Koera referaat (1)

Tartu Veeriku kool
KOER
Brait Susi
Tartu 2012
Sissejuhatus
Koer on olnud juba tuhandeid aastaid inimese sõbraks ja üheks esimeseks koduloomaks. Koduloomaks on ta aegade jooksul kujunenud kodustatud hundist . Tänapäeval näib, et koer on kõik hundi kombed ammu unustanud. Kui aga teda tähelepanelikult jälgida, võib temas veel ära tunda tema kauge esivanema - metsiku hundi. Magamaheitmisel keerleb ta tükk aega ühel kohal, kraabib küüntega põrandat või maapinda, just nagu oleks ta ümber mets, jalge all aga pehme rohi . Mõnikord istub koer kuuvalgel ööl, koon püsti, ning ulub nukralt kuu poole. Ka käib ta mööda hoovi, suur kont suus , piilub kahele poole ja matab kondi siis maasse - peidab selle tagavaraks.
Nagu hunt nii on ka koer kiire ja väsimatu jooksja: tal on tugevad kopsud ja lihasterikkad jalad. Ta on ka hea ujuja .
Koer on varvulkõndija loom. Tema varvaste all on pehmed nahksed padjakesed - päkad, mille vahel asuvad küünised. Koera kõndimisel mööda põrandat on kuulda krõbinat, kuna tema küünised pole sissetõmmatavad, nagu nad on kassil . Koeral on hästi arenenud haistmine , ta eraldab väga peenelt erinevaid lõhnu. Suurepärane on tal ka kuulmine , seda soodustavad liikuvad kõrvalestad. Nägemine on keskpärane. Koera pikal koonul ja kulmudel asuvad karvad on kompimiskarvad.
Koera karvkate on tihe. Allpool on pehme villkarv, sellest ulatub välja läikiv okaskarv. Olenevalt koera tõust on tema karv kas lühike, pikk, lainjas , sirge, pehme, karm jne. ja väga erineva värvusega (must, pruun, punane, valge, kollane, laiguline jne.). Ka häälitsemine on väga erinev, olenedes koerast, tema meeleolust, olukorrast - ta uriseb, haugub , vingub, ulub jne.
Enamasti kevadel sünnitab koer pojad (kutsikad). Algul on kutsikad pimedad . Nägijaiks saavad nad umbes pooleteise nädala pärast. Emaloom hoolitseb oma poegade eest hästi: toidab neid, hoiab nad puhtad, neid tihti lakkudes, mängib nendega ega eemaldu poegadest kaugele. Koer on imetaja . Poegi imetab ta ligi 40 päeva. Selleks ajaks on kutsikatele kasvanud juba hambad ja neid võib toita liha, juurvilja, leiva ja muu toiduga. Üldse sööb koer kõike seda, mida inimenegi. Eriti maitseb talle liha. Tingimata tuleb koertele, eriti aga kasvavatele koertele, anda konte närida, et nende luustik muutuks tugevaks .
Ajalugu
Tugevaks tõukeks koera eelajalooliste vormide uurimisele oli koera jäänuste leidmine 1861. aastal Šveitsis ja Trioolis avastatud kiviaegsete inimasulate väljakaevamisel. Leitud koer nimetati sookoeraks ehk turbakoeraks.
Esimene teadaolev koeralaadne loom on Cynodictis (kassitaoline loom). Arvatavalt põlvnevad kõik kodukoerte liigid aasia hundist. Üheks väikesekasvuliste aasia huntide kodustamise eelduseks võib pidada fakti, et nad on raipesööjad. Samas suurekasvulised Euroopa ja Põhja-Ameerika hundid püüavad ja tapavad suuri saakloomi.
Geneetilised uuringud kinnitavad, et esimesed huntkoerad ilmusid Aasiasse 40000 – 100000 aastat tagasi. Umbes 20000 aastat tagasi liikusid mööda „Beringia“ maismaasilda inimene ja koer Põhja-Ameerikasse. Eelajalooline koopamaaling Tšaadis Ennedi platool kujutab koera varases inimühiskonnas, arvatavasti suurulukite küttimisel abiks olles.
Uurimus näitab, et kõik tõud (uuriti 85 koeratõugu) kuuluvad ühte neljast erinevast omavahel suguluses olevast tõugrupeeringusse. Enamus kaasaegsetest koeratõugudest on kõigest viimase 300 aasta valikulise aretuse tulemus.
Vanimad koeraluud pärinevad Eesti seni teadaolevalt vanimast, Pulli asulast Sindi jõe kaldal 9000.–8550. aastast eKr. Sealsed koerad olid turjakõrgusega 55–65 cm ja kehaehituselt tõenäoliselt tänapäevaste laikade sarnased. Selle aja koerad olid peamiselt jahikoerad, ehkki ilmselt neid nälja korral ka söödi.
Koera tõud
Kuigi maailmas on ametlikult üle 400 koeratõu, moodustavad 20 populaarsemat peaaegu pool kõigist tõukoertest ning 50 populaarsemat enam kui 90% kõigist koertest.
Kui kennelklubid klassifitseerivad koeri endiselt nüüd juba ajaloolisele 19. sajandi keskpaiga funktsionaalsusele toetudes, siis enamus koeraomanikke peab tänapäeval koera lemmikloomana. Tulevasele koeraomanikule on reeglina kõige tähtsam argument looma suurus.
Eesti rahvuslikud tõukoerad
Esimene teadaolev regionaalne aretus jääb 18.-19. sajandisse, kus kohalikest linnukoertest olevat Baltimail kasutatud Liivimaa linnukoera (Livländischer Vorsteher). Need olnud suured lõhestatud ninaga, tüübilt üsna ühtlased loomad. Vanade asjatundjate oletusel sisaldanud need koerad rohkesti pointeri verd. Nad olnud puhtad seisukoerad ega pole aporteerinud.
20. sajandi 30.-ndatel ostsid paljud talupidajad karjakoeri sisse Taanist, Hollandist, Saksamaalt ja Inglismaalt. Kohati aeti läbi põhjamaade "laikadega" ning Venemaa "ovtsarkadega". Kahjuks toimus import üksikute eksemplaridena, ilma kindla kavata ja sissetoodud loomad segunesid varsti valikuta igasuguste karjakrantsidega. Eesti Lambakasvatajate Selts võttis suuna aretada välja Eesti omamaine tõukoer Eesti talukoer kahe alaliigiga :
Valve- ja õuekoer Muri. Punane kuni pruunikas, mitte just väga suur, rõngassabaga, öösel väga erk. Verd värskendati Lapi koera ja Ungari kuwassiga. Karjakoer Krants. Must kuni pruunikas, valge kaeluse ja valge sabaotsaga, elav. Uuteks liinideks Shoti lambakoeri. Aretus jäi peale sõda soiku. Ainus päris oma koeratõug on ajukoer – Eesti hagijas. Tõu aretamine sai Eestis hoo sisse 20. sajandi 30. aastatel, mil meil keelati jahipidamises 45 sentimeetrist kõrgemate koerte kasutamine. Nõnda tekkis vajadus madalakasvulise kodumaise hagijatõu järele, kes oleks Eesti oludes töötamiseks piisavalt tugev.
Algselt aretati koeri mingiks konkreetseks otstarbeks (kodu kaitsmine, karja valvamine, jahtimine ). Inimesed tegid valikuid , lähtudes põhimõttest, et tulemuseks oleks parim töökoer. Kroonitud pead aga lisasid koera aretusesse uue suundumuse, mis pidas silmas enam koera kuju ja temperamenti. Tekkis uus rühm koeratõuge – dekoratiivkoerad, keda inimene pidas esteetiliste ja teiste vaimsete vajaduste rahuldamiseks. 19. sajandi keskpaigaks oli välimuse järgi aretatud koerte omamine kogu Euroopa jõukamale rahvale juba tavaline. Samase aega jääb ka kennelklubide tekkimine, tõugude klassifikatsioonisüsteemi loomine ja esimesed tõustandardid.
Koerte kasutusalad
muutnud ta inimese abiliseks paljudel elualadel. Otstarbe järgi rühmitatakse koerad tänapäeval kolme põhirühma: teenistus - (ka veo-), jahi- ja ilukoerad.
Teenistuskoeri kasutatakse mitmesuguses teenistuses: valvurina, karjasena, tuukrina, kütina.
Teenistuskoer on inimesele suure tähtsusega: piirivalvuritele on ta kindel võitluskaaslane, tuletõrjekoerad otsivad ja päästavad põlevast majast sinna jäänud inimesi, asendamatu on koer varaste ja kurjategijate tabamisel, Suures Isamaasõjas kasutati neid sanitaride ja sidepidajaina, koerte abiga avastatakse gaasitrassidel gaasileket, nad on majavalvurid, karjahoidjad. Teenistuskoerteks kasvatatakse Eestis peamiselt ida - euroopa lambakoeri (rahvakeeles hundikoerad). Need on suured, tugevad, kergesti dresseeritavad ja väga targad. Mitmesugused koeratõud teenivad tänapäeval ka teadust. Nõukogude teadlased saatsid koeri kosmosesse, et kindlaks teha, kuidas maailmaruumis viibimine mõjub elusolendeile. Esimese kosmoselennu sooritas koer nimega Laika . Geoloogidel on koerad abiks maavarade otsinguil jne.
Õuekoertena peetakse nii tõukoeri kui ka segaverelisi koeri. Õuekoer valvab peremehe maja ja muud vara nii öösel kui päeval. Võõra tulekust teatab urina või haukumisega. Öösel, kui kõik on rahulik, suigub ka koer, kuid ei maga. Eestis on aastasadu kõige levinumad olnud segaverelised vähenõudlikud talukoerad, nad valvasid maja ja karjatasid loomi.
Jahikoerad on aretatud ulukite otsimiseks, jälitamiseks ja tabamiseks. Nendeks on hagijas, hurt , linnukoer, laika. Põhjamaal kasutatakse laikasid ka veoloomadena. Narta ette rakendatakse tihti 10 - 20 koera, ees juhtkoeraks kõige tugevam ja targem loom. Laikad on põhjas asendamatud inimese abilised ka põhjapõtrade karjatamisel ja nende kaitsmisel huntide eest, taigas aga abiks küttimisel. Laikadel on ülihea kuulmine ja nägemine. Nad on kikkis kõrvade ja rõngas sabaga koerad.
Ilukoertena on tuntud puudlid ja mitmesugused nn. sülekoerad.
Koerad võivad inimesele edasi anda nakkusi (näiteks soolteusse). Seepärast tuleb peale koera silitamist ja temaga tegelemist tingimata pesta käed. Samuti pole vaja lasta end koeral lakkuda. Koer võib nii loomadele kui inimestele edasi anda ka marutaudi . Seepärast tuleb kõik koerad kuuendast elukuust alates registreerida ja 1 kord aastas marutaudi vastu vaktsineerida .Koera kiindumus inimesesse, vastupidavus ning hea haistmine ja kuulmine on
Kasutatud kirjandus
Õie Haavik. Loomariigist. - Tallinn: 1996. - Lk. 11 - 13.
http://et.wikipedia.org/wiki/Koer