Eesti roomajad (0)

Maod
Harilik nastik (Natrix natrix)
Emased nastikud on kuni 1,5 meetrit pikad, isased poole lühemad. Neid tunneb ära kahe suure kollase poolkuukujuliste laikude järgi, mis nende pea tagaosa külgedel asetsevad. Nastikud toituvad konnadest, kaladest, hiirtest , putukatest, sisalikest ning linnupoegadest. Neid võib kohata veekogude äärealadel, ehk järvede, jõgede, ojade, tiikide ja soode , rabade juures, ehk seal, kus leidub nende peamist toitu – konni . Nad roomavad kiiresti, ujuvad ja sukelduvad hästi ning võivad ka puude otsas ronida.
Nastikud proovivad alati inimeste eest põgeneda, kui see aga ei õnnestu, võtavad sõjaka poosi, keerates end rulli ja sisistavad valjult , viskavad pead ettepoole, eritades vastikuid aroome
Nastikut on võimalik ka kodustada. Ta harjub inimestega, võtab vastu toitu ja ei karda neid.
Looduses on nastikul ohtralt vaenlasi - madukotkad, toonekured, rebased , nugised jne. Mune ja noorloomi võivad süüa ka rotid. Nastik on looduskaitse all.
Harilik rästik ( Vipera berus)
Täiskasvanud rästik on 60-85cm pikk. Värvuse poolest on nad kas mustad, hallid või pruunikad. Neid tunneb ära seljal lookleva musta sakilise vöödi järgi, kuid piirkonniti leidub ka triibuga isendeid. Nad toituvad peamiselt hiirtest, kuid mõnikord ka muttidest, sisalikest, konnadest ja putukatest.
Rästikuid võib kohata kuivavõitu männi- ja segametsades, niitudel, põldudel, soodes, vahel ka elamute ja asulate läheduses.
Rästikud proovivad samuti põgeneda, küll aga ei märka möödujad tihti maaslamavat madu tema kaitsevärvuse pärast ning madu märkab inimest liiga hilja, et põgeneda, ning seepärast salvabki. Ta kuulub looduskaitse alla, elueks on umbes 15 aastat.
Kui rästiku suu on kinni, paiknevad mürgihambad horisontaalselt. Kui madu aga suu lahti teeb ja hammustama hakkab, lükkavad vastavad lihased hambad vertikaalselt ette. Maomürk on tegelikult mürgine sülg, mida maod hammustades mürgihammastes olevate kanalite või vagude kaudu ohvrisse viivad.
Pidevalt suust välja käiva kaheharulise keelega haistavad maod ümbritsevat. Keelega võetud "õhuproov" surutakse suu laes olevatesse lohukestesse

Sisalikud

Arusisalik (Lacerta vivipara)

Arusisalik on üks levinumaid liike Euraasias . Elupaigaks eelistab ta niiskeid alasid, näiteks võib seda sisalikku kohata metsastunud sooaladel, turbarabades, kinnikasvavatel raiestikel, metsaservadel ja –sihtidel, leht- ja okaspuuistandustes, põõsastikku kasvanud oja- ja kraavikallastel ning muudes taolistes kohtades. Muidu võib neid kohata ka mujal, näteks koduõues, puuriitades jne.
Ohtu sattudes peidavad nad end tihti vette ja kaevuvad seal mutta või maismaa peal kivide, sambla või kuhugi mujal varju.
Sisalikel langeb vana nahk tükkidena maha. Ta elab kuni 8 aastaseks. Arusisalikud on päevase eluviisiga loomad. Nende normaalne kehatemperatuur on 30 kraadi, seetõttu peesitavad nad hommikuti ja pärastlõunal (kuid mitte keskpäeval) päikese käes, et seda temperatuuri saavutada.
Toiduks on tal igasugused putukad, ämblikud jne, keda ta enne alla neelamist raputab. Vaenlasteks aga peamiselt rästikud, nastikud, pistrikud. Ohtu kujutavad ka rebased, siilid ja mägrad, inimasulate juures ka kodukassid. Põgenedes jätab ta saba maha nagu teisedki Eesti sisalikud.

Kivisisalik (Lacerta agilis )

Ta on peamiselt levinud Euroopas, Eestis on neid üpris vähe. Kivisisalikud on jässakad, väikeste jalgadega sisalikud. Värvus on varieeruv, ühisteks tunnusjoonteks on heledate laikude muster külgedel. Eluiga on umbes 8-12 aastat.
Neid võib leida kuivematelt aladelt , näiteks nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja oma kindlal territooriumil.
Toituvad väikestest selgrootutest . Suuremad võivad suua ka oma nooremaid liigikaaslasi või emaste poolt munetud mune. Nad on aktiivsed ainult päevasel ajal, kuid isegi ilusa ilmaga veedavad nad palju aega maa all.
Vaenlased on tal samad, mis arusisalikul. Kui teda puudutada, võib ta isegi hammustada.

Vaskuss (Anguis fragilis)

Kuigi vasussil pole jalgu , ei saa teda siiski madude alla arvestada. Tegelikult on tal need selgroos algeliselt olemas.
Vaskuss võib asustada nii niiskeid kui kuivi alasid, erinevates metsades, põldudel, aasadel ning aedades. Vaskuss on aktiivne videvikul ja öösel, päeval varjab ta end kõdunenud kändudes, mahalangenud puutüvede või kivide all ning isegi sipelgapesades. Peaga puurides võib ta omale metsakõdusse ka ise uru uuristada.
Nende keha on vasekarva, selle järgi ka nimetus. Mõndadel isenditel on kehal ka sinakad laigud. Elupaigaks eelistavad nad niiskeid avatud kõrge rohuga elupaiku, nagu näiteks heinamaad ja metsalagendikud.
Kõige rohkem võib vaskuss looduses elada 20 aastaseks, mis teeb temast kõige pikema eluaeaga sisaliku . Vangistuses on ta koguni elanud 54 aastat.
Päikese käes neid eriti ei näe, pigem kuskil varjus . Oma tegemisi teevad nad peamiselt peale loojangut ja ka peale vihma päevasel ajal. Vaskussil on võime, nagu ka teistel sisalikel, end vaenlase eest päästes saba maha jätta.
Kuna vaskuss on küllaltki aeglane, püüab ta selliseid loomi tagu tigusid, vihmauss , nälkjaid jne.

Kasutatud kirjandus:

http://bio.edu.ee/loomad/Roomajad/NATNAT2.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Nastik
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0005/rastik.html
http://bio.edu.ee/loomad/Roomajad/VIPBER2.ht m
http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=83
http://bio.edu.ee/loomad/Roomajad/LACVIV2.ht m
http://bio.edu.ee/loomad/Roomajad/LACAGI2.ht m
http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=66
http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=89
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/vaskuss_liisa.ht m