Impressionism (0)

IMPRESSIONISM
1) MILLE JÄRGI SAI IMPRESSIONISM OMA NIME?
V: Impressionism oli 19. sajandi maalikunsti vool, mis sai alguse 1860. aastatel oma kunstinäitusi korraldama hakanud Pariisi kunstnike vabast ühendusest. Vool sai nime Claude Monet ' maali " Impression , soleil levant " (" Impressioon . Tõusev päike") järgi.
2) MIDA TÄHENDAB SÕNA IMPRESSIOON?
V: See tähendab muljet.
3) MILLINE OLI IMPRESSIONISMI MAALITEMAATIKA?
V: Kujutati avaraid ja valgusküllaseid maastikke rahulikes poosides figuuridega. Omane äärmiselt suur heledus ja skitseeriv maalitehnika .
4) MILLINE OLI IMPRESSIONISMI MAALILAAD?
V: Impressionistlikule maalikunstile on iseloomulikud muuhulgas nähtavad pintslitõmbed, heledad värvid, avatud kompositsioon , rõhuasetus valgusele ja selle muutumisele, igapäevased teemad ja ebatavalised rakursid.
5) KUIDAS VÄRVISID IMPRESSIONISTID VARJE ?
V: Varjudemäng. Ka varjudele anti oma värv - nt vabas õhus maalisid nad varje julgelt taevasinisega. See tekitas värskuse ja avatuse tunde, mida varem polnud saavutatud.
6) MILLE POOLEST ERINESID IMPRESSIONISTID JA REALISTID ?
V: Realistidele oli oluline hetke kujutamine - nad kujutasid reaalset elu, reaalset olemasolevat asja. Impressionistid seevastu kujutasid kõike ilusat , jättes välja ebaolulise.
7) TEA IMPRESSIONISTE, NENDE TÖID JA MAALITEMAATIKAT.
V:
1) ÉDOUARD MANET ( 1832 – 1883)
Teda saab siiski ainult tinglikult impressionistiks lugeda, sest puhtimpressionistlikule käsitlusele läheneb ta alles oma elu lõpul. Tema varasemad tööd on realismilaadis. Siiski ilmneb tema loomingus juba algusest peale omapärane joon.
Noori impressioniste vaimustas Manet` kaasaegsus, aga ka uudne maalimisviis, milles oli loobutud tuhmidest varjudest. Manet kasutas heledate ja tumedate pildiosade julgeid vastandusi, mis andsid kujundile enneolematu intensiivsuse. Nõnda sai Manet impressionistide eeskujuks.
Manet` peasiht on kujutada valgusest üleujutatud vorme, fikseerida lõuendile valguse ja õhu lõpmatut varieerumist. Tema hilisemate töödes hakkavad kaduma heledate ja tumedate osade kontrastid, kaovad tugevad kontuurid, varjud muutuvad heledamaks, maalitehnika vabamaks, skitseerivamaks, näiliselt „lohakaks“.
Teoseid: „Eine murul“ (1863), „Olympia“ (1863), „Argenteuil“ ( 1874 ), „Baar Folies-Bergčre`is“ (1882).
2) CLAUDE MONET (1840 – 1926)
Kõige järjekindlam impressionist ja keskne kuju impressionistide seas. Claude Monet on eelkõige maastikumaalija. Tema sihiks on loodusest saadud muljete lõuendile kandmine tervikuna , valguse, atmosfääri ja värvide mängu kujutamine kogu selle lõpmatus mitmekesisuses ja nüansirikkuses. Monet maalis äärmiselt heledates toonides ja saavutas ennenägematu valguse intensiivsuse mulje. Ta rõhutas valguse tähtsust seeriate maalimisega ühest ja samast objektist: kuidas seda kujutada eri aegadel ja valgusmomentidel – varahommikul, pärastlõunal, õhtul jne. Monet suutis väga vaimustavalt edasi anda looduse muutlikkust, näiteks veepinna sillerdust ja värvirikkust.
Teoseid: „Impressioon. Tõusev päike“ (1872); seeriad: „Heinakuhjad“, „Paplid“, „ Roueni katedraal “, „ Vesiroosid “, „Thamesi vaated“.
3) AUGUSTE RENOIR ( 1841 – 1919)
Auguste Renoir on esmajoones figuurimaalija. Oma esimestes töödes esineb ta otsijana, neis peegelduvad väga erinevate meistrite mõjud. Impressionismini jõudis Renoir küpse mehena . Ta võttis omaks impressionistliku vaatlusviisi ja tehnika ning osalt ka impressionistliku värvipaleti, kuid impressionism oli talle siiski vaid abinõu. Renoiri huvitas peale maastiku ka inimese, eriti alasti inimkeha kujutamine. Tema maalides on inimesi nähtud osana värviküllasest loodusest. Renoiri suhtumine maailma on soe, südamlik ja imetlev. Portree- ja figuurimaalide kõrval maalis ka maastikke, linnavaateid ja natüürmorte.
Teoseid: „Le Moulin de la Galette“ (1876), „Näitlejatar Samary portree“ ( 1877 ), „Tütarlaps lehvikuga“ (1881), „Aerutajate eine“ (1881).
4) EDGAR DEGAS (1834 – 1917)
Degas on kunstnik, kes pöörab suurt tähelepanu valguse probleemile, maalib heledate toonidega ja püüab fikseerida looduse mööduvaid ilmeid. Kuid loodus ning inimesed ei ole tema kunstis vaid ettekäändeks, Degas` maalides on tähtis ka sisuline külg. Eeskujudeks on Degas`le Courbet, Manet` ja jaapani värviline puulõige.
Oma piltide ainese valis ta moodsa suurlinna elust. Kõikides töödes esineb Degas pessimistliku ja külmalt kritiseeriva vaatlejana. Haarava elulisuse ja tõetruudusega kujutab ta lauljannade groteskseid poose, tegelaste inetuid ilmeid jne. Naine Degas` kunstis pole võluv meeleline olend; Degas näitab teda triviaalsetes poosides proosalisi toiminguid sooritamas – pesemas, riietumas, minkimas jne.
Degas` tööde peamisi võlusid on suurepärane oskus kujutada liikumist ja täiesti eriline ere värvitoredus, külmade, heledate, „mürgiste“ toonide rakendamise oskus. Teda huvitas keerukate liigutuste tabamine, seetõttu kasutas ta kohati selgemat joonistust. Degas` oli virtuooslik joonistaja, tema lemmiktehnikaks oli pastell , kus ühinevad joonistuse ja maali võlud. Väga oskuslikult suutis ta kujutada kunstlikku valgust. Seetõttu armastas ta eriti balletistseene, kus on nii liikumist kui ka põnevat kunstlikku valgust.
Teoseid: „Priimabaleriin“ (u.1876), „Tänu publikule“, „Absint“, „Kammiv naine“.
7) AUGUSTE RODIN (1840 – 1917)
Rodini skulptuuridel on maaliline üldilme ja varjundirohke pinnatöötlus, eriti pronksist teostes. Oma marmortöödes taotles ta tihti ähmase ebamäärasuse efekti. Rodin toonitab liikumist, tema figuurides ja gruppides on tihti midagi hõljuvat, kasvavat; kuid vastandina uusbarokse suuna meistritele puudub neis teatraalne poos. Vaatamata maalilisusele on Rodini tööd väga ilmekad , tema figuurides on mingi eriline sügav sisemine dramaatilisus. Väga haaravalt on Rodin osanud oma töödes kujutada ininmhinge kõige mitmekesisemaid liigutusi. Siiski on Rodinile, erinevalt impressionistidest, väga oluline mitte ainult kuidas, vaid ka see, mida on kujutatud. Rodinile on oma tegelaste hingeelu avamine väga oluline ja mõne tema suurteose sisu võib pidada lausa literatuurseks. Oma loomingu selle küljega sobib Rodin seetõttu kokku teise 19. ja 20. sajandi vahetuse suuna – sümbolismiga. Rodini eeskujudest oli mõjutatud peaaegu kogu sajandivahetuse Euroopa plastika.
Teoseid: „Pronksiaja inimene e. ärkamine“ (1876), „ Igavene kevad“ (1884), „ Suudlus “ ( 1886 ), „Calais` kodanikud“ (1886- 1895 ), Balzaci monument ( 1898 ), Hugo monument (1901), „Põrguväravad“ (1880-1917), „Mõtleja“ ( 1904 ).
8) NEO- JA POSTIMPRESSIONISTID + 2 INIMEST MÕLEMAST.
V:
*NEOIMPRESSIONISTID: Kunstnikud , kes kandsid värve lõuendile puhtana, segamata, kindlas suuruses korrapäraste punktitaoliste värvilaikudega - palju täppe üksteise kõrval lõid uue värvi, musta värvi ei kasutatud. Arvati, et nii saab kõige paremini loodust kujutada. Nt Georges- Pierre Seurat ja Paul Signac.
*POSTIMPRESSIONISTID: Kunstnikud, kes tegelesid mõnda aega impressionismiga,
kuid pettusid selles ja valisid uue suuna (iga kunstnik erineva). Nt Paul Cézanne ja Paul Gauguin.
9) ERINEVUSED NEO- JA POSTIMPRESSIONISTIDE VAHEL.
V: Postimpressionismi on raske pidada konkreetseks stiiliks või vooluks. Kasutatakse ainult
prantsuse kunsti kohta. Neoimpressionism seevastu oli konkreetne