Referaat Koer (0)

KEILA GÜMNAASIUM
klass
(oma nimi)
KOER
Referaat
Juhendaja :
Keila 2009
SISUKORD
Sissejuhatus 2
1. Koera põlvnemine 3
2. Koera anatoomia ja füsioloogia 3
3.Koera kehaehituse tüübid 4
4. Karvkate 4
5.Koera pidamine 5
6.Koeratõud ja tõuaretus 6
7.Tõuaretus. 6
8.Tõugude klassifitseerimine. 7
9.Tõustandard. 8
10. Mops 9
Kokkuvõte 10
Kasutatud materjal 11
SISSEJUHATUS
Koer ehk kodukoer on hundi alamliik ( Canis lupus familiaris) või koerte perekonna liik (Canis familiaris), mis on inimeste poolt kodustatud.
Koer on üks vanemaid koduloomi, kes kujunes 8000 (mõnedel andmetel 10 000) aastat eKr, tõenäoliselt halli hundi ja mõne teise koeraperekonna liigi kodustamise , ristamise, sihipärase valiku, suunava kasvatuse ja taltsutamise tulemusena. Paleoliitikumi inimest ajendas koera kodustama toidu- (liha-, vere-, luu-) vajadus, arvatavasti hoopis hiljem hakati koeri kasutama jahi-, kande- ja veoloomana, karjakasvatuse arenedes karjahoidjana. Koera kui liigi bioloogiline plastilisus on võimaldanud aegade jooksul aretada üle 500 kehaehituselt ja värvuselt erineva tõu.
Otstarbe järgi liigitatakse koeratõuge jahi-, töö- ja seltsikoerteks. Koera rakendamist nii paljudel elualadel võimaldavad tema kiindumus inimesse, hea haistmine , kuulmine , nägemine, vastupidavus, kaitse- ja jahiinstinkt ning hõlbus dresseeritavus.
Inimesed, kes on huvitatud ja pühendanud tõukoertele koonduvad erinevatesse kennelorganisatsioonidesse (Eestis Eesti Kennelliit jt.).(1)

• 
  

1. Koera põlvnemine

Koera koostöö inimese majapidamises on kestnud väga ammu . Nagu ka teised koduloomad põlvneb ka koer metsikutest eellastest. Alles viimase paarisaja aasta kestel on paljud loodusteadlased (G. Buffond, P. S. Pallas, K. Linné jpt) uurinud koera põlvnemist. Tugevaks tõukeks koera eelajalooliste vormide uurimisel koera jäänuste leidmine 1861 aastal Šveitsis ja Trioolis avastatud kiviaegsete inimasulate väljakaevamisel. Leitud koer nimetati soo - ehk turbakoeraks (Canis familiaris palustris).
Esimene teadaolev koeralaadne loom on Cynodictis (kassitaoline loom). Arvatavalt põlvnevad kõik kodukoerte liigid aasia hundist . Üheks väikesekasvuliste aasia huntide kodustamise eelduseks võib pidada fakti, et nad on raipesööjad. Samas suurekasvulised Euroopa ja Põhja-Ameerika hundid püüavad ja tapavad suuri saakloomi.
Hurda - ja hagijalaadsed koerad (Vana- Egiptus )
Geneetilised uuringud kinnitavad, et esimesed huntkoerad ilmusid Aasiasse 40000 – 100000 aastat tagasi. Umbes 20000 aastat tagasi liikusid mööda „Beringia“ maismaasilda inimene ja koer Põhja-Ameerikasse. Eelajalooline koopamaaling Tšaadis Ennedi platool kujutab koera varases inimühiskonnas, arvatavasti suurulukite küttimisel abiks olles.
Uurimus näitab, et kõik tõud (uuriti 85 koeratõugu) kuuluvad ühte neljast erinevast omavahel suguluses olevast tõugrupeeringusse. Enamus kaasaegsetest koeratõugudest on kõigest viimase 300 aasta valikulise aretuse tulemus.
Vanimad koeraluud pärinevad Eesti seni teadaolevalt vanimast, Pulli asulast Sindi jõe kaldal 9000.–8550. aastast eKr. Sealsed koerad olid turjakõrgusega 55–65 cm ja kehaehituselt tõenäoliselt tänapäevaste laikade sarnased. Selle aja koerad olid peamiselt jahikoerad, ehkki ilmselt neid nälja korral ka söödi.
Koerte põlvnemislugu (skeem) : Генеалогия собак (древо), The genealogy of the dog(1)

2.Koera anatoomia ja füsioloogia

Koera välimik. 1.üleminek otsmikult koonule, 2. koon (ninapeegel ja mokad (huuled)), 3. kaelaesine (-alune), 4. õlavars, 5. eesrind, 6. kämmal, 7. nimme e. lanne , 8. reis, 9. kand , 10. pöid, 11. turi (koera turja kõrgust mõõdetakse siint), 12. põlv, 13. jalad ja käpad, 14. saba.
Erinevused koera ja tema hundist eellase ülesehituse vahel on minimaalsed. Kuigi koera suurus ja välimus varieerub enam kui ühegi teise imetaja puhul, on tema ehitus alati sama.(1)

Üldandmed

(Sulgudes inimese näidud)
Kehatemperatuur 37,5-39,0°C (36,2-37,4°C), pulsisagedus 100-130 (60-80) lööki minutis
Vererõhk 110 (120/80) mm Hg, mõõtmiskoht reiearter ( kodarluu arter)
Peaaju mass 100 ( 1400 ) grammi, peaaju massi % keha massist 0,22 (2-2,5)
Organismi keharakkude diploidne kromosoomiarv (2n) 78 (48)
Nägemine Pilgu vaateulatus 250-290° (210°)
Kuulmise ülempiir 100 000 (20 000) Hz
Keskmine eluiga 10-12 (60-70) aastat, pikim eluiga 34 (üle 100) aastat. Test : Sinu vanus koera aastates.
Tiinuse kestvus 2,5 kuud, korraga sündinud poegade arv 2-10
Erinevaid rekordeid ja fakte laiast maailmast.

3.Koera kehaehituse tüübid

Koera kehaehitus peab olema sobiv tema kasutusalaga (urukoerad, karjatavad või püüdvad koerad). Koera kehaehituse tüübiõpetusele pani aluse Norra künoloog Olaf Roig, mida arendas edasi soomlane Riitta Aho. Koerad jaotakse tüüpidesse vastavalt liikumisviisi ja temperamendi järgi.
1. Traavija - pikema keha ja heade nurkadega , liikuvad koerad. Kestval liikumisel on need koerad vastupidavad (näiteks saksa lambakoer , pikakarvaline collie, dalmaatsia koer, soome hagijas - ehk karja ajavad ning osad jahikoerad)
2. Galopeerija - nelinurkse kehaplaaniga, kõrgejalgsed, mitte nii hästi nurgistunud kui traavijatüüpsed koerad. Lühemaajalisel liikumisel väga kiired koerad (dobermann, hurdad, soome püstkõrv - tõud, kellelt nõutakse kiirust)
3. Jõutüüp - ümara kehakujuga, tugevad ja jõulised nn. võitluskoerad (inglise bulldog - neilt nõutakse ainult jõudu)
Nende kolme põhitüübi vahel võib ära jagada kõik koeratõud. Loomulikult on olemas ka segatüüpe: jõud ja kiirus (norra hall põdrakoer, bouvier), jõud ja vastupidavus (Kesk-Euroopa valve - ja karjakoerad).

4.Karvkate

Koertel on topeltkasukas, mis koosneb pehmest aluskarvast ja pikemast kaitsvast pealiskarvast. Koerad ajavad regulaarselt karva ning uuendavad karvkatet. Kõige aktiivsem karvavahetus leiab aset kevadel, mil paksu talvekasukat enam ei vajata. Ja uuesti sügisel, mil õhem suvine karvkate vahetakse välja pikema ja tihedama talverüü vastu. Karvkatte struktuur on koeratõugudel erinev. Näiteks basenji on kohanenud soojema kliimaga ja kaotanud aluskarva, milleks enam vajadust ei ole.
Sagedamini esinevad karvastiku tüübid : Karm k. - tugev ja kare kattekarv, sageli koos hea aluskarvaga (foksterjer, šoti hirvekoer); Kähar k. - väikesed ja kõvade või suurte ja õhuliste kihatatega karvastik (bichon (bichon frisé)); Lühike/sile k. - lühike ja tiheda kattekarvaga k.,koos aluskarvaga või ilma; Pikk k. - küllalt pikk, mitmesuguse struktuuriga esinev kattekarv, koos aluskarvaga ja ilma.(1)
Paljusid tõuge esineb mitmes värvivarjandis. Mõne tõu puhul on värvilaikudel praktiline tähendus ning paljudel juhtudel teeb just see väikese eripära tõust tõu.

5.Koera pidamine

Koer on suure kohanemis- ja aklimatiseerumisvõimega ega ole eriti nõudlik pidamistingimuste suhtes. Eestis reguleerib seda seadus "Lemmikloomade pidamise nõuded". Kõikides koerateemalistes raamatustes saab ohtralt juhiseid kuidas koera pidada ja millega arvestad. Neti pakub samal teemal kirjutisi : Milline koer sobiks minule ?, Nüüd ma võtan koera, Kutsika ostmise keeruline kunst , Millega arvestada korterisse koera võttes?.
Peamine reegel aga oleks - koera peab sotsialiseerima, tuleb koolitada (mõnda vähem, teist rohkem), peab kasvatama, et temast saaks normaalne ühiskonnaliige. Kui teie pereliikmeks on koer, ei ole te enam oma aja peremees . (1)
Koerte haiguste nimekiri (ingl.)

Koeratõud ja tõuaretus

6.Koeratõud
Kuigi maailmas on ametlikult üle 400 koeratõu, moodustavad 20 populaarsemat peaaegu pool kõigist tõukoertest ning 50 populaarsemat enam kui 90% kõigist koertest.
2007. a. kanti Eesti Kennelliidu registrisse 4243 koera 158-st erinevast tõust. Enim registreeriti (sulgudes koerte arv)
1. saksa lambakoer 376
2. kuldne retriiver 205
3. labradori retriiver 158
4. taks, pikakarvaline 145
5. lääne-siberi laika 133
6. do-khyi ( tiibeti mastif) 120
7. bernhardiin, pikakarvaline 117
8. berni alpi karjakoer 108
9. chow chow 100
10. alaska malamuut 98
Kui kennelklubid klassifitseerivad koeri endiselt nüüd juba ajaloolisele 19. sajandi keskpaiga funktsionaalsusele toetudes, siis enamus koeraomanikke peab tänapäeval koera lemmikloomana. Tulevasele koeraomanikule on reeglina kõige tähtsam argument looma suurus.
Pomeranian e. kääbusspits
Väikesed koerad :
Kaaluvahemik alla 10 kg, turja kõrguse vahemik 15-40 cm
Inglise kokerspanjel
Keskmised koerad :
Kaaluvahemik 10-20 kg, turja kõrguse vahemik 25-70 cm.
Saksa lambakoer
Suured koerad :
Kaaluvahemik 20-40 kg, turja kõrguse vahemik 40-80 cm.
Bernhardiin
Ülisuured koerad :
Kaaluvahemik üle 40 kg, turja kõrguse vahemik 50-90 cm.

7.Eesti rahvuslikud tõukoerad

Esimene teadaolev regionaalne aretus jääb 18.-19. sajandisse, kus kohalikest linnukoertest olevat Baltimail kasutatud Liivimaa linnukoera (Livländischer Vorsteher). Need olnud suured lõhestatud ninaga, tüübilt üsna ühtlased loomad. Vanade asjatundjate oletusel sisaldanud need koerad rohkesti pointeri verd. Nad olnud puhtad seisukoerad ega pole aporteerinud.
20. sajandi 30.-ndatel ostsid paljud talupidajad karjakoeri sisse Taanist , Hollandist, Saksamaalt ja Inglismaalt. Kohati aeti läbi põhjamaade "laikadega" ning Venemaa "ovtsarkadega". Kahjuks toimus import üksikute eksemplaridena, ilma kindla kavata ja sissetoodud loomad segunesid varsti valikuta igasuguste karjakrantsidega. Eesti Lambakasvatajate Selts võttis suuna aretada välja Eesti omamaine tõukoer Eesti talukoer kahe alaliigiga :
Valve- ja õuekoer Muri. Punane kuni pruunikas, mitte just väga suur, rõngassabaga, öösel väga erk. Verd värskendati Lapi koera ja Ungari kuwassiga.
Karjakoer Krants. Must kuni pruunikas, valge kaeluse ja valge sabaotsaga, elav. Uuteks liinideks Shoti lambakoeri. Aretus jäi peale sõda soiku.
Ainus päris (koos standardiga, kuid mitte FCI-i poolt tunnustatud) oma koeratõug on ajukoer - Eesti hagijas. Tõu aretamine sai Eestis hoo sisse 20. sajandi 30. aastatel, mil meil keelati jahipidamises 45 sentimeetrist kõrgemate koerte kasutamine. Nõnda tekkis vajadus madalakasvulise kodumaise hagijatõu järele, kes oleks Eesti oludes töötamiseks piisavalt tugev. Aastatel 1947. kuni 1954. vaadati üle ja hinnati Eestis 2460 hagijat (tõugudest inglise madalajalgne hagijas (beagle), inglise rebasehagijas (foxhound), šveitsi hagijas (Gewöhnlicher Schweizer Laufhund), lutzerni hagijas (Luzernen laufhund) ja berni hagijas (Dreifarbiger Berner Laufhund)), kellest valiti tõu aretamiseks kõlbulikud koerad. Korraldati näitusi, ülevaatusi ja peeti tõuraamatut. Kuni 1954.a. jõuti tõustandardi kinnitamiseni. Kaasaegne kehtiv tõustandast kinnitati Eesti Kenelliidu poolt 08. novembril 2007.(1)

8.Tõuaretus.

Koeratõud tekivad teadliku tegevuse tulemusena ning tõu loomine nõuab sageli pikaajalist aretustööd ja valikut niihästi funksiooni kui ka välimuse osas. Tõug on seega tüübilt nii stabiilne, et ühe tõu esindajate paaritumisel tulevad ilmale ainult sama tõu isendid. Aastasadade jooksul toimuvad igal juhul aeglased muutused ka tõu siseselt. Siin on mõjuteguriteks ühiskonna nõudmised koerte ja nende funksioonide suhtes ning keskkond (ühed rõhutavad koera tööoskusi, teised näituseomadusi, nt. karvkate). Hea näide on puudel. 16. saj. Prantsusmaal jämedakoelisest ja mitte just suursugusest jahikoerast on kujunenud praeguseks elegantseks ja äärmiselt dekoratiivseks seltsikoeraks.
Algselt aretati koeri mingiks konkreetseks otstarbeks (kodu kaitsmine, karja valvamine, jahtimine ). Inimesed tegid valikuid, lähtudes põhimõttest, et tulemuseks oleks parim töökoer. Kroonitud pead aga lisasid koera aretusesse uue suundumuse, mis pidas silmas enam koera kuju ja temperamenti. Tekkis uus rühm koeratõuge - dekoratiivkoerad, keda inimene pidas esteetiliste ja teiste vaimsete vajaduste rahuldamiseks. 19. sajandi keskpaigaks oli välimuse järgi aretatud koerte omamine kogu Euroopa jõukamale rahvale juba tavaline. Samase aega jääb ka kennelklubide tekkimine, tõugude klassifikatsioonisüsteemi loomine ja esimesed tõustandardid.
Eestis reguleerib tõuaretust Eesti Kennelliidu tõuraamatumäärus. Kõik tõukoerad on kantud Eesti Kennelliidu tõuraamaturegistrisse.(2)

9.Tõugude klassifitseerimine.

Sedavõrd, kuidas koerte erinevaid füüsilisi omadusi aretamise käigus rõhutati, võimaldamaks neil oma tööga paremini toime tulla, arenesid välja selgesti eristatavad koerte "tüübid", mis klassifitseeriti nende võimete järgi. Esimene Kennelklubi (( British ) Kennel Club ) loodi Suurbritannias ja nende väljavalitud tõutüübid klassifitseriti praktilisel alusel : jälje- ( Hound g.), linnu- (Gundog g.), töökoerad ( Working g.) ja terjerid (Terrier g.). Klassifikatsioon jätab suure hulga koeri välja, see tõttu on Kennelklubil veel kaks kategooriat : kääbuskoerad (Toys) - kriteeriumiks suurus, mitte rakendus - ning tarbekoerad (Utility g.), valik suurepäraseid tõuge, enamus võõramaise päritoluga, kelle üksmeelse kategoriseerimisega oli valiku tegijatel ilmselgelt raskusi. Ameerika Kennelklubis (American Kennel Club) kehtiv klassifikatsioon peegeldab teatud ulatuses Suurbritannia jaotust. Mandri-Euroopas asutatud Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon (Federation Cynologique Internationale) jagab koerad põhjalikemasse kategooriatesse, mis annab selgema ülevaate nende praktilistest rakendusaladest : lamba- ja karjakoerad, mastifid, pinšerid, šnautserid, šveitsi mägi- ja karjakoerad, terjerid, taksid , spitsid, primitiivsed liigid, jäljekoerad ja nende sugulased, osutajad, kättetoojad, sagi peidupaigast väljaajajad ja veekoerad, kaaslased ja sülekoerad, ning nägemise abil jahti pidavad hurdad. Kui see loetelu ongi põhjalikum ja kirjeldab koerte erinevaid rakendusi, siis ei kajasta ta ikkagi koerte rollide tõelist eripalgelisust.(2)

10. MOPS

Mopsi päritolu on peidetud Idamaade tsivilisatsiooni hämarustesse. Tõug on tõenäoliselt üle 1000 aasta vana ning on aretatud kuningliku perekonna armastatud seltsilisena, pärinedes samast tüvest Pekingi paleekoeraga.
Hiina imperaatorid erinevatest dünastiatest, alates Shangi dünastiast 3000 aastat tagasi, aretasid väikeseid seltsikoeri. Nendele koertele osutati õukonnas erilist tähelepanu: nad omasid isiklikku teenrit ja neid sõidutati spetsiaalselt ehitatud vankris.
17. sajandi lõpus aretasid tõuaretajad niinimetatud "varrukakoeri" - kääbuseksemplare, kes olid piisavalt väikesed, et teha sõitu kuninglike rõivaste tohututes varrukates. Selleks ajaks erines mops selgelt pekingi paleekoerast ja lõvikoerakesest. Kui Hiina sadamad avanesid Euroopa kaupmeestele, pakuti muu kauba hulgas ka koeri.
Kui William III 1688. aastal troonile asumiseks Inglismaale maabus, olid tal kaasas mõned mopsid. Inglased võtsid need väikesed koerad südamesse - umbes sada aastat hiljem olid nad kuninganna Victoria ja Prantsuse Josephine'i lemmikud.
Mops tänapäeval
Tõu kõige iseloomulikumaks tunnuseks on pea ja saba. Kelmikas nägu on vahvalt kortsuline, andes arukust või suurt kurbust väljendava ilme. Kõrvad on lontis, kõrvaotsad riivavad külgedelt nägu. Saba on tugevalt keerdunud seljale .
Mopsi nahk on lahtine , kuid ilma voltideta, välja arvatud pea. Tal on lühike kahekordne karvkate suurepärase aluskarvaga ning ilusa läikiva pealiskarvaga. Värvid on must, hõbedane fawn ja aprikoosi fawn. Iseloomulik on must mask , mustad kõrvad ja must selge joon mööda selga kolju tagaosast sabani.
Mopsil on stabiilne tasakaalukas temperament ning vallatu sõbralik iseloom. Ta on nii laste kui täiskasvanute lemmik, olles väheaktiivne, vähenõudlik koer, kes sobib korteris pidamiseks. Mops on keskmiselt treenitav, võõraste suhtes tavaliselt heatahtlik, kuid hoiatab omanikku võõraste lähenemisest.
Hooldus
Paljud probleemid tulevad otseselt tõu omadustest. Lühike koon võib põhjustada hingamisprobleeme ning õhu neelamist, mis omakorda tekitab gaase ning muresid kuumas ja niiskes kliimas. Mopsi silmad on teatud määral punnis ning võivad saada vigastatud , samuti esineb silmalaugude ja ripsmete väärarengut.
Tugevas stressis - ülekuumenenud - mopsi tuleb jahutada külma veega ning viia võimalikult ruttu loomaarsti juurde. Külma vee klistiir on vajalik kehatemperatuuri normaalseks muutmiseks.
Omanikud peavad jälgima kasvava kutsika suud , et olla kindel hammaste normaalses arengus ning ka seda, et suus ei oleks kasvajat. Tungivalt soovitatakse hammaste harjamist, et vältida igemehaiguseid.
Teised potensiaalsed probleemid on puusaliigese düsplaasia, õnnetus peaarteriga, peaajupõletiku teatud vorm. Neist mõned on ainuomased sellele tõule.
Et saada omale mops, kes on vaba eeltoodud probleemidest, on tähtis võtta koer vastutustundlikult kasvatajalt.(3)
KOKKUVÕTTE
Koerad on inimese kõige paremad sõbrad ja kortele meeldib kui neid sügatakase.
Tekstis räägitakse kuidas koeri hooldada ja kuidas neid õppetada.
Kui sul on tõukoer siis saad minna võistlustele et oma koera ka teistele näitada.
Vanadele inimestele on sobilik rahulikud koerad ja noortematele aktiivsemad .
Koerad peavad korralikult sööma eriti väikses eas ja palju jooksma et nad üle ei rasvuks.
Kasutatud materjal
1) http://et.wikipedia.org/wiki/Koer
2) http://www.bulltoy.ee/?id=10318
3) http://www.koer.ee
12