Rasvatihane (0)

Rasvatihane
Rasvatihast tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes on näinud teda akna taga pekitükikese küljes rippumas, see tunneb ta ära helekollase kõhualuse järgi. Samuti on teda kerge ära tunda ainult temale iseloomuliku lihtsa ja meeldiva lauluviisi järgi ("tsitsifüüü, tsitsifüü"), mis kõlab kui "sitsikleit-sitsikleit". Rasvatihane on elav ja liikuv lind, keda Eestis võib kohata aastaringi.
See vilgas linnuke on levinud peaaegu kogu Euroopas, Aasias ja Põhja-Aafrikas. Eestis on levinud ta üle kogu maa. Eelkõige võib teda kohata inimasulate ümbruses, looduslikes- ja kultuurpuistutes.
Sobiva pesapaiga valib välja isaslind . Pesa asuvad ehitama mõlemad vanemad koos. Pesa ehitatakse tavaliselt sobivatesse puuõõnsustesse või pesakasti. Ära ei põlata ka kuldnoka pesakaste, rähni pesakoopaid ning isegi postkaste, õõnsaid aiaposte jms. Maailmast on teada juhtum kus pesa ehitati isegi kaamelikoljusse. Ehitusmaterjalina kasutavad tihased rohukõrsi, lehti ja sammalt. Pesalohk padjandatakse paksult karvade ja sulgedega.
Aprillis muneb emaslind 6...12 valget, hajusate roostepruunide täppidega muna. Seejärel asub emaslind mune hauduma, isaslind toob talle ainult vahel harva toitu. Nädala pärast, kui pojad on munast koorunud , asuvad mõlemad vanalinnud neid usinalt toitma. Pojad jäävad pessa vähem kui kuuks ajaks.
Rasvatihane on kõigesööja lind: suvel on põhitoiduks selgrootud , talvel mitmesugused seemned ja marjad. Rasvatihast loetakse üldiselt rahumeelseks linnuks. Pesitsusperioodil aga võib see väike linnuke tappa metstika või mõne teise tema pessa tikkuva linnu. Tavaliselt pääseb uksega eksinu pesaomaniku eest siiski vaid kerge ehmatuse või paraja nahatäiega. Putuktoidulise linnuna aitab rasvatihane putukaid hävitades hoida looduslikku tasakaalu. Tema poolt massiliselt söödavate putukate hulgas on valdavalt majanduslikult kahjulikud liigid: mähkurid, lutikad ja lehetäid.
Liiginimi eesti keeles = Rasvatihane
Liiginimi ladina keeles = Parus major (L.)
Rahvapäraseid nimesid = Rasva-Ants, talitihane, rasvanäkk, tigane, kikitiits.
Kehamõõtmed = Keha pikkus 13...16,5 cm, tiiva pikkus 7... 8 cm.
Kehamass = Tavaliselt 16...24 g.
Levik = Levinud üle kogu Eesti vastavalt sobiva elupaiga olemasolule. Üldiselt levinud peaaegu kogu Euroopas (v.a põhjaosas), Aasias ja ka Põhja-Aafrikas.
Arvukus = Eestis massiline haudelind , praegu arvatakse pesitsevat ~150...200 tuhat paari erinevates puistutes.
Elupaik ja -viis = Elupaigaks on igasugused looduslikud ja kultuurpuistud (v.a. pidevad tihedad okasmetsad ). Rasvatihane on ka üks tavalisemaid liike inimasulate juures. Paiga- ja hulgulind, osaliselt rändlind. Kevadel pesitsusajal elavad paaridena. Suve lõpupoole kui pojad on suureks kasvanud võivad moodustada ka kolooniaid . Päevase eluviisiga .
Ränne = Eestis paigalind, kes osalt võtab ette hulgurändeid. Vähemalt noorlinnud võtavad ette aastaajalisi rändeid, siirdudes sügisel Kesk-Euroopasse. Tagasi rännatakse veebruaris -märtsis. Eestisse toimub ka kevadine juurderänne põhjast ja idast.
Toitumine = Segatoiduline. Suvepoolaastal on ülekaalus selgrootud loomad, võib rüüstata ka teiste lindude pesi. Talvepoole lisanduvad taimeseemned, marjad, puuviljad ja muud taimeosad .
Pesitsemine = Rohukõrtest ja samblast pesa ehitab sobivasse õõnsusesse, tavaliselt mitte kõrgemale kui 5 m maapinnast . Esimese kurna muneb tavaliselt aprillis. Hilisemad kurnad (juunis, juulis) on harvemad . Kurnas on 6...12 muna.
Areng = Haudevältus 2 nädalat. Haub ainult emaslind. Pojad pesahoidjad, lahkuvad pesast 16...20 elupäeval. Poegi toidavad mõlemad vanalinnud. Keskmine eluiga 1,2...1,5 aastat.
Koht ökosüsteemis = Piirab kahjurputukate arvu. Suurim pesakonkurent on metstikk.
Ohustatus ja kaitse = Ei ole looduskaitse all.