Eesti kotkad (0)

Eesti kotkad
uurimustöö
Tallinn 2010
Sisukord
Sissejuhatus……………………………………………………………………………………...
Merikotkas ………………………………………………………………………………………
Tutvustus………………………………………………………………………………...
Kirjeldus…………………………………………………………………………………
Toitumine………………………………………………………………………………..
Pesitsemine………………………………………………………………………………
Levik……………………………………………………………………………………..
Kaljukotkas ……………………………………………………………………………………...
Tutvustus………………………………………………………………………………...
Kirjeldus…………………………………………………………………………………
Toitumine………………………………………………………………………………..
Pesitsemine………………………………………………………………………………
Levik……………………………………………………………………………………..
Kalakotkas ……………………………………………………………………………………….
Tutvustus………………………………………………………………………………...
Kirjeldus…………………………………………………………………………………
Toitumine………………………………………………………………………………..
Pesitsemine………………………………………………………………………………
Levik……………………………………………………………………………………..
Konnakotkad …………………………………………………………………………………….
Tutvustus………………………………………………………………………………...
Kirjeldus…………………………………………………………………………………
Toitumine………………………………………………………………………………..
Pesitsemine………………………………………………………………………………
Levik……………………………………………………………………………………..
Madukotkas ……………………………………………………………………………………...
Tutvustus………………………………………………………………………………...
Kirjeldus…………………………………………………………………………………
Toitumine………………………………………………………………………………..
Pesitsemine………………………………………………………………………………
Levik……………………………….
Must- toonekurg ………………………………
Tutvustus……………………….
Kirjeldus………………………..
Toitumine……………………..
Pesitsemine………………………….
Levik……………………………….
Kokkuvõte………………………………………..
Kasutatud kirjandus…………………………..
Sissejuhatus
Eestis leidub kuni 222 linnuliiki, millest 24 kuulub röövlindude hulka. Suurimaid ja võimsamaid röövlinde, kes tegutsevad päeval, kutsutakse kotkasteks. Eestis leidub kotkaid 6 liigist: merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, suur-konnakotkas, väike-konnakotkas ja madukotkas. Must-toonekurg sarnaneb oma elupaiga valiku ning ohustatuse poolest kotkastega, mis tõttu aegajalt leiame materjali, kus käsitletakse teda koos kotkastega. „ Kotka “ nime kandavad linnud ei ole kõik lähisugulased. Ühist perekonnanime (Aquila) kannavad vaid kaljukotkas ja konnakotkad[1]
Kotkas on olnud juba ammusest ajast loodurahva sümboliks. Kotkas sümboliseerib võimsust, jõudu, tarkust.
Eesti kotkaste õitseaeg jääb sajandite taha ning kotkaste luid on leitud isegi mesoliitilistest asupaikadest. Tsaariajal hävitatud palju kotkasteliike, mille tõttu 1920.a. olid Eesti kotkaliigid väga haruldased . 1957.a. jõustus kotkastele loodukaitseseadus.
Merikotkas
Merikotkas on meie lindude suurim röövlind. Kurbusega tuleb aga tunnistada, et meie merikotkad elavad ühe maailma enim saastatud mere ääres. Keskkonnamürgid, mis jõuavad kotkastesse läbi toidu, jõuavad ka meisse läbi mereandide. Tänu pestitsiididele hakkas kotkaste arvukus ja siginemisedukus langema aastal 1960. Niimoodi kuivas merikotkaste arvukus mõnekümne lastetu paarini. Kotka surmaks nimetati DDT, mis ühtlasi nimetati ka inimkonda päästvaks putukatõrjeks. Mürgitatu võib muneda õhukese koorega mune, mis kergesti purunevad haudumisel või takistavad vee aurumist läbi koore. Koosmõjus ka teiste putukamürkidega võib muutuda kotka sigimiskäitumine: võivad hüljata oma pesa, käituda agressiivselt poegade vastu ja muud sellist. Samuti see ka pärsib õppimisvõimet.
Pärast 1977.a. on olukord paremaks läinud. Praegu meil elab umbes 60 paari merikotkaid ning aastas suudab lennata pesast 50-60 poega . Põhjuseks on DDT koguse vähendamine keskkonnas ja ulatuslik lihasöötmine. Ning samuti on lõppenud ka „kullisõda“.
Merikotkas on Eesti looduskaitse all ning on ka Eesti Punases Raamatus.
Kirjeldus
Merikotka tiibade siruulatus ulatub 200-245cm ja kehakaal on neil kuni 6kg. Vanematel lindudel on ülemine ja alumine pool pruun või tumepruun . Pea ja kael on kahkjaspruun tumedate triipudega. Saba on tervenisti valge ning nokk on kahkjaskollane, samuti ka jalad on kollased . Noorematel lindudel on aga sulestik tumepruun ning selletõttu võib neid tihti segi ajada konnakotkastega. Merikotkas lendab aeglasemate tiivalöökidega ja on oluliselt rohmakam.
Toitumine
Saagialaks on merikotkal madalveeline rannikumeri ja sisemaal suuremad veekogud. Mõnda merikotkast võib kohata ka mõnel kalatiigil tegutsemas, kus ta „lööb üle“ kalakotka saaki. Põhiliseks toiduks on siiski veelinnud ja kalad , talviti sööb isegi raipeid.
Pesitsemine
Vanemad merikotkad on enamasti paigalinnud Eestis, kuid nooremad juhtuvad ringi hulkuma. Pesapaikasid võib enamasti leida täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa ehitab tavaliselt põlise männi või haava ladvaossa. Pesa, mis on olnud aastakümneid kasutusel, võib kaaluda ligi tonn . Pesa kohendamine algab juba kesktalvel, kus merikotkapaar toob rohelisi männioksi. Munad on munetud märtsi teisel poolel. Merikotkas haudub oma mune vahetpidamata 38 ööpäeva ning juuli alguses lennuvõimestub üks või kaks poega.
Levik
Eestis on merikotkas põlisasukas. Peamiselt elab ta Saare- ja Hiiumaal ning Lääne-Eesti rannikualadel.
Kaljukotkas
Kaljukotkas on suur ja osav röövlind. Ta toob oma toidu soodest ja luhtadelt, kus toit on vähem mürgitatud kui merikotkal. Pesitseb raskesti ligipääsevates soo- ja metsakolgastes, mille inimasutus on hääbunud ning kuhu pehmete talvedega metsamehed ei pääse. Valdav osa pesapaikadest on kaitse all, mille tõttu on kaljukotka arvukus kasvanud.
Kirjeldus
Tiibade siruulatus on kuni 227cm ja kehakaal isalinnul on 3-3,5kg. Emalinnul aga 4,5-5,5kg. Vanemal linnul on laup tumepruun ja ülejäänud lagipea ning kukal kuldpruun. Nokk on must ja vananahk kollane. Ülemine pool linnust on tumepruun heledamate suleääristega ja kogu alumine pool näib välioludes üsna tume. Noorlinnud on aga tume-sokolaadipruunid, kuldse pealaega. Tiivalaigud ja saba tüvik on laialt valged.
Toitumine
Põhitoiduks Eesti on valgejänes, teder ja metsis. Vaheldusena on ka halljänes, metskits , orav, nugis , kährikkoer, ronk , laanepüü, sinikael - part ja toonekurg. Talviti toitub ka raipeist.
Pesitsemine
Pesapuuks valivad kaljukotkas enamasti männi, vaid üksikutel juhtudel on pesa kuuse või haava otsas. Mõnikord võib juhtuda, et kotkapaaril on kaks pesa, mida nad siis asustavad kordamööda. Märtsi esimeseks pooleks on munad munetud ning aprilli teisel poolel pojad kooruvad. Lennuvõimeliseks võib neist saada juuli alguseks ainult üks poeg.
Kaljukotkas talvitub oma pesapaiga lähedal. Asustavad oma pesapaiku aastakümneid, mille tõttu osade pesade eellugu ulatub üle-eelmisesse sajandisse.
Levik
Asustab suuremaid loodus massiive, lemmikuks elupaigaks on raba. Üksikuid pesi võib leida ka mitte traditsioonilistest paikadest. Näiteks turbamaardla servas või järve kaldal .
Kalakotkas
Kalakotkaste praegune viljakus Eestis on vägagi hea-kaks poega paari kohta aastas. Enamik kalakotkastest elab hetkel tehisalustel ja saadavad lendu rohkem poegi kui looduslikest pesadest. Looduslike pesi pole kalakotkal võimalik teha, kuna sobivad puud jäävad traktorite alla. Isegi kui kotkas üritaks oma pesa ehitada noortele mändidele, siis see pudeneb kohe esimesel aastal laiali. Ja muidugi on tore, kui laastamistööd saab asendada tehisalustega.
Kalakotkast võib tihti segamini ajada suurte kajakatega. Samuti on kalakotkas kõige osavama ja kiirema lennuga oma sugulaste seas.
Kirjeldus
Kalakotkas on eripärase välimusega, kuid Eesti kotkastest väikseim. Alumine pool on hele, tiivanukid on tumedad, pea on kirju ja lennupilt meenutab kajaka oma. Selline kirjeldus aitab teda eristada teistest kotkastest ka ilma optikata. Tiibade siruulatus on 145-160cm. Emalind võib kaaluda kuni 2kg ja isalind umbes 1,5kg. Saagi jälgimiseks kasutab ta paigallendu, mis on sarnane hiireviu, madukotka ja tuuletallajaga. Häälitsuseks on tal kõrgetooniline kiuksumine, mida sageli kasutab pesaelu häirijate peale pahandades.
Toitumine
Eranditult toitub kaladest. Kalapüügil on eeliseks saledam keha, mis annab ka võimalusi osavust nõudvateks tegudeks . Tihti peale saagi kinnipüüdmist ei saa kalakotkas kindel olla, kas see saak ka temale jääb, kuna tihti on merikotkas spetsialiseerunud kalakotkalt saaki ära võtma. Kalakotkas püüab oma saaki meetri sügavuselt ning mõnikord kaob sellejaoks ka üleni vee alla. Tihti võib minna toitu otsima ka 25km kauguselt . Suureks kiusatuseks on neile kalakasvandused, kus nad korjavad ära viletsad ja haiged kalad. Aegajalt juhtub ka terveid kalu sinna hulka. Enamasti sobivad neile 200-300g kalad. Kui kala kaal läheb üle 300g, siis kalakotkal on raske seda toitu kaugele kanda. Kalakotkas võib süüa konni ja hiiri ka, kui rändelt tagasi tulles on veel veekogud jääga suletud.
Pesitsemine
Saabuvad pesitsusaladele kevadel enne veekogude jääst vabanemist. Koheselt toimub vana pesa korrastamine või siis uue pesa ehitamine, kui vana pole suutnud talve üle elada. Sageli hävivad looduslikud pesad tormide tõttu, kuna ladvas ei varja neid miski loodusjõudude eest. Kuna kalakotkastel pole valida piisavalt tugevaid pesapuid, siis võib pesa ka alla kukkuda . Selle ärahoidmiseks ehitavadki kotkamehed tehispesi looduslike pesade asukohtade lähedusse. Alates munemisest viibib emalind pesa juures ja isalinnu ülesandeks on kohale toimetada saak, millest peavad söönuks saama emalind ja pojad. Kui leidub mõni pesa, mis on puu ladvas nagu valge-toonekure oma, siis tegemist on ilmselt kalakotka pesaga . Kalakotkas võib muneda 2-3 muna ning lennuvõimeliseks saavad pojad juuli lõpuks. Lennuõppimisest saagipüüdmiseni läheb aega. Eesti kalakotkaste pesitsevate paaride pojade arv on üks Euroopa kõrgemaid, tänu keskkonna vabanemisele kloororgaaniliste ainete (DDT) saastest ja osaliselt ka tehispesadele.
Levik
Eelkõige pesitseb Ida- ja Lõuna-Eestis ja levib ka tasapisi lääne poole.
Konnakotkad
Meie kotkastest ainsana on väike-konnakotkas suutnud kohaneda kultuurimaastikuga, mis on üks peamisi põhjuseid miks ta püsib siin. Väike-konnakotkas on meie kõige sagedasem kotkas. Konnakotkale ei sobi viljapõllud ega inimasulad. Vajab hoopis niidetud niite ja raiumata metsi.
Suure-konnakotka kohta puuduvad täpsed andmed, mistõttu maailm peab teda kaduvaks liigiks .
Kirjeldus
Välimuselt on mõlemad konnakotkad sarnased. Tiibade siruulatus on 130-180cm. Vanemate lindude sulestik on üleni pruun, noorematel seevastu on rohkem kaetud heledate tähnidega. Välimuselt sarnanevad konnakotkad hiireviuga. Kaugelt vaadeldes on neid võimalik eristada ainult lennustiili järgi. Konnakotkas hoiab lendamisel tiivaotsi allapoole, aga hiireviul on need reeglina ülespoole. Lähemal uurimisel selgub , et hiireviul on sulestikus valdavalt valget, aga konnakotkal leidub seda vaid tähnidena. Samuti on ka konnakotka jalad kaetud sulgedega, aga hiireviul nii ei ole.
Suure- ja väike-konnakotka eristamine on juba raskem. Tavaliselt on suur-konnakotkas tumedam, suurem ja jässakam. Eristamise muudab raskemaks ka see, et suur- ja väike-konnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hübriide.
Toitumine
Konnakotkad jahivad oma saaki enamasti vähe majandavatel rohumaadel, kuid ka märgaladel, põldudel ja muudel avamaastikel ning vähesel määral ka metsas. Saaki püütakse umbes 1-2km kaugusel pesast. Suurem osa saagist püüab konnakotkas õhust, kuid võib otsida ka süüa maas kõndides. Rikkalikuks saagiks eelistab pidada varitsusjahti. Saakloomadeks on väiksed imetajad : uruhiired, mutid , vahest ka konnad ja linnud, maod ja suuremad putukad.
Pesitsemine
Konnakotkad on rändlinnud. Nende talvitusalad paiknevad Lähis-Idas, Lõuna-Euroopas, Kesk- ja Lõuna-Aafrikas. Suur-konnakotkas saabub Eestisse tavaliselt märtsi lõpus ja väike-konnakotkast võib kohata aprilli alguses. Lahkuvad septembri alguses, kuid võib ka üksikuid kohata oktoobriski veel.
Konnakotkaste elupaigaks on tavaliselt mosaiikne maastik . Metsad vahelduvad niitude, karjamaade, põldude, jõeorgude ja soodega. Väike-konnakotkas on kõige paremini kohastunud elama põllumajandusmaastikul.
Oma pesa ehitavad nad ise ja enamasti asustavad seda korduvalt mitmel aastal. Aegajalt kasutavad isegi teiste suuremate röövlindude või musta-toonekure vanu pesi. Vahest on neil ka mitu pesa, mida nad aastati vahetavad. Kohe pärast saabumist asub lind oma pesa korrastama. Emalind asub hauduma kohe pärast esimese muna munemist, mis tõttu kooruvad pojad eri aegadel , haudevältus on 37-41 päeva. Tavaliselt lennuvõimestub ainult 1 poeg, harva 2. Konnakotkaste sigimisedukus sõltub enamasti uruhiirte arvukusest.
Levik
Palju leidub konnakotkaid Lõuna-Eestis
Madukotkas
Madukotkas on Eesti väga haruldane . Kuulub I kategooriasse. Mõni suvi ei juhtugi madukotkast kohata Eestis. Üldiselt on madukotkad väga vaiksed ja tagasihoidlikud linnud, kui võib ka linnulaulu sarnast häälitsust teha. Madukotkast kutsutakse inglise keeles ’’lühike-varvas’’, mis tuleneb tema iseäralikest lühikeste kõveratest varvaste pärast. Madude jahtimisel on need vajalikud. Madukotkas võib lennata kuni 500m kõrgusel ning suudab pessa toimetada 250-270 madu oma pojale. Madukotkas võib elada kuni 17 aastaseks.
Kirjeldus
Madukotkas on natuke suurem kui kalakotkas. Tema tiibade siruulatus on 170-185cm. Kaal võib olla 1,8-2,3kg. Alumine osa on linnul hele, enamasti tumeda tähnitusega. Pea ja rind on tumedamad ja ülemine pool on hallikaspruun. Häälekatel madukotkastel on pea nagu kakkudel, silmad kollakas-oranžid ja suured. Lennupildis saab teda kergesti ära tunda tema heleda kõhupoole järgi. Tiivad on laiad ja paindlikud ning sabal on 3-4 tumedat vööti. Saba on kitsa tugeva tagaservaga ja vägagi kokkusurutud. Sageli võib segamini ajada kalakotka või hiireviuga, kuid lähemalt vaatlemisel erinevad.
Toitumine
Põhitoiduks on roomajad-rästikud ja aurusisalikud. Oma saaki püüab ta avamaastikel- lagerabadel, niitudel, liivikutel, põlendikel, raiesmikel ja luhtadel. Samuti võib madukotkas püüda ka jäneseid.
Pesitsemine
Erinevalt teistest kotkastest ei pesitse madukotkas mitu aastat ühes pesas. Igal aastal ehitab uue pesa. Tema pesa on väga väike ja esmapilgul sellele peale vaadates ei arvaks, et ükski lind sinna võiks ära mahtuda. Eesti suvi on liiga lühike madukotka edukaks pesitsemiseks, mille tõttu ka madukotkast tihti ei kohta Eestis. Tavaliselt munetakse üks muna ja mai keskel. Haudeperiood on umbes poolteist kuud ning poeg viibib veel kaks ja pool kuud pesas.
Levik
Eestis on madukotkast harva kohatud Põhja- ja Lääne-Eestis. Eriti võib neid kohata suuremate rabade ja käänuliste jõgede ümbruses. Soositud on ka hõredad raba-, palu- ja nõmmemännikud.
Must-toonekurg
Kuigi must-toonekurg ei ole kotkas, leidub siiski materjale, kus käsitletakse teda kotkastega. Must-toonekurg kuulub Eestis I kategooria alla ning tavaliselt ei näegi seda lindu inimasulate läheduses. Musta-toonekurg on võimatu segi ajada ühegi teise liigiga, kuna rohkem selle linnusuguseid ei ole.
Vanarahvas uskus, et see lind ennustas surma. Ilmselt seda tänu tema mustale „mantlile“.
Kirjeldus
Tiibade siruulatud on 185-205cm. Valgest-toonekurest on ta väiksem ning eristatav musta kaela ja tiibadega allpool. Vanem lind on rinnast sabaaluseni valge ja kogu muu sulestik on must ja tugeva purpurrohelise metalliläikega. Jalad ja nokk on punased. Noorem lind erineb tumepruuni sulestiku ning jalad ja nokk on oliivrohelised või hallikasroosad. Alles teiseks eluaastaks muutub noorel linnul nokk punaseks. Samuti pole ka vanemal linnul koguaeg nokk punane. Paaritumisajal muutub nokk erkpunaseks, talvel ja rände ajal on nokk pruunikam.
Toitumine
Põhitoiduks on igasugused kahepaiksed ja kalad, keda püüab meelsasti väikestest metsajõgedest ja –kraavidest. Harvem kohtab saaki püüdmas järvede, kalatiikide, madalas mere ja niitude lähedal. Isalinnud võivad toitumiseks lennata 25km kaugusele pesast.
Pesitsemine
Must-toonekurg on rändlind. Isalinnud saabuvad enne emalinde ning korrastavad pesasid. Korras pesaga loodavad isased võita emaste poolehoiu. Pesa ehitamiseks valivad nad tugevate oksadega vana puu, kus läheduses asub varjuline ja madal veekogu. Ligipääs puule peaks olema ainult üheltpoolt. Peale paari moodustumist muneb emane 2-5 muna, vaheldumisi neid hautakse ligi viis nädalat. Peale koorumist jääb alati poegade juurde üks vanem. Kaitseb poegi ebasoodsate ilmastikutingimuste ja röövloomade eest. Poegadele tuuakse toiduks enamasti siiski kalu, mis oksendatakse välja. Palavate päevade korral on must-toonekured võimelised ka vett oma pugus poegadele viima.
Levik
Must-toonekure kaitsele tasub pöörata suurt tähelepanu ning säilitada võimalikult palju pesasid. Samuti ka säilitada kunagisi pesapaiku lootuses suurendada arvukust. Pesapaigad asuvad suuremates metsamassiivides, kaugel inimasutusest. Pesapaiga valikul on enamasti 3 tingimust: vana ja tugevate okstega puu, läheduses sobivad toitumispaigad ja madalad, varjulised veekogud, häirimise puudumine. Kindlasti suurimate must-toonekure nägemistõenäosustega kohad on Saaremaa ja Pärnumaa piirkonnad.
Kasutatud kirjandus:

• http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9805/kotkad.html
  
• http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel361_347.html
  
• http://www.kotkas.ee/
  
• http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=362
  
• http://www.looduspilt.ee/loodusope/index.php?page=liigitutvustused_liik&id=57