Realism Impressionism (kokkuvõte) (0)

Nii klassitsism kui ka romantism olid mõlemad valdavalt elukauged kunstinähtused, sest nad idealiseerisid minevikku ja võtsid oma ainestiku möödunud aegadest . Seevastu 19. sajandi keskel tegutsemist alustanud realistid huvitusid just oma kaasajast ja lähemast ümbrusest, tavalistest inimestest ja argielust. Nad püüdsid anda kõike olemasolevat edasi loomutruult, ilma seda kuidagi moonutamata või ilustamata. Oma kaasaja puuduste esiletoomisega püüdsid realistid ühtlasi ka kaasa aidata nende puuduste kõrvaldamisele. Ühiskonna puuduste suhtes kõige kriitilisemalt meelestatud realiste nimetatakse kriitilisteks realistideks - nende tegutsemisaeg jääb 19. sajandi lõpupoolde.
Kõigepealt kerkis realism esile maastikumaalis. Inglasel Constable 'il ( romantism ) oli ka natuke realistlikumaid loominguid . Prantslane Camille Corot (1796-1875) jõudis välja realismini. Corot oli vanim liige nn. Barbizoni rühmas. Sinna kuulunud maastikumaalijad elasid tagasitõmbunult väikeses Barbizoni külas Pariisi lähedal ja pühendasid end looduse ilu ülistamisele. Barbizonis töötas ka talupoegade kujutajana tuntuks saanud Jean Francois Millet (1814-1875), maalides neid raske töö juures. Millet' maal on “Viljapeade korjajad ”.
Prantslane Gustave Courbet (1819- 1877 ) väitis, et pole tähtis, kas maalitakse ilusaid või inetuid asju peaasi , et seda tehtaks hästi. Courbet' enda teostest oli murrangulise tähtsusega hiiglasuur 6 m pikkune maal “Matus Ornans'is”. Teistest Courbet' teostest on tuntuim "Kivilõhkujad".
Prantsuse realistide hulka kuulus ka karikaturist Honore Daumier (1808- 1879 ). Poliitilise sisuga pildid, naerab väikekodanlaste rumaluse üle.
__________
Venemaal oli 19 saj. II poolel palju ühiskonnakriitilisi kunstnike kes oma teostega tahtsid vaeste inieste elu paremaks muuta. Näiteks talupoegade viletsust andis eriti usutavalt edasi Vassili Perov (1833-1882).
1870. aastal lõi grupp noori vene kunstnikke rändnäituste ühingu, mille venekeelse nimetuse järgi neid hakati hüüdma peredvižnikuteks. Nad näitasid rahva rasket elu olustikumaalides. Tähsaim oli sündmustik, tuhmad ja hallid .
Värvika, vaba, elava maalimisviisiga Ilja Repin (1844-1930). Nii ajaloomaalid “Žaporoožlased kirjutavad kirja Türgi sultanile”, kunstniku kaasaega käsitlevatest töödest aga " Burlakid Volgal"
Suuri ajaloomaale lõi Vassili Surikov (1848-1916) säilitades elutõe.
Skulptuuris suutis realistlik suund vähem läbi lüüa, sest kujurid sõltusid rohkem tellimustest kui maalijad . Ometi lõi belglane Constantin Meunier ( 1831 -1905) jõulisi kujusid tööstustöölistest ja kaevuritest, tööinimeste tugevus ja hingeline suurus. Kaks tema reljeefi on ka Tallinnas.
Realismi ajal sündis eesti rahvuslik kunst . Esimene kunstnik Johann Köler ( 1826 -1899), kuigi akadeemiline , siiski püüdlus elutruuduse poole. Täiesti realistlikud on aga kunstniku isa ja ema portreed. Need lihtsaid, kuid väärikaid vanu taluinimesi kujutavad maalid on haruldaselt tõepärased ja ilmekad.
Looduslähedase maalikunsti kõige äärmuslikuma suunana arenes 1870-ndate aastate Prantsusmaal välja impressionism .
Selle voolu nimetus pärineb sõnast “ impressioon ”, mis tähendab muljet - impressionistid nimelt püüdsid jäädvustada hetkelisi muljeid, mis nad said ümbritsevast elust ja loodusest. Nad väitsid, et enne neid polnud veel keegi kujutanud looduses nähtut päris õigesti. Ikka anti kogu pildi pind ühetaolise täpsusega. Tegelikkuses suudab aga inimese silm selgesti näha ainult väikest osa ümbritsevast, kõik muu hajub valguse ja värvi ebaselgesse mängu. Seepärast loobusid impressionistid oma maalidel teravatest piirjoontest ja mustadest varjudest. Nad ei maalinud mitte niivõrd esemeid, kui just neid ümbritsevat valgust ja õhku. Huvist valguse maalimise vastu töötasid nad otse looduses, heleda päikesepaiste käes. Nad kasutasid heledaid puhtaid värve ja asetasid need lõuendile väikeste komataoliste pintslitõmmetega. Sellised värvilaigukesed andsid õige tooni alles teatud kauguselt vaadates, nad lõid mulje otsekui kuumal suvepäeval virvendavast õhust
________
Impressionistide värvikasutusele andsid mõningast eeskuju romantikud
Delacroix', samuti inglaste Constable'i ja Turneri tööd.
Impressionistid tõid suure muutuse ka maalide ülesehitusse. Varasematel aegadel oli see ikka olnud niivõrd läbimõeldud ja tasakaalustatud, et pildi tegelased näisid tihtipeale teadlikult poseerivat. Impressionistid haarasid aga nagu juhuslikke lõike ümbritsevast; võis juhtuda isegi nii, et pildi serv lõikas pooleks mõne tegelase või eseme.
Impressionistid ei otsinud mingit eriliselt huvitavat sisu oma teostele, nad maalisid tavalisi esemeid, maastikke, linnavaateid ja oma kaasaegseid inimesi. Muidugi võis päris kosutav olla, näha maalis midagi tõelist pärast seda, kui nii paljud 19. sajandi kunstnikud olid huvitunud ammumöödunud aegadest või kaugete maade eksootikast . Teiselt poolt aga suhtusid impressionistid oma maalidel kujutatavasse lausa kiretult, püüdes vaid äärmise täpsusega edasi anda selle välist külge. Et näidata, kuivõrd suur tähtsus on õhu ja valguse lühiajalistel ilmingutel, hakkasid nad maalima samu vaateid erinevatel päeva- ja aastaaegadel, saades nii hoopis erineva meeleolu ja värvikasutusega teoseid.
Väga palju tuli impressionistidel võidelda oma kunsti eest. Et nende tööd ametliku kunsti näitustele ei pääsenud, korraldasid nad ise mõned näitused, millele said aga osaks äärmiselt vaenulik vastuvõtt, vaatajate ja ajakirjanike sõim ning mõnitused. Impressionistide poolt tehtud uuendusi , nende teoste erilist võlu ei mõistetud enne kui alles paarikümne aasta pärast, kui impressionistid olid juba kõik vanad mehed. Tänapäeval hinnatakse neid aga väga kõrgelt ja nende tööd kuuluvad muuseumide hinnatumate aarete hulka.
Kõige puhtakujulisem impressionist oli Claude Monet (1840-1926) oma heledate, nagu võbelevate maastikuvaadetega. Tervete seeriatena korduvad tal maalid heinakuhjadest, vesirooside alla peitunud tiigipinnast, paplialleedest ja muudest vaadetest, loodud erinevatel kellaaegadel ja eri ilmaga - kord hääbumas õhtuvalgusse, kord hajumas kuumalt virvendavasse keskpäevapäikesesse. Hommikuudune sadamavaade “Impressioon. Tõusev päike” andis otsese tõuke rühmitusele nime andmisel
Kõik impressionismi kohta öeldu sobib ka Camille Pissarro (1830-1903) suurlinnad sõidukite ja täpikestena inimestega.
Auguste Renoir (1841-1919). Maalis õrna näoga täidlasi naisi, linnarahva lõbustusi mahedalt ja pehmelt.
Edouard Manet ( 1832 —1883), “ Olympia ” ja “Eine roheluses” olid kunstinäitustel palju kära tekitanud nii oma maalimisviisi kui ka vabameelse sisu tõttu. Ei olnud väga impressionist.
Impressionistlikku pintslitehnikat ei omandanud Edgar Degas (1834-1917), kuid teda ühendab impressionistidega ta tööde nagu juhuslikuna tunduv ülesehitus, heledad toonid ja püüd vangistada üürikesi muljeid. Ta lemmikained ballett ja ratsavõistlused. Kujutas ka inetut.
Auguste Rodin (1840-1917) tõi skulptuuri viimistlematus, kivi- või pronksipinnad ja nagu liigutuse pealt tabatud poosid .
Haarava monumendi lõi Rodin Calais' linna kangelaslikele kodanikele , kes Saja-aastase sõja ajal enda elu teiste linnakodanike eest ohverdasid.
Neoimpressionismi rajaja ning peaesindaja oli Georges Seurat ( 1859 - 1891 ). Neoimpressionistid uurisid teaduslikult seda, kuidas inimese silm näeb värve, ja sellele vastavalt lõid siis oma teosed. Värvid asetati lõuendile puhtana, kindlas suuruses punktikestena. Ka värvide valikul polnud kunstnik vaba, näiteks varjud võisid olla ainult valgustatud osa täiendvärvuses (sellised täiendvärvuste paarid on punane-roheline, sinine-oranž ja kollane-lilla). Nii jättis kogu maal eredavärvilise mosaiigi mulje ega meenutanud enam kuigivõrd looduses nähtut.