Elu Eestis enne vallutussõdasid. (0)

MUINASAEG
Elu Eestis enne vallutussõdasid.
Muistsete küttide elu
Esimesed elanikud saabusid Eestisse väga ammu . Vanim teadaolev muistsete küttide ja kalastajate asule leiti Pärnu jõe äärest Sindi lähedale Pullist. Selle vanus on üheksa ja pool tuhat aastat tagasi. Muinasasulate elanikud valisid oma peatuskohtadeks kalarikaste jõgede ja järvede kaldad , ümberringi olid raskesti läbipääsetavad ürgmetsad, milledes elasid metsloomad . Lihtsam oli küttida loomi kes tulid veekogudeäärde jooma.
Muistsed inimesed elasid külades, eluasemeteks ritvadest sõrestikega ehitatud püstkojad, mida suvel katsid kasetoht ja puukoor, talvel loomanahad ja mättad. Igas püstkojas oli keskel tulease, seinte ääres mätastest, samblast ja okstest magamisasemed, mis kaeti loomanahkadega. Sõnast „koda” ongi tulnud eesti keelde sõna „kodu”
Koduloomadest oli tol ajal ainult koer. Koerad olid abiks jahil ja valvasid küla metsloomade ootamatute kallaletungide eest.
Muistse aja mehed käisid jahil ja kalal ning põhiline toit oligi liha ja kala. Kuid vahel pidid nad väga pikka aega nälga tundma, sest algeliste jahiriitadega oli väga raske suuri metsloomi tabada.
Sel ajal, kui mehed jahiretkel olid, muretsesid naised toidulisa, korjates söödavaid juur ja taimi, marju ja seeni ning pähkleid. Korilus oli tegevus mis andis mingisuguse kõhutäie. Naised tegelesid ka kojutoodud jahisaagiga. Puhastasid ja kuivatasid nahkasid. Loomade sooli kasutati õmblemiseks ja luid nõelteks, noole- ja odaotsteks.
„Külmkapina” kasutati maasse kaevatud auku millesse kuhjati jäätükke ja kaeti pealt mätastega.
Ainsaks magusaks asjaks muistsete inimeste jaoks oli mesilaste mesi.
Tööriistad oli valmistatud kivist ja luust , samuti tugevast puust.
Inimesed ei suutnud muistsel ajal üksinda toime tulla, seepärast elasid nad hulgakesi koos. Koos elasid sugulased ning neid rühmi nimetatakse seepärast sugukondadeks.
Umbes viis tuhat aastat tagasi hakkas levima savinõude valmistamine. Vanimatel savinõude kildudel on kammitaolise esemega tehtud jäljendid. Niisugune savinõu ongi tehtud kammkeraamikaks.
Kuna inimesed ei osanud muistsel ajal seletad loodusjõudusid ja ei saanud aru iga kord, miks saak ei kasva või küttimine ei õnnestunud oli neil arvamus, et seda kõike juhivad vaimud. Seepärast oli tarvis looduse vaimudega hästi läbi saada, neile ohverdada, neid paluda või kanda mingit kaitsvat eset – talismani.
Põlluharimise algus.
Enam kui 5000 aastat tagasi jõudsid Eestisse lõuna poolt uued rändhõimud.. Need hõimud kasutasid lihvitud kivist paadikujulisi kirveid ja nöörivajutusega ilustatud savinõusid. See rahvas tõi endaga kaasa kodustatud loomade karjad. Nende haudadest on leitud kitse- lamba- sea- ja veiseluid. Arvatakse, et nad tundsid ja kasvatasid ka kultuurtaimi .
Uus rahvas kohanes Eestis, segunes kohalikega ja jäi paikseks. Sel ajal tekkisid ja suuremad ja paremini kaitstud asulad ning hakati rajama põlde. Eesti ja kogu Ida – Euroopa vanimad põlispõllud paiknesid Tallinna lähedal Rebala küla väljadel. Põllud olid nelinurkse kujuga, umbes paarikümnemeetrise küljepikkusega maalapid, mis olid hoolikalt kividest puhtaks korjatud. Põldude ümber olid kivikoristusel tekkinud põllupeenrad. Kuna viljakas mullakiht Põhja – eesti paesel pinnasel oli õhuke ja põllud kurnati kiiresti välja.
Metsaalade põldude puhastamine oli ränkraske töö. Mets tuli kõigepealt maha raiuda ja lasta kuivada. See võttis paar aastat aega, siis põletati puud ning maa kattus tuhakihiga, sinna külvati seeme . Seda põldu nimetati alepõlluks.
Põllu tegemisest võttis osa terve küla. Mehed juurisid kände, naised ja lapsed tassisid oksi ja väiksemaid puid tulle.
Põldu harima hakanud inimesed tegelesid siiski edasi ka jahi, kalapüügi ja korilusega. Algeline põllundus andis vähe saaki, kariloomi oli vähe ja nende ületalvepidamine oli väga raske.
Tekkinud oli vara, mida kaitsta ja hoida. Selleks rajati kindlustatud asulad – linnuste eelkäijad. Sinna sai külarahvas koos loomadega varjule minna. Kolm tuhat aastat tagasi oli selliseid asulaid juba olemas mitmel pool. Saaremaal Asvas ja Ridalas ning Tallinna lähedal Irus .
Surnud maeti sel ajal kivikirstkalmetesse.
Varased põlluharijad õppisid metalle tundma. Vanimad metallesemed , mis Eestist on leitud on pronksist . Pronksi saadi vahetuse teel naabrite käest. Pronks oli kallis ning seepärast olid kaua aega kasutusel kivist ja luust riistad. Hiljem tuli kasutusele raud, mida õpiti saama kohalikust soomaagist. Tööriistad muutusid tugevamaks ja käepärasemaks.
Muinaseestlaste uskumustest.
Meie esivanemad uskusid , et kui teed loodusele halba, siis vastab see samaga. Nad arvasid, et igal loomal, linnul, puul, kivil ja taimel on hing ja, et kogu ümbrus on vaime täis. Vees elasid näkid, metsas ja kodudes haldjad . Tuntumaid koduhaldjaid oli Tõnn ja setudel viljasalves elav Peko.
Tuli oli puhastava toimega. Usuti , et lõkketule valgus, eriti pööripäevadel, ajab ära kurjad jõud. Lõke tehti kõrgemale kohale, et see kaugele paistaks. Jaaniõhtul toodi isegi loomad tulepaistele.
Tuuleõhu puhastavasse toimesse usuti samuti. Seepärast ilmselt ehitatigi suuri külakiikesid, mis vuhisesid kiiresti läbi õhu.
Vesi rahustas oma vaikse vulinaga. Puhast, maa seest välja voolavat allikat peeti pühaks. Paljudele allikatele omistati ravivat toimet. Allikatele toodi kindlasti ohvriks hõbevalget – hõbeehte küljest noaotsaga kaabitud naastukesi.
Eestlased austasid oma surnuteriiki ehk manalasse läinud esivanemaid. Surnud inimese hing muutus teistsuguseks, seepärast tuli teda karta . Sõbralikuks muutus suhtlemine hingedega siis, kui ohverdati. Juba muistsel ajal nimetati novembrit hingede kuuks, sest arvati hingi kodus käivat. Meil peetakse tänapäeval ka novembris hingedepäeva.
Nõidumisega tegelesid targad, kes olid arukad ja elukogenud inimesed. Nad olid lisaks veel ravitsejad, õpetajad, kohtunikud , nõuandjad. Nad tundsid loodust, oskasid taimi ravimina kasutada, püüdsid seletada loodusnähtusi. Viisid läbi ohverdamise rituaale ohvrikivide juures.
Eestlaste jumalatest tuntakse kroonika põhjal üksnes Taarat.
Muistsed eestlased pidasid sõna jõudu väga tugevaks . Arvati, et vandumisega kutsutakse kohale kuri jõud. Eriti rangelt oli vandumine keelatud pühades kohtades: hiites, pühadel allikatel, ohvrikivide juures. Tunti tugeva väega salasõnu, millega võis ravida, aga ka teistele haigusi saata. Sääraseid sõnu nimetati loitsudeks.
Muinasaja lõpp Eestis.
Alates esimeste inimasulate rajamisest oli Eesti XIII sajandi alguseks tugevasti muutunud.
Pool Eestist oli küll veel metsade ja laante all, kuid nende kõrval olid ülesharitud põllumaad koos taludega. Asustamata oli suuremad soised alad, tihe asustus oli viljakatel Lõuna – Eesti aladel, hõredam Põhja – Eestis. Lääne – Eestis peeti rohkem kariloomi.
Eestimaa oli jaotatud väiksemateks piirkondadeks – kihelkondadeks, neid oli umbes 40 – 50. Kihelkonnad moodustasid omavahel liite ja nii tekkisid maakonnad. Ühtset riiki eestlastel veel ei olnud, iga elanik nimetas ennast kodumaakonna järgi nt. sakalaseks, harjulaseks, ugalaseks jne.
Elanike üldarv oli XIII sajandi alguseks ligikaudu 150 000 inimest. Elati külades ja asulates, iga suurema küla lähedal oli kaitseehitisena linnus. Tähtsamate kaubateede ristumiskohtadesse tekkisid suured linnused, näiteks Tartu, Tallinn, Otepää, Varbola . Oli ka väiksemaid linnuseid mis kuulusid jõukamatele üksikperedele. Oli tekkinud varanduslik ebavõrdsus. Säärame linnus oli näiteks Lõhavere linnus – Lehola maavanema Lembitu kants Suure – Jaani lähedal.
Kui elu oli rahulik elati külades. Külatänavate ristumiskohal oli väljak, külavainu, kuhu külarahvas kogunes , et nõu pidada. Sinna aeti ka tavaliselt kokku külakari, et see koos karjamaale ajad. Väljaku ääres oli ühine külakaev ja seal asus suur puukiik. Küla keskmine suurus oli 5 – 10 peret, kuid viljarikkamates paikades võis elada külas kuni 50 peret. Oli kujunenud elamu põhitüüp – rehielamu .
Peamisel tegeleti maaharimise ja sellega seotud karjakasvatusega. Maavalduste suurust mõõdeti adramaades – see on ühe adraga ülesharitav põllumaa. Kõige tavalisem talu oligi ühe adramaa suurune (8 – 12 hektarit). Kaua aega oli peamiseks maaharimise viisik alepõllundus, see jäi künnipõllunduse kõrval kauaks püsima. Kõige varem hakati põllukultuurideest kasvatama otra , XI sajandil juba rukist. Lisaks kasvatati naereid, herneid ja ube.
Karjakasvatus andis põldudele sõnnikut ja perele lihatoitu, loomanahad läksid kehakatteks ja mitmesuguste esemete valmistamiseks. Veoloomana kasutati härgi. Hobused olid peamised ratsaloomad. Lisaks kasvatati kitsi , sigu ja lambaid .
3