Impressionism maailkunstis (0)

Jõgeva Gümnaasium
IMPRESSIONISM MAALIKUNSTIS
Referaat
Koostaja : Karina Sula
Juhendaja : Jaana Tiido
Jõgeva 2010

Sisu

Sisu 2
Sissejuhatus Mina valisin endale teemaks `` impressionism maalikunstis `` , selle teema võtsin sellepärast, paljud tegid igasugustest erinevatest inimestest ja tundus vähe olevaid neid kes teeks just sellel teemal referaati. Siis uurisingi nimesid ja teemasid ning kõige huvitavamana tundus impressionism maalikunstis. 3
10
11
12

Sissejuhatus
Mina valisin endale teemaks `` impressionism maalikunstis `` , selle teema võtsin sellepärast, paljud tegid igasugustest erinevatest inimestest ja tundus vähe olevaid neid kes teeks just sellel teemal referaati. Siis uurisingi nimesid ja teemasid ning kõige huvitavamana tundus impressionism maalikunstis.

Looduslähedase maalikunsti kõige äärmuslikuma suunana arenes 1870-ndate aastate Prantsusmaal välja impressionism.
Selle voolu nimetus pärineb sõnast “ impressioon ”, mis tähendab muljet - impressionistid nimelt püüdsid jäädvustada hetkelisi muljeid , mis nad said ümbritsevast elust ja loodusest. Nad väitsid, et enne neid polnud veel keegi kujutanud looduses nähtut päris õigesti. Ikka anti kogu pildi pind ühetaolise täpsusega. Tegelikkuses suudab aga inimese silm selgesti näha ainult väikest osa ümbritsevast, kõik muu hajub valguse ja värvi ebaselgesse mängu. Seepärast loobusid impressionistid oma maalidel teravatest piirjoontest ja mustadest varjudest. Nad ei maalinud mitte niivõrd esemeid, kui just neid ümbritsevat valgust ja õhku. Huvist valguse maalimise vastu töötasid nad otse looduses, heleda päikesepaiste käes. Nad kasutasid heledaid puhtaid värve ja asetasid need lõuendile väikeste komataoliste pintslitõmmetega. Sellised värvilaigukesed andsid õige tooni alles teatud kauguselt vaadates, nad lõid mulje otsekui kuumal suvepäeval virvendavast õhust Impressionistide värvikasutusele andsid mõningast eeskuju romantik Delacroix ', samuti inglaste Constable 'i ja Turneri tööd.
Impressionistid tõid suure muutuse ka maalide ülesehitusse. Varasematel aegadel oli see ikka olnud niivõrd läbimõeldud ja tasakaalustatud, et pildi tegelased näisid tihtipeale teadlikult poseerivat. Impressionistid haarasid aga nagu juhuslikke lõike ümbritsevast; võis juhtuda isegi nii, et pildi serv lõikas pooleks mõne tegelase või eseme.
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/impressionism/sisu.ht m
Impressionism
(19. Sajandi lõpp)
Impressionistid ei otsinud mingit eriliselt huvitavat sisu oma teostele, nad maalisid tavalisi esemeid, maastikke, linnavaateid ja oma kaasaegseid inimesi. Muidugi võis päris kosutav olla, näha maalis midagi tõelist pärast seda, kui nii paljud 19. sajandi kunstnikud olid huvitunud ammumöödunud aegadest või kaugete maade eksootikast . Teiselt poolt aga suhtusid impressionistid oma maalidel kujutatavasse lausa kiretult, püüdes vaid äärmise täpsusega edasi anda selle välist külge. Et näidata, kuivõrd suur tähtsus on õhu ja valguse lühiajalistel ilmingutel, hakkasid nad maalima samu vaateid erinevatel päeva- ja aastaaegadel, saades nii hoopis erineva meeleolu ja värvikasutusega teoseid.
Väga palju tuli impressionistidel võidelda oma kunsti eest. Et nende tööd ametliku kunsti näitustele ei pääsenud, korraldasid nad ise mõned näitused, millele said aga osaks äärmiselt vaenulik vastuvõtt, vaatajate ja ajakirjanike sõim ning mõnitused. Impressionistide poolt tehtud uuendusi , nende teoste erilist võlu ei mõistetud enne kui alles paarikümne aasta pärast, kui impressionistid olid juba kõik vanad mehed. Tänapäeval hinnatakse neid aga väga kõrgelt ja nende tööd kuuluvad muuseumide hinnatumate aarete hulka.
Kõige puhtakujulisem impressionist oli Claude Monet (1840-1926) oma heledate, nagu võbelevate maastikuvaadetega. Tervete seeriatena korduvad tal maalid heinakuhjadest, vesirooside alla peitunud tiigipinnast, paplialleedest ja muudest vaadetest, loodud erinevatel kellaaegadel ja eri ilmaga - kord hääbumas õhtuvalgusse, kord hajumas kuumalt virvendavasse keskpäevapäikesesse. Hommikuudune sadamavaade “Impressioon. Tõusev päike” andis otsese tõuke rühmitusele nime andmisel
Kõik impressionismi kohta öeldu sobib ka Camille Pissarro (1830-1903) puhul - tema suurlinnavaadetel näeme Pariisi bulvareid arvutu hulga sõidukite ning tumedate värelevate täpikestena antud jalutajatega.
Peamiselt inimeste kujutamisele pühendas end Auguste Renoir ( 1841 -1919). Ta maalid kaunitest, õrna lapseliku näoga täidlastest naistest või siis linnarahva lõbustustest ja rohelisse sõitudest on loodud erilise maheduse ja pehmusega.
Impressionistide rühmitusega seotakse mitmeid kunstnikke, kes ise päris puhtakujulised impressionistid polnudki , näiteks Edouard Manet ( 1832 —1883), kelle tööd “ Olympia ” ja “Eine roheluses” olid kunstinäitustel palju kära tekitanud nii oma maalimisviisi kui ka vabameelse sisu tõttu. Manet oli impressionistide sõpruskonnale pigem vanem sõber ja toetaja nende võitluses oma kunstile eluõiguse saavutamise eest.
Kunagi ei omandanud päris impressionistlikku pintslitehnikat Edgar Degas (1834-1917), kuid teda ühendab impressionistidega ta tööde nagu juhuslikuna tunduv ülesehitus, heledad toonid ja püüd vangistada üürikesi muljeid. Ta lemmikained ballett ja ratsavõistlused andsid selleks ohtralt võimalusi. Degas ei püüelnud erilise ilu poole, vaid kujutas ka inetuid nägusid ja poose, tihtipeale ilmneb ta töödes mingi sapine joon.
Impressionism oma värvide ja varjundite, kõige hetkelise ja muutuva eelistamisega sobis peamiselt maalikunstile. Siiski leidus ka meister, kes püüdis impressionismi sobitada skulptuuriga. See oli prantslane Auguste Rodin (1840-1917). Rodin tõi skulptuuri näiliku viimistlematuse, lausa elavalt tukslevad kivi- või pronksipinnad ja nagu liigutuse pealt tabatud poosid . Teiselt poolt aga olid ta teoste tundelisus ja paatos võõrad impressionismile.
Haarava monumendi lõi Rodin Calais' linna kangelaslikele kodanikele, kes Saja-aastase sõja ajal enda elu teiste linnakodanike eest ohverdasid.
Impressionismil oli veel lühike järg voolu näol, mida nimetatakse neoimpressionismiks (neo = uus, seega uusimpressionism). Selle rajaja ning peaesindaja oli Georges Seurat ( 1859 -1891). Neoimpressionistid uurisid teaduslikult seda, kuidas inimese silm näeb värve, ja sellele vastavalt lõid siis oma teosed. Värvid asetati lõuendile puhtana, kindlas suuruses punktikestena. Ka värvide valikul polnud kunstnik vaba, näiteks varjud võisid olla ainult valgustatud osa täiendvärvuses (sellised täiendvärvuste paarid on punane-roheline, sinine-oranž ja kollane-lilla). Nii jättis kogu maal eredavärvilise mosaiigi mulje ega meenutanud enam kuigivõrd looduses nähtut.
   
* http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/impressionism/sisu.ht m
Ajavahemikul Pariisi Kommuunist kuni Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsioonini (1917) muutus kunstis eriti märgatavaks lõhe ametliku kunsti ja sõltumatu kunsti vahel. Ametlik kunst lähtus klassitsislikest põhimõtetest. Sõltumatute kunstnike rühma moodustasid väike grupp noori kunstnikke, kes olid kogunenud Pariisi kõigist ilmakaartest . Igaühel neist olid omad lootused ja tõekspidamised, millele püüti väljendust leida kunstis. Nii tekkisidki üha uued ja uued kunstivoolud. Uued stiilid esinesid kõrvuti ja täiendasid ning mõjutasid teineteist. Selle tagajärjel muutus sõltumatu kunsti üldpilt üha kirjumaks. Sel ajal tekkinud kõiki kunstivoole on raske ühe nimetaja alla panna, seepärast vaatame siin ainult kõige üldisemaid suunitlusi ja tendentse.
* Kõigepealt loosung " kunst kunsti pärast" oli noorte kunstnike protest valitseva kodanluse ja akademistliku salongikunsti vastu. Ühtlasi peegeldus selles kunstnike veendumus , et kunst ei suuda kaasa aidata ühiskondliku elu parandamisele. Siit tulenes ka ükskõiksus teemade suhtes. Pühenduti peamiselt kunstiliste probleemide lahendamisele.
* Teiseks süvenes selle ajastu kuntsis subjektivism. Kunstnik pööras järjest vähem tähelepanu objekti tõetruule kujutamisele ja hakkas järjest rohkem väljendama oma suhtumist objekti. Siit jõudis kunstnik oma tunnete ja elamuste ning ideede kujutamiseni. Seega hakkas kunstiobjekt ja kunstniku huvi suunduma välismaailmast kunstniku enda sisemaailma.
* Esile kerkisid ka vormiprobleemid. Uuel kujuneval kunstiobjektil puudus sageli traditsiooniline, looduses silmaga nähtav vorm. Oma tunnete väljendamiseks hakati seniseid väljendusvahendeid (pindu, jooni, värvusi, rütme jm) ilmestama, rõhutama ja ka abstraheerima, looma uusi, looduses mitteesinevaid kunstilisi kujundeid.
Impressionismi võib vaadelda realismi edasiarendusena. 1860-ndatel tekkis ametliku, akademistliku kunsti vastu opositsiooniline liikumine, millest kasvas välja impressionistide rühmitus.
Realist Courbet oli rääkinud, et ta maalib ainult seda mida näeb, ja 1860-ndail aastail hakkasid mõned noored kunstnikud seda põhimõtet rangemalt rakendama kui Courbet ise. 1874 . aastal jõudsid need kunstnikud esimese grupinäituseni. Näitusel eksponeeritud CLAUDE MONET` töö "Impressioon. Tõusev päike " andis kriitikutele hea põhjuse nimetada seda kunstnike rühma pilkavalt impressionistideks. Siiani olid noored kunstnikud endid ise "Maalikunstnike ja skulptorite seltsiks" nimetanud. Teosel on kujutatud ainult üht muljet ehk impressiooni päikesetõusust. Prantsuse keeles impression - tähendabki hetkelist muljet. Ametlikud kunstiringkonnad ja kriitika suhtus impressionistide loomingusse vaenulikult, nende teoseid ei võetud suurtele ülevaatenäitustele, mida Prantsusmaal nimetati Salon`iks. Nad olid sunnitud esinema oma teostega nn Hüljatute Salongis (asutati 1863). See tähendas aga ilmajäämist nii tunnustusest kui ka rikkast ostjaskonnast. Kunstimaailma kahestumine tähendas pööret Pariisi kunstielus. Kui siiani arutati kunsti ja kirjanduse probleeme aristokraatlikes salongides, siis nüüdsest toimus see peamiselt kohvikutes, millest kujunesid välja kuulsad kunstirahva kohvikud .
Klassitsistid, romantikud ja realistid erinesid üksteisest eelkõige süz`ee poolest. Ka impressionistid tõid kaasa uued süz`eed. Nad kujutasid oma piltidel esimesena kaasaegset suurlinna, selle rahavarohkeid tänavaid, tantsuplatse ja suitsevaid vedureid - kõike seda, mida isegi realistid polnud veel märganud kujutada. Hiljem jäi aga impressionistide lemmikmotiiviks maastik ja erinevate kellaaegade ning muljete kujutamine.
Siiski tõusis impressionismis esile uus kujutamisviis . Impressionistid usaldasid loodusteadusi nagu realistidki. Näiteks olid nad huvitatud füüsikute teooriatest valguse kohta. Impressionistid leidsid , et esemeid ei tule maalida sellisena, nagu teame neid olevat, vaid sellistena, nagu me neid näeme.
Et me näeme kõike ainult tänu valgusele ja läbi õhu, tuleb ka pildis kõike kujutada valguse ja õhu kaudu. Üht ja sama objekti tajub inimese silm erinevas valguses erinevalt ja seetõttu võib samast motiivist maalida palju erinevaid pilte. Impressionistide piltide peakangelaseks muutus VALGUS. Tavalises päevavalguses ei näe me selgeid, teravaid piirjooni ja järelikult pidi pildist kaduma ka täpseid kontuure toonitav joonistus (see oli nii klassitsistide kui ka realistide üks suuri lemmikuid). Impressionistid maalisid esmajoones mitte üksikeset, vaid seda ümbritsevat valgust ja õhku. Pidevalt muutuva atmosfääri hetkemulje tabamiseks tuli töötada kiiresti ja kergelt, otse looduses. Seega lähtuti natuurist.
Inimese silm ei näe ka suuri ühevärvilisi pindu, järelikult tuli minema heita ka lokaaltoonid (eseme oma värv).
Nähtavat pilti maailmast püüdsid impressionistid edasi anda väikeste segamata toonides pintslitõmmetega ( silmale mõjuvad need kui väiksed värvilised punktikesed). Teatud kauguses sulavad erinevad värvused optiliselt üheks tooniks. Näiteks, kui kõrvuti asuvad punane ja kollane värvitäpike, seguneb see inimese silmas oranz `iks.
Impressionistide maalid on koloriidilt väga nüansirikkad. Siiani kasutati varjudes ainult üht värvitooni, nii anti edasi kõige paremini ruumi muljet. Impressionistid maalisid ka varjud värvilisteks, nõnda aga vähenes ruumilisus . Valguse mõjul kadusid tumedad varjutoonid, mistõttu maal on hele ja valgusküllane. Et pintslitõmme on kiire ja näiliselt visandlik, kadus ka põhimõtteline erinevus impressionistide valmismaali ja skitside vahel.
Tähtis oli ka traditsioonilise kompositsiooni hülgamine. Siin oli impressionistidele eeskujuks tärkav fotograafia. Tõetruuduse nimel ei pidanud impressionistid võimalikuks midagi ise juurde mõelda või komponeerida. Pilt - see pidi olema lihtsalt ühe elulõigu täpne ja aus kujutis. Nii jõudsiki impressionistid realismist oluliselt erineva kunstini, kus kunstiteose juures polnud oluline süþee, vaid selle kujutamise viis.
Impressionistid korraldasid 1874-1886 kokku kaheksa rühmanäitust. Peale Claude Monet [klood monee] (1840-1926) olid tähtsamad impressionistid Auguste Renoir [o`güst ränuaar] (1841-1919), Edgar Degas [edgaar dögaa] (1834-1917), Camille Pissarro [kamii pisarro] (1830-1903) ja Alfred Sisley [alfred sisli] (1839-1899). Nagu nimedest näha, kuulus nelja meeskunstniku hulka ka üks naiskunstnik, mis tol ajal just kõige igapäevasem nähtus polnud. Peale nende nimede kuuluvad impressionistlike kunstnike alla veel Berthe Morisot [berte morisoo] ja Armand Guillaumin (1841-1927).
Kõige paremini ilmnevad impressionismile iseloomulikud jooned maastikumaalija Monet`töödes, teised selle suuna meistrid ei olnud oma taotlustes nii järjekindlad. Monet`rõhutas valguse tähtsust seeriate maalimisega ühest ja samast motiivist, (" Roueni katedraal" ). Monet oli meister edasi andma veepinna sillerdust ja värvirikkust.
Auguste Renoir`d huvitas peale maastiku ka inimese keha kujutamine, eriti akti maalimine. Tihti on inimesed tema maalidel justkui üks osa värviküllasest loodusest. Samas kujutas ta palju ka linnarahva lõbustusi ja piknikke, millest õhkub erilist mahedust ja pehmust. Kuid märksa rohkem kui Monet`pööras ta tähelepanu kujutatavale motiivile. Tema tuntuimad tööd on: "Ood lilledele", "Vihmavarjud", "Aerutajate eine" ja " Tsirkus Fernando".
Edgar Degas on justkui vastand Renoir`le, temast õhkub täpsust ja jahedust. Tema peamisteks töövahenditeks olid värvilised kriidipastellid. Degas kujutas enamasti mõnd juhuslikku, liikumisega seotud hetke teatrimiljööst või baleriine, ratsavõsitlusi vms. Erinevalt teistest impressionistidest, kes taotlesid vormide hajuvust, rõhutas Degas pindu ümbritsevaid kontuure. Nii omandas plastiline vorm hoopis uue ja dekoratiivsema ilme. Degas ei püüelnud erilise ilu poole, vaid kujutas ka inetuid poose ja nägusid, tihti nähakse tema töödes ka isegi sapist joont. Tema tuntuimad tööd: "Tantsijanna oma pahkluud masseerimas" ja "Priimabaleriin".
Alfred Sisley töödest hinnatakse eelkõige tema talvemaastikke.
Camille Pissarro maalis peamiselt päikeseküllaseid õhulisi tänavapilte ja Pariisi ümbruse põlde ning aedu. Bulvaritel sõidavad ringi tohutud hulgad sõidukid ja jalutajad on kujutatud värelevate täpikestena. Üks tuntuim töö on "Montmartre`i bulvar õhtul ".
Koos impressionistidega vaadeldakse ka Edouard Manet [eduaar manee ] (1832-1883) loomingut. Tema oli aga noorte grupist vanem ja 1860-ndate alguses kuulsaks saanud kunstnik. Manet` nimi on kunstiajalukku sööbinud peamiselt kahe maali tõttu, mis tol ajal ühiskonnas suure skalndaali põhjustasid. Nendeks maalideks olid "Olympia" ja "Eine murul ". Mõlema pildi puhul kasutas ta klassikalist süþeed, kuid muutis need otsustavalt kaasaegseks. Ja just kaasaegsete inimtüüpide asetamine vana kunsti "suursugusesse" konteksti ðokeeris publikut. Manet`l oli suur mõju noortele kunstnikele, ka tema maalimisviis oli teistest erinev. Ta loobus tuhmidest varjudest ja kasutas heledate ja tumedate pildiosade julgeid vastandusi, mis andsid kujundile erilise intensiivsuse. Nii saigi Manet` impressionistide eeskujuks. Järgmisel aastakümnel langes aga Manet` ise noorte kunstnike mõju alla ja hakkas oma piltides edaspidi rohkem valgust, õhku ja heledamaid värve kasutama. Siiski ei esinenud Manet´ teistega koos grupinäitustel.
Impressionism tärkas küll Prantsusmaal, kuid peale 1880-ndaid hakkas see mõjutama ka teiste maade kunstnikke. Paljud realistid muutsid oma värvivaliku heledamaks ja pöörasid rohkem tähelepanu õhu ja valguse kujutamisele. Kuid üleminek realismilt impressionismile ei olnud siiski teistes maades nii selge, kui Prantsusmaal. Eesti kunstis avaldusid impressionismi mõjud Ants Laikmaa (1866-1942) ja eriti Paul Burmani (1888-1934) loomingus.

http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/impressionism.ht m

Tunnusjooned

Uuendused töövahendites soodustasid välitöid – kerget molbertit ja tsinktuubides värve oli lihtsam kaasas kanda. Kunstnik valis värvikaupmehe juures välja väikesed, juba krunditud lõuendid ning maalis kiiresti mitu pilti järjest, talletades nõnda põgusad aistingud.
Impressionism oli prantsuse maastikumaali tugevamaid perioode. Kunstnikud maalisid Pariisis ja selle äärelinnades, Normandias ning Ile-deFrance’is Seine’i ääres, maakohtades ja mererannas. Uute värviaistingute otsingul reisisid kunstnikud ringi (Claude Monet käis Normandias, Londonis, Hollandis). Sageli maaliti ühte ja sama objekti erinevatel aasta- ja päevaaegadel. Teoste pealkirju täpsustasid kohanimed , aasta- või kellaajad .
Võlutuna liikumisest , loodusest ja modernsusest maalisid kunstnikud hobuseid, raudteid , sildu, pargaseid, purjekaid, lippe, suitsu, taevast, pilvi, tantsijannasid, vett ja peegeldusi selles. Kompositsioon piirdus mõne üksiku plaaniga ning jättis mulje, et maastik on esiplaanil . Impressionistid loobusid frontaalsest vaatepunktist ja sügavuseillusioonist. Nad kadreerisid pilte sageli ülalt- ja altvaates. Piirjooned, tihedus ja ruumilisus hajuvad liikumises ja valguses. Impressionistid püüdsid maalidel kujutada valguse muutlikkust ja suurtest ühevärvilistest pindadest. Kasutati heledaid intensiivseid värve, raskeid tumedaid varje välditi. Ka varjud maaliti värviliseks, sellega vähenes pildi ruumilisus.
Et säilitada värvide tugevust ning näidata päikese värelevat sära, ei seganud impressionistid värve paletil valmis, vaid jaotasid puhtad ja selged toonid lõuendile laiali. Värvid sulanduvad teatud kaugusel vaataja silmis kokku (optiline segunemine). Vastandvärve kõrvutades saavutasid impressionistid ka valgusevirvenduse: Monet’le meeldis eriti punase ja rohelise kooskõla, van Goghile sinise ja oranži kokkupuutel. Vormi anti edasi pintslilöögiga: horisontaalsed tõmbed meenutavad lainete loksumist, kriipsukeste rida rohukõrsi ning õhukesed värvilaigud puulehtede värinat. Kiire ja fragmentaarne teostus tõi kaasa materjali mitmekesisuse: pintslitõmbed võisid ühe ja sama maali piirdes olla voolavad , paksud või krobelised.
Raamatust ’ MAALIKUNST RENESSANSIST TÄNAPÄEVANI ’
KUNSTNIKUD

Prantsusmaalt
Claude Monet
Lapsepõlv ja noorus
Monet sündis 1840. aastal Pariisis, vürtspoodnike Adolphe ja Louise -Justine Monet' perre . Ta ristiti Notre-Dame-de-Lorette'i kirikus Oscar-Claude'iks. Kuue-aastaseks saanud, kolis Monet oma perega Põhja-Prantsusmaale, Le Havre ' isse , mis on ka paljude tema maalide teemaks. Tema kunstianne avaldus väga noorelt, alguses küll karikaturistina. Varsti hakkas ta aga huvi tundma maalikunsti vastu ning 1858. aastal võeti üks tema maalidest vastu kohalikule näitusele, millest tal tekkis plaan saada elukutseliseks kunstnikuks . Ta asus õppima Pariisi vabameelse õhkkonnaga kunstikooli Académie Suisse'i, kus tutvus ka mitmete kuulsate kunstnikega. Aastatel 1861– 1862 oli Monet sõjaväeteenistuses Alžeerias. Alžeerias pidi ta esialgselt veetma seitse aastat, kuid ta haigestus kõhutüüfusesse ning ta demobiliseeriti. 1862. aastal suundus ta õppima Pariisi, kuulsa kunstniku Charles Gleyere ateljeesse.
Tema tuntumad maalid on ;
"Eine vabas looduses", mille ta maalis 1866. Aastal.
"Impressioon. Tõusev päike" 1872. Aastal
"Moonipõld" umbes aastal 1880 ja "Udu Londonis" 1903. aastal.

Pierre Auguste Renoir
    (1841 – 1919)
         
Renoir sattus kunstimaailma juba noorukese pariislasena 1854. aastal pärast kloostrikooli lõpetamist. Renoir oli siis 13-aastane vaene rätsepapoeg, kes sai selliks portselanimaalimistöökojas. Seal vangistasid täpsus ja värvide võlujõud poisi jäädavalt. Hiljem sai noormehest kunstikooli õpilane. Noore kunstnikuna üüris Renoir ühise ateljee samuti kuulsuse saavutanud Alfred Sisley, Frederic Bazille´i ja Claude Monet´ga. Kirglike kunstike hulgas küpseski uus stiilisuund: impressionism, mis sageli tallas jalge alla mineviku maalikunsti väärtusi. Uus suund küpses valguse ja puhaste värvide hõõgvel. Kunstnikud jäädvustasid päikeselisi nägemusi ega soostunud enam jäljendama tumedameelseid hetki argielust.
Renoir oli üks viljakamaid prantsuse kunstnike, kelle arvel on üle 6000 maali ja keda kutsuti isegi impressionism isandaks.
1870-ndatel viskasid teised kunstnikud musta värvituubi demonstratiivselt minema, kuid Renoir ei loobunud musta kasutamisest, vaid lausus “Must on tähtis värv, võib-olla kõige tähtsam." Tänu sellele oli see tema kuldajastu.Siin ka mõned tema paremad tööd: “ Tuuleiil ” u.1872, “ Madame Monet pojaga” 1874. Renoir sõnul nõuavad heledad, kirkad toonid tasakaaluks mustjat piiristust, ning valgusel on algusest peale ka vari. Renoir ei halvustanud ka paljude noorte kolleegide moel eelkäijaid Delacroix´d, Rubensit või Corbet´d , sest nende pärandit on tema töödes näha.
Renoir ei olnud nagu teised kunstnikud, tema iseloom oli tagasihoidlik , ning ta ei armastanud kelkida. On öeldud et inimesena oli Renoir teiste kunstnike seas pisut veider "lind" ja et tal polnud kunagi kunstniku temperamenti. Teda kutsuti maalikunsti käsitööliseks, kelle ülesandeks on maalida ilu. Ka kriitikud kohtlesid teda hästi, sest tema teosed esindasid rahulikku üleminekut vanast stiilist uude.
Renoir keskendus ajatutele teemadele. Ta maalis natüürmorte, lapsi, maastikke ja portreesid, mis enamasti paljastasid modellide võõrandumist ümbritsevast maailmast. Kaunid naised oli Renoir kirg. Teda huvitas eelkõige klassikaline naiseilu ja lõuend pakkus talle võimaluse süveneda oma lemmikteemasse läbi ja lõhki.
1901. aastaks oli kunstniku kuulsus kandunud üle maailma. Ta oli selleks ajaks 60-aastane , ning teda piinas liigesereuma. Renoir kolis soojemale maale, Lõuna-Prantsusmaa rannikule Cagnes-sur-Mer´i, kaasa võttis ta oma naise Aline ja kolm poega - Pierre, Claude ja Jean. Elu lõpu veetis Renoir ratastoolis . Tänu sitkusele ja õigele toidule ning austerlasest doktorile kunstnik olukorda arvestades tuli ta eluga enam-vähem toime. Ta suutis parematel päevadel ateljees pisut käia, kuid paranemine oli vaevaline. Renoir pööras valu energiaks, ning loovus sai tema elutingimuseks. Ta valuline karjäär jätkus veel 19 aastat. Kui pintsel ei püsinud enam ta käes, kinnitas ta selle käele sidemega. Hilisematel aastatel aitasid vanameistrit mõned abilised .
Lõuna-Prantsusmaal süvenes Renoir värviskaala veelgi, see uhkeldas rikaste, mahlakate toonidega, ning tema viimast maalimishooaega nimetatakse selle pärast punaseks perioodiks . Veelkord reumat trotsides tegi Renoir hulljulge avastusretke, pühendudes skulptuuri võimalustele. Renoir´ inimfiguurid ja alastikujud mõjusid oma ümarjoonse üleküllusega samuti kui maalid.
Renoir suri pärast piinarikast agooniat.

• http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/impressionism/renoir/tekst.ht m
  

Edgard Degas (1834-1917) oli prantslane, kes sündis heal järjel olevas pankuriperes Pariisis. Ta on end jäädvustanud ajalukku kui üks paremaid 19. sajandi moodsa kunsti viljelejaid. Teda peetakse impressionistiks, kuigi ta polevat kunagi päris omandanud impressionistlikku pintslitehnikat. Impressionistidega ühendab teda ta tööde nagu juhuslikuna tunduv ülesehitus, heledad toonid ja püüd vangistada üürikesi muljeid. Tema meelsaimateks ajaviitevormideks olid ratsavõistlused?, kohvikud,kontserdid ja ballet mille kujutamiseks oma maalidel tuligi jäädvustada üürikesi muljeid.
Ta õppis nooruses kuulsa prantsuse klassiku J. A. D. Ingres 'i käe all, kus ta arendas muuhulgas ka oma suurepärast joonistamisoskust. Erinevalt paljudest teistest impressionistidest eelistas ta lageda taeva alla töötamisele töötada galeriis. Ta olevat olnud ka humanist ning eelkõige naiste õiguste eest seisja, sest loovinimeste elus on nood läbi aegade väga suurt rolli mänginud.
1880 aastate paiku hakkas halvenema tema silmanägemine ning ta liikus üle pastelljoonistustele ning skulptuuridele mis ei nõudnud nii teravat nägemist. Ka paljud tema skulptuurid on maailmakuulsad, rääkimata ta maaliloomingust.
Nagu paljude teiste kuulsate kirjanike, muusikute ning kunstnike puhul ei olnud temagi oma eluajal kuulus vaid saavutas oma tuntuse alles pärast surma.
Maailm kaotas ühe andeka kunstniku, kui 1917. aastal suri Edgar Degas oma sünnilinnas Pariisis 83- aastasena. Ta loomeperioodi võib pidada väga pikaks ja viljakaks, sest vaid väga vähestel loojatel on õnnestunud niipalju elupäevi õhtusse saata.
     

• http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/impressionism/degas/tekst.ht m
  

Camille Pissarro (1830-1903) jäädvustas õhulisi päikeseküllaseid tänavavaateid. Lmpressionistid olid mõjutatud Edouard Manet (1832-1883) 1863.aasta ,,Hüljatute salongis´´ skandaalipõhjustanud maalist Eine Murul. Manet tegi mõned maalid ka vabas õhus. Stiililt jääb ta looming realismi ja impressionismi vahele.
Paul Cezanne (1839-1906), kellele tutvustas impressionismi esteetikat Camille Pissarro, ei leppinud vormide hajutamisega, vaid rõhutas geomeetriliselt tahke ja vormide kontuure.
Britti päritolu kunstnik Alfred Sisley (1839-1899) asus elama Prantsusmaale. Ta maalis palju Ile-de- France ´i ümbrust. Impressionistide juhiks ning „aedade ja vee poeetiks „kutsutud Claude Monte (1840-1926)visandas terve elu variatsioone valgusest ja õhust. Tema maali sarjades võib näha, kuidas ta talletas erinevaid hetki ühest kindlast motiivist. Üks esimesi impressioniste
Frederic Bazille (1841-1870)võttis kasutusele selge paleti ning tegi vabas õhus visandeid. Eduard Manet naise õde Berthe Morisot (1841- 1895 )esines 1874.aastast näitustel koos impressionismidega. Valguse mäng figuuridel võlus Pirre -Auguste Renoiri (1841-1919). 1883 aasta paiku loobus ta ähmastest värviefektidest ning pöördus uuesti selgete vormide poole. Ameeriklanna Mary Cassatt ( 1844 -1926) sai õpetust Edgar Degas’lt.
Gustave Caillebotte’i (1848-1894) impressionismile oli omane täpne joonistus. See jõukas ja helde maalikunstniktoetas oma impressionistidest sõpru rahaliselt. Pärast ta surma pärandati tema kollektsioon riigile. Impressionistliku esteetika tundmine viis Paul Gauguini (1848-1903) ja Vincet van Goghi ( 1853 -1890) isikliku stiili väljatöötamiseni.
Saksamaa
Max Liebermann (1847-1935)võttis impressionismi omaks 1890.aastate alguses. Lovi Corintchi (1858-1985)teostele on iseloomulik jõuline ja paks pintslitõmme.
Suurbritannia
Philip Wilson Steeri (1860-1942)1888. Ja 1839. aasta vahel valminud maastikud andsid tunnistust teatud kiindumusest Monte´ ja Renoir´i loomingusse.
USA
John Tawachtman (1853-1902) käis 1883-1885 Juliani Akadeemias ning ta tegi koos oma kaasmaalase Fredrick Childe Hassamiga (1859-1938) Normandia rannikul vabaõhumaale.
Poola
1923. aastal KAPNISMI ehk ,,poola kolorismi´´ liikumisega ühinenud kunstnikud lõid umbes 1930. aastani hilisimpressionistlikke teoseid. Tähtsamate seas on Jan Cybis (1897-1972), kes teostas lüüriliste värvidega natüürmorte, maastikke ja portreemaale.
Tõusev päike
"Impression, soleil levant " ("Impressioon. Tõusev päike") on Claude Monet' maal, mille järgi on nime saanud impressionism.
Maal on dateeritud 1872. aastaga, kuid tõenäoliselt valmis 1873.
Tegemist on õlimaaliga, mis on maalitud lõuendile. Maali mõõtmed on 48×63 cm.
Ta asub Pariisi muuseumis Musée Marmottan Monet
Maalil on kujutatud Le Havre'i sadamat . Kasutatud on väga vabu pintslitõmbeid, nii et maal laseb sadamat pigem aimata kui kujutab seda.
Pealkirja kohta ütles Monet 1898 . aastal: "Olin 1874. aasta aprillis Kaputsiinide bulvarile näitusele saatnud pildi, mille tegin Havre'is oma aknast välja vaadates – päike paistmas läbi veeauru ja esiplaanil mõned turritavad laevamastid (...) minult küsiti kataloogi jaoks pealkirja, "Havre'i vaade" ei kõlvanud kuidagi ja ütlesin siis: "Pange "Impressioon" ['Mulje'].""
Maal oli eksponeeritud 1874. aastal toimunud esimesel sõltumatul impressionistide kunstinäitusel.
Kunstikriitik Louis Leroy, kes oli graveerija, maalikunstnik ja menukas näitekirjanik, kirjutas selle näituse kohta mahategeva retsensiooni ajalehes Le Charivari. Pilgates ühe tollal tundmatu kunstniku maali, pani ta artiklile pealkirjaks "Impressionistide näitus", pannes kogemata voolule nime. Leroy kuulutas, et Claude Monet' "Impressioon. Tõusev päike" ("Impression, soleil levant") on parimal juhul visand ning seda saab vaevalt pidada lõpetatud kunstiteoseks.
Leroy kirjutas vaatajatevahelise dialoogi vormis: "Impressioon – ma olin selles kindel. Ma just ütlesin endale: et see avaldas mulle muljet, pidi selles olema mingi mulje (...) ja milline vabadus, milline töötluse kergus! Embrüonaalses seisundis tapeet on lõpetatum kui see meremaal ."
* http://et.wikipedia.org/wiki/Impression,_soleil_levant
Kokkuvõte

Impressionism on 19. Sajandi lõpu poole välja kujunenud kunst . See arenes välja Prantsusmaal ja koguaeg uuendati ja kasutati uusi värve.
Mina sain tänu sellele referaadile palju targemaks maalikunstis ja sain nii mõndagi uut ja huvitavat teada.
KASUTATUD MATERJALID:
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/impressionism/sisu.ht m
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/impressionism/sisu.ht m
http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/impressionism.ht m
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/impressionism/renoir/tekst.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Impression,_soleil_levant
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/impressionism/degas/tekst.ht m
Raamat „ MAALIKUNST RENESSANSIST TÄNAPÄEVANI “
LAROUSSE’i LÜHIENTSÜKLOPEEDIA
Patricia FRIDE R, CARRASSAT
Isabelle MARCADE
20