Lõuna-Ameerika kaslaseid (0)

Sisukord 1
Kaslaste üldine iseloomustus 2
Soolakass 3
Ontsilla 4
Mägikass 4
Jaguarundi 5
Otselot 6
Jaaguar 7
Markaya kass 8
Pampa kass 9
Colocolo 9
Kodkod 10
Kokkuvõte 11
Kasutatud kirjandus 12
Üldine iseloomustus:
Kaslastel on ümar nägu ja suhteliselt lühike koon. Raske alalõualuu lisab hammustusele võimsust ning pikad silmahambad on abiks saagi haaramisel ja puremisel. Kiskhambad (muundunud purihambad ), mis on võimelised tükeldama luid ja kõõluseid, on hästi arenenud. Kaslased on kaetud pehme karvkattega, mis no sageli vöödiline või tähniline ning nende saba on painduv , karvane ja enamasti pikk. Esijäsemetel on viis varvast, tagajäsemetel neli ja nad on kõik varustatud kõverate sissetõmmatavate küünistega saagi kinnihoidmiseks. Tavaliselt on küünised sissetõmmatud, mis aitab hoida neid teravatena, kuid vajadusel (näiteks ronimisel) kargavad nad esile umbes samal põhjusel kui küünispeaga nuga. Hääletu liikumise hõlbustamiseks on talla all olevad paljad päkad ümbritsetud karvadest. (Loomad, 2001)
Kõigil kaslastel on teravad meeled. Suured ettepoole suunatud silmad aitavad neil vahemaid õigesti hinnata. Sõltuvalt liigist tõmbuvad pupillid eredas valguses kokku kas piluks või augukeseks ning avanevad pimedas väga laialt, andes neile suurepärase öise nägemise. Lõhnameel on samuti hästi arenenud ning suulaes asub neil “haistmismaitseelund” ( Jacobsoni elund), mis eristab sugulisi, indlemisega seotud lõhnu. Põskedel, laubal, saba all ning küüniste vahel paiknevatest lõhnanäärmetest pärit nõred annavad informatsiooni looma soo ja vanuse kohta. (Loomad, 2001)
Mõned kaslased otsivad saaki aktiivselt, kuid teised varjavad end ja ootavad mööduvaid ohvreid. Paljud kasutavad nende kahe meetodi kombinatsiooni . Kummalgi juhul kujutab kaslase karvkate endast maskeerimisvahendit: näiteks tiigri vöödid sulavad hästi ühte kõrge rohustuga, samas paljud metsas elavad liigid on tähnilised, et imiteerida läbi lehtede paistva päikese laike. Kaslased peavad jahti kõigile loomadele, keda on võimelised kinni püüdma ja maha murdma. Suured kaslased on spetsialiseerunud saakloomadele, kes on neist endist suuremad ning nad on võimelised korjust lühikest maad ka lohistama, vedamaks seda ohutusse toitumispaika. Väiksemad kaslased otsivad närilisi ja linde, ja mõned neist, näiteks kalakass, kahlavad ojades, et krahmata sealt kalu. (Loomad, 2001)
Soolakass ( Leopardos geoffroyi)
Soolakass on väike kaslane Lõuna- Ameerikast . Tema suurus on ligilähedane selline nagu kodukassil. Isased isendid on veidekene suuremad kui emased loomad. Neid on võimalik taltsutada ja seetõttu on neid kasutatud Safari kassi tõu aretamiseks.
Soolakasside kasukavärvus varieerub hõbehallist kuni kollakas-pruunini. Karvkatet kaunistavad pruunid või mustad täpid, mis katavad kogu keha. Lisaks täppidele on kõikidel isenditel mõlemal põsel kolm triipu. Harvem esineb ka üleni musta karvkattega loomi. Põhjapool elutsevad isendid on kollakama värvusega ja lõuna poolsed hõbehalli karvaga. Soolakassi kasv on 42-66 sentimeetrit , kaal jääb 3 ja 5 kilogrammi vahele. Soolakassi eluiga on 14 aastat.
Seda liiki võib leida meretasemest kuni 3500 meetri kõrguseni. Ta eelistab rohke taimekasvuga jõgede äärseid alasid, kuid teda leidub ka avatud metsaaladel, savannis ja soodes .Soolakass on osav ujuja ja ronija. ta toitub väikeimetajatest nagu jänesed ja erinevad närilised, samuti sööb ta linde,kalu, kahepaikseid ja roomajaid. Jahti peab ta nii maapeal kui puu otsast.
Soolakassi sigimisaeg on detsembrist maini . Kassi tiinus kestab kuni 78 päeva. Pesakonnas on 1-3 järglast. Emane kass toob oma järglased ilmale kivide all, puu õõnsuses või tihedas taimestikus. Pojad kaaluvad sündides 65-90 grammi. Pojad sünnivad pimedatena ja avavad silmad alles 8 päeva pärast peale sündi. Püsti suudavad nad seista juba 4 päeva pärast peale ilmale tulekut. Ema hoolitseb järglaste eest esimesed 8 kuud , peale seda alustavad pojad iseseisvat elu.
Soolakassi levikuala hõlmab suurt osa Lõuna-Ameerikast. Isendeid leidub Argentiinas, Boliivias , Brasiilias, Tšiilis, Paraguais ja Uruguais.
Soolakassi kütitakse rohkem kui teisi Lõuna-Ameerika kaslasi tema väärtusliku kasuka pärast. sellest hoolimata on ta üks suurima populatsiooniga kaslane Lõuna-Ameerikas. Populatsiooni suuruseks arvatakse olevat ligikaudu 150,000 isendit.
Ontsilla (Leopardus tigrinus)
Ontsilla sarnaneb välimuselt ostelotile ja marakaya kassile. Nimetatud kolmest kaslasest on ontsilla väikseim. Tema saba on lühem, kuid silmad ja kõrvad on suuremad kui ostelotil ja marakaya kassil .
Ontsilla karvkate on selgmiselt kollakaspruun, tema kõhualune on valge värvusega. Tema keha katavad pruunikad rosetti kuju meenutavad laigud. Noorloomad on samuti laigulised. levinud on ka musta karvkattega isendeid. Pikkuselt ei ületa ontsilla 65 sentimeetrit, kassi kaal on keskmiselt 2,25 kilogrammi. Isased loomad on üldjuhul suuremad kui emased.
Ontsilla elupaigaks on lähitroopilised metsad ja mägimetsad, mille kõrgus jääb alla 3000 meetri. peale nimetatud kohtade leidub isendeid ka kuivades heitlehelistes metsades ja raiealadel.
Ontsilla toitub väikeimetajatest nagu närilised ja ka lindudest . mõnikord langevad ontsilla saagiks ka Brasiila metsades elavad primaatidest.
Emased loomad annavad järglasi kord aastas. Nende tiinus kestab 74-78 päeva. Ühes pesakonnas on keskmiselt kaks järglast. Pojad võõrutatakse emast umbes 55. päeva pärast peale sündi.
Onstilla levikuala hõlmab riike nagu Argentiina, Boliivia , Brasiilia, Kolumbia , Costa Rica , Equador, Guyana , Panama , Peruu , Suriname ja Venetsueela. Liik on kantud Punasesse raamatusse kui ohualtid.
Mägikass (Oreailurus jacobita )
Andide mägikassi kirjeldati esmakordselt 1865. aastal, kuid kuni 1980. aastani polnud eluslooma looduses nähtud. Nende levikuala hõlmab Argentiinat, Boliiviat, Tšiilit ja Peruud.
Andides elavatel mägikassidel on kahvatu hall karv , mida katavad rooste värvi laigud ja triibud. Ta on pikakarvaline ja paksu karvakattega. Esijäsemeid ja rinda katavad hallid vöödid. Tema kõhualune on hele ja tumedate tähindega. Mägikassi saba on pikk ja kohev ning seda katavad 6-9 tumedat ringi. Mõnigatel juhtudel võib sabaots olla valge värvusega. valget värvi leidub ka suu ja silmade ümber. Mõlema silma juurest jookseb alla tume triip . Noored isendid on kaetud rohkemate laikudega ning nende sabade ümber olevad tumedad ringid on kitsamad. Vanematel isenditel on täppe vähem ja nende karvkate on heledama varjundiga. Välimuselt on mägikass väga sarnane pampakassile, kes samuti elab Andides. Mägikassi kehapikkus on kesmiselt 66 sentimeetrit, kaal jääb 4 kilogrammi lähedusse. Mägikass elab kuni 16 aastaseks.
Seda liiki võib leida Andide kuivades ja poolkuivades regioonides. Nad eelistavad mägist, üksikute põõsastega kaetud mägist elupaika, mis jääb 3000-4000 meetrit üle merepiiri. Kõrgeimaks leiupaigaks on märgitud 5100 meetrit. Mõningatel juhtudel on mägikassi nähtud ka lumekattega piirkondades. Mägikassi leidub veelkõrgetel mägistel rohumaadel.
Nende kasside peamiseks toiduks on mägedes elavad tšintšiljad ja viskatšad. Peale nimetatud näriliste toituvad mägikassid veel roomajatest, lindudest ja teistest väikeimetajatest. Nagu teised kaslased, kasutavad mägikassid ära oma saagi nõrkus.
Mägikasside pesakonnas on tavaliselt 1-3 järglast. Andide mägikassi peetakse teiseks kõige rohkem ohus olevaks kaslaseks maailmas ja kõige haruldasemaks Lõuna-Ameerika kaslaseks. Mägikassi haruldus ja märgatav sarnasus mitte suguluses olevale pampakassile on tema uurimise teinud väga raskeks. Lähimad sugulased mägikassile on otselotid ja marakaya kassid. Erinevalt teistest kaslastest on mägikassidel hästi arenenud kuulmekile, mis näitab, et ta kuulub perekonda Oreailurus.
Jaguarundi (Herpailurus yaguarondi)
Jaguarundi on väike kaslane, kelle suurus ei ületa kodukassi oma. Sõna jaguarundi tuleb Guaraani indiaani keelest "yaguarundis." Teised nimetused jaguarundi kohta on: saarmas kass, nirk kass ja eyra. Kuigi jaguarundi on väga spetsiifilise välimusega, rühmitati ta algselt perekonda Felis . 1993. aastal loodi eraldi perekond kaslaste taksonisse, kuhu liigitati jaguarundi. Praeguseks on avastatud 8 jaguarundi alamliiki.Jaguarundi elab 10 kuni 20 aastaseks.
Võrreldes teiste Lõuna-Ameerika kaslastega on jaguarundil pikem keha ja küllaltki lühikesed jäsemed. Jaguarundi karva värvuseid on kaks: hallikas-must ja punakas-pruun. Erinevalt teistest samas piirkonnas elavatest kaslastest on jaguarundi keha ilma laigude ja triipudeta. Troopilistes vihmametsades elavad isendid on tavaliselt tumedama karvkattega kui isendid, kelle elupaigaks on kuivemad ja lagedamad alad. Kassipoegadel on mõningatel juhtudel sündides laigud, mis suuremaks kasvades ära kaovad. Jaguarundi pikkus jääb vahemikku 50-77 cm.
Jaguarundi elupaigaks on troopilised vihmametsad, rohumaad, heitlehelised metsad, põõsastikud. Tihti elavad nad veekogude läheduses. Harva on isendeid nähtud ka avatud maastikel, kuid ka siis hoiduvad nad põõsaste või tihedama taimestikku varju. Nende elupaigad kaitsevad neid koerte ja inimeste eest. Suurema aja oma elust veedavad jaguarundid maa peal, kuid nad osavad ronijad ja seetõttu hangivad osa oma toidust just puudelt. Aktiivsed on nad peamiselt öösel, kuid liiguvad ringi päevasel ajalgi.
Jaguarundi toitub väikeimetajatest, lindudest, roomajatest, konnadest ja kaladest. Poegi toidetakse sarnaste loomadega. Jahti peavad jaguarundid varahommikul ja õhtul peamiselt maapinnal , kuid vajaduse korral ka puude otsas.
Jaguarundid on üksikud loomad väljaarvatud sigimise hooajal. Troopilistel aladel pole sigimine sessoonselt piiratud, muudel aladel on hooaeg kaks korda aastas: mais ja augustis. Tiinus kestab emastel kuni 75 päeva, mille järel sünnib ühte pesakonda 1-4 järglast. Esimesed neli nädalat pojad urust ei lahku. Poegi hakatakse emast võõrutama teisel elukuul, mil ema hakkab õpetama jahipidamist. Täieliku iseseisvuse saavutavad järglased umbes 10 kuuselt. Sigimisvõimelisteks muutuvad loomad 2 kuni 3 aastaselt.
Jaguarundi leviala hõlmab suuremat osa Lõuna-Ameerikat ja ulatub ka Põhja-Ameerika lõunarannikule, kus teda ohustavad metsarraie ja loodusliku elupaiga hääbumine.
Otselot (Felis pardalis)
Otselot on suurimaid Lõuna-Ameerika kaslasi. Teda nimetatakse veel värvitud leopradiks ja tigrilloks. Praeguseks tuntakse 11 alamliiki. Keskmiselt elavad ostelotid 18 aastat.
Otseloti üldpikkus on 135-150 cm, sellest saba 30-40 cm. Ta tugev ja sihvakas, massiivse peaga loom. Värvuselt on nad liivakollasest hallivarjundilise pruunini. (Loomade elu, 1987). Keha katavad keskelt avatud tumedad laigud, mis jooksevad ühtse rivina mööda keha. Selline karvkate võimaldab tal ideaalselt ümbritsevasse keskkonda sulanduda. Täiskasvanud loomad kaaluvad 11-15 kilogrammi.
Otselot on küttimise tõttu väljasuremisohus(Hävimisohus oleva liigina on otselot võetud rahvusvahelisse punasesse raamatusse). Praeguseks on nad säilinu vaid mõningates Kesk- ja Lõuna-Ameerika piirkonnas. Ta tegutseb valdavalt maapinnal ja asustab nii tihedaid troopilisi ja subtroopilisi metsi kui ka valgusküllaseid põõsastuid.(Loomade elu, 1987)
Aktiivne on ta peamiselt öösel. Jahti peab nii maal kui puudel, kus püüab ahve. Saakloomadeks on tal ka paljud imetajad , samuti linnud . (Loomade elu, 1987) Aastaaegade vahetumisel kasutab ta enda kasuks kalade ja krabide rikkast niisket aega. Suurema osa ontilla saagist moodustavad loomad, kelle suurus on vaid 1-3% tema kehamassist.
Otselotid saavutavad sigimisvõime minimaalselt 18 kuuselt, mis kestab maksimaalselt 13 eluaasatni. Isastel kassidel on sigimisvõimeline periood kuni 15 eluaastani. Troopikas toimub sigimine aastaringselt , eriti septembris ja novembris. Tiinus kestab otselotidel ligikaudu 70 päeva. Pesakonnas on 2-4 poega , mille eest hoolitseb ainult emane.
Jaaguar (Panthera onca)
Jaaguar on suurim Lõuna-Ameerika looduses elav kaslane.Jaaguar on paljude indiaanihõimude mütoloogias oluline tegelane. Teda seostatakse nii tule kui veega ja ta võib olla nii purustava kui viljastava mõjuga. Maiad uskusid, et jaaguar on allmaailma jumal, kes hoolitseb selle eest, et Päike iga päev uuesti tõuseks.
Jaaguaril on kuldne või pruunikaskollane mustade täppidega karv. Nagu leopardilgi, esineb sagedasti melanismi. Vihmametsades elavad jaaguarid on tavaliselt väiksemad ja tumedama karvaga kui selvas ja soostikes elavad isendid. Jaaguari kere on 150-180 cm pikk, jässakas saba on 40–70 cm pikk. Täiskasvanud isendid kaaluvad 70 kuni 110 kilogrammi. Emasloomad on kergemad kui isasloomad.
Jaaguari areaal on Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, elutsedes selvades, vähemal määral ka põõsastutes ja pampades. Jaaguari levila piirid on tänapäeval oluliselt kahanenud, kuid liigi säilimise seisukohalt on see veel piisavalt suur. Jaaguari arvukus kahaneb jätkuvalt.
Jaaguar püüab saaki enamasti öösiti, oma näljaste poegade toitmiseks ka päeval. Peamised saakloomad on hirved , metssead , pekaarid, aguutid, vöölased ja kapibaarad. Jaaguarid murravad kariloomi ja koeri , samuti püüavad nad kalu, väiksemaid kaimaneid, kilpkonni ja muid pisiloomi. Jaaguaridel on võimsad lõualuud ja nad suudavad kihvadega purustada saaklooma kolju või kilpkonna kilbi. Jaaguarid on head ujujad ja ronijad. Nad veavad sageli oma saagi puu otsa ja söövad seal.
Jaaguarid elavad tavaliselt üksikult, paarid moodustuvad vaid pulmaajal. Jaaguaril võib olla 4-5 poega aastas. Emane ja isane elavad koos ainult 90 kuni 170 päeva. Jaaguarid sigivad aasta ringi. Tiinus kestab 100-110 päeva. Pesakonnas on kuni 4 poega, kes kasvavad kiiresti, kuid suguküpseks saavad alles kolmandal eluaastal . (Loomade elu, 1987)
Suurkiskjana on tal peale inimese vähe vaenlasi . Jaaguari võib looduses ohustada vaid anakonda, kelle peale jaaguar ka ise jahti peab.
Marakaya kass (Felis Wiedi)
Marakaya kass on Lõuna-Ameerika metsi asustav väike kaslane. Marakaya kass võlgneb oma nimetuse saksa rännumehele vürst von Wiedile. See aadlisuguvõsa järeltulija korraldas 19. sajandil ekspeditsiooni, et tutvuda Brasiilia džunglite taimede ja loomadega.
Marakaya kass on väike, erakust kaslane. Ta karvastik on kollakaspruuni värvusega, mustjaspruunide tähnidega, mis lähevad sageli üle vöötideks. Kehapikkus jääb 45-80 sentimeetri vahele, kaal on maksimaalselt 9 kilogrammi.
Marakaya kass elab peaaegu eranditult puude otsas. Enamik kaslasi on küll head ronijad, ent marakaya kass on nende seas selgelt parim. Sageli ripub ta oksa küljes vaid ühe käpaga kinni hoides , talle ei valmista raskust ka saagi tagaajamine pea allapoole suunatud
Lõuna pool elutseva marakaya kassi sigimisaeg jõuab kätte tavaliselt oktoobri - ning jaanuarikuu vahelisel perioodil. Innaaja hakul rändavad isasloomad ümbruskonnas ringi ning otsivad emaseid. Emasloomad jäävad oma territooriumile, ent märgistavad kogu ümbruskonna erilise lõhnaga, mis annab isastele märku nende paaritumisvalmidusest. Vahel jääb paar ka pärast paaritumist kokku. Sel juhul elavad nad ühisel territooriumil ja peavad koos jahti ajani, mil emasloom toob ilmale pojad, seejärel isane lahkub , jättes emaslooma üksi poegade eest hoolt kandma. 60-80 päeva vältava tiinuse järel sünnitab emasloom ühe või kaks poega,. Mõne kuu möödudes hakkab ema poegi jahikäikudele kaasa võtma ning õpetama neile ellujäämiseks hädavajalikke oskusi.
Marakaya kass on lihasööja loom. Ta peab jahti lindudele, pisikestele ja keskmise suurusega imetajatele, sisalikele ning konnadele, keda ta kõrgetelt puuokstelt leiab. Marakaya kassil on üliteravad hambad ja ta on üks neist vähestest kaslastest, kes on võimelised ohvri ühe hammustusega surmama.
Marakaya kass asustab Kesk- ja Lõuna-Ameerika troopikametsi.Marakaya kassi võib kohata alates Panamast, Colombia põhjaosast ja Peruust kuni Paraguai põhja- ja idaosani, Uruguai põhjaosa ning Argentiinani.
Pampakass (Leopardus pajeros)
Pampakass on Argentiina ja Tšiili pampases elav kaslane. Välimuselt sarnaneb pampakass kodukassile, kuid ta on veide suurem. Ta elab Argentiinas, Peruus , Tšiilis, Equadoris ja Peruus.
Neil on väga paks roostepruun või helepruun karv, mida kaunistavad mustad vöödid. Leidub ka musta karvkattega isendeid. Karva paksus võib olla kuni 7 sentimeetrit. Võrreldes kehaga on kassi pea küllaltki väikene. Tema pikkus ei ületa 60 sentimeetri.
Pampakassi levikuala on suur, ta elutseb rohumaadel, metsamaadel, metsades ja mägedes. Peab jahti öösiti, jahib väikeseid imetajaid ja linde.
Metsikutes tingimustes on selle liigi sigimisaeg teadamata, tiinus kestab emastel 80-85 päeva. Ühes pesakonnas on 1-3 kassipoega.
Colocolo ( Leopardus colocolo)
Colocolo on väikesekasvuline kaslane, kelle elupaigaks on Tsiili . Selle kaslase kasv jääb 43-75 sentimeetri vahele, sabapikkus on kuni 33 sentimeetrit. Kaslase kaal jääb tavaliselt 3-7 kilogrammi vahele. Colocolo on pikakarvaline kass, kes on hallika karvkattega, mida katavad pruunid triibud ja tähnid. Nendel kassidel on suured, tervatipulised kõrvad ja pikk kohev saba.
Colocolo toitub väikestest imetajatest ja maal pesitsevatest lindudest. Kassi saagiks langevad tihti ka linnumunad. Inimasulate läheduses elavad isendit võivad küttida kodulinde.
Tiinus kestab colocolo`l 80-85 päeva, mille järel sünnib kuni kolm järglast. Seda liiki peeti varem pampakassiga samasse liiki kuuluvaks.
Colocolo elutseb avatud metsamaadel, pool-kuivadel kõrbe aladel, metsades ja mägede nõlvadel.
Kodkod ehk Tšiili metskass (Leopardus guigna)
Kodkod on väikeim kaslane, kelle levikuala hõlmab Lõuna-Ameerika edala kallast. teda võib leida Tšiilis ja Argentiinas. kaslase karv on tuhmkollane või hallikas-pruun, mida katavad ümarad mustad laigud. triipe esineb ainult pea ja õla piirkonnas. Kodkodi kõrvad on mustad valgete täppidega. saba katavad kitsad mustad ringid. üleni musta karvkattega isendid on küllaltki laialdaselt levinud. tema keha kogupikkus on 58-68 sentimeetrit. Kaslase eluiga on 11 aastat.
Kodkod elab lõuna- andide niisketes parasvöötme metsades ja ka rannikualadel. Teda võib leiduda ka elurajoonides, kus ta elab haritud maa-aladel. Peamine osa loomadest elab keskmiselt niisketes Aurakaaria ja Valdivian metsades. Kõige rohkem isendeid leidub Chiloe ja Guaiteca saartel.
Tšiili metskasside paljunemise ja kasvu kohta nii looduses kui vangistuses teatakse vähe. Emased saavad paljunemisvõimeliseks 2 aastaselt. Tavaliselt annab emane 2 või 3 järglast.
Looduses elavad isendid on äärmiselt haruldased laialdase elupaiaga hävitamise tõttu ning neid ohustab väljasuremine.
Nagu paljude teiste Lõuna-Ameerika kaslaste puhul, teatakse ka kodkodi harjumuste kohta vähe. Arvatakse, et ta peab jahti öösiti toitudes väikestest imetajatest, lindudest ja roomajatest.
Kokkuvõte
Lõuna- Ameerikas elavad kaslased on üldiselt väikesekasvulised ja mustrilise kasukaga. Ainsateks eranditeks on puuma ja jaguarundi, kelle suurus ja karvkate erineb teistest kaslaste esindajatest. Erinevalt teistest maailmas elavatest kaslastest, teatakse Lõuna-Ameerika kaslaste eluviiside ja harjumuste kohta küllaltki vähe. Põhjuseks on osade liikide haruldus ja väikene populatsioon.
Kaslasi leidub enamikes Lõuna-Ameerika riikides: Argentiinas, Equadoris, Peruus, Kolumbias, Boliivias, Tšiilis, Costa Ricas, Guyanas, Panamas, Surinames, Paraguais, Urugais ja Venetsueelas.Nende liikide elupaigad varieeruvad suuresti. Mägikass elab enamasti ligi 3000 meetri kõrgusel merepinnast, samas puumad ja jaguarundid eelistavad madalaid, soiseid alasid. Inimasutusse satuvad kaslased harva ja siis ainult toidu saamiseks.
Toiduks kasutavad nad peamiselt väikeseid närilisi nagu tšinsiljad, hiired ja ka roomajaid ning kahepaikseid. Jahipidamis meetodid erinevad liigiti . Marakaya kass ja soolakass jahib puudelt, puuma ja jaaguar on võimelised püüdma saaki õhust, teised kaslased jahivad maal ja ka vees. Nagu enamus kaslasi on Lõuna-Ameerika kaslased öise eluviisiga .
Lõuna-Ameerikas elavatel kaslastel on peamiseks vaenlaseks inimene. Neid ohustab massiline puuderaie, küttimine ja loodusliku elukeskkonna hävimine.
Kasutatud kirjandus:
http://www.wotcat.com/wildlife/Mammal/South%20America.html
http://www.indiantiger.org/wild-cats/geoffreys-cat.html
http://www.wikipedia.org
http://www.miksike.ee/docs/referaadid/puuma_teele.ht m
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/jaaguar_liina.ht m
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/jaaguar_liisjogi.ht m
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/kaslased_karplased_kairipuust.ht m
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/marakaya_kass_annesulg.ht m
http://animals.about.com/od/carnivores/ig/A-Visual-Guide-to-Cats/shutterstock_222118.ht m
http://www.messybeast.com/small-wildcats.ht m
Burnie, David " Loomad" 2001
"Loomade elu", Valgus, 1987
13