ja vastsed . Pesakoha valib emaslind, kes pesa ka üksi valmis ehitab. Pesa ehitatakse puuõõnsustesse ja selle kõrgus oleneb sobiva puuõõne kõrgusest. Pesa koosneb samblast ja rohukõrtest. Kurnas on 6....9 muna, mis on valged, roostepruunide pisilaikudega. Haudevältus on 13....15 päeva. Haub emaslind üksi. Poegade toitmisega tegelevad mõlemad vanalinnud. Pojad on pesa hoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Keskmine eluiga 1,2....1,6 aastat . Maksimaalne eluiga 10aastat ja 4 kuud. Sootihane piirab sega-ja lehtmetsades taimtoiduliste ja röövtoiduliste putukate levikut.
Sabatihane
Suuruselt Eoroopa pisimaid linde. Iseloomulikuks tunnuseks on pikk saba. Tuule käes võngub saba harakalikult üles-alla, kui lind ise osavasti okstel turnib.
Toiduks väikesed putukad ja ämblikud; linnumajatoidukesi ei külasta. Meisterlikult ehitatud pesa on väljast kaetud samblikega, sissepääsuava asub küljel. Sabatihase pere on väga arvukas, kuni 13 hinge, kes kasvades paisutavad pesaseinad rebenema. Tekkinud aukudest torgatakse siis sabad välja. Pesitseb leht-ja segametsades. Inimest või muud tülitajad võtavad sabatihased vastu kareda tserriri – häälitsusega.
Eestis ebaühtlaselt levinud väikearvuline haudelind
Tutt-tihane
Rahvapärased nimed on tutiga tihane, tutt-tihalane, metsatihane. Levib Eesti mandriosas, puudub Lääne-Eesti saartel. Üldiselt levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigaks on okasmetsad , eriti eelistab männikuid. Pesitsusajal elutseb paarides, ülejäänud ajal hulgusalkades. On päevase eluviisiga. Pesa ehitatakse puuõõnsustesse, selleks kasutatakse ära väike-kirjurähni ja teiste tihaste pesakoopaid. Pesitseb meeleldi ka ülesseatud pesakastides. Pesamaterjali kogub emaslind. Pesa koosneb peamiselt samblast ja rohukõrtest. Pesas on tavaliselt 4-7 muna, mis on valged, roostepruunide pisilaikudega. Haudeperiood on 13-15 päeva. Emaslind haub üksi. Poegade toitmisega tegelevad mõlemad vanalinnud. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Keskmine eluiga on 1,2- 1,6 aastat. Maksimaalne eluiga 5 aastat ja 2 kuud.
Tutt-tihane kuulub kaitsvate liikide hulka.
Põhjatihane
Põhjatihasel on hele tiivalaik, suur pea, kohev sulestik. Iseloomulik on ninahäälne kare venitatud kutsehüüd. Elutseb okas- ja segametsades, toiduks putukad, seemned ja marjad. Eestis üldlevinud harilik haudelind.
Tihane rahvausundis
Tihastega seostuvad mõningad mütoloogilised kujutlused. Nende häälitsemine elamu läheduses on halb enne, enamasti ette kuulutades inimese või looma surma.
Kunagi lasknud peremees kariloomade vahele hüüdma tulnud tihase püssiga maha, mille järel naabri lambad ära surnud.
Kagu-Eestis peeti tihase häälitsemist teekäija suhtes vasakul heaks märgiks, paremal –halvaks märgiks.
Enamasti on tihaste ilmumist elamute juurde siiski kogu maal peetud külma ilma, mõnikord ka tuisu endeks.
Tihane ja orav
“Miks sa, orav, pesast välja ei tule?”
“Mina linnuke –tihane, hoian soojust. Väljas on nüüd külm, ma sulgesin pesaava samblaga, toppisin kõik praod kinni. Ei julge nina välja pista.”
“Aga mida sa sööd?”
“Mina varusin juba suvel kuivatatud seeni, pähkleid ja tammetõrusid. Nii saangi külma aja pesas üle elada!”
Vanasõnad
Lind sööb laulu eest, inimene töö eest.
Igal linnul oma laul, igal mehel oma viis.
Ära vaata lindu sulgist, vaid laulust.
Nii kui linnu hellü, nii tää laul. (Rõuge)
Tihane-lumelind
Juba ta toksib
me aknaplekil.
Küllap on meeles,
mis maik on pekil.
Koputab lapse
ärkvele unest.
Kuula, kuidas
laulab ta lumest.
Lumi ei ole
vaid sätendav kest.
Lumest saab maale
vateeritud vest.
TALVINE TIHANE
Tihane lendab mu aknale :
kaela alt valge, kõht kollane:
nokib nokib, vaatab targasti
sisse tihase viis on see
kaela alt valge, kõht kollane!
Kokkuvõte
Tihased on kõik väiksed, südid, targad, julged ja osavad linnud ning alati liikvel. Nad on suurepärased turnijad, ronijad. Nad võivad peenikesest oksaraost kinni hoides rippuda alaspidi. On linnud, kes ei tunne kunagi väsimust. Kui veebruaris-märtsis kuuled tihaselaule, siis tea, et kevadki pole kaugel.
Oma töös püüdsin igat tihaseliiki lühidalt iseloomustada ning sai ka teada rahvapärastest uskumustest.