Impressionism (4)

Impressionismi teke
Impressionism tekkis eelkõige maalikunstis, Prantsusmaal 1870-ndate lõpus. See on seotud grupi kunstnikega, kelle maale juba aastaid Pariisi ametlik Salong tagasi lükkas. Esimene näitus korraldati 1874 .aasta kevadel, Pariisi keskuses. Nendeks tollel ajal vähetuntud kunstnikeks olid:
Claude Manet , Auguste Renoir , Camille Pisarro, Alfred Sisley, Edgar Degas, Paul Cezanne , Berthe Morisot, kelle töödest ka hiljem tutvustus.
See esimene näitus panigi alguse uuele suunale. Need samad, juba keskealised kunstnikud , alustasid võitlust ametliku silmakirjatsemise vastu kunstis, et leida tõde raskustele vaatamata. Neil olid seljataga pikad üksinda võitlemise aastad täis visa tööd ja puudust. Akadeemiale orienteeruv kriitika nimetas väljapandud teoseid „nõdrameelseks kunstiks“, mõttetute värviplekkide kogumiks“, milles nähti organiseeritud sõjakäiku ametliku kunsti vastu. Esialgu tekkiski idee nimetada uut rühma „Kaputsiiniks“ (Kress), sest nende esimene näitus korraldati sellel aadressil. Selle mõtles välja Degas, kes tegi ettepaneku kasutada kressi õit embleemina. Kuid see lükati tagasi, sest enamik grupist kartis nimetusi, mis oleksid võinud saada vale tõlgenduse või minna käibele kui üldine kõigi kohta käiv hüüdnimi. Ent nime taha see asi seisma ei jäänud. Lõpuks leiti kõigile meelepärane nimetus-“Impressionistide näitus“. Aja jooksul lõi nimi läbi ja see võeti üldsuse poolt kasutusele. Ometi oli see sõna tol ajal ainult sõnakõlks, mille oli leiutanud ajakirjanik, et kunstnikke valusamini solvata.
„Leiutise“ vahetuks põhjuseks sai näitusel eksponeeritud Claude Monet `i töö „Impresioon. Tõusev päike“ ( impressioon - mulje). Kui Monelt küsiti, kuidas seda maaili näituse kataloogis nimetada, vastas ta: „Mulje“ Sõna „Päikesetõus“ lisas juurde kataloogi koostaja Auguste Renoir.
See sama ajakirjanik Louis Leroy ei jäänud oma mõnitavais kallaletungides üksikuks. „Erakorraliselt koomiline näitus..“, „ Hirmus värviplätserdus…“, „Ogarus…“. Niisugustest väljenditest kirendasid ajalehtede ja ajakirjade artiklid. Publik käis näitusel ainult selleks, et nalja saada.
See näitus põhjustas suuri vastuolusid ja „ülestõuse“.Impressionistide poolt tehtud uuendusi , nende teoste erilist võlu ei mõistetud enne kui alles paarikümne aasta pärast, kui impressionistid olid juba kõik vanad mehed. Tänapäeval hinnatakse neid aga väga kõrgelt ja nende tööd kuuluvad muuseumide hinnatumate aarete hulka
Impressionismi iseloomustus
Selle voolu nimetus pärineb sõnast “impressioon”, mis tähendab muljet - impressionistid nimelt püüdsid jäädvustada hetkelisi muljeid , mis nad said ümbritsevast elust ja loodusest. Nad väitsid, et enne neid polnud veel keegi kujutanud looduses nähtut päris õigesti. Ikka anti kogu pildi pind ühetaolise täpsusega. Varem oli maalitud varjud , esemed, kõik võimalikult tõetruult, inimesed poseerisid, töö oli läbimõeldud. Tegelikkuses suudab aga inimese silm selgesti näha ainult väikest osa ümbritsevast, kõik muu hajub valguse ja värvi ebaselgesse mängu. Seepärast loobusid impressionistid oma maalidel teravatest piirjoontest ja mustadest varjudest. Nad maalisidki justkui õhku ja valgust. Maalisid ka igapäeva esemeid, loodust ja linnatänavaid. Huvist valguse maalimise vastu töötasid nad otse looduses, heleda päikesepaiste käes. Vahel maaliti ka samu asju aga erinevatel päevaaegadel või aastaaegadel, et saada erinevat meeleolu. Näiteks mõnda puud võis maalida varahommikul, päeval, õhtul, udus, päiksepaistel. Nad kasutasid heledaid puhtaid värve ja asetasid need lõuendile väikeste komataoliste pintslitõmmetega. Sellised värvilaigukesed andsid õige tooni alles teatud kauguselt vaadates. Värvi ja koloriidi suhtes olid neil samuti omad nõudmised ja tõekspidamised. „ Laske päike sisse, kujutage asju nii, nagu nad heleda päikese paistel paistavad,“ rääkisid nad. See oli suur pööre, sest akadeemiline suund pidas õigeks tumepruunikat koloriiti ja raskelt mõjuvaid tuhme värve. Neid võlusid udused atmosfäärid. Domineerisid pehmed pastelsed värvid.Nende maalides oli näha lüürilist tundetooni, meeleolurohkust ja nüansirikkust. Vähenes ruumilisus . Oluline polnud sümmeetria, vaid värv. Joonis oli teisejärguline. Esiplaanile tõusis detail, üldine allutati üksikule. Elu vaadati läbi „heledate prillide “. Impressionistide värvikasutusele andsid mõningast eeskuju romantik Delacroix', samuti inglaste Constable 'i ja Turneri tööd.
Impressionistid tõid suure muutuse ka maalide ülesehitusse. Varasematel aegadel oli see ikka olnud niivõrd läbimõeldud ja tasakaalustatud, et pildi tegelased näisid tihtipeale teadlikult poseerivat. Impressionistid haarasid aga nagu juhuslikke lõike ümbritsevast; võis juhtuda isegi nii, et pildi serv lõikas pooleks mõne tegelase või eseme.
Impressionistid tõid kaasa ka uudsed süzeed. Nende loomingus sünnib urbanism. Nad kujutasid oma piltidel esimesena kaasaegset suurlinna, selle rahvarohkeid tänavaid, tantsuplatse, suitsevaid vedureid- kõike seda, mida realistide jaoks polnud veel olemas. Muidugi võis päris kosutav olla, näha maalis midagi tõelist pärast seda, kui nii paljud 19. sajandi kunstnikud olid huvitunud ammumöödunud aegadest või kaugete maade eksootikast . Teiselt poolt aga suhtusid impressionistid oma maalidel kujutatavasse lausa kiretult, püüdes vaid äärmise täpsusega edasi anda selle välist külge.
Postimpressionism
Postimpressionism ei ole impressionismi otsene järg, kuigi nimetusest võiks seda järeldada. On mõtlik, karm ja süngevõitu. Postimpressionistid tegutsesid samaaegselt ja veidi peale impressioniste. Nad ei moodustanud ühtset rühmitust. Postimpressionismi terminiga tähistati kuulsaid uue maalikunsti loojaid, kes end algul nimetasid impressionistideks. Nimetus “postimpressionism” tuli kasutusele hiljem.
Postimpressionistid olid impressionistide loodud maailma vastu kriitilised ja lõid uue sideme kujutlusmaailma ja objektiivse tegelikkuse vahel. Ei püüdnud kujutada niivõrd muljeid kui tundeid. Alguseks loetakse impressionistide viimane näitus, a. 1886 . Tähtsamad esindajad on H. Toulouse – Lautrec, P. Cezanne, V. van Gogh ja P. Gauguin .
Kunstnikud

• VINCENT VAN GOGH ( 1853 -1890)
  

 V. van Goghi elu ja looming on omavahel väga tihedalt seotud. Tema isiklik saatus oli traagiline. Nagu Gauguingi, proovis ta end ja pettus mitmes elukutses, enne kui ta alustas maalikunstiga.
 Kui van Gogh hakkas saama 17, sokutasid vanemad ta Goupli firmasse, mis kauples maalidega Haagis ja Londonis. Kunstiga seotud miljöö ja kontaktid kunstnikega õhutasid tema kirge joonistada ja voolida. Mõne aasta pärast selgus, et kommertsamet pole talle omane ning ta asus õppima Londoni ühte erakunstikooli. Peale õnnetut armastust asus ta vaimulikku kooli. Teine õnnetu armastus sundis teda hüüdma: “Oo Jumal, Jumalat pole ju olemas!” Ta asus elama kaevanduste piirkonda ja õppis tundma mäetööliste rasket elu. Seda aega (1880-1886) loetakse tema loomingu esimeseks perioodiks , kus loomingut mõjutasid realistid ja muljed söekaevurite elust. Maalidest “Kartulisööjad”, ” Kangur ”, ” Talupoeg piibuga”.
27 aastaselt asus ta taas õppima maalikunsti Belgias ja Hollandis. Rahaliselt toetas teda tema vend Theo. Sellest ajast peale muutus kunst tema ainukeseks tegevuseks. Kuni elu lõpuni maalis ta prantsusmaal - umbes 2 aastat Pariisis, hiljem Arles ’. 1886-1888 teine loomingu periood. Suur mõju neoimpressionistidel ja Pariisi elul . Töödest “Restorani sisemus”, ” Kohviku terass õhtul” ja üks tema tuntuim töö - ”Päevalilled” (1988).
Kuigi van Gogh põdes peale esimest armastust spetsiifilist ajuhaigust ei olnud ta nõdrameelne. Ta kaotas küll vahel enesevalitsemise ja ta mõte ei töötanud alati korralikult, kuid on säilinud arvukalt kirju, kus on palju arukaid mõtteid, tervet loogikat ja entusiasmi. Suurt osa tema elus ja loomingus mängis tutvus ja sõprus Paul Gauguiniga. 1988 aastal elasid ja töötasid nad koos Arles’ ning vaidlesid alatasa ägedasti. Vaidlusi põhjustas erinev suhtumine mineviku ja kaasaja kunsnikesse. Van Goghi eeskujudeks olid Rousseau ja Daumier , Gauguinil aga Raffael, Ingres ja Degas. Kumbki ei sallinud teise arvamust. Pärast üht niisugust vaidlust lõikas van Gogh endal kõrva ära, Gauguin aga pidi pakku jooksma sõbra eest, kes ajas teda tänaval taga, habemenuga käes. Hommikul ärkas van Gogh valu pärast ega mäletanud juhtunut. Maalis “Autoportree kinniseotud kõrvaga” (1889).
Oma eluajal leidis ostja vaid ühele maalile, milleks oli “Punased viinamarjaväljad Arles’is”
Pärast ravi vaimuhaiglas, laskis van Gogh enast maha.

• PAUL GAUGUIN (1848-1903)
  

P. Gauguin ei saanud erialast kunstilist ettevalmistust. Tema maalikunsti iseloomu määrasid suures osas tutvumine kaasaja ning mineviku kunstimeistrite loominguga.
Maalimist alustas igapäevatöö - börsimaakleri, hiljem pangaametniku kõrvalt. 1884 a lahkus Gauguin Pariisist ja asus elama Pont -Aveni väikelinna. 1882-1888 esines ta koos impressionistidega. 1888 algas kunstniku uus tee - ta soovis näidata oma isikupära, mis impressioninstidel hakkas kaduma. 1888 maali “Nägemus peale jutlust” ja “Arles’i kohvik”. 1889 “Tere, härra Gauguin”.
Gauguini ema oli peruu päritoluga, isa prantsuse ajakirjanik, mistõttu elas ta lapsepõlves mõnda aega Peruus. Lapsepõlvemälestuste olnud kauged maad meelitasid teda ka hilisemas elus. kuna ta oli sattunud võlgadesse, tal puudus tunnustus ja oli probleeme ka naise ja naise sugulastega, sõitis ta Tahhiitile, hiljem Markii saartele, kus elas kuni surmani ja vaid mõne korra käis Prantsusmaal, kuhu jäänud perekonnaga sidusid teda vaid võlad.
Tahhiitil maalis loodust ja rahvakombeid: “Oled Sa armukade?” (1892), “Vestlus” ( 1891 ), “Surnute vaim on valvel” (1892). Tahhiitil tehtud teosed ei ole ainult omapärased maalikunstis, vaid ka kunstniku äge protest Prantsuse kolonialismi vastu Okeaanias . 1903 aastal mõistet talle 3 kuud vanglakaristust ja 500 franki trahvi tahiitilaste “ässitamise” eest kohaliku kuberneri vastu. Karistust ta aga kanda ei saanud, kuna suri kolm päeva peale selle määramist.
Gauguini maalidele on omased selgesti ja tugevasti rõhutatud pinnalised vormid, dekoratiivsus ja puhtad toonid. Tema joonistus on lihtsustatud ja kohmakas. Tema eesmärgiks oli, et maal avaldaks mõju dekoratiivsusega, mitte nähtavate ideedega, vaid üksnes lopsakate, kõlavate värviühendustega. Paljud kriitikud on teda nimetanud ka sümbolistiks.

• PAUL CEZANNE
  

On kõige lähemalt seotud impressionistidega. Püüdis näidata asjade olemust ning leida nende eksisteerimise ja kujutamise ühiseid seadusi ning luua maale, mis kõneleksid keskkonna seaduste püsivusest ja kindlusest. Ta isegi hakkas looduses nähtavat tagasi viima üksikutele geomeetrilistele vormidele. Nõnda tekkis tema teooria, et “looduses võtab kõik kera, koonuse või silindri kuju”, mille mõned Cezanne järgijad üles puhusid. Teoorial on otsene mõju kubismi ja geomeetrilise abstraktsionismi tekkimisele.
Cezanne’ loomingu laadi ja temaatika määras suures osas tema valitud kunstimeetod. Vahel kaldus ta peatähelepanu esemete struktuurile. Ta hakkas maalima esemeid, mis lasksid välja tuua neid omadusi (puuviljad, nõud, tekstiil ). Natüürmordi kaudu püüdis ta näidata, et kolorii võib edasi anda mitte ainult õhu värelust, vaid ka materjali ja eseme plastilisust. Vahel rakendas ta esemete konstrueerimismeetodi ka portreedes. Ta maalis portreid erineva suurusega geomeetriliste pindade abil.
“Kaardimängijad” (1890-92)
“ Virsikud ja pirnid ” (1888-90)
“Autoportree paletiga” (1885)

• CLAUDE MONET (1840-1926)
  

Ta oli kõige puhtakujulisem impressionist oma heledate, nagu võbelevate maastikuvaadetega. Tervete seeriatena korduvad tal maalid heinakuhjadest, vesirooside alla peitunud tiigipinnast, paplialleedest ja muudest vaadetest, loodud erinevatel kellaaegadel ja eri ilmaga - kord hääbumas õhtuvalgusse, kord hajumas kuumalt virvendavasse keskpäevapäikesesse. Hommikuudune sadamavaade “Impressioon. Tõusev päike” andis otsese tõuke rühmitusele nime andmisel

• EDGAR DEGAS (sünninimi Edgar Hilaire Germain de Gas; 19. juuli 1834 Pariisis-27. september 1917 Pariis)
  

Prantsuse kunstnik ja skulptor .Edgar Degas on tuntud ka selle poolest, et ta leiutas niinimetatud märja pastelli. See on tehnika, mille puhul peensusteni viimistletud pastelljoonistus kastetakse üle vee või piimaga . Selle tulemusena sulavad toonid kokku ning pilt tundub olevat maalitud.
Edgar Degas sündis Pariisis viielapselise pere esiklapsena. Tema isa Augustin de Gas oli prantslasest pankur ning ema Celestine Musson de Gas oli ameeriklanna. Maalima hakkas ta juba lapsepõlves. 18-aastaselt asus ta isa soovil õppima õigusteadust. 20-aastaselt (1854) katkestas ta juuraõpingud ning asus õppima maalimist Louis Lamothe'i juurde ning veidi hiljem École des Beaux - Arts 'i kunstikoolis.
Aastatel 1854–1854 külastas Edgar Degas tihti Itaaliat , kus elasid tema isapoolsed sugulased. Seal ta tutvus Michelangelo , Raffaeli ja teiste kuulsate kunstnike loominguga. Tema selle perioodi loomingut ilmestavadki renessanss -stiilis portreed.
1860. aastatel avas Edgar Degas Pariisis oma maalistuudio. Selleks ajaks oli tal ette näidata juba ligikaudu 700 tööd. 1860. aastate alguses külastas ta Normandiat. Pärast seda oli ta lummatud hobustest ning tema selle perioodi maale ilmestavad hobused ja hobuste võidusõidud.
Aastal 1861 tutvus ta Édouard Manet'ga ja tema kaudu teiste impressionistide ja nende loominguga. Tutvus mõjutas märgatavalt tema loomingut, kuigi ta ise ennast impressionistiks ei pidanud.
Aastal 1872 reisis Degas USA-sse, New Yorki ja New Orleansi . New Orleansis elas tema ema vend Michel Musson, kes tegeles puuvillaäriga. Pariisi naases ta 1873. aasta veebruaris . Pärast reisi maalis ta "Portraits in a New Orleans Cotton office".
"Sinised tantsijannad" 1898 –1899
Alates 1870. aastatest maalis ta enamjaolt baleriine. Baleriinid ja hobused ongi saanud Edgar Degas' loomingu nii-öelda visiitkaardiks.
1880. aastatel hakkas Edgari nägemine halvenema ning lõpuks ei saanud ta enam nii maalida kui varem. Ta läks üle pastelljoonistustele ning skulptuuridele.
Edgar suri 83-aastaselt 27. septembril 1917.
 
 
Claude Monet
“Heinakuhjad”
Claude Monet
“Impressioon. Tõusev Päike” 1872
Paul Cezanne
Paul Cezanne
“Ikka elus õuntega”
Paul Gaugin
Paul Gaugin
“Kollane Kristus”
Vincent van Gogh
“Iirised”
Vincent van Gogh
Tallinna kunstikool
IMPRESSIOON
Referaat
Autor: Getter Vahar
E34
Juhendaja : Aimar Kristenson
Loo 2006
Sissejuhatus
Impressionism on kui realismi edasiareng. Realist Courbet rääkis, et ta maalib ainult seda mida näeb, ja 1860-ndail aastail hakkasid mõned noored kunstnikud seda põhimõtet rakendama küllaltki rangelt . 1874. aastal jõudis see kunstnike grupp esimese näituseni. Impressionistid talusid karmi kriitikat. Tuntumad impressionistid olid C. Monet, A. Renoir, E. Degas, C. Pissarro , A. Sisley, E. Manet. Postimpressionistid tegutsesid impressionistide ajal ja ka peale neid. Neist tuntumad nimed on Vincent van Gogh, P. Gaugin, P. Cezanne, P. Signac.
Sisukord

• Sissejuhatus
  
• Impressionismi teke
  
• Impressionismi iseloomustus
  
• Postimpressionism
  
• Kunstnikud
  
• Sisukord
  

14