50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-04-24
Kuupäev, millal dokument üles laeti
10 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
hindrekpost
Õppematerjali autor
Valge toonekurg Tarvi Langus 6.Klass Mõniste kool Sisukord Sissejuhatus Levik Pesitsemine Toitumine Veel pilte Sissejuhatus Valge-toonekurg on lind, kes on arvatavasti igaühele tuttav. Tal on pikad punased jalad ja nokk ning valge sulestik mustade tiivaotstega. Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad mõnikord kähisevalt. Valge-toonekurg on looduskaitse all. Tema kaitsmisele saab kaasa aidata igaüks tugevate ja vastupidavate pesaaluste ülesseadmisega! Levik Valge-toonekurg on tavaline kogu Eesti mandriosas, eriti aga Kagu- ja Lõuna- Eestis. Läänesaartel kohtab teda aga üliharva
kakulise liigil arvuliselt väga suurt kaalu. Ometi on kullid ja kakud elusas looduses tähtsad, sest loomtoidulistena murravad nad teisi liike. Eriti silmatorkavaks muudab selle asjaolu, et nende saakobjektid on enamasti suured loomad." 3 Toonekured Valge-toonekurg Valge-toonekurg on toonekurglaste sugukonda kuuluv lind. Lindu nimetatakse rahvapäraselt ka toonekureks. Tal on pikad punased jalad ja nokk ning valge sulestik mustade tiivaotstega. Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad kähisevalt. Valge-toonekurg on tavaline kogu Eesti mandriosas, eriti aga Kagu- ja Lõuna- Eestis. Läänesaartel kohtab teda aga üliharva. Lisaks leidub teda katkendlikult kogu Euraasias ja Loode-Aafrikas. Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava-kultuurmaastikke, jõeluhtasid
Sissejuhatus Kassikakk : *Välimus *Toitumine *Pesitsemine *Arvukus ja kaitse Eestis *Rõngastamine ja eluiga Valge Toonekurg : *Välimus *Pesa ehitamine ja pesitsemine *Valge toonekurg on ränd lind *Toonekurg on ohustatud liik *Toitumine KASSIKAKK(Bubo bubo) Kassikakk on suur kehakas lind, meie suurim kakuline. Vanalinnu keha üldpikkus on alati tugevalt üle poole meetri ja see tundub rohmaka ning massiivsena. Kassikaku sulgedel vahelduvad pruunid, valged ja kollased vöödid, mistõttu tema keha üldvärvus on määrdunud kollakaspruun. Kuna kakulistel tänu nende püstisele kehahoiule praktiliselt puudub kõhualune, ei ole neil ka
hullutab oma iluga. Võilillevartest saab teha pilli puhumiseks ja õiepärgi. Nurmenukk avab oma kollased või oranzikad õied, kui kevad on täies hoos ning puud ajavad juba lehti. Nurmenuku õitsemisega avatakse kevade väravad pärani, taim on nagu võti nende avamiseks. Nurmenuku õiekarikad lõhnavad tugevalt ning see meelitab kohale palju kimalasi ja liblikaid. Maikellukeste õitseaeg pakub toitu nii silmale kui ninale. Valge värvus teeb kellukesekujulised õied roheliste lehtede vahel hästi nähtavaks. Magus lõhn meelitab õitele palju putukaid. Pärast esimest kevadist sooja äikesevihma lõhnavad rohi, mets ja lilled oivaliselt. Linnud sädistavad puude otsas kui meeletud. Vanarahvas ütles, et pärast sooja äikesevihma on kevadel kuulda, kuidas rohi kasvab. Tumesinisel pilvetaustal sädeleb suur värviline look vikerkaar. Vikerkaar tekib päikesekiirte murdumisel vihmapiiskades ja nende peegeldumisel
tänapäeval on väikeste tiikide tihedus maastikul langenud, hukutavalt mõjuvad ka lumeta karmid talved. Mudakonn on looduskaitse all. Tiigikonn Tiigikonn on väike, kuni 7,5 cm pikkune loomake. Isased on pisut väiksemad kui emased. Välimuselt sarnaneb ta veekonnale - on erkroheline või lausa kollane, mustade laikudega seljal. Teistest rohelistest konnadest on ta eristatav oma väikese kasvu tõttu, kuid kindlamaks tunnuseks on tema valge kõht ning hästi kirkad kollased või oranzid laigud reiel, mida vee- ja järvekonnal ei ole. Nagu kõik rohelised konnad, jäävad ka tiigikonnad elu lõpuni truuks vee- eluviisile. Ainuke erinevus seisneb selles, et tiigikonnad talvituvad maismaal, kaevates selleks endale pehmesse kaldaäärsesse pinnasesse ise uru. Nagu ka teised rohelised konnad, ei hakka tiigikonnadki kohe pärast talveunest ärkamist sigima, vaid ootavad kuni vesi on soojenenud umbes 16 ?C-ni. Et sigimisperiood
elupaigaline mitmekesisus. Siiski pole pärandkooslused enamikele liikidele püsivaks elupaigaks, vaid nad satuvad sinna enamasti toiduotsinguil. 14 Roomajad Rannaniitude roomajate fauna kohta on andmeid vähe. Ilmselt vaid ajuti toiduotsingutel elab neil nastikut ja servaaladel ka arusisalikku. Nastik (Natrix natrix) Nastik on tumehalli, pruuni või isegi musta värvi selja ning valge kõhualusega madu, kelle pikkus võib ulatuda 150 cm-ni. Isased on emastest kuni poole lühemad - vaid kuni 70 cm. Nastiku peamiseks tunnuseks peetakse heledaid laike kukla piirkonnas, mis on tavaliselt kollased, kuid võivad olla ka oranzid, hallikad või valged. Samal ajal võib Saaremaal kohata ka täiest musti, ilma kuklalaikudeta isendeid. Loomult on nastik aktiivne ja liikuv madu - ta roomab kiiresti, võib ronida ka puudel ja ujuda vee all
oli praktilise maarahva silmis selleks kaalukaks argumendiks, et lepaga tähistada midagi kehva, viletsat, üldse negatiivset. Lepa üks nimetusi on seatamm. Juba eestäiend sea-viitab asjaolule, et tegemist pole kvaliteetse puuga. Ei ole kaitsealune liik. 6. Arukask (Betula pendula) Rahvakeeles kõiv ,arukõiv, maarjakask, raudkask, õmmik Kask on meil hästi teada lehtpuu, vähenõudlik ja visa. Nähtavasti tema atraktiivne väljanägemine valge pealiskihiline koor, erkrohelised lõhnavad lehed kevadel ja kuldsed sügisel, nõtked oksad on inimestel tekitanud kasega assotsiatiivse sideme ja temast on aegade jooksul saanud meie taluõuede armastatud puu. Ka kase pikk eluiga on väärtustanud seda puud sedavõrd, et teda on loetud hiie- ehk pühapuude hulka. 12 Ainuüksi kase teaduslik ladinakeelne nimetus Betula (beatus ' õnnelikuks tegev, suurepärane') annab märku, et sellel puul on
Sellised tundlad on tavaliselt pikad, koosnevad paljudest lülidest. Kui tundel aheneb tipu suunas, nimetatakse seda harjasjaks, kui ei ahene, siis niitjaks. Harjasjad tundlad on näiteks prussakal (Blatella germanica), kes kasutab neid toidu otsimisel. Ka paljudel parasiitsetel kiletiivalistel (käguvaablased, juuluklased jt.) on harjasjad või niitjad tundlad. Nendega kompides hindavad nad peremeesputukate kvaliteeti. Emaste käguvaablaste tundlatel on sageli valge ring; arvatakse, et selle abil on nad võimelised hindama peremeesputuka suurust. Mitmed tundlatüübid on evolutsiooni käigus kohastunud vastu võtma keemilisi signaale õhust. Headeks näideteks on siin maipõrnika lameljad, samuti paljude ööliblikate kamjad tundlad. Sellist tüüpi tunnaldele mahub oluliselt rohkem retseptoreid kui lihtsatele harjasjatele või niitjatele tunnaldele, sellega omakorda kaasneb sageli ka suurem tundlikkus keemiliste signaalide suhtes
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid