Zorilla (0)

Zorilla

Zorilla on kiskjaliste seltsi kuuluv kärplane. Nimi tuleb tal sõnast "zorro", mis hispaania keeles tähendab "rebane". Ta on 28-40 cm pikk ja 10-13 cm kõrge. Zorilla saba on 20-30 cm pikk. Ta kaalub umbes 1-1,5 kg, mis moodustab rebase kaalust umbes ühe viiendiku. Isane kaalub umbes 1,5 kg ja emane 800 g.
Zorilla elab Aafrikas, Sahara kõrbest lõuna pool paiknevatel avamaistutel, savannides ning madalamates mägedes, välja arvatud Lääne-Aafrika ja Kongo nõgu. Zorilla on öise eluviisiga loom. Päeva veedab ta puude juurte alla pehmesse mulda kraabitud urus. Kõva mullaga piirkondades kasutab ta meelsasti teiste loomade mahajäetud urge .
Zorilla on kiskja , kes sööb väikeseid sisalikke, konni , madusid, maapinnal pesitsevaid linde ning kuni jänesesuuruseid imetajaid . Ta sööb ka linnumune, vihmausse ja suuremaid putukaid. Inimasulate ligiduses elutsevad zorillad püüavad kodulinde, peamiselt tibusid. Sageli neid aga talutakse, kuna nad hoiavad kontrolli all närilaste arvu. Nagu teised kärplased, paneb ta liiga suureks osutunud saagi „mustadeks päevadeks“ kõrvale.
Zorilla saab suguküpseks 1.-2. eluaastal. Tema innaaeg algab märtsikuus. Tavaliselt sünnib tal pärast 35-44 päeva tiinust 1-3 poega.  Poegi imetab emasloom reeglina kuu aega. Enne kui pojad võõrutab, toob ta neile lihatükikesi, et pojad täiskasvanute toiduga harjuks. Ema hakka-vad pojad jahiretkedel saatma kahe kuu vanustena. Nad õpivad emalt jahipidamis-nippe ja muutuvad kiiresti täiesti iseseisvateks. Kui pikk on zorillade eluiga looduses, pole teada. Vangistuses elavad nad kuni 5 aastat.
Zorilla on ökosüsteemis oluline putukate ja pisiimetajate arvukuse piiraja.
Zorilla liigub harilikult aeglaselt, lootes oma karvastiku värvusele, mis hoiatab vaenlasi tema ohtliku „keemiarelva“ eest. Kui zorillat üllatab ootamatult mõni temast palju tugevam loom teeskleb ta sageli surnut. Väljapääsmatus olukorras ajab ta seljakarvad turri ja pöörab ründaja poole oma tagakeha. Kui ähvardusest ei piisa, tõstab ta saba üles ja pritsib vaenlase silma haisvat vedelikku, mille pimestav toime annab zorillale võimaluse plehku panna. On teada juhtum, kui ülestõstetud sabaga zorilla hoidis tapetud sebrast eemale isegi lõvikarja.
Zorilla kui liik ei ole ohustatud, ning teda leidub arvukalt oma levila territooriumil. Ta on suuteline probleemideta kohastuma erinevate elutingimustega, kaasa arvatud inimasulate lähedusega. Kui zorilla noores eas kodustada, võib temast saada kaunis ja armas lemmikloom. Taltsad loomad kasutavad oma haisurelva vaid äärmuslikel juhtudel.