Impressionism ja Postimpressionism (0)

IMPRESSIONISM
Looduslähedase maalikunsti kõige äärmuslikuma suunana arenes 1870-ndate aastate Prantsusmaal välja impressionism
Selle voolu nimetus pärineb sõnast “ impressioon ”, mis tähendab muljet - impressionistid nimelt püüdsid jäädvustada hetkelisi muljeid, mis nad said ümbritsevast elust ja loodusest. Nad väitsid, et enne neid polnud veel keegi kujutanud looduses nähtut päris õigesti. Ikka anti kogu pildi pind ühetaolise täpsusega. Tegelikkuses suudab aga inimese silm selgesti näha ainult väikest osa ümbritsevast, kõik muu hajub valguse ja värvi ebaselgesse mängu. Seepärast loobusid impressionistid oma maalidel teravatest piirjoontest ja mustadest varjudest. Nad ei maalinud mitte niivõrd esemeid, kui just neid ümbritsevat valgust ja õhku. Huvist valguse maalimise vastu töötasid nad otse looduses, heleda päikesepaiste käes. Nad kasutasid heledaid puhtaid värve ja asetasid need lõuendile väikeste komataoliste pintslitõmmetega. Sellised värvilaigukesed andsid õige tooni alles teatud kauguselt vaadates, nad lõid mulje otsekui kuumal suvepäeval virvendavast õhust Impressionistid tõid suure muutuse ka maalide ülesehitusse. Varasematel aegadel oli see ikka olnud niivõrd läbimõeldud ja tasakaalustatud, et pildi tegelased näisid tihtipeale teadlikult poseerivat. Impressionistid haarasid aga nagu juhuslikke lõike ümbritsevast; võis juhtuda isegi nii, et pildi serv lõikas pooleks mõne tegelase või eseme.
Impressionistid ei otsinud mingit eriliselt huvitavat sisu oma teostele, nad maalisid tavalisi esemeid, maastikke, linnavaateid ja oma kaasaegseid inimesi. Muidugi võis päris kosutav olla, näha maalis midagi tõelist pärast seda, kui nii paljud 19. sajandi kunstnikud olid huvitunud ammumöödunud aegadest või kaugete maade eksootikast . Teiselt poolt aga suhtusid impressionistid oma maalidel kujutatavasse lausa kiretult, püüdes vaid äärmise täpsusega edasi anda selle välist külge. Et näidata, kuivõrd suur tähtsus on õhu ja valguse lühiajalistel ilmingutel, hakkasid nad maalima samu vaateid erinevatel päeva- ja aastaaegadel, saades nii hoopis erineva meeleolu ja värvikasutusega teoseid.
Väga palju tuli impressionistidel võidelda oma kunsti eest. Et nende tööd ametliku kunsti näitustele ei pääsenud, korraldasid nad ise mõned näitused, millele said aga osaks äärmiselt vaenulik vastuvõtt, vaatajate ja ajakirjanike sõim ning mõnitused. Impressionistide poolt tehtud uuendusi, nende teoste erilist võlu ei mõistetud enne kui alles paarikümne aasta pärast, kui impressionistid olid juba kõik vanad mehed. Tänapäeval hinnatakse neid aga väga kõrgelt ja nende tööd kuuluvad muuseumide hinnatumate aarete hulka.
Impressionismi loojaks peetakse Claude Moneti .
CLAUDE MONET (1840-1926)
Monet sündis Pariisis. Tema isa oli vürtspoodnik ja pere elas poe kohal paiknevas korteris . Kui Monet oli kuue aastane kolis pere Põhja-Prantsusmaale Normandiasse. Monet käis kohalikus koolis kuid õppimine tüütas teda ja ta joonistas õpetajates ning kaasõpilastest karikatuure. Kunstiõpetaja ergutas poissi igati joonistama ja nii käis Monet tihti sadamas laevu ja kalureid visandamas. Peagi suutis ta kohalikus poes oma pilte müüa.
Kui Monet oli 16-aastane suri tema ema ja perekond kolis tädi juurde elama. Tädi oli maalikunstnik , kes igati soosis õepoja kunstiga tegelemist.
18-aastaselt asus ta õppima Pariisi kunstikoolis, milles valitses vabameelne õpetus. Peagi tuli Monetil astuda sõjaväkke ja asuda teenima Alžeerias, kus haigestus ohtlikku kõhutüüfusesse ja saadeti tagasi koju. Ta jätkas kunstiõpinguid ja käis vabas looduses maalimas. Monet huvitus suurtest vabaõhustseenidest, hindas päikesevalgust ja püüdis seda lõuendil jäädvustada. Selleks tuli maalida kiiresti ja kriitikud pidasid Moneti maale lõpetamatuteks.
Monet armus jõuka kaupmehe tütresse Camillesse, kes oli Monetile ka modelliks. Noored elasid koos ilma abieluta ja see tekitas skandaali ning vanemad lõpetasid noortega suhted. Monet ja Camille elasid väga vaeselt. Neid toetasid mõned sõbrad ja Moneti tädi. Moneti maale ei võetud Pariisi näitustele. Monet ja veel mõned kunstnikud korraldasid oma näituse, kus Monet eksponeeris üht väiksemõõdulist maali „Impressioon. Tõusev päike“. Selle maali järgi sai kunstivool oma nimetuse.
1870.a. noored abiellusid ja perre sündis kaks poega . Pärast teise poja sündi haigestus Camille ja suri, kuna puudus raha ravimite ostmiseks. Monetile oli toeks sõbra pere, eriti viimase abikaasa Alice . Peagi jättis Alice oma mehe maha ja kolis oma kuue lapsega Moneti juurde. Pere asus elama Põhja-Prantsusmaale vanasse talumajja, kus Monet kaevas üles õunapuud ja põllumaa ning istutas ainult lilli. Maalidel kujutas ta nüüd ainult loodust ( figuurid taandusid). Et näidata, kui tähtis on õhk ja valgus, hakkas Monet maalima samu vaateid erineval kellaajal . Nii valmis üle 20 maali heinakuhja motiiviga. Samuti on Monet maalinud sarjad „ Vesiroosid “ ja „Roueni katedraal “ (üle 40 variandi ).
Sajandi vahetusel, kui hakati impressionistide töid hindama , muutus Moneti majanduslik seis paremaks. Monet reisis palju maalides pidevalt ümbritsevat. Tema kodu oli kõigile sõpradele- sugulastele avatud. Ta ostis ühe esimestest autodest ja nautis elu.
1911.aastal suri Alice.
Viimastel eluaastatel Moneti tervis halvenes. Tema silmi varjutas kae. See mõjutas tema värvitaju ja ometi jätkas ta maalimist. Pikka aega keeldus ta operatsioonist, kuna kartis pimedaks jäämist. 83-aastaselt käis ta operatsioonil, mis oli edukas ja taas hakkas Monet suure innuga maalima võttes ette tohutult suuri töid.
1926.aastal avastati Monetil kopsuvähk ja ta suri samal aasta lõpus.
Teised kuulsamad impressionistid on Edouard Manet , Edgar Degas ja Auguste Renoir
EDOUARD MANET (1832-1883)
Manet sündis Pariisis aadliperekonnas. Tema ema oli sugulussidemetes Rootsi kroonprintsiga. Isa oli kohtunik , kes soovis, et poeg käiks tema jälgedes.
Manet oli hästi haritud, kuid akadeemilistes seltskondades ei saanud eriti hakkama. Samuti suhtus ta eitavalt akadeemilisse kunstiharidusse. Maneti onu julgustas noort kunstnikku ja viis teda tihti Louvre äärde joonistama. 1850.a. asus Manet õppima kunstistuudiosse. Teda inspireerisid Velazquez ja Goya. Moneti arvates pidi kunst vaatama rohkem tulevikku, mitte põhinema mineviku mõjutustel.
Manet alustas oma karjääri teosega „Absindijooja“, mis kujutas reaalset Pariisi urgast ja selle elanikke. Maneti maalid on veidi lohakad, kuid ometi hinnati neid kõrgemate kunstihuviliste seas.
1863.a. valmis Monetil maal „Eine roheluses“, mis kujutabalasti neiut kahe riides mehega. See maal ei toonud mitte kuulsust, vaid sai terava kriitika osaliseks . Kunstikriitikute arvates ei olnud maal professionaalne teos, vaid vulgaarne . Kriitikud väitsid, et Manet ei oskagi maalida. Ka järgmine maal tekitas kriitikutes palju nurinat. Manet ise skandaali ei soovinud, kuid tema looming on mõjutanud traditsionaalseid akadeemia maalimisviise muutes need vabamaks.
Abielu kaudu pääses Manet kõrgseltskonda sisse.
Maneti mõjutasid väga 1867-1871.aasta poliitilised sündmused Pariisis. Ta maalis sõjast inspireeritud teoseid nagu „Kodusõda“ ja „Barrikaad“. Tema maalid väljendavad hirmu ja õudust. Manet liitus ka ise rahvuskaardiga.
Hiljem jätkas ta taas rahulikel teemadel maalides portree Emil Zolast. Ta maalis põhiliselt modernset igapäeva elu, paljud ta maalid on midagi enmat kui lihtsalt pildid. Maneti maalid on täis silmi kirjuks tegevaid värve. Ta ei eksponeerinud enam oma maale nii tihti näitustel, vaid töötas pigem koos Monetiga ja finantseeris oma sõpru rahaliselt.
Manet suri Pariisis.
EDGAR DE GAS (1834-1917)
Edgar de Gas sündis 19.juulil 1834.a. Pariisi pankuri peres. Tema isa oli tulnud noore mehena Pariisi, rajanud Napoli kaubanduskeskuse ja abiellunud. Pere vanima pojana oleks Degas pidanud minema isa jälgedes. Pärast lütseumi lõpetamist astus ta Pariisi Ülikooli õigusteaduskonda, kuid tänu kangekaelsusele saab isalt loa pühenduda maalikunstile . Katkestanud juuraõpingud alustab kunstiõpingutega. Külastab Itaaliat, kus viibib mõned aastad ja tutvub renessanssiajastu meistriteostega. Tuleb tagasi Pariisi, kus avab ateljee ja otsustab kirjutada enda perekonnanime eesliitega kokku.
Noore Degasi parim töö on „Bellelli perekond”. Selle teosega tõstis ta mässu kehtivate esteetikanõuete vastu. Ametlik salongiportree pidi olema fotograafiliselt täpne ja komponeeritud hetkejäädvustus. Degasi figuurid ei poseeri nagu teiste kaasaegsete foto- graafilistel maalidel, vaid tema figuurid on keskendunud üksteisele. Mustas leinarüüs paruness seisab vabalt, tal on uhke ja sirge hoiak. Poega leinav naine loob aupakliku ja harda meeleolu. Väike Julietta istub tooliserval, vasak jalg peidetud- võte, millega kunstnik väljendab lapse siirust . Akadeemilises portreekunstis peeti seda pühaduse teotuseks.
Lühikest aega maalib Degas ajalooteemadel. Edaspidi huvitub igapäevaelu stseenidest. Ta kujutab korduvalt hobuste võiduajamisi.
Prantsuse-Preisi sõja ajal, mil Degas tahtis jalaväkke astuda, selgus, et ta üks silm näeb halvasti. Kogu elu ähvardas Degasi oht pimedaks jääda.
Pärast sõda sõidab kunstnik koos vennaga USA-sse sugulaste juurde, kus valmivad mõned maalid.
Pariisis tutvub Edouard Manetiga ja teiste impressionistidega ning ühineb nendega. Siiski peetakse Degasi kunsti isesseisvaks kunstiks, sest ta kasutas küll impressionistidele iseloomulikku värvigammat, kuid ei omandanud nende pintslitehnikat. Degasi lemmiktehnika oli pastell . Degas esines impressionistidega koos ühistel näitustel.
Degas loomingu keskpunktis oli kaasaegne linnaelu, mitte loodus nagu impressionistidel. Tema kujutab maalidel kabareede ja teatri elu, eelkõige balletti. Degas oskab suurepäraselt edsi anda liikumist, teda võlus liikumise hetkelisus, ilmselt andis selleks tõuke fotograafia . Tuntuim töö on „Tantsutund”, kus maali keskel seisab õpetaja, kepp käes, tagaplaanil on tantsijatar peegli ees ja kõrval klaver, mille ees teised tantsijannad enda järjekorda ootavad . Esmapilgul jätab maal juhuslike, seoseta fragmentide mulje. Lähemal vaatlemisel võib märgata, et figuur mustas kujutab distsiplineerivat printsiipi , valged lehvivad laigud kehastavad aja rütmi, liikumist ja vabadust.
Naine ei esine Degasi loomingus kauni ja meelelise olendina. Ta kujutab lauljannasid ja tantsijannasid haaravalt ja eluliselt, ilma ilustamata, grotesksetes poosides ja näitab armutult ka nende inetuid paksu mingikorra alla peidetud nägusid.
Kuni isa surmani elas Degas majanduslikult kindlustatuna. Pärast selgus, et panga seis oli kehv . Degas loobus suurest osast oma varast, et päästa panka ja sattus rahalistesse raskustesse. Ta keskendus maalidele, mis tõid raha sisse. Eriti palju maalib ta akti.Töö- dele on iseloomulik peen koloriit, pastellide harmooniline heledus ja suur värvikontrast. Tundub nagu oleks piltidel juhuslikud elust nopitud stseenid . Kuid juhuslikkus on saavutatud läbimõeldud kompositsiooniga, kus pildiraam sageli osa figuurist ära lõikab.
Elu lõpus tegeleb skulptuuriga, kuna halvenenud silmanägemine ei lase maalida.
Degas suri 27.septembril 1917.a.
AUGUSTE RENOIR ( 1841 -1919)
Renoir sattus kunstimaailma noorukese pariislasena 1854. aastal pärast kloostrikooli lõpetamist. 13aastane vaene rätsepapoeg sai selliks portselanimaalimistöökojas. Seal vangistasid täpsus ja värvide võlujõud poisi jäädavalt. Hiljem sai noormehest kunstikooli õpilane. Noore kunstnikuna üüris Renoir ühise ateljee hiljem samuti kuulsuse saavutanud Alfred Sisley , Frederic Bazille´i ja Claude Monet´ga. Kirglike kunstike hulgas küpseski uus stiilisuund: impressionism, mis sageli tallas jalge alla mineviku maalikunsti väärtusi. Uus suund küpses valguse ja puhaste värvide hõõgvel. Kunstnikud jäädvustasid päikeselisi nägemusi ega soostunud enam jäljendama tumedameelseid hetki argielust. Renoir keskendus ajatutele teemadele. Ta maalis natüürmorte, lapsi, maastikke ja portreesid, mis enamasti paljastasid modellide võõrandumist ümbritsevast maailmast.
Kaunid naised oli Renoir kirg . Teda huvitas eelkõige klassikaline naiseilu ja lõuend pakkus talle võimaluse süveneda oma lemmikteemasse läbi ja lõhki. Ta lausus kord tagasihoidlikult: "Ma ei katkesta kunagi akti maalimist enne, kui arvan uskuvat, et võiksin maalil naist näpistada."
Renoiri sõltumatu, eri maalimisviise ühendava stiili kuldajastu möödus 1870ndatel. Kui teised viskasid musta värvituubi demonstratiivselt Seine´i, ei loobunud Renoir musta kasutamisest. Ta lausus: "Must on tähtis värv, võib-olla kõige tähtsam." Renoir sõnul nõuavad heledad, kirkad toonid tasakaaluks mustjat piiristust. Valgusel on algusest peale ka vari. Ka ei halvustanud Renoir paljude noorte kolleegide moel eelkäijaid Delacroix ´d, Rubensit või Corbet´. Isegi vastupidi, nende pärandit on tema töödes näha.
Elu lõpu veetis Renoir ratastoolis . Tänu sitkusele ja õige toidule ning austerlasest doktorile tuli kunstnik olukorda arvestades eluga enam-vähem toime. Ta suutis parematel päevadel ateljees pisut käia, kuid paranemine oli vaevaline. Peagi Renoir tõdes: "Mina loobun. Käimine viib kogu mu tahtejõu ning maalimisele ei jää midagi. Kui mul on valida nende kahe vahel, valin maalimise." Renoir pööras valu energiaks. Loovus sai tema elutingimuseks. Ta valuline karjäär jätkus veel 19 aastat. Kui pintsel ei püsinud enam ta käes, kinnitas ta selle käele sidemega.
POSTIMPRESSIONISM
19. sajandi lõpukümnenditel töötas kolm suurt maalijat, kellest said 20. sajandi moodsa kunsti eelkäijad. Need olid Vincent van Gogh, Paul Gauguin ja Paul Cezanne . Kuigi nad alustasid tegevust koos impressionistidega, lõid nad neist peagi lahku. Kolm suurt moodsa kunsti eelkäijat olid omavahel vägagi erinevad, ometi tavatsetakse neid ning mõnesid nende mõttekaaslasi ja kaasaegseid nimetada postimpressionistideks - nendeks, kes tulid pärast impressioniste (post = pärast). Postimpressionism oli puhtprantsuslik nähtus, kuid mõju avaldas ta hiljem kogu Euroopa kunstile.
Postimpressionistide hulka loetakse ka Henri de Toulouse -Lautrec (1864—1901), kes kujutas ilmekalt elu 19. sajandi lõpu Pariisis, inimesi teatritest ja igasugustest kahtlastest lõbustusasutustest.
VINCENT VAN GOGH ( 1853 -1890)
Vincent Willem van Gogh sündis Hollandis Breda lähedal 30.märtsil 1853.a. paljulapselises protestandi pastori peres. Külas veedetud lapsepõlv jättis temasse kogu elu kestva armastuse looduse ja töötavate inimeste vastu. Kümneaastase poisikesena teeb esimesed pildid natuurist ja kopeerib graafilisi lehti. Perekond kannatas tihti majanduslike raskuste all. Seepärast tahtis isa vanemat poega Vincenti heale järjele aidata. Kuueteistaastasena asub noormees tööle kunstikaupluses Haagis , seejärel aga firma filiaalis Londonis. Siin tutvub ta Constable, Turneri ja Gainsboroughi töödega. Lootusetu ja ühepoolne armumine pansionaadi omaniku tütresse kutsus Vincentis esile sügava depressiooni. Ta siirdub Pariisi, kus tutvub Milleti ja Corotiga, kes jäid ta sõpradeks surmani. Ka siin ei leia kunstnik rahu ja siirdub Amsterdami teoloogia ettevalmistusosakonda, kuid loobub sellest peagi. Siin pettub ta taas armastuses ja naistes. Viibib Brüsselis misjonäride kursustel ja ta pühitsetakse vaimulikuks. Van Gogh saab jutlustaja koha Lõuna-Belgias vaeses kaevanduspiirkonnas. Kuna ta on tasakaalutu inimene, põikpäine ja suhtlemises kaasinimestega umbusaldav, siis tekivad peagi konfliktid. Kiriku juhtkond vallandab ta . Rida ebaõnnestumisi põhjustavad kunstnikul järjekordse vaimse kriisi, millest väljumiseks otsis ta abi joonistamisest. Enamasti tegi ta söejoonistusi, samuti akvarelli, kus kujutab söekaevurite rasket elu.
Van Gogh alustab Brüsselis kunstiõpinguid. Teda toetab nii majanduslikult kui ka vaimselt tema vend Theo ja seda kuni kunstniku surmani. Viibib paar aastat vanemate juures, kus maalib loodust ja suuri figuraalkompositsioone. Kasutab valdavalt tumedaid värve, et edasi anda rusuvat atmosfääri, mis ümberringi valitses. Värvides väljendub kunstniku valu ja meeleheide, kuna isiklik elu on väga traagiline (ema haigus, vastamata armastus, isa surm). Kõik see mõjub van Goghi psüühikale negatiivselt.
Van Gogh lahkub kodust ja sõidab Pariisi, kus kohtub Paul Gauguiniga. Sel perioodil muutub tema värvigamma heledamaks, kuna tähtsaks muutub valguse kujutamine (impressionistide mõju).
Koos Gauguiniga lahkub van Gogh Lõuna-Prantsusmaale, kus töötavad koos. Siin maalib van Gogh suurepäraseid maastikke, kevadisi õites aedu, meeldivate inimeste portreid (mitu varianti postiljon Roulinist). Tuntuim töö sellest perioodist on „Punased viinamarjaväljad Arlesis”, kus kujutab mitte ainult päikese loojangul punakaid viinamarjavälju, vaid püüab väljendada ka rõõmu. Lõikus on pidupäev. Töölised kummardavad innukalt saaki korjama. Maa võtab enda alla peaaegu kogu maalipinna, päike on antud suurendatuna. Maal on värvikirev.
Van Goghi pintslilöök on hooletu, tihti pigistas värvi lõuendile otse tuubist, lemmikvärviks oli kollane. Vormikujutus on robustne ja jõuline.
Arlesis van Goghi vaimne tervis halvenes. Pärast Gauguini tapmiskatset ja endal vasaku kõrva äralõikamist, pandi kunstnik haiglasse. Hullusehoogude vaheaegadel maalib van Gogh palatis olevaid esemeid, vaadet aknast jne.
Vincent van Gogh suri 29.juulil 1890.a.,kui oli ennast tulistades haavanud.
Oma elu ajal suutis van Gogh müüa vaid ühe maali ja väga tühise summa eest. Tänapäeval on kunstniku tööd hindamatu väärtusega. Näiteks müüdi 1987.a. maal „Iirised” New Yorgis oksjonil 53,9 milj. dollari eest. Kuulsaim van Goghi maal on „Päevalilled”.
PAUL GAUGUIN (1848-1903)
Eugene- Henri- Paul Gauguin sündis 7.juunil 1848.a. Pariisis. Tema isa, Orleansi ajakirjanik, emigreerus pärast 1951.a. riigipööret ja suri varsti. Pauli ema oli pärit vanast Peruu kreoolide suguvõsast. Lapsepõlve veetis Gauguin Limas . Lapsepõlvemälestused, eksootiline loodus, eredavärvilised rahvariided ja muretu elu onu mõisas sööbisid ta mällu terveks eluks ja tekitasid kustumatu rännuiha ja armastuse troopika vastu.
Seitsmeaastasena tuli ta emaga tagasi Prantsusmaale. Pärast gümnaasiumi lõpetamist töötas Gauguin viis aastat Euroopa ja Lõuna-Ameerika vahet sõitvatel laevadel. Hiljem töötas börsikontoris. Abiellus hollandlannaga, kellega sai 5 last. Hea teenistus võimaldas hakata kunsti kollektsioneerima. Tekkis huvi maalikunsti vastu, eriti köitsid impressionistide tööd. Vabal ajal hakkas järjest rohkem ka ise maalima. Ta jäi ilma töökohast ja see ajendas Gauguini täielikult kunstile pühenduma. Ebakõla tõttu abikaasa vanematega jookseb Gauguini suhe karile ja kunstnik lahkub perekonna juurest. Majanduslik olukord on samuti kehv.
Gauguin sõitis Bretagnesse, kus ammutab inspiratsiooni kohalikust rahvakunstist. Siin maalib ta stseene talurahva elust ja püüab leida uut väljendusviisi maalikunstis. Ta lihtsustab kontuuri ja kompositsiooni. Gauguinil kujuneb välja kunstnikest sõpruskond.
Koos Vincent van Goghiga sõidab Gauguin Lõuna-Prantsusmaale Arlesi linna, kus töötavad koos, kuid ei mõjuta teineteise loomingut. Koostöö katkes, kui van Gogh üritas Gauguini tappa. Seejärel peatub Gauguin lühiajaliselt mitmel pool Prantsusmaal ja läheb lõpuks Tahitile, et ellu viia kauaaegne unistus ateljeest troopikas.
Tahitil elab kunstnik kui pärismaalane. Siin, eksootilise ümbruse ja talle uudse kultuuri mõju all, kujuneb välja Gauguini lõplik kunstnikukäekiri. Saarel viibides loob ta enda kõige kuulsamad maalid, kus kujutab vaba ja kaunist inimest keset rikkalikku ja heldet loodust. Tahiti pildid on värvierksad, kasutab puhtaid toone ühtlaste värvilaikudena ja ümbritseb need tumeda piirjoonega. Tihti maalib ka tundeid. Tuntuimad maalid on: „Oled sa armukade ?, „Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme?”. Maalil „Oled sa armukade?” kujutatakse kaht tahiititari lihtsalt kahe elusolendina, kes on nagu kauge saare troopilised taimed ja puud looduse ning maaga lahutamatult kokku kasvanud. Alastiolekus näeb kunstnik inimese loomulikku olekut ja neis peitub ürgjõulisus ning loomulik värskus.
Taas naaseb kunstnik kodumaale , kus ta saab väikese päranduse ning avab Pariisis ateljee. Gauguin satub pettuse ohvriks (tuttav tantsijanna röövib ta vara ja põgeneb) ja läbi raskuste õnnestub tal müüa mõned tööd, et sõita tagasi Tahitile. Seal ehitab ta endale vaiadele nn „rõõmu maja” ja elab koos 16.aastase kohaliku neiuga. Loodetud rahu ei leia kunstnik ka siit, kuna sümpaatia kohalike elanike vastu sunnib teda võitlema saarel valitseva ebaõigluse ja ülekohtuga. Gauguin viibib mõned kuud vangis, kus ta tervis halveneb. Raskelt haige ja meeleheitele viidud Gauguin sureb 8.mail 1903.a. Tahitil.
Gauguini looming on mõjutanud 20.sajandi kunstnike loomingut, eelkõige kubismi ja Pablo Picassot.
PAUL CEZANNE (1839-1906)
Paul Cezanne sündis 19.jaanuaril 1839.a. Aixi väikelinnas Provence maakonnas Prantsusmaal. Ta isa oli endisest kübarapoeomanikust pankuriks hakanud mees, kes abiellus Pauli emaga, kui poiss oli viieaastane. Cezanne õppis ühes koolis koos Emil Zolaga, kes jäi kogu elu vältel tema parimaks sõbraks. Paralleelselt õpingutega kolledžis õppis Cezanne ka joonistamist. Kirg maalimise vastu haaras ta peagi jäägitult. Isa nõudmisel alustas Cezanne küll õpinguid ülikoolis õigusteaduskonnas, kuid ema ja õe soosingul pühendub maalikunstile. Noormees siirdub Pariisi, kus alustab kunstiõpinguid ja tutvub impressionistidega.
Varasem looming on kohmakas ja naiivne , maalitud paksude värvikihtidega, tumedates ja rasketes toonides.
Cezanne maalib palju Pariisi eeslinnades, samuti külastades oma kodulinna. Prantsuse-Preisi sõja ajal ostab isa poja kahel korral sõjaväeteenistusest vabaks ja kunstnik sõidab Marseille lähedale, kus maalib loodust ja püüab anda lõuendil edasi oma tundeid. Seal elab ta koos ühe modelliga ja peagi sünnib neile poeg. Oma kooselu modelliga varjas Cezanne aastaid oma isa eest. Juhuslikult sai isa sellest teada ja vähendas poja elatusraha poole võrra. Neid aitas ja toetas Emil Zola . Alles kaheksa aasta pärast sai kunstniku abielu seaduslikuks (selleks ajaks oldi koos juba 16 aastat) ja mõni kuu hiljem, pärast isa surma, päris Cezanne soliidse varanduse .
Cezanne esines näitustel koos impressionistidega, kuid kriitika ründas teda kõige ägedamalt ja ta eraldus grupist ning elas elu lõpuni peamiselt Aixis, üldsusele tundmatu veidrikuna.
Cezanne peamine erinevus impressionistidest seisnes selles, et viimased taotlesid õhu ja valguse tabamist, siis Cezanne huvitas kehade kujutamine ruumis. Ta loobub impressio- nistide virvendavast ja ähmasest ebamäärasusest ning püüab luua kindlaid, rütmiliselt liigendatud kompositsioone, milles valitseb tasakaal ja selge masside ülesehitus. Eluõiguse saavad lokaaltoonid. Ta hakkab kasutama vastandvärve. Looduses leiduvad vormid lihtsustab. Laiem publik suhtus kunstiuuendustesse tõrjuvalt, isegi vaenulikult .
Omaette osa Cezanne loomingust moodustavad natüürmordid. Neil on kujutatud majapidamisriistu ja puuvilju . Kunstnik on suutnud panna vaataja tajuma asjade struktuuri. Kõik on antud edasi tõetruult-iga eseme värvi, hele-tumedust ja vorme kujutatkse nii, nagu näeksime seda mitmest erinevast vaatekohast, nagu võiksime seda käega kombata või selle raskust kindlaks määrata.
Cezanne püüdis saada enda töid ametlikele näitustele, kuid need lükati alati tagasi. Alles üsna elu lõpul hakkas asjatundjate ja kunstnike kitsas ringis tekkima huvi tema tööde vastu. Suur üldsus avastas Cezanne loomingu aga alles pärast meistri surma ja sellest ajast saadik on see olnud kogu maailma loovkunstnike huvi keskpunktis.
Elu lõpul ei suutnud Cezanne diabeedi tõttu enam väga palju maalida, kuid käis iga päev ilmast hoolimata väljas looduses maalimas. 15. oktoobril 1906.a. ta külmetus ja suri 22. oktoobril.
Pärast surma selgus lõplikult, millise tohutu loomingulise pärandi jättis Paul Cezanne-üle 800 lõuendi, 350 akvarelli ja sama palju joonistusi.
HENRI DE TOULOUSE-LAUTREC (1864-1901)
Henri-Marie-Raymond de Toulouse-Lautrec-Monfa nägi ilmavalgust Albis oma tädi majas 24. novembril 1864.a tugeva äikese ja rajuilma ajal. Tema vanemad olid lähisugulased- nõod ja pärinesid vanast krahvi suguvõsast.
Lapsest saadik võitles Henri tõbedega. Ta põdes haigust, mida ei suudetud kunagi diagnoosida, kuid , mis tulenes vanemate veresugulusest. Henri noorema venna surm ühe aasta vanuselt andis vanematele tõuke kooselu lõpetamiseks.
Isa ei leppinud kunagi poja nigela tervisega ja ema hellitas poja ära. Esmalt tegeles Henriga koduõpetaja. Varakult ilmnes poisi kirg joonistamise vastu. Seda ajendas ka asjaolu, et perekonnas oli kunstiharrastus traditsiooniks (Henri vanaisa, isa ja onu olid head joonistajad). Ema kiitis Henri püüdlused kunsti vallas heaks ning püüdis igati nooruki võimeid arendada. Kõik laabunuks hästi, olnuks poisi tervis veidi tugevam. Henri murdis parketil libastudes jalaluu, mis ei kasvanud arstide pingutustest hoolimata õigesti kokku. Lautrec jäi lombakaks ega kasvanud kunagi pikemaks kui 152cm.
Kunstiõpinguid jätkas isa sõbra juures, kes laskis Henril joonistada kalkapaberile koopiaid hobustest. 1882.a. alustas õpinguid tuntud portretisti juures, kes laitis Henri kunstioskust. Peagi tutvus Henri Pariisi tegeliku eluga. Henri tutvus nümfomaanist modelliga ja sellest hetkest ei olnud naised Henri jaoks kättesaamatu unistus. Tast sai omainimene baarides, bordellides, alkohol muutus elu lahutamatuks osaks.
Lõpuks ostab omale ateljee Montmartreil. Henri hakkab maalima stseene kõrtsidest, baaridest, bordellidest. Tihti maalib naisi, kes seisavad „allakäigu trepil ”. Maalil „Kassiahastus” kujutab ta naist üksildase napsitajana käsipõsakil tuttava bistroolaua taga- pudel veini ja klaas nina ees, näos eelmise õhtu joomise jäljed ning tühjal pilgul vahtimas klaasi, kas võtta esimene lonks, mis teda reaalsusesse tagasi tooks.
Tihti külastas ja ka kujutas oma töödel kuulsat Moulin de la Galettei. Maalib kabareetantsijaid. Ei idealiseeri kedagi ega midagi.
Henri de Toulouse-Lautreci peetakse kaasaegse reklaamkunsti rajajaks. Ta maalis teatri- ja kabareeplakateid. Tema esimene reklaamplakat oli „Moulin Rouge” Plakateid tegi ta litograafia tehnikas ( graafika ).Plakatite eripäraks on teravus , äärmuslikud karakteersed kujud, tasapinnalisuseni lihtsustatud figuurid ja rõhutatult väljendusrikas vorm.
Lautrecil valmis (nii maale, kui ka graafikat) rida näitlejate, lauljate ja tantsijate portreid.
Elu lõpu poole tegeles Lautrec vähem kunstiga. Ilmselt tuhmus kunstniku emotsionaalsus alkoholi mõjul sedavõrd, et ta sisemine vajadus loomise järele kadus. Pärast järjekordset joomatsüklit viibis kunstnik ravil. Paranenuna reisis ihukaitsja saatel mööda Prantsusmaad, lootuses, et suudab veel kahjulikest ahvatlustest eemale hoiduda ja maalida. Naasnud Pariisi, sättis korda oma ateljee ja sõitis koju, kus teda tabas halvatus .
Henri de Toulouse- Lautrec suri 9.septembril 1901.a. sama tormisel ööl nagu sündiski mõned kuud ennem oma 37.- sünnipäeva.