Koerad

:P, Karoliine

Koerad (0)

1 Hindamata

Koerad
Koera põlvnemine
Koera koostöö inimese majapidamises on kestnud väga ammu . Nagu ka teised koduloomad põlvneb ka koer metsikutest eellastest. Alles viimase paarisaja aasta kestel on paljud loodusteadlased (G. Buffond, P. S. Pallas, K. Linné jpt) uurinud koera põlvnemist. Tugevaks tõukeks koera eelajalooliste vormide uurimisel koera jäänuste leidmine 1861 aastal Šveitsis ja Trioolis avastatud kiviaegsete inimasulate väljakaevamisel. Leitud koer nimetati soo - ehk turbakoeraks (Canis familiaris palustris).[2]
Esimene teadaolev koeralaadne loom on Cynodictis (kassitaoline loom). [3][4] Arvatavalt põlvnevad kõik kodukoerte liigid aasia hundist . Üheks väikesekasvuliste aasia huntide kodustamise eelduseks võib pidada fakti, et nad on raipesööjad. Samas suurekasvulised Euroopa ja Põhja-Ameerika hundid püüavad ja tapavad suuri saakloomi.[5]
Hurda - ja hagijalaadsed koerad (Vana- Egiptus )
Geneetilised uuringud kinnitavad, et esimesed huntkoerad ilmusid Aasiasse 40000 – 100000 aastat tagasi. Umbes 20000 aastat tagasi liikusid mööda „Beringia“ maismaasilda inimene ja koer Põhja-Ameerikasse.[6] Eelajalooline koopamaaling Tšaadis Ennedi platool kujutab koera varases inimühiskonnas, arvatavasti suurulukite küttimisel abiks olles.[7]
Uurimus näitab, et kõik tõud (uuriti 85 koeratõugu) kuuluvad ühte neljast erinevast omavahel suguluses olevast tõugrupeeringusse. Enamus kaasaegsetest koeratõugudest on kõigest viimase 300 aasta valikulise aretuse tulemus.[8]
Vanimad koeraluud pärinevad Eesti seni teadaolevalt vanimast, Pulli asulast Sindi jõe kaldal 9000.–8550. aastast eKr. Sealsed koerad olid turjakõrgusega 55–65 cm ja kehaehituselt tõenäoliselt tänapäevaste laikade sarnased. Selle aja koerad olid peamiselt jahikoerad, ehkki ilmselt neid nälja korral ka söödi.
saksa lambakoer
Saksa lambakoera tõu ajalugu
Saksa lambakoera paar sajandit pikk ajalugu sai alguse 19. sajandi lõpul ideest luua tugev, arukas, õpetusele hästi alluv koer, keda saaks kasutada kariloomade valvamisel ja kaitsel. Ja mitte lihtsalt kasvatada, vaid aretada vastavalt standardile. Sinnamaani olid kariloomapidajad kasutanud iga koera, kes näitas üles vähimatki oskust karja hoida. Kasutati mitmeid erinevaid tõuge ega peetud vajalikuks otsida koertes erilisi võimeid ja neid geneetiliselt edasi anda.
Max Emil Friedrich von Stephanitz (30. detsember 1864 Dresden – 22. aprill 1936 Dresden)
Rittmeister, ratsaväe kapten Max Emil Friedrich von Stephanitz, ülemaailmselt tunnustatud kui "tõu isa/looja", nägi 1899. aastal Karlsruhes koertenäitust külastades karjakoera, kelles ta tundis ära need omadused, mida oli kaua otsinud: pärilik karjatamis- ja õppimisvõime, tugev kehaehitus, väärikus, arukus ja taibukus.
15. jaanuaril 1899 ostis ta selle kolmeaastase isaskoera Hektor Linksrhein'i ühelt Frankfurdi koerakasvatajalt 200 marga eest. Hektor oli ligi 61 cm turjakõrguse, ilusate joonte, otse aadelliku kaunilõikelise pea ja väärika ilmega koer. Ta sobis juhtmõttega, mille von Stephanitz oli oma uue tõu jaoks loonud: " Kasutatavus ja intelligentsus". Stephanitz andis Hektorile teise nime, mis tema arvates sobis toredale loomale paremini. Nii sündis Horand von Grafrath (Stephanitzi kasvanduse lähedase raudteejaama nimetuse järgi). Horandist sai saksa lambakoera kui tõu asutaja koer, talle kirjutati välja tõutunnistus numbriga SZ1.
22. aprillil 1899. aastal asutas Max von Stephanitz Karlsruhes Saksa Lambakoerte Ühingu, mis täna kannab nime Verein für Deutsche Schäferhunde (SV), oli selle esimene president ja kirjutas esimese tõustandardi. Kõige esimesena kanti SV aretusraamatusse Horand von Grafrath, kes oli esimene ametlikult registreeritud saksa lambakoer.
Von Stephanitz juhtis ühingut nii, nagu juhib üks väejuht oma vägesid, määrates ennast aretusmeistriks, kohtunikuks, tõu inspektoriks ja vahendajaks kõigis saksa lambakoeri puudutavates küsimustes. Suure õhinaga pani ta aretustöö käima. Lisaks juba enne Horandit tema kasvanduses olnud teadmata päritoluga Freya von Grafrathile, hakkas ta mööda Saksamaad otsima Horandi tüüpi emaseid koeri ka Horandile paarilisteks ja olles väga valiv, sattus ta pahatihti suurtesse raskustesse. Hoolika selektiivse aretuse ja inbriidingute abil lõi ta koerte liini, mis vastas standardile. Üheks selle liini edukaks edasiviijaks oli Horandi poeg Hektor von Schwaben.
Koerte aretusteaduses olid Max von Stephanitzile suureks abiks ulatuslikud bioloogiaalased teadmised, mis ta oli saanud sõjaväes Berliini veterinaarkolledžis teenides. Ta oli veendunud, et tõug tuleb luua päritolu- uuringu ja mitte ainult näitusevõitjate baasil, seetõttu nõudis ta, et kõik pesakonnad tuleb registreerida geneetilisele registrile aluse panemiseks. Ta nõustas kasvatajaid paaridevaliku küsimustes, hoiatas, milliseid aretuskombinatsioone ei tohiks kasutada. Samuti otsustas ta, milliseid koeri ei tohi üldse aretusse lubada ja saatis sellesisulisi infokirju laiali ühingu liikmetele . Von Stephanitz eeldas ja nõudis eeskirjadest kinnipidamist. Teda ei huvitanud iial ainult ilu, seda vaid niivõrd, kuivõrd see oli seotud koera iseloomu ja töövõime terviklikkusega. Ta soovis, et saksa lambakoeras oleksid kinnistatud taibukus ja tööks sobilik tugev kehaehitus. Väljavõte tema kirjutatud standardist ütleb: "Meeldiv välimus on teretulnud, kuid see ei tohi mõjutada koera töövõimet." Von Stephanitz oli ilmselgelt enam huvitatud ajust, mitte tõu ilust.
Kapten von Stephanitz töötas väsimatult tõu parandamise nimel ja otsis uusi valdkondi, kus saksa lambakoer saaks inimesele kasulik olla. Tööstuse areng vähendas vajadust karjakoerte järele ja ta leidis ka, et kasvandustes peetavate koerte arukus oli vähenenud. Probleemi lahendamiseks hakkas ta korraldama kuulekusvõistlusi. Peale mitme saksa lambakoera politseile annetamist hakkasid ilmnema nende võimed tööks politseikoertena. Loodi erinevad võistlusalad nagu karjatamine , politseitöö ja saavutused tõuaretuses. Huvi saksa lambakoerte erinäituste vastu kasvas nagu ka SV liikmeskond.
Lõpuks tunnustas ka sõjavägi saksa lambakoerte töövõimeid. Esimeses maailmasõjas täitsid koerad mitmeid ülesandeid: nad olid kuller-, pääste-, valve - ja patrullkoerad, andsid märku vaenlase lähenemisest. Ka teised riigid peale Saksamaa olid hakanud saksa lambakoeri ulatuslikult kasutama. Sõja ajal levinud vaenulikkus kõige suhtes, mis oli seotud Saksamaaga, põhjustas tõu ümbernimetamise Inglismaal: nimetus "Alsatian" on mõningates paikades püsinud tänaseni.
Peale Esimest maailmasõda said saksa lambakoerad väga kuulsaks ja populaarseks. Leidus kasvatajaid, kes hakkasid kutsikaid valikuta eksportima välismaale, aretati tõu huve silmas pidamata. Von Stephanitz seadis sisse aretuskontrolli (Körung), kus koeri kontrolliti ja hinnati põhjalikult, mille tulemuste alusel koerale kas anti või võeti ära aretusõigus. Aretuskontroll parandas märgatavalt tõu kvaliteeti. Selliste saksa lambakoerte nagu Rin-Tin-Tin ja Strongheart julge tegutsemise näitamine kinolinal üle kogu Ameerika Ühendriikide tekitas tohutu nõudluse "saksa lambakoertest politseikoerte" järele. Varsti tekkisid "kutsikatehased", kes täitsid küll nõudluse, kuid müüsid tihti küsitava taustaga, alatoitumuses, mõttetult aretatud ja arvukate füüsiliste ja psühholoogiliste vigadega koeri. Võltsitud sugupuud oli igapäevane nähtus. Taoliste kasvatajate ainus mõte oli raha, mida populaarse tõu pealt teenida võis. Kahjuks on see praktika üsna levinud paljudes paikades tänapäevalgi.
Kui 1930-tel aastatel natsism üle kogu Saksamaa levis, oli von Stephanitzil üsna raske jätkata SV juhtimist mitmete SV liikmete, natside, vahelesegamise tõttu. Ta loobus 1935. aastal.
22. aprillil 1936, SV loomise 37'l aastapäeval, Max von Stephanitz suri.
SV on jätkanud kapten von Stephanitzi tööd, aretades kvaliteetseid koeri ja juurutades uusi meetodeid tõu parandamiseks. Üks selline programm sai alguse 1971 aasta jaanuaris: koera kõrva tätoveerimine ja sama numbri kandmine puusaliigese pildile ning tõutunnistusele, tagamaks võltsimise vältimist. Augustis 1968 oli Saksamaal jõustunud puusaliigeste düsplaasia uuringu programm: tehti röntgeniülesvõtteid ja registreeriti tuhandeid koeri, hinnates nende puusaliigeste fenotüüpe ja lubades või keelates nende loomade aretamist. Kõik saksa lambakoerad, kes pretendeerivad Saksamaa peanäituse võitja (Sieger) tiitlile, peavad omama düsplaasiahinnet "a", SchH2 tulemust ja koera mõlemal vanemal peab olema vähemalt SchH1 koolitustulemus. Täna on sakslased astunud veel ühe sammu edasi ja kehtestanud puusaliigeste indeksi (Zuchtwert), mis põhineb koerte vanemate, õdede- vendade ja järglaste puusaliigeste uuringu tulemustel. Aeg näitab, kas see programm aitab pidevas võitluses halvatust põhjustava haigusega.
Labradori retriiver
Labradori retriiver on üks kuuest retriiveri tõust (sõna retrieve tähendab inglise keeles ' tooma , kätte toimetama ').
Tõu kujunemislugu pole täpselt teada, aga kõik viitab sellele, et labradorid on pärit Newfoundlandi rannikult, kust Inglise meremehed kauplesid kaasa võrke välja tirivaid koeri. Osad neist olid suuremad, neid peetakse njuufade eellasteks, teised olid väiksemad ja neid kutsuti St. John'i koerteks ja tõenäoliselt aretatigi labrador just nendest . St. John'i koerad kujunesid kõige hinnatumateks jahikoerteks Inglismaa aadlikele, kelle kennelites tegeleti koerte sihipärase aretusega. 1903. aastal tunnustas Inglise kennelklubi labradori retriiveri tõu. Labradoride aretuses on kasutatud ka chesapeake bay, siledakarvalisi ja kuldseid retriivereid, et laiendada labradoride geenibaasi.
Eestisse toodi esimene labradori retriiver, Brutan Angela , 1982. aastal Lätist. Tema tütar ja šokolaadivärvi poeg panid aluse labradoride edasisele aretusele Eestis. Retriiveritest on labradore Eestis kõige rohkem ja ka mujal maailmas on nad koos kuldsete retriiveritega kõige levinumad.
Labradorid on veelinnukoerad, kes otsivad roostikust ja veest lastud linde ja toovad saagi peremehele kätte. Neid kasutatakse ka haavatud ulukite otsimisel , narkokoertena, pommikoertena, pimedate juhtkoerena, teraapiakoertena jne.
Labradori retriiver on erakordselt sõbralik, intelligentne , terane ja sõnakuulelik. Leebe loomusega, ilma igasuguse agressiooni või põhjuseta arguse märgita. Neid on väga kerge õpetada, sest soov inimesele meeldida on neis suur. Ka on nad väga aplad. Nende aplust ära kasutades on võimalik neile õpetada igasuguseid trikke, viia läbi kuulekuskoolitust või treenida agilityt. Nad armastavad kohutavalt vett ja ujuda, neil on suur töötahe, otsimis- ja äratoomissoov. Siiski pole nad imekoerad - nad vajavad õpetamist.
Labradori retriivereid on kolme värvi - musti , pruune ja kollaseid. Kollaseid labradore on vahel ekslikult kutsutud "kuldseteks labradorideks". Tegelikult sellist tõugu olemas ei ole. Labradorid on tugeva kehaehitusega, turjakõrgus on isastel 56-57 cm, emastel 54-56 cm, kaal on isastel 27-34 kg ja emastel 25-32 kg. Labrador vajab oma apluse tõttu kaalujälgimist, et heas vormis püsida.
Labradori karvahooldus pole raske. Labradoride karv koosneb veekindlast pealiskarvast ja soojast aluskarvast, tänu neile on labrador kuiv isegi peale ujumist. Paar korda aastas on karvavahetus ja siis võib näiteks korra nädalas kammida . Pesta pole eriti tihti vaja, muda ja muu praht kukub karvast ise välja. Silmi ja kõrvu tuleb regulaarselt puhastada , et need puhtad püsiksid. Labradore üldiselt ei pügata, kuid tihedalt näituselkäijad pügavad oma koertel saba lõpus olevad karvad ümmarguseks, et saba tunduks sirgem ja jämedam. Samuti lõigatakse ära karvad käpa alt, patjade vahelt ja küünte äärest, nii tunduvad ka käpad ümaramad - seda kõike selleks, et oma lemmikut näitustel paremini esitleda.
Nagu kõigil suurtel tõugudel võib neil esineda selline liigesehaigus nagu düsplaasia. Tihedamini on tegu puusaliigese või küünarliigese düsplaasiaga. Selleks, et vähendada düsplaasia esinemist soovitatakse aretuses kasutada vaid uurituid terveid koeri, kuid ka see ei välista düsplaasia esinemisvõimalust. Suuresti loevad keskkonnatingimused (koera hooldamine, toitmine, liikumisrežiim).
Keskkonnatingimused mõjutavad düsplaasia esinemistugevust, mitte pärilikkust. Võib ette tulla ka pärilikke silmahaigusi, kui nende riski saab viia minimaalseni, kui uurida aretuses kasutatavate koerte silmi iga 1-2 aasta tagant. Uurida tuleks ka neid koeri, keda kunagi ei kavatseta aretuses kasutada - see annaks infot vanemate kohta.
Eesti rahvuslikud tõukoerad
Esimene teadaolev regionaalne aretus jääb 18.-19. sajandisse, kus kohalikest linnukoertest olevat Baltimail kasutatud Liivimaa linnukoera (Livländischer Vorsteher). Need olnud suured lõhestatud ninaga, tüübilt üsna ühtlased loomad. Vanade asjatundjate oletusel sisaldanud need koerad rohkesti pointeri verd. Nad olnud puhtad seisukoerad ega pole aporteerinud.[25]
20. sajandi 30.-ndatel ostsid paljud talupidajad karjakoeri sisse Taanist, Hollandist, Saksamaalt ja Inglismaalt. Kohati aeti läbi põhjamaade "laikadega" ning Venemaa "ovtsarkadega". Kahjuks toimus import üksikute eksemplaridena, ilma kindla kavata ja sissetoodud loomad segunesid varsti valikuta igasuguste karjakrantsidega. Eesti Lambakasvatajate Selts võttis suuna aretada välja Eesti omamaine tõukoer Eesti talukoer kahe alaliigiga :
Valve- ja õuekoer Muri. Punane kuni pruunikas, mitte just väga suur, rõngassabaga, öösel väga erk. Verd värskendati Lapi koera ja Ungari kuwassiga.
Karjakoer Krants. Must kuni pruunikas, valge kaeluse ja valge sabaotsaga, elav. Uuteks liinideks Shoti lambakoeri.[26][27] Aretus jäi peale sõda soiku.
Ainus päris (koos standardiga, kuid mitte FCI-i poolt tunnustatud) oma koeratõug on ajukoer - Eesti hagijas . Tõu aretamine sai Eestis hoo sisse 20. sajandi 30. aastatel, mil meil keelati jahipidamises 45 sentimeetrist kõrgemate koerte kasutamine. Nõnda tekkis vajadus madalakasvulise kodumaise hagijatõu järele, kes oleks Eesti oludes töötamiseks piisavalt tugev. Aastatel 1947. kuni 1954. vaadati üle ja hinnati Eestis 2460 hagijat (tõugudest inglise madalajalgne hagijas (beagle), inglise rebasehagijas (foxhound), šveitsi hagijas (Gewöhnlicher Schweizer Laufhund), lutzerni hagijas (Luzernen laufhund) ja berni hagijas (Dreifarbiger Berner Laufhund)), kellest valiti tõu aretamiseks kõlbulikud koerad. Korraldati näitusi, ülevaatusi ja peeti tõuraamatut. Kuni 1954.a. jõuti tõustandardi kinnitamiseni.[28][29] Kaasaegne kehtiv tõustandast kinnitati Eesti Kenelliidu poolt 08. novembril 2007.
212.7.7.7

.ODT Laadi alla originaalfail 5 lk · .odt · 12 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 5 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-10-05 Kuupäev, millal dokument üles laeti

12 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Karoliine :P Õppematerjali autor

Kui teil on vaja väga midagi koerte kohta teada.

koerad saksa lambakoer koer lambakoer tõukoerad

Sarnased õppematerjalid

doc

Saksa Lambakoer

Seda tõugu on järjekindlalt aretatud aastast 1899. Saksa lambakoera aretamise idee autoriks on Max von Stephanitz, kes seadis endale eesmärgiks välja aretada tark, tugev, vastupidav ning truu koeratõug. Tänapäeval on Saksa lambakoer enimlevinud teenistuskoer maailmas. Teda kasutatakse valve-, saate-, jälitus-, narko-, pääste- ja juhtkoerana. Saksa lambakoer on äärmiselt intelligentne, õpihimuline ja kuulekas. Ta on hästi õpetatav ning aktiivne koer. Saksa lambakoer ei ole diivanikoer ja seetõttu ei sobi ta igale inimese. Kirjeldus Saksa lambakoer on jõuline, tugevate lihastega, tiheda karvkattega ning ülihea haistmismeelega koer. Tema loomus on tasakaalukas, rahulik, inim(lapse)sõbralik, seltsiv, kuid samas valvas ning vajadusel ka ründav ja ennastohverdav kaitsmaks oma peremeest (karja). Saksa lambakoeral on tugev karjainstinkt. Ta ei tee vahet, kas tema karja kuuluvad teised koerad, inimesed või muud olevused

Kirjandus

doc

Koeratõud

.........................................9 Hagijas.............................................................................................................................................10 Chow chow......................................................................................................................................10 Dobermann......................................................................................................................................10 Dalmaatsia koer..............................................................................................................................12 Terjer...............................................................................................................................................12 Retriiver...........................................................................................................................................13 King charles spanjel .............................................

Loodusõpetus

doc

Referaat Koer

KEILA GÜMNAASIUM klass (oma nimi) KOER Referaat Juhendaja: Keila 2009 SISUKORD Sissejuhatus 2 1. Koera põlvnemine 3 2.Koera anatoomia ja füsioloogia 3 3.Koera kehaehituse tüübid 4 4.Karvkate 4 5.Koera pidamine 5 6.Koeratõud ja tõuaretus 6 7.Tõuaretus. 6 8.Tõugude klassifitseerimine. 7 9.Tõustandard. 8 10.Mops 9 Kokkuvõte 10 Kasutatud materjal 11

Informaatika

ppt

Koer

KOER Niisama Sissejuhatus · Koer ehk kodukoer on hundi alamliik (Canis lupus familiaris) või koert perekonna liik (Canis familiaris), mis on inimeste poolt kodustatud. · Koer on üks vanemaid koduloomi, kes kujunes 8000 (mõnedel andmetel 10 000) aastat eKr, tõenäoliselt halli hundi ja mõne teise koeraperekonna liigi kodustamise, ristamise, sihipärase valiku, suunava kasvatuse ja taltsutamise tulemusena. Paleoliitikumi inimest ajendas koera kodustama toidu- (liha-, vere-, luu-) vajadus, arvatavasti hoopis hiljem hakati koeri kasutama jahi-, kande- ja veoloomana, karjakasvatuse arenedes karjahoidjana. Koera kui liigi bioloogiline plastilisus on võimaldanud aegade jooksul aretada üle 500 kehaehituselt ja värvuselt erineva tõu. · Otstarbe järgi liigitatakse koeratõuge jahi-, töö- ja seltsikoerteks. Koera rakendamist nii paljudel elualadel võimaldavad tema kiindumus inimesse,

Eesti keel

doc

Dobermann

Sõmerpalu Põhikool Kristen Parijõgi 5.klass Koer Referaat Sõmerpalu 2009 Sissejuhatus Dobermann on keskmist kasvu, tugev ja muskilise kehaehitusega. Oma elegantsete joonte, uhke hoiaku ja temperamentse iseloomu ning meelekindla ilme tõttu vastab ta koera ideaalpildile. Dobermanni kere näib peaaegu ruudukujulisena, eriti isastel. Karv on lühike, karm ja tihe, aluskarv ei ole lubatud. Värvustest on Euroopas lubatud must ja tumepruun (Ameerikas ka sinine ja isabella e

Kirjandus

odt

Koera referaat

Tartu Veeriku kool KOER Brait Susi Tartu 2012 Sissejuhatus Koer on olnud juba tuhandeid aastaid inimese sõbraks ja üheks esimeseks koduloomaks. Koduloomaks on ta aegade jooksul kujunenud kodustatud hundist. Tänapäeval näib, et koer on kõik hundi kombed ammu unustanud. Kui aga teda tähelepanelikult jälgida, võib temas veel ära tunda tema kauge esivanema - metsiku hundi. Magamaheitmisel keerleb ta tükk aega ühel kohal, kraabib küüntega põrandat või maapinda, just nagu oleks ta ümber mets, jalge all aga pehme rohi. Mõnikord istub koer kuuvalgel ööl, koon püsti, ning ulub nukralt kuu poole. Ka käib ta mööda hoovi, suur kont suus, piilub kahele poole ja matab kondi siis maasse - peidab selle tagavaraks.

Eesti keel

docx

Aretusõpetuse vastused

zoogeograafia, ökoloogia, võrdleva anatoomia, morgoloogia ja füsioloogia abi. zootehnikateadus on kõigi nimetatud teadusharude saavutused üldistanud põllumajandusloomade põlvnemis ja evolutsiooniteooriaks. 8. Kodustamise aeg ja kohad loomade kodustamine on lähedalt seotud inimühiskonna arenguga ja sotsiaal-majanduslike tingimustega. kodustamise algus langeb kiviaega 12000-10000ekr. kõigepealt koer (alaska 20tuh, jaapan 12tuh, iraak iraan 12- 10tuh, euroopa 8tuh aastat ekr.) lammas kits 9000 ekr edela aasias. siga 8000 ekr uus-guinea, tuhat aastat hiljem väike-aasia, lähis-ida ja arvatavasti ka euroopas. koduveis 7000 ekr põhja kreeka ja anatoolia. hobune 4000 ekr musta ja kaspia mere stepid. loomad kodustati kõge vanemate kultuurihällide piirkonnas kirde aafrika ja edela aasia. põhja aafrika ja praegune sahaara kõrb olid üks esimesi loomade kodustamise kohti kust koduloomad

Aretusõpetus

doc

Hobusekasvatuse loengud

Hobusekasvatus H. Peterson 01.02.07 Hobuste põlvnemine Zoolooglise klassifikatsiooni järgi kuuluvad hobused imetajate klassi, pärisimetajate alamklassi, kabiloomade ülemseltsi, kabjaliste seltsi, hobuslaste sugukonda ja hobuste perekonda. Hobused Pärishobused- Equus 1. koduhobune E. caballus 2. Przewalski hobune Equus przewalskii. 124-145cm kõrge. Laia ja sügava kerega ja püstise lakaga. Paks kael. Pikad kattekarvad. 1901 toodi halle loomaaeda. Metsikult oli veel 1950-del. Stepihobuse tõud pärinevad temast. 3. tarpan E. caballus gmelini primitiivne koduhobune. Kuni 135 cm. Trulljas kere, ümarad vormid. Hiirjas vööt seljal. Tagajalgadel naastud puuduvad. Veel 1870-l oli teda veel looduslikult. Tuntumaid pidajaid oli Krahv Samolski loomaaed. Eeslid E.asinus (raamatus olemas) metsikuid eesleid kohtab v

Hobusekasvatus

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.ODT Laadi alla originaalfail 5 lk