Hingamiselundkond (0)

Hingamiselundkond .
Hingamiselundkond – elundkond , mis võtab õhust hapnikku ja eemaldab organismist süsinikdioksiidi.
Hingamine on keemiline protsess, milles lagundatakse orgaanilisi aineid, et vabastada energiat.

• Rakuhingamine ehk koehingamine ehk sisemine hingamine toimub raku sees, lagundatakse orgaanilisi aineid (nt glükoos), selle tulemusel vabaneb energia.
  
• Välimine hingamine: osaleb hingamiselundkond, toob hapnikku kõikide rakkudeni, et sisemine hingamine võiks aset leida.
  
• Anaeroobne hingamine – hingamine, mille puhul pole vaja vaba hapnikku. Glükoosi lagundatakse osaliselt, energiat väheneb vähesel määral. Moodustuvad piimhape, etanool . Leiab aset tsütoplasmas.
  
• Aeroobne hingamine – hingamine, mille puhul vaja vaba hapnikku. See on peamine organismi energiaga varustav ainevahetusprotsess. Leiab aset mitokondrites. Üle 40% saadud energiast kasutatakse organismis, ülejäänu vabaneb soojusena.
  

Hingamiselundkonna osad: nina, kõri, hingetoru ehk trahhea , bronhiaalpuu koos alveoolidega, kopsud , rinnakelme ehk pleura . Hingamiselundeid võib vastavalt talitlusele jagada hingamisteedeks ja pärishingamiselundiks (kopsude alveoolid ehk kopsusombud, neis toimub gaasivahetus õhu ja vere vahel). Kõik teised hingamiselundite süsteemi organid on hingamisteed , mille ülesandeks on sisse- ja väljahingatava õhu juhtimine. Hingamiselundite hulka tuleb arvata ka neel , sest hingamisel läheb õhk ninast kõrisse läbi neelu nina- ja suuosa.
Hingamiselundite iseärasuks ( suuremal osal) on nende seinte tugev luust või kõhrest skelett , mis ei lase neil kokku langeda. Nad on alati õhuga täidetud.
Kõik hingamisteed on seestpoolt vooderdatud virveepiteeliga. Limaskestas on näärmed, mis eritavad lima. Õhus esinev tolm ja mikroobid kleepuvad lima külge. Hingamisteede virveepiteeli ripsmed võnguvad sissehingatavale õhujoale vastupidises suunas, mis aitab kaasa hingamisteedesse sattunud tolmu ja mikroobide eemaldamisele. Kopsude alveoolid on teise ehitusega.
Hingamissüsteemiga on ühenduses teised funktsioonid: haistmine (ninaõõnes) ja hääle tekitamine (kõri).
Nina.
Nina on hingamis - ja haistmiselund. Nina skeletti moodustavad luud ja kõhred. Eristatakse ülemist, alumist ja kaks külgmist seina ning vaheseina. Ülemine sein eraldab ninaõõnt eesmisest koljuaugust, alumine suuõõnest. Mõlemal pool ninaõõnt asuvad silmakoopad ja ülalõualuu urked, taga ninaneel. Kaht ninasõõret eraldab teineteisest kõhreline vahesein. Ninasõõrmete sisepinnal on lame epiteel , millel on karvakesed , mis tõkestavad tolmu ja mustuse pääsu hingamisteedesse.
Ninaõõs on hingamisteede algusosa . Ninaõõne limaskest (virveepiteel) on rikkalikult varustatud veresoonte, närvikiude ja nende lõpmetega. Veresoonte võrgustik on eriti arenenud ninavaheseina eesmises osas, kus sageli tekivad ninaverejooksud. Limaskesta pinnal on alati veresoonest väljarännanud leukotsüüte, mis on võimelised mikroobe haarama . Ninaõõnes on ka näärmed – 150 näärmeid 1 cm2 kohta. Ninaõõs on poolitatud luulise vaheseinaga. Ninaõõs on ühendatud mitme väiksema õõnega, mida nimetatakse ninakõrvalurgeteks. Ninaõõnde avaneb nina-pisarakanal. Ninaõõnes õhk soojeneb, jahtub, muutub niiskemaks, puhastub tolmust.
Haistmine on õhus olevate keemiliste ainete tajumine . Inimene eristab umbes 10000 lõhna. Haistmismeel võimaldab tajuda õhu koostist, toidu kõlblikkust, valmistada seedimiseks ette. Lõhnasignaale töötleb aju limbiline süsteem. Haistmisepiteel on epiteel, mis sisaldab õhus olevatele keemilistele ainetele reageerivaid rakke.
Neel.
Neel on koht, kus lahknevad toidu ja õhu liikumisteed . Neelu ülaosa kaudu liigub õhk ning see on kahe umbes sõrmeküüne suuruse ava kaudu ühendatud ninaõõnega. Neelus on veel kaks väiksemat ava, mis viivad kuulmistõrvedesse, kust õhk pääseb keskkõrva. Neelu keskosa ühineb suuõõne tagaosaga ja sealtkaudu liiguvad nii õhk kui ka toit. Neelu alaosas nende teed lahknevad: toit läheb tagapool olevasse söögitorru, õhk aga kõri kaudu hingetorru.
Kõri.
Kõri on kõhreliste seintega õõnes elund , mis paikneb IV-VI kaelalüli kõrgusel. Kõri koosneb mitmest kõhrest, mis moodustavad nagu lühikese lehtri, mis ühendab neelu alaosa hingetoruga. Sissepääsu kõrisse on võimalik sulgeda kõripealsega. Kõripealis on lehekujuline kõhr, mis suleb sissepääsu kõrisse. Kõripealis liigub neelamisel ettepoole , takistades toidu või vedeliku sattumist kopsudesse.
Eest katavad kõri allpool keeleluud paiknevad kaelalihased, külgedel asetsevad kilpnäärme sagarad ja suured kaela veresooned , taga on neel. Kõri ülesandeks on õhu juhtimine ja hääle tekitamine. Viimases võtavad osa häälepaelad. Neid on kaks: parem ja vasak. Häälepaelad on tõmmatud kilpkõhre ja pilkkõhre vahele ning piiravad häälepilu. Nad koosnevad elastsetest kiududest . Häälepaelte pingutamisel paneb väljahingatav õhk nad võnkuma, mille tagajärjel tekivad helid. Meestel on tavaliselt suuremad häälepaelad kui naistel, mis mõjutab hääle kõrgust. Artikuleeritud kõnest võtavad osa veel keel, suuõõs, huuled ja ninaõõs. Kõri kõhred: alumine kõhr – sõrmuskõhr – ühendab kõri hingetoruga; kilpkõhr (hüaliinkõhr) paikneb kõikide kõhredest eespool , saab hästi kombelda. Meestel kilpkõhre nurk 90º, naistel - 110º; pilkkõhr – paariline, kolmnurkse kujuga.
Hingetoru ehk trahhea.
Hingetoru on torujas moodustis, mida mööda liigub õhk kopsude poole. Umbes 12 cm pikk. Trahhea toeseks on kõhrelised, C-kujulised poolrõngad (umbes 20), mille avatud osa on suunatud selja poole. Nad on omavahel ühendatud sidemete abil. Trahhea tagumine sein on pehme, koosneb sidekoelisest koest, mis on üsna tihedalt ühendatud söögitoruga. Seest on trahhea kaetud limaskestaga, mille sügavuses on silelihaskiud ja lima eritavad näärmed. Kaela piirkonnast läheb trahhea rinnaõõnde ja jaguneb IV – V rinnalüli kõrgusel kaheks bronhiks. Hargnemise piirkonna nimetatakse trahhea bifurkatsiooniks.
Bronhid .
Paremat ja vasakut bronhi nimetatakse peabronhideks. Nad suunduvad kopsudesse ja hargnevad seal väiksema läbimõõduga bronhideks. Need bronhid meenutavad tagurpidi pööratud puud („bronhiaalpuu”). Puu „tüvi” on hingetoru, harud – bronhid, oksad – bronhioolid. Bronhide kõige väiksemad harud (läbimõõt 0,3 – 0,4 mm) on bronhioolid. Erinevalt bronhidest puuduvad bronhioolide seintes kõhred ja näärmed, kuid nad on varustatud silelihaskiududega (nagu bronhidki). Parem bronh on laiem ja lühem kui vasak. Vasak peabronh jaguneb kaheks ja parem – kolmeks sagarbronhiks, millest igaüks viib ühte kopsusagarasse. Sagarabronhid jagunevad segmendibronhideks, mis varustavad õhuga vastavaid kopsusegmente.
Kopsud.
Kopsud paiknevad rinnaõõnes, kummalgi pool südant. Neid kaitseb rinnakorv. Alaosaga toetuvad kopsud vahelihasele ning nende ülaosa ulatub rangluudest veidi kõrgemale.
Kops on koonusekujuline käskijas rikkaliku verevarustusega elund. Ülemist kitsenevat osa nimetatakse tipuks, alumist laiemat – põhimikuks.
Parem kops koosneb kolmest, vasak kahest sagarast. Sagarate vahel on lõhed, mis on kopsude pinnal nähtavad. Iga sagar koosneb segmentidest, mis on varustatud ühesuuruste bronhidega (paremas 11, vasakus 10). Iga segment koosneb omakorda suurest hulgast kopsusagarikkudest. Sagarikkude vahel on sidekoe kihid, milles kulgevad närvid, vere- ja lümfisooned. Sagarikku sees jaguneb sagarikubronh bronhioolideks. Bronhioolid lähevad üle laienditeks sombujuhaks, mille seintes on 0,2-0,3 mm läbimõõduga poolkerakujulised väljasopistused – kopsusombud ehk alveoolid.
Alveooli sein koosneb ühekihilisest lameepiteelist. Alveoole ümbritseb kapillaaride võrgustik. Alveooli ja kapillaari seina kogu paksus on 0,1-0,5 μm. Läbi selle seina toimub gaasivahetus: alveoolidest läheb verre hapnik, verest alveoolidesse – süsihappegaas. Alveoolid on hingamiselundkonna pärishingamisosa. Alveoolikobar meenutab tillukest viinamarjakobarat. Täiskasvanu inimese kopsus on umbes 300-400 mln alveooli, mille üldpindala on pärast sissehingamist 70-100 m2.
Kopsud on kaetud seroosse kelme – pleuraga. Need kaitsevad kopse ja aitavad neil ka kuju muuta. Seinmine pleura- leste vooderdab rindkere seina, sisusmine aga katab kopsu ennast. Pleuraõõnes õhku ei ole. Kahe lestme vahel on õhuke pleuravedeliku kiht, mis niisutab pleuralestmeid ja võimaldab neil hingamisel vabalt teineteise suhtes libiseda .
Hingamine.
Koehingamine – kudedes toimuv gaasivahetus, st hapniku kasutamine ja CO2 eritumine rakkudes ja rakuvahelises aines. Kopsuhingamine – alveoolides .
Kopsu ventilatsioon – kui kopsudesse tuleb pidevalt värsket õhku ja välja läheb alveoolides olev õhk.
Sisse- ja väljahingatava õhu koostis, %:
O2
CO2
N ja teised gaasid
Sisse
20,94
0,03
79,03
Välja
16,3
4,0
79,7
Alveolaar
14,2
5,2
80,6
Gaasivahetus kopsudes on tingitud sellest, et alveoolide õhus ja kopsudesse tulevas venoosses veres on hapniku ja süsihapegaasi rõhk erinev: hapniku rõhk on alveoolides kõrgem kui veres, süsihapegaasi rõhk veres kõrgem kui alveoolides. Gaasivahetuse põhjustavad füüsikaseadused: kui mingi gaasi rõhk on vedelikus ja õhus erinev, siis läheb gaas vedelikust õhku ja vastupidi kui rõhud võrdsustavad.
Veri viib pidevalt hapnikku kopsudest kudedesse ja toob süsihapegaasi kudedest kopsudesse. Kopsudest äravoolav arteriaalne veri sisaldab hapnikku palju rohkem, kui peaks olema gaaside lahustuvuse seaduse järgi. Põhjuseks on asjaolu, et suurem osa hapnikust pole veres mitte lahustunud, vaid keemiliselt seotud kujul. Alveoolidest vereplasmasse tulev hapnik tungib aktiivselt erütrotsüütidesse ja ühineb hemoglobiiniga ning moodustab ebapüsiva keemilise ühendi oksühemoglobiini. Hapnik liigub alveoolidest plasmasse nii kaua, kuni peaaegu kogu hemoglobiin on muutunud oksühemoglobiiniks (umbes 96%). Mistõttu erütrotsüüdid sisaldavad hapniku 60 korda rohkem kui plasma . See kindlustab ainevahetuseks vajaliku hapniku hulga.
Sel ajal kui veri mööda elundite kapillaaride voolab, läheb hapnik suure partsiaalrõhuga vereplasmast väiksema partsiaalrõhuga koevedelikku. Koevedelikust satub hapnik rakkudesse ja võtab seal kohe osa hapendumisreaktsioonides. Sedamööda kuidas hapnik vereplasmast väljub, läheb oksühemoglobiin üle hemoglobiiniks ja säilitab sel viisil hapniku küllaldase kontsentratsiooni plasmas .
Ainevahetuse tagajärjel rakkudes tekkiv süsihappegaas läheb koevedelikku ja tõstab seal partsiaalõhku. Elundite kapillaarides on süsihappegaasi partsiaalrõhk tunduvalt madalam, mistõttu süsihappegaas läheb koevedelikust verre. Venoosne veri läheb kopsudesse, kus toimub kopsuhingamine.
Sisse- ja väljahingamise mehhanism .
Sissehingamine. Närviimpulsside mõjul kontraheeruvad sissehingamisest osavõtvad lihased: vahelihas ( diafragma ) ja välimised roietevahelised lihased. Diafragma tõmbub kokku, laskudes allapoole, lameneb, mis suurendab rinnaõõne mahtu vertikaalsuunas. Väliste roietevaheliste lihaste ja teiste lihaste kokkutõmbumisel tõusevad roided ning rindkere laieneb eest-taha ja ristisuunas. Selle tagajärjel suureneb rindkere maht. Kuna pleuraõõnes õhku ei ole ja seal valitseb negatiivne rõhk, laienevad rinnaõõne mahu suurenemisega ka kopsud. Kopsude laienemisel langeb neis õhurõhk (atmosfääriõhust madalamaks) ja õhk suundub mööda hingamisteid kopsudesse.
Väljahingamine. Sissehingamisel osavõtvad lihased lõõgastuvad, diafragma tõuseb. Sisemiste roietevaheliste lihaste kokkutõmbuse ning roiete raksuse tõttu laskuvad roided allapoole. Rinnaõõne maht väheneb, kopsud surutakse kokku, õhurõhk kopsudes suureneb (atmosfääriõhust kõrgemaks) ja õhk liigub mööda hingamisteid välja.
Täiskasvanu inimese hingamise sagedus 16-20 korda minutis, vastsündinul 60 korda minutis. Hingamise kiirenemisega võib kaasneda hingamise sügavuse vähenemine. Une ajal muutub hingamine aeglasemaks.
Eristatakse kolm hingamistüüpi: rangluu- ehk ülemine hingamine, rinnahingamine ja kõhuhingamine.
Kopsude mahud.
Ventilatsiooni maht (eluline maht) – õhu hulk, mida inimene suudab välja hingata pärast sügavat sissehingamist. Keskmiselt on see 3500 cm3, sõltub treenitusest (sportlastel kuni 6000-7000 cm3), soost (naistel rahuliku hingamise korral ühe sissehingamisega, umbes 500 cm3) + täiendõhk (õhu hulk, mis tuleb kopsudesse pärast rahulikku väljahingamist maksimaalsel sissehingamisel, umbes 1500 cm3) + varuõhk (õhu hulk, mida võib välja hingata maksimaalsel väljahingamisel pärast tavalist sissehingamist, umbes 1500 cm3).
Jääkõhk – pärast kõige sügavamat väljahingamist jääb kopsudesse veel umbes 1000 cm3. jääkõhu tõttu ei vaju vette asetatud kops põhja. Lootel kopsuhingamist ei ole ja kopsud õhku ei sisalda.
Hingamise regulatsioon .
Piklikajus on hingamist reguleerivate närvirakkude kogumik – hingamiskeskus , millel on kaks osa: sissehingamisosa ja väljahingamisosa. Nad on omavahel funktsionaalses seoses: sissehingamisosa eritumisel pidurdub väljahingamisosa ja vastupidi. Hingamise regulatsioonist võtavad veel osa spetsiaalsed närvirakkude kogumikud ajusillas ja vaheajus . Seljaaju kaudu mõjutab hingamiskeskus sisse- ja väljahingamisel rindkere mahtu muutvaid hingamislihaseid. Hingamine allub ajukoore mõjule (inimene saab tahtlikult hinge kinni hoida, lühikest aega; hingamise kiirenemine emotsioonide puhul). Piklikaju on ka köhimis- ja aevastamisreflekside keskus (kaitserefleksid). Hingamiskeskuses vaheldub pidevalt erutus ja pidurdus, mis põhjustab hingamise rütmilisuse.
Hingamiskeskuse seisundi reflektoorne regulatsioon. Siin etendavad tähtsat rolli kopsude retseptorid . Sissehingamisel venivad kopsud suuremaks , mis ärritab kopsukoes paiknevaid uitnärvi lõpmeid. Retseptorites tekkinud erutus kandub mööda uitnärvi edasi hingamiskeskusesse ja põhjustab väljahingamisosa erutuse ja ühtlasi sissehingamisosa pidurduse. Selle tagajärjel lakkab impulsside vool hingamiskeskusest seljaajju ja algab väljahingamine. Väljahingamise ajal langeb kopsukude kokku, kopsu retseptorid ei erutu, retseptoritelt ei tule hingamiskeskusesse närviimpulsse – tekib väljahingamisosa pidurdus. Samal ajal sissehingamisosa erutub ja algab sissehingamine.
Hingamiskeskuse seisundi humoraalne regulatsioon. Siin etendab tähtsat rolli veres olev süsihappegaas. Süsihappegaas on hingamiskeskuse spetsiifiline ärritaja. Kui süsihappegaasi on verre kogunenud küllalt palju, siis ärritab see veresoont seintes asuvaid spetsiaalsed retseptoreid. Retseptorites tekkinud impulsid liiguvad mööda närve hingamiskeskusesse, sissehingamisossa ja ärritavad seda. Hingamine muutub sügavamaks ja kiiremaks. Peale selle mõjutab süsihappegaas hingamiskeksust ka otseselt: kui hingamiskeskusest läbivoolava vere süsihappegaasisisaldus suureneb, ärritab see hingamiskeskust. Vere süsihappegaasisisalduse vähenemisega käib kaasas hingamiskeskuse sissehingamisosa erutuvuse langus.
Südame-vereringesüsteem.
Veri.
Veri on kehas ringlev vedelik, mis kannab kõikidesse keharakkudesse toitaineid ja eemaldab jääkaineid. Veri on nõrgalt aluselise reaktsiooniga ja soolaka maitsega punane vedelik, mille erikaal 1,054-1,066. täiskasvanu inimese kehas on kuni 6 liitrit verd (1/13 kehakaalust). Veri on vedel sidekude, mis koosneb vereplasmast ja vererakkudest.
Vere ülesanded:

• Ainevahetus – veri toob kõikide elundite kudedele toitaineid ja viib neilt ära laguproduktid
  
• Hingamine – veri toob kõikide elundite kudedele hapnikku ja viies ära süsihappegaasi.
  
• Humoraalne regulatsioon – veri kannab organismis laiali mitmesuguseid aineid (hormoone), mis põhjustavad kas elundite talitluse intensiivistumist või pidurdamist.
  
• Kaitse – veri sisaldab fagotsüüte ja antikehi.
  
• Soojusregulatsioon ja keha temperatuuri säilitamine – verega kandub soojus külmematesse kehaosadesse; üleliigse soojuse annab veri ümbritsevasse keskkonda.
  

Vere koostis:
Veri koosneb rakulistest ehk vormelementidest ja vereplasmast. Rakud moodustavad vere mahust 40-45%, plasma 55-60% (hematokriit). Vere rakulised elemendid: erütrotsüüdid, leukotsüüdid ja trombotsüüdid.

• Erütrotsüüte ehk punaliblesid on 1 mm3-s terve inimese veres 4 500 000 – 5 000 000. Need on tuumata kaksiknõgusate ketaste kujulised rakud. Nad moodustavad üle 99% kõikide vormelementide mahust. Erütrotsüüdid sisaldavad hemoglobiini , mis seob hapnikku, kui punalibled läbivad kopse, ja kannab seda siis organismis laiali. Hemoglobiin on rauda sisaldav valguline pigment , mis kannab laiali hapnikku. Hemoglobiini leidub punaliblede tsütoplasmas. Kopsudes seovad hemoglobiini molekulid endaga hapnikku. Moodustunud oksühemoglobiin kannab hapnikku organismis sinna, kus seda vajatakse. Arterites on veri oksühemoglobiini rohke sisalduse tõttu erepunane, veenides aga tumedam , kuna oksühemoglobiini on seal palju vähem. Hemoglobiin võtab osa ka süsihappegaasi transpordist kudedest kopsudesse, kus läheb verest väljahingatavasse õhku. Vere absoluutne hemoglobiinisisaldus moodustab täiskasvanul keskmiselt 12,5-14% vere kaalust.
  
• Leukotsüüte ehk valgeliblesid on täiskasvanu inimese veres 6000-9000 1 mm3-s. Leukotsüütidel on tuum, kuid puudub hemoglobiin. Nende läbimõõt ei ole püsiv, sest neil on aktiivse liikumise võime, millega kaasneb kuju muutmine. Leukotsüüdid suudavad oma kuju muuta ning tungida läbi kapillaaride seinte. Paljude haiguste puhul muutub nii leukotsüütide üldine arv kui ka üksikute alaliikide protsentuaalne suhe. Osa haiguste puhul valgeliblede hulk suureneb – leukotsütoos. Mõnede haiguste puhul esineb vastupidine nähtus: leukotsüütide arv väheneb – leukopeenia. Leukotsütoos tekib pärast söömist ja füüsilise töö ajal. Valgeliblede hulka kuuluvad lümfotsüüdid, granulotsüüdid ja monotsüüdid, mille eluiga vältab mõnest päevast mõne nädalani. Lümfotsüüdid etendavad olulist osa keha kaitsevõimes. Enamik lümfotsüüte toodab antikehi, mida immuunsüsteem kasutab bakterite ja teiste kehavõõraste rakkude hävitamiseks. Lümfotsüüdid kujunevad lõplikult välja lümfaatilistes elundites (põrn), nende tekkepaik on luuüdi. Nad ei ringle mitte ainult veres, vaid tungivad ka teistesse kudedesse. Granulotsüüdid on valgelibled , mille tsütoplasma sisaldab graanuleid. Granulotsüüdid tekivad punases luuüdis ning nad esimesed, kes hakkavad bakterite vastu võitlema. Paljud granolutsüüdid tegutsevad fagotsüütidena, st et kuju muutes haaravad nad võõrosakesed endasse ja hävitavad neid. Monotsüüdid on segmenteerimata tuumaga valgelibled. Põletikukolle meelitab kohale suurel hulgal monotsüüte. Siin kasvavad nad suuremaks, muutudes rändavateks makrofaagideks, mis lammutavad hulgaliselt mikroorganisme ja rakkude jäänuseid. Mõned elundid (põrn ja lümfisõlmed) sisaldavad paigalisi makrofaage.
  
• Trombotsüüdid ehk verelistakud – vererakud, mis osalevad vere hüübimisel. Nad on tavaliselt ümmargused ja lamedad ega oma tuuma. Kokku kleepudes moodustavad nad valge trombi, mis suleb väikeste veresoonte vigastuse. Trombotsüütide arvu järsu vähenemise – trombopeenia korral langeb vere hüübimisvõime.
  

Vereplasma .
Plasma kujutab endast valku sisaldavat, kergelt kollaka värvusega kleepuvat vedelikku. Vereplasma 1 liitris on umbes 900-910 g vett, 65-80 g valke ja 20 g madalamamolekulaarseid ühendeid. Suurema osa orgaanilistest ainetest moodustavad vere valgud albumiin (aitab tagada vere osmootset rõhku), globuliin ja fibrnigeen (osaleb vere hüübimises). Mineraalained , eriti naatriumkloriid, etendavad määravat osa püsiva osmootse rõhu säilitamisel veres. Vereplasma osmootne rõhk – plasmas lahustunud ainete kontsentratsioon (norm 7,3 atm). Plasma osmootse rõhu reguleerimine on tähtis sisekeskkonna püsivuse ehk homeostaasi säilitamiseks. Kui rakuvaheline vedelik muutub hüpotooniliseks (rõhk väheneb), siis vesi liigub rakkudesse, tekib rakkude turse. Kui see jätkub, siis rakkude membraanid võivad puruneda. Hüpertoonilises keskkonnas (rõhk suureneb) rakud kaotavad vett ja kuivavad ära.
Veregrupid.
Vere andjat nimetatakse doonoriks, vere saajat retsipiendiks. Vereülekande puhul arvestatakse erütrotsüütide omadust teatud tingimustel trombideks kokku kleepuda. Seda nähtust nimetatakse aglutinatsiooniks. Erütrotsüütide aglutinatsioon põhjustab raskeid häireid ja võib saada surma põhjuseks.
Aglutinatsiooni põhjustavad erilised ained – aglutiniinid (kokkukleepivad ained) ja aglutinogeenid (kokkukleepuvad ained). Aglutiniinid on vereplasmas, aglutinogeenind erütrotsüütides. Aglutiniine ja aglutinogeene on kahte liiki.
Grupi nimetus
Plasmas sisalduvad aglutiniinid
Erütrotsüütides sisalduvad aglutinogeenid
Esimene grupp (I,0)
α, β
Puuduvad
Teine grupp (II, A)
A
Kolmas grupp (III, B)
B
Neljas grupp (IV, AB)
Puuduvad
AB
I gruppiga inimesed on universaalsed doonorid, IV grupi inimesed – universaalsed retsipiendid. Enamikul inimesel esineb aglutinogeen , mida nimetatakse reesusfaktoriks. Selliste inimeste verd nimetatakse reesuspositiivseks. Osal inimesel see aglutinogeen puudub – reesusnegatiivne veri.
Lihtsustatult võib südant ja veresoonkonda ette kujutada kui torust ringsüsteemi, millel on paremal ja vasakul poolel verd ringi ajavad pumbad (süda). See torude ja pumpade kinnine ring vahetab ümbritseva keskkonnaga hapnikku, toitaineid ja laguprodukte. Imendumisel baseeruv ainevahetus toimub teatud veresoonkonna osas, kus torud on üliõhukesed ( kapillaarid ).
Veresooned.
Veresoonkond jaguneb läbivoolu ja vere voolu suuna alusel ainulaadset ülesannet kandvateks osadeks : kõiki torusid , mis väljavad pumpadest, nimetatakse arteriteks, ja kõik torud, mis toovad verd südamesse, on veenid .
Arterid .
Arteriteks nimetatakse veresooni, mida mööda veri voolab südamest elunditesse. Arterite iseloomulik tunnus on seina elastsus ja suhteliselt suur läbimõõt. Suurte arterite läbimõõt südame juures on umbes 2,5-3,5 cm, vähenedes kaugemas otsas umbes mm-ni. Mitmekihilise ehitusega arteri seina kaudu soones oleva vere ja ümbritsevate kudedega ainevahetust ei toimu. Arterite peamine ülesanne on osa verevoolule antud liikumisenergiast salvestada arteri seinte elastsusesse (venitakse välja) ning teisalt võimalikult väikese energiakaoga (suur läbimõõt) suunata veri järgmisesse vereringe osasse . Lisaks on arterite ülesandeks pumbata verd südamelihasesse (müokardi).
Arterioolid .
Pärast artereid liigub südamest väljutatud veri arterioolidesse. Arterioole võib vaadelda kui imepisikesi ventiile, mis avades ja sulgudes reguleerivad verevoolu erinevatesse kudedesse. Sarnaselt arteritega on arterioolide seintes silelihakiud, mis alluvad närvisüsteemi ja hormoonide kontrollile . Arterioole avades ja silgedes kontrollivad endokriinne ja närvisüsteem erinevate kudede verevarustust vastavalt hetkevajadusele ja üldistele prioriteedele. Arterioolode läbilaskvuse abil reguleeritakse üldist vererõhku verevoolu peamagistraalides.
Kapillaarid.
Kapillaarid kujutavad endast kõige peenemaid veresooni, mis on nähtavad ainult mikroskoobi all. Kapillaaride valendik on muutuv, keskmiselt 7,5 μm, pikkus kuni 0,3 mm. Reaalne veres transporditavate ainete vahetus vere ja kudede vahel leiab aset õhukeseseinalistes ja ülipeenekestes kapillaarides. Keha arvukaid kudesid läbiv kapillaaride võrgustik saab alguse südame suunast hapnikurikast verd vahendatavatest arterioolodest ja lõpeb kudedest vahetuskaubana laguprodukt vastu saanud verd südame suunas edasi kandvate veenulitega. Kapillaarid moodustavad veresoonkonna kõige suurema üldpikkuse ja mahutavusega osa. Kogu keha kapillaaride valendikud kokku moodustavad pindala, mis on aordi (kõige suurem arter) valendikust 500 korda suurem. Elundi puhkeolekus on suurem osa kapillaare suletud ja verevool neis lakkab. Töötavas elundis funktsioneerivate kapillaaride arv suureneb.
Veenulid .
Arterioole meenutavad, kuid vastupidise suunaga (südame poole) verd transpordivad veenulid kogunevad südame lähenedes suuremateks magistraalideks, siirdudes kudede sügavusest pigem naha alla ning minnes sujuvalt üle tihti silmaga nähtavateks sinise värvitooniga veenideks.
Veenid.
Veenideks nimetatakse veresoni, milles veri voolab elunditest südame suunas. Veenid erinevad arteritest selle poolest, et nende siseküljel on ühepoolsed klapid , mis lasevad verel liikuda vaid südame suunas. Veenid sisaldavad vähem elastseid kiude ja lihaskiude võrreldes arteritega, mistõttu nad pole nii vetruvad ja langevad kergesti kokku. Venoosses osas liigub veri olulisel määral edasi tänu lihastele, mille regulaarne töö surub veresooni kokku, aidates nii verd edasi pumbata. Käte ja jalgade pindmiselt kulgevad veenid sisenevad jäsemete liitekohtades kehasse, ühinevad teistest organitest suubuvate harudega ja koonduvad lõpuks üheks suureks õõnesveeniks, mis suunab kogu ringluses olnud vere uue ringi alustamiseks südamest tagasi paarispumpa. Südamele lähenedes suureneb venoossete veresoonte läbimõõt. Keha veenide summaarne valendik ületab tunduvalt arterite summaarse valendiku, kuid on kapillaaride koguvalendikust väiksem.
Keha iga piirkond või elund saab tavaliselt verd mitmelt veresoonelt. Kõige suurema läbimõõduga soon on peaveresoon, väiksemad on lisa- ehk kõrvalveresooned, kollateraalid . Paljud arterid on omavahel ühenduses ühendavate veresoonte anastomooside varal. Anastomoosid on olemas ka veenide vahel. Verevoolu lakkamisel ühes veresoones suureneb verevool mööda kollateraale ja anastomoose. Lisaks olemasolevatele võivad areneda uued kollateraalid ja anastomoosid. See taastab elundi või kehaosa normaalse vereringe.
Süda.
Süda on koonusekujuline õõnes lihaseline elund, mis asub eesmises keskseinandis, suuremalt jaolt rinnaõõne vasakpoolses osas. Inimese süda on tema rusika suurune ja kaalub umbes 300 g. Südamel eristatakse laia osa – põhimikku, kitsenenud osa – tippu ja kolm pinda – eesmist, tagumist ja alumist. Südame põhimik suunatud üles ja taha, tipp ala ja ette, eesmine pind rinnaku ja roidekõhrede poole, tagumine söögitoru poole ja alumine vahelihase kõõluskeskuse poole.
Südame sein koosneb kolmest kestast: sisemine – endokard (sidekude, katab südamelihast seestpoolt, moodustab südame klapid), vahelmine – müokard (vöötlihas), välimine – epikard . Süda asub südamepaunas ehk perikardis.
Inimese süda on neljakambriline. Pikivaheseinaga on süda jaotatud paremaks ja vasakuks pooleks, mis ei ole omavahel ühenduses. Paremas pooles voolab venoosne, vasakus arteriaalne veri. Kumbki südamepool koosneb omakorda kahest kambrist: ülemisest – kojast ja alumisest – vatsakesest, mis on omavahel ühenduses koja-vatsakese- ehk atrioventrikulaarsuudme kaudu. Vasaku vatsakese sein on parema omast tunduvalt paksem .
Paremasse kotta suubub kaks kõige suuremat veeni – ülemine ja alumine õõnesveen, mille kaudu saabub venoosne veri kõigist kehaosadest. Siia suubub ka südame enda veen – südame pärgurge. Vasakusse kotta suubub neli kopsuveeni, mis kannavad arteriaalset verd kopsudest südamesse. Paremast vatsakesest väljub kopsutüvi, mida mööda venoosne veri kopsudesse suundub. Vasakust vatsakesest väljub kõige suurem arteriaalne veresoon – aort, mis annab arteriaalset verd kogu organismile.
Koja-vatsakestesuudmete ning aordi ja kopsutüve suudmete juures on endokardi voldid – südame klapid. Klapid lasevad verel liikuda ainult ühes suunas. Südames on kahesugused klapid. Klappidel on hõlmad, mis avanevad , et lasta verd läbi ning sulguvad automaatselt, et takistada vere tagasivoolu. Kolmehõlmased (parem koja-vatsakesteklapp) ja kahehõlmased (vasak koja-vatsakesteklapp, mitraalklapp) klapid ei lase verel voolata vatsakestest kodadesse. Poolkuuklapid (aordi- ja kopsutüveklapp) peatavad vere tagasivoolu vatsakestesse.
Südame piirid. Südame tipp – V roidevahemikus 1-2 mediaalsemalt vasakust kesksest rangluujoonest. Südame ülemine piir asub III roidepaari kõhrede ülemise serva kohal. Parem piir kulgeb 1-2 cm rinnakust paremal pool üle III-V roide. Vasakul pool läheb piir südame tipult põiki III roide kõhre juurde.
Südame veresooned. Toitained ja hapnikku toob südamele tema enda vereringe ( koronaarvereringe ). Südant varustavad verega parem ja vasak pärgarter, mis lähtuvad aordi algusosast ja asetsevad südame pärgvaos. Kõik südame veenid ühinevad ühisks veeniks – südame pärgurkeks, mis suubus paremasse kotta.
Südame töö.
Südame töö on kodade ja vatsakeste rütmiliselt korduvad kokkutõmbed (süstol) ja lõtvumised (diastol), mis toimuvad kindlas järjekorras. Esimeses faasis kontraheeruvad üheaegselt mõlemad kojad , veri läheb kodadest vatsakestesse, mis lõõgastunud (0,1 s). Teine faas algab vatsakeste üheaegse kontraktsiooniga; kojad lähevad sel ajal üle lõõgastumisseisundisse (0,3 s). Kolmandas faasis algab vatsakeste lõõgastumine; ka kojad on samal ajal lõõgastunud (üldine paus – 0,4 s). Kõik kolm faasi moodustavad südame töö ühe tsükli. Rahulolekus südame kontraktsioonide sagedus 60-80 vahel. Füüsilise koormuse korral muutub südame töö intensiivsemaks. Füüsiliselt treenitud inimesel tugevneb südame töö peamiselt kontraktsioonide jõu suurenemise, vähem sagenemise arvel. Treenimata inimestel on vatsupidi. Südame löögi sagedus (SLS) sõltub ka east: vastsündinu süda lööb umbes 140 korda minutis, SLS sagenemist täheldatakse sageli ka raukadel. Kõrge temperatuuriga kaasnevate haiguste puhul on südame tegevus tavaliselt kiirenenud (tahhükardia). Ainult mõnede haiguste korral esineb kontraktsioonide harvenemine ehk bradükardia.
Süstoolne maht – vere hulk, mida vatsake ühe kontraktsiooniga edasi paiskab (umbes 60 ml). Minutimaht – vere hulk, mida vatsake ühe minuti jooksul välja paiskab.
Suur ja väike vereringe.
Suur vereringe algab aordiga, mis väljub südame vasakust vatsakesest ja kannab arteriaalset verd kõikidesse elunditesse → arterid → arterioolid → kapillaarid → veenulid → veenid. Kõikidest suure vereringe veenidest koguneb veri ülemisse ja alumisse õõnesveeni, mis suubuvad paremasse kotta.
Väike vereringe algab kopsutüvega, mis väljub paremast vatsakesest ja kannab venoosset verd kopsudesse. Kopsudest voolab arteriaalne veri mööda kopsuveene vasakusse kotta.
14