Iisop - mee-, ravi- ja maitsetaim (0)

 
Iisop - mee-, ravi- ja maitsetaim
Nimetus iisop on tulnud vanaheebreakeelsest sõnast „azob“, mis tähendab „püha lõhnav rohi “. Seda taime nimetatakse Vanas Testamendis : piserda mind iisopiga ja ma saan olema puhas, pese mind sellega ja ma muutun lumest valgemaks“ (Taaveti laul 50:9).
Iisopi kui ravimtaime kuulsus ulatub juba vähemalt Hippokratese aegadeni (umbes 460. – 377. a.), kes nimetab iisopit oma töödes. Iisopit kasutasid ka Dioscorides (umbes 40. – 90. a.), Avicenna (umbes 980. – 1037. a.) ja veel paljud muud vähem kuulsad arstid. Näiteks kirjeldab Avicenna iisopit „Arstiteaduse kaanonis“ kui „kuuma“, vedeldavat ja kobestavat vahendit ning soovitab selle kasutamist järgmistel juhtudel : rinnapiima lahjendamiseks rinnaga lapsi toitvatel emadel, „ummistuste“ korral kopsudes elatanud inimestel, kõhukinnisuse korral, valuvaigistina valu põhjustavate „mateeriate“ peast väljatõrjumiseks, sealhulgas mälukaotuse ja epilepsia korral, kanapimeduse, astma , pleuriidi, hingamissüsteemi põletike, maksa ja põiehaiguste korral, günekoloogiliste haiguste korral, mis põhjustavad naiste viljatust, stomatoloogias. Muide, tunda iisopi kuuma olemust on väga kerge. Selleks on vaja mäluda suus iisopi lehti, et tunda suhu tekkivat soojust.
Kuulus arst Arnold Villanovast koostas XIV saj luulekeeles „Salerno tervisekoodeksi“, mis on pühendatud ravimtaimedele, lilledele, viljadele. Seal on iisopi kohta öeldud :
„Puhastab rinda flegmast, sest kasulik on iisop, kui koos meega keeta . Ning räägitakse, et annab näole suurepärase värvi, ja selle nimi on iisop“ (Vabatõlge).
„Iisopi aur või lõhn, kui hoida selle kohal kõrvu, kõrvaldab nendest tuule“. William Turner , 1562.
Prantsusmaal koostasid kartesiaanlikud mungad paljude ravimtaimede ja piirituse baasil „pikaealisuse eliksiiri“, millel oli suur edu oma raviomaduste poolest. Pühad vennad täiustasid seda pidevalt ja selle tulemusena nägi 1764.a. ilmavalgust kuulus liköör „Roheline šartröös“. Ekstrakti retsepti hoiavad siiamaani saladuses kloostri kolm vanempreestrit, kuid on peaaegu kindlasti teada, et üheks peamiseks kasutatud taimest on iisop.
Iisop on igivana ravi- ja maitsetaim , pärit Vahemeremaadest. Iisopiga on seotud piiblilood. Talle pöörati tähelepanu antiikmaades, kuid kõrgpunkti saavutas taim keskajal kloostrites - mungajook benediktiin sisaldab iisopit.
Maitseainena on iisop meil veel vähe kasutusel, kuid ometi võib teda lisada kõikidele liha-, kala- ja köögiviljatoitudele,
Iisop on 20-50 cm kõrgune püstiste vartega mitmeaastane poolpõõsas. Lehed on süstjad, teravaservalised, õied tumesinisest roosadeni või hoopis valgeteni (liike on palju). Õitsemise ajal väga kaunis, samas ka võimsa lõhnaga. Meelitab ligi mesilasi ja aiale kasulikke putukaid. On aias dekoratiivne , võib ääristada kõnniteid või puhmastena eri värvides kasvatada kiviktaimlas. Aias ei nõua ta perenaiselt erilist hoolt, on külmakindel ja laieneb paari aastaga 1 m laiuseks. Õied puhkevad juunis, õitseb hilissügiseni. Iisopi õitest saadud mesi kuulub parimate hulka. Maitsetaimena võime juba kevadel näppida väikesi lehekesi, ravimtaimeks korjame aga õitsemise alguses võrseid, st kogu maapealset osa kuni puitunud varreni. Tarvitame nii värskena kui ka kuivatatult. Oma aromaatsuse tõttu tuleb taime kuivatada kiirelt - hämaras, sooja õhuga ruumis. Kogu taim on väga tugeva aroomiga.
Iisop sisaldab palju lenduvaid õlisid ja seetõttu kasutatigi seda vanasti aromaatse maitse- ja ravimtaimena. Tänu tema desinfitseerivale toimele on taime kasutatud haiguste eemalepeletamiseks. Iisopi värsked lehed sobivad vere- ja lihatoitude, salatite, boolide, likööride ja teejookide valmistamiseks. Õitest ja lehtedest tehtud teega on ravitud hingamisteedehaigusi: nohu, köha, haiget kurku ja bronhiiti. Stimuleerib soolestiku ja maksa tegevust ja viib organismist välja üleliigse vee. Tal on ka söögiisu tõstev toime. Teeks kuivatatakse õitsevaid võrseid või siis lehti ja õisi. Ravimteeks pannakse klaasi kuuma vee kohta teelusikatais ürti. Lase veidi aega haududa. Iisopiteed juuakse lonkshaaval kogu päeva jooksul 1-3 tassitäit.
Keemiline koostis
Iisop on väga rikas eeterlike õlide poolest, eriti enne õite puhkemist. Eeterlikud õlid sisaldavad tugevatoimelist kamfeeni, pineeni, tsimooli, limoneeni. Taimes on rohkesti parkaineid (8%), pigmente, glükosiide, mõruaineid, flavonoide , orgaanilisi happeid ja C-vitamiini (170 mg%). Eeterlikke õlisid on rohkem valgeõielistes sortides.
Iisopi ravitoime
Rahvameditsiinis on iisop tuntud kui erguti , teda soovitatakse eakatele inimestele üldtugevdava vahendina. Iisop, ergutades hormonaalsüsteemi, vähendab üleminekuvaevusi, eeskätt öist higistamist, hingematmistunnet, väsimust. Ta toob kergendust kroonilise bronhiidi , astma ja üldise hingamisteede häirete korral. Mõjub toniseerivalt seedimisele ja sobib kasutada soolekatarri puhul. Välispidiselt tarvitatakse iisopitõmmist kuristamiseks kurgupõletiku puhul ja ka juuste pesemiseks (ergutab juuste kasvu).
Iisopiteed ei jooda korraga kaua, ravikuur võiks kesta 2 nädalat ja seejärel peetakse kuu vahet. Neeruhaigetele iisopiteed ei soovitata . Välispidiselt loputatakse iisopiteega silmi põletiku ning haavandite ja igemepõletiku puhul suuõõnt.
Piisab tee valmistamisel 1 teelusikatäiest ürdist 1 klaasi keeva vee kohta, lastakse tõmmata 20 min ja juuakse 0,5 kl kaupa 3-4 korda päevas. Tee on kibeda maitse ja terava lõhnaga, sobib ainult täiskasvanutele. Samal ajal on parim lahendus pikemaks kasutamiseks lisada iisopit paljudesse teesegudesse.
Nii soovitan hommikuti kohvi asemel ergutada end hoopis teega, kus on iisopit 1 osa, piparmünti 2 osa ja naistepuna 1 osa. Segust võetakse 1 supilusikatäis 1 kl keevale veele , lastakse tõmmata 8-10 min ja juuakse soojana.
Iisop kuulub ka nende taimede hulka, mille segamisel piiritusse saadi võlujook, mida peeti varasel keskajal nõiarohuks. Ometi ravis see tinktuur paljusid haigusi. Kogemused on näidanud, et ta on aidanud ja mõningate nahahaiguste ravis. Avaldab antiallergilist toimet heinanohu ja vasomotoorse riniidi korral. Aitab puhastada organismi ja väljutada mürke. Parendab nahavärvi. Tal on haavu parandav , laialiimendav toime. Katseliselt on tõestatud iisopi eeterliku õli antimikroobne toime ja on soovitatud kasutamiseks stafülokokkide põhjustatud nahahaiguste raviks.
Kuulus arst Arnold Villanovast koostas XIV saj luulekeeles „Salerno tervisekoodeksi“, mis on pühendatud ravimtaimedele, lilledele, viljadele. Seal on iisopi kohta öeldud :
„Puhastab rinda flegmast, sest kasulik on iisop, kui koos meega keeta. Ning räägitakse, et annab näole suurepärase värvi, ja selle nimi on iisop“ (Vabatõlge).
„Iisopi aur või lõhn, kui hoida selle kohal kõrvu, kõrvaldab nendest tuule“. William Turner, 1562.
Prantsusmaal koostasid kartesiaanlikud mungad paljude ravimtaimede ja piirituse baasil „pikaealisuse eliksiiri“, millel oli suur edu oma raviomaduste poolest. Pühad vennad täiustasid seda pidevalt ja selle tulemusena nägi 1764.a. ilmavalgust kuulus liköör „Roheline šartröös“. Ekstrakti retsepti hoiavad siiamaani saladuses kloostri kolm vanempreestrit, kuid on peaaegu kindlasti teada, et üheks peamiseks kasutatud taimest on iisop.
Tähelepanuväärne on iisopi toime psühho-emotsionaalsele sfäärile. Kodumaises rahvameditsiinis kasutatakse iisopi taime kui kergelt ergutavat vahendit. Iisopi eeterlik õli teravdab tähelepanu, suurendab vastupidavust , tähelepanu kontsentreerumist, kommunikaabelsust; kasutataks kui pinguldavat ja pehmelt rahustavat vahendit närvisüsteemi ülepingutuse korral, mis on omakorda põhjustatud ülepingutusest või depressioonist, tugevdab immuunsüsteemi. Adaptogeenina kergendab ta ebasoodsate välisfaktorite talumist.
Iisop toidutaimena
Kasutatakse taime lehti ja õisi ning noori võrseid.
Maitseainena on iisop meil veel vähe kasutusel, kuid ometi võib teda lisada kõikidele liha-, kala- ja köögiviljatoitudele, eriti sobib koos majoraaniga. Laialdaselt kasutatakse konservi-, liha- ja kalatööstuses, on tuntud likööri- ja veinivürtsina. Ta terav maitse parandab ettevaatlikult kasutades rasvaste toitude maitset . Kalamarinaade valmistades on iisop asendamatu maitseaine , muutes tavalise räime maitset tundmatuseni. Kala vormiroogadele võiks kihtide vahele riputada tilli, purustatud küüslauku ja iisopit - toit omandab pikantse maitse.
Peenestatud lehed ja õied kuivatatult võiks kuuluda maitseainesegude kooslusse. Nii võiks segada kokku iisop, majoraan ja basiilik , mis sobib hästi tatratoitudele või iisop ja seller nisutangust pudrule või koos aedliivateega herkulopudrusse.
Paar õitsvat iisopi oksa õuna- või veiniäädika pudelis on iluks köögiriiulil ja kasutamiseks kalamarinaadides.
Suvel võiks valmistada ka külmana iisopiteed, kustutab oma veidi mõrkja maitse tõttu hästi janu ja annab energiat. Värskena võiks suvel kasutada paljudes salatikastmetes, sest värske taim on vürtsikam. Küpsetistes on tema kasutamine piiratud, kuid kindlalt sobib kõikidesse pizzakatetesse ja pirukatäidistesse.
Kasutades iisopit värskena lisame peenestatult vahetult enne roa laualeandmist, kuivatatud taime aga 5-10 min enne toidu lõplikku valmimist.
Iisopit võib lisada kõikidele liha-, kala- ja köögiviljatoitudele, eriti sobib koos majoraaniga. Laialdaselt kasutatakse konservi-, liha- ja kalatööstuses, on tuntud likööri- ja veinivürtsina. Iisopi terav maitse parandab ettevaatlikult kasutades rasvaste toitude maitset. Kalamarinaade valmistades on iisop asendamatu maitseaine, muutes tavalise räime maitset tundmatuseni. Kala vormiroogadele võiks kihtide vahele riputada tilli, purustatud küüslauku ja iisopit - toit omandab pikantse maitse.
KUIVATATUD IISOP (peenestatud lehed ja õied) sobivad erinevatesse maitseainesegudesse. Proovi nt iisopi-majoraani-basiilikusegu tatratoidude maitsestamiseks, iisopi-sellerisegu nisutangust pudru maitsestamiseks või iisopi-aedliivateesegu kaerahelbepudru maitsestamiseks. Samuti sobib iisop pitsakatte ja pirukatäidiste maitsestamiseks.
VÄRSKE IISOP sobib salatikastmetesse. Värske iisop lisatakse vahetult enne roa laualeandmist, kuivatatud iisop 5-10 minutit enne toidu lõplikku valmimist.
Lehtedel ja õitel on meeldiv lõhn, kuid kibe maitse, mistõttu tuleb teda toitudele vähe lisada. Tarvitatakse kastmete, praadide ja salatite maitsestamiseks nii värskelt kui ka kuivatatult. Ravimiks sobib kogu taim õitsemise eel. Teed kasutatakse desinfitseeriva vahendina kurgu loputamiseks. Kuivatatult. Sisaldab väävlit, eeterlikku õli ja parkaineid ning kasutatakse seetõttu juuste väljalangemise puhul.
Vürtsikas õuna-tomatikaste
500g hapusid õunu
500g tomateid
1 sibul
1 petersell
1küüslauguküüs
2 tl soola
2 tl suhkrut
2 tl 30% äädikat
1 tl vürtse: pipart , kaneeli , muskaatpähklit, paprikat või asendada need ürtidega nagu pune , piparrohi, meliss , iisop, piparmünt.
Koori ja tükelda tomatid ja kuumuta vett lisamata pehmeks. Kui tomatid on pehmed , lisa tükeldatud sibul ja õhukesteks viiludeks lõigatud petersellijuur ning hauta, kuni kõik on pehme. Seejärel hõõru läbi sõela või püreesta saumikseriga.
Keeda õunad eraldi, püreeri, sega tomatipüree hulka. Nüüd lisa maitseained ja keeda koos paksemaks. Vürtsid lisa kõige lõpus, veidi enne keetmise lõppu. Vala kaste purkidesse ja kaaneta.
http://aedjakodu.tarbija24.ee/300849/valik-ponevate-maitsetega-ounahoidiste-retsepte/
Praetud kõrvitsaõied
Autor: Rait Talvik
Allikas: Sõida maale! | Avaldatud: 14.02.2012 12:29
kõrvitsaõisi
paneeringuks:
mune
jahu
maitsestamiseks:
soola
maitsetaimi (iisop, petersell)
täidiseks: 
oliive
päikesekuivatatud tomateid
juustu Vali peenralt kõrvitsaõied, vaata need hoolikalt üle ja kui tarvis, raputa välja putukad või mesimummud. Vajadusel pese ja kuivata õied.
Vahusta munad, maitsesta soolaga, riivi juust, lõika päikesekuivatatud tomatid ribadeks, tükelda oliivid , peenesta maitsetaimed .
Kuumuta pann , lisa veidi õli, täida kõrvitsaõied erinevate täidistega (oliivid, päikesekuivatatud tomatid, juust), paneeri muna ja jahu sees, prae kergelt mõlemalt poolt. Praetud õied aseta taldrikule, puista peale maitsesegu ja veidi juustu. Head isu!
Iisop - Iisop on maitseaine, mida võib lisada kõikidele liha-, kala- ja köögiviljatoitudele, eriti sobib koos majoraaniga. Laialdaselt kasutatakse konservitööstuses, on tuntud likööri- ja veinivürtsina. Iisopi terav maitse parandab ettevaatlikul lisamisel rasvaste toitude maitset. Kalamarinaadide valmistamisel on iisop asendamatu maitseaine, muutes tavalise räime maitset tundmatuseni. On ka asendamatu kopsuhaiguste puhul, köharohi., droogist valmistatakse tõmmis kuuma veega. Sobib hästi nii linnuliha , kala kui ka köögiviljatoitudele. See ürt on tuntud kui likööri- ja veinivürtsina. Tänu mma teravale maitsele aitab parandada rasvaste toitude maitset. Sobib nii kuivatatult kui ka värskelt, kuid meeles tuleb pidada seda, et värskelt on taim oluliselt vürtsikam.
Värsked lehed sobivad vere- ja lihatoitude, boolide, likööride ja teejookide valmistamiseks. Liha- ja köögiviljasalatid, kastmed, tomati- ja seenesalatid, kartulisalatid, kala-, muna- ja juustusalatid.
Talvine hautis metssealihast
Vaja läheb:
pool kilo läbikasvanud liha (kel jahimehest tuttavaid pole, küsige turult hautamise jaoks liha, sobib lammas, siga, veis, muud ulukid)
porgandeid
sibulaid
kaalikaid või naereid
nuikapsast
küüslauku
tumedat õlut
Maitseainete kimbuke:
loorberit
tüümiani
iisopit
Võta lihatükk külmikust välja ja pane ca. tunniks lauale seisma. Liha peaks olema enne praadimist saavutanud toatemperatuuri. Koori ja tükelda köögiviljad, tükeldus võiks olla suhteliselt suur.
Lõika ka liha tükkideks. Kui kasutad kondiga liha, jäta kindlasti kont külge, see annab hautisele sügavamat maitset.
Keeruta lihatükid kergelt jahust läbi, raputa üleliigne jahu kaussi tagasi. Jahu moodustab koos vedelikuga hautamise lõpuks mõnusa kastme . Prae lihatükid kuumal pannil ja aseta haudepotti. Prae samal pannil kergelt läbi kõik juurviljad ja aseta samasse potti.  Maitsesta veidi soola ja pipraga.
Seo kimbuks tüümian, loorber ja iisop ning lisa see kimp hautisele.
Kalla peale pudel tumedat õlut, vajadusel lisa veidi vett, et hautis oleks napilt vedelikuga kaetud.
Hauta ahjus või pliidil, kaane all vaiksel tulel ca 2,5h
Enne serveerimist maitsesta hautis lõplikult soola ja pipraga, haki hautise peale värsket küüslauku.
Allikas: Terevisioon
Kokk : Ott Tomik
Nõiasupp
Vaja läheb:
hakitud suitsupeekonit,
veise-hakkliha,
porgandit ,
kuke vm. seeni,
erinevaid ube,
maitsetaimi - iisopit, punet
Prae kergelt pajas või pannil lihad , mõne aja pärast lisa porgandi kuubikud.
Kui on värsked seened, siis praadida ka need, aga sobivad ka kuivatatud kukeseened või puravikud, need siis lisada juba leeme sisse.
Kui lihad ja porgandid - seened praetud, siis lisada vesi ning keevasse vette ka oad.
Kuivatatud aedube võib enne leotada (u 3-6 tundi), siis keevad kiiremini.
Maitsestada iisopi ja punega. Võib lisada ka pipart ja maitse järgi soola.
http://www.ravimtaimeaed.ee/n%C3%B5iasupp
Kasutatud kirjandus:
www.naminamiaed.blogspot.com/2011/04/iisop.html
www.toidutare.ee/tööriistad/sõnastik/13D60/
www.rebion.ee/2010-10-15-efirnoje-maslo.issopa-lekarstvennego
http://www.ravimtaimeaed.ee/n%C3%B5iasupp
http://aedjakodu.tarbija24.ee/300849/valik-ponevate-maitsetega-ounahoidiste-retsepte/
Terviseleht , 22.11, 2012. A. Luigela, Iisop.
http://www.terviseleht.ee/200028/28_iisop.php3
http://www.kokaraamat.ee/maitsetaimedjaained.php?id=13