Kodukassi kujunemine (0)

Kodukassi põlvnemine
Üsna sageli on juhtunud, et kass valib omaniku, mitte vastupidi! Erinevalt teistest koduloomadest ei vaja kodukass ellujäämiseks erilist inimesepoolset tuge. Kui ta oma inimese mingil põhjusel kaotab, saab ta ka metsiku eluga hakkama.
Seetõttu on teadlastele jäänud mõistatuseks, miks ja kuidas sai metskassist koduloom? Asjatundjad on pikka aega arvanud, et kass kodustati 3600 a tagasi Egiptuses. Samas viitavad viimased geneetilised ja arheoloogilised uurimised märksa varasemale ajale, ligikaudu 10 000 aatat tagasi. Samuti mitte Egiptusele, vaid Viljaka Poolkuu piirkonnale (vaata kaart)
Seal pandi alus inimkonna põllumajanduslikule ühiskonnakorraldusele. Koos viljakasvatamisega hakkasid inimasulates levima närilised, kelle vastu hakkasid huvi tundma kassid.
Siit võib otsida põhjust, miks vaheldumisi armastusväärsest ja ärritavast, rahulikust ja metsikust, südamlikust ja iseteadlikust vastuolulisest olendist võis saada maailma populaarseim lemmikloom.
Geneetilised uuringud on näidanud, et praeguste kodukasside DNA on täiesti ühtelangev Lähis-Idas elava metsiku Ookerkassi ehk Liibüa kassiga ( Felis silvestris lybica). Eeltoodule tuginedes võib väita, et kodukassi kodustamine sai alguse just sellest piirkonnast .
Paraku ei võimalda pärilikkuse uuringud täpselt määrata kodustamise täpsemat aega. Selleks saab aga kasutada arheoloogilite leidude alusel saadud teavet. Hiljutiste 9500 aasta vanuste matmisplatside uuringute käigus Küprosel avastati inimhaudade kõrval ka pisikese kassi kalm. Tähelepanuväärne oli asjaolu, et ka kass oli maetud peaga läände, nagu inimesedki.
Kassid on oma loomult üksildased kütid, kes kaitsevad ägedalt oma territooriumi. Nad on kitsalt kohanenud lihasööjad, kellele ei sobi inimeste toidulaualt ülejäänud taimne toit. Veel enam – kassid ei vaja süsivesikuid ja neil puudub süljes neid lõhustav ensüüm amülaas.
Kuidas siis leidsid inimesed ja kassid teineteist? Suure tõenäosusega on selle põhjuseks koduhiir (Mus musculus domesticus). Koduhiir on pärit praeguse India piirkonnast. Nende arvukus suurenes kordades koos põllumajanduse arenemisega.
Pole kahtlust, et need hiired meelitasid ka kasse inimasulate lähedusse, kus kahjuritena elavad hiired olid väikestele kiskjatele kerge saak. Ajapikku harjusid kassid oma inimestest naabritega. Edukamateks osutusid usaldavamad ja taltsamad isendid. Ka inimesed märkasid, et kassid aitavad säilitada nende toitu, millest tulenevalt suhtusid nad oma uutesse naabritesse sõbralikult.
Oletada võib ka, et mõned kassid, kes olid teistest võluvamad (suured silmad, lame nägu, kõrge laup) leidsid inimeste juures veel soojemat vastuvõttu. Just sellised kassipojad võisid olla esimesed, keda inimesed enda juurde elama võtsid. Arvata on, et tulenevalt kasside sõltumatust iseloomust ja teadliku tõuaretuse puudumisest, võttis kasside kodunemine aega tuhandeid aastaid.
Viiteid täielikust kodustamisest on tänapäevani jõudnud aga Vanast Egiptusest 3600 aasta tagant. Sellest ajast pärit piltidel kannavad kassid kaelarihmu ja söövad juba kaussidest.
2900 aastat tagasi tõsteti aga kass jumalanna seisusesse . Jumalanna Bastet pühas linnas Bubastis on leitud suurel hulgal mumifitseerituna maetud pühi kasse.
Vaatamata egiptlaste kehtestatud väljaveokeelule, levisid kodustatud kassid sealt tasahilju ka mujale. Ka Christopher Columbus võttis kassid näriliste vastu oma laevadele.
Võrreldes koertega, on kassid vähekodustatud, pigem on nad kohanenud inimeste kohaloluga. Enamuses neist on iseteadlikud kodutiigrid, kes ei allu kõrgemalt tulnud käskudele. Kasside heaolu on otseses seoses inimese võimega tagada nende metsikute esivanematega sarnane eluviis ja toitumine.