soosingut · Tänapäeval mõistetakse Maardu hiis hiie all peamiselt püha puudesalu · Hiisi peetakse üldiselt Eesti rahvausundi keskseteks rituaalpaikadeks · Hiis oli pühakoht, kuhu toodi jumalatele ohvreid ning kus seisid jumalakujud · Eestis on pühapaiku ligi 550 Kiigeoru hiiesalu Tartumaal Traditsioon · Rahvakalendri tähtpäevadel, hingedeajal, põllutööde alguses ja lõpus käidi hiies palvetamas ja ande viimas · Hiisi on peetud seotuks matmispaikadega Pärnamäe hiis Hiiekohas ei tohtinud: · Raiuda/ murda puid ja oksi · Niita heina, künda, kaevata ega karjatada loomi · Roojata ega prügi maha jätta · Lärmata · Vanduda ega tülitseda · Rahvalauludes nimetatakse hiies elavaid hiie neitseid ja noormehi, samuti koeri ja hobuseid · Pole üheselt teada, keda hiies paluti, kuid arvatakse, et eestlased
Sisukord Sissejuhatus ......................................................................................................... .............. 3 1. Hiis püha paigana ........................................................................................................... 4 1.1 Kohad, kus asus hiis .......................................................................................... 5 1.2 Mütoloogilised olendid, kes hiies elasid ............................................................. 5 1.3 Aeg, millal ja miks hiies käidi ............................................................................. 6 1.4 Põhjused, miks hiies käidi .................................................................................. 6 1.5 Loodusobjektid, mida hiies austati ..................................................................... 7 1.6 Ohverdamise aeg ..........................
Selleks puhuks pani pererahvas lauale parima toidu, küttis sauna ja jättis hingedele vihad. Hingede ajal (tänapäeval tähistatakse hingede päeva 2. novembril) ei tohtinud lärmi teha, see võis hingesid pahandada. Maausundis oli oluline vaimude ja haldjatega heades suhetes olemine. Selle tagamiseks viidi läbi ohverdamisi. Andide toomiseks olid kindlad paigad hiied. Hiis võis olla nii kivi, puu, allikas või mingi muu loodusobjekt. Hiiepuud olid enamasti tammed või pärnad. Hiies ei tohtinud puid raiuda, heina niita, metsaande korjata ega loomi karjatada. Mõnel pool arvati hiies elavat hiie noormeest või neitsit. Ohverdamine toimus tava kohaselt pühadel või hingede ajal, tavaliselt ,,pühal päeval" neljapäeval. Hiite läheduses asus tavaliselt ohvrikivi ehk lohukivi kivi, milles on looduslik või inimtekkeline lohk. Muinasusundis esinevad kaks nähtust, millel usk põhineb. Need on animism ja esivanematekultus
põlevaid küünlaid. Kivi juures käivad inimesed ükshaaval. Kirjutamata seaduse kohaselt ei lähene sellele keegi teine, kui üks seal omaette toimetab. PÜHAD HIIED JA HIIEPUUD Hiieks nimetatakse maaala, mida vanarahvas pühaks pidas. Tavaliselt kasutas hiit pühapaigana terve küla või isegi kihelkond. Hiis või osa sellest on ümbritsetud aiaga, et kariloomad ligi ei pääseks ja et võõraski teaks, et tegemist on püha ja erilist käitumist nõudva kohaga. Hiies asub peale pühade puude tihti ka mõni allikas, ohvrikivi, iidsed kalmud, aga ka kiige, tantsu ja nõupidamiskoht. Üksikute hiiepuude puhul on tavaliselt tegu kunagise vana hiie viimase puuga. Hiiepuid on peetud eriliselt elusaks. Pärimuse järgi võivad nad ühest paigast teise rännata ja vigastatud puust hakkab verd jooksma. Hiiepuud võivad ka kõnelda ja anda nõu. Click to edit Master text styles
Antiikolümpiamängud Olümpiamängud toimusid Vana-Kreekas Peloponnesose poolsaare läänerannikul asuva Olümpia pühas hiies Altises. Avapäeval võistlusi ei toimunud: peeti vaid pidulikke rituaale ja ohvritalitusi. Teisel päeval toimusid võistlused noortele, kes proovisid jõudu kiirjooksus, maadluses, pentatlonis, rusikavõitluses ja pankraationis (segu rusikavõitlusest ja maadlusest). Kolmandal päeval heitlesid mehed jooksualadel, kusjuures alustati pikamaajooks dolichosega (724 staadioni), seejärel peeti staadionijooks ning lõpuks kahe staadioni pikkune jooks diaulos (384,54 m).
Oraaklid. Kreeklased palvetasid oma jumalaile koduseil altareil ja templeis. Enamikul pühamuist oli tähtsust ainult selle paiga jaoks, kus nad asetsesid. Kuid mõningaid pühamuid austati kogu Kreekas ja vahel koguni väljaspoolgi. Eriti kuulsad olid need pühamud, kus asusid oraaklid, kes jagasid mitmesuguseid nõuandeid ja ennustasid tulevikku. Selliseks oli näiteks Dodoona oraakel Epeiroses, üks vanemaid Kreekas. Seal asetses mägedes tihedas hiies oja kaldal altar ja võimas tamm. Viimast loeti pühaks ja muistendi järgi võis ta lehtede sahinast kuulda peajumala Zeusi tahet. Mingisugust nõu või ennustust kuulda soovijad tulid selle tamme juurde. Preestrid nagu mõistatasid tema sahinat ja andsid inimestele edasi jumalate näpunäiteid. Veel laiemalt tuntud oli Delfi oraakel. Ta asus Parnassose mäe jalal Fookises (Delfi linnas Kesk- Kreekas). Seal andis ennustusi eriline naispreester, keda kutsuti püütiaks
Antiikolümpiamängud Sissejuhatus: Antiikolümpiamängud ehk olümpiamängud olid Vana-Kreeka religioosed pidustused Olümpias hiljemalt 776. aastast eKr kuni 393. aastani pKr, mille raames peeti ka spordivõistlusi. Mänge peeti Zeusi auks. Olümpiamängud toimusid Vana- Kreeka poolsaare läänerannikul asuva Olümpia pühas hiies Altises. Mängud said nime toimumispaiga järgi. Olümpiamängud Olümpiamängud olid Vana-Kreekas ühed tähtsamad rituaalid. Tänaseni pole päris täpselt teada, millal Olümpias esimesed spordivõistlused toimusid. On teada, et olümpiamängude üle hakati arvet pidama aastast 776 eKr. Sellest aastast algas ka Vana-Kreeka ajaarvamine olümpiaadides, st iga nelja aasta järel. Uuemate uurimuste põhjal arvatakse, et olümpiamängud on välja kasvanud religioossetest pidustustest
Antiikolümpiamängud olid Vana-Kreeka religioossed pidustused, mille raames peeti ka spordivõistlusi. Olümpiamängud toimusid iga nelja aasta tagant aastatel 776eKr-393pKr Vana-Kreekas Peloponnesose poolsaarel läänerannikul asuva Olümpose pühas hiies Altises. Neid mänge peeti peajumal Zeusi auks. Olümpiamängudel tohtisid osaleda ainult vabad kreeka keelt kõnelevad mehed. Võisteldi paljalt, et näidata oma füüsilisi võimeid, näidata ausust Zeusi vastu ning kuidas nad olid oma keha treeninud. Üks Olümpiamäng kestis 5 päeva. Esimesel päeval ehk avapäeval võistlusi ei toimunud vaid peeti pidulikke rituaale ja ohvritalitlusi. Teisel päeval juba toimusid võistlused noortele kiirjooksus,
kaasa. Üldiselt pandi kaasa ehteid, vahel ka tööriistu. Keskmisel rauaajal hakati kalmetesse ka hauapanusena relvi panema. Matmisrituaali juures võis mõnes kohas omada tähtsust tuli. Näiteks on leitud lapse hauast kolju kohalt tulease. Töötlemata loomaluud haudades aga osutavad kaasapandud lihale. On leitud ka haudu, kus nägu on kaetud paksult sinise saviga ja silmadele on asetatud merevaigust kettad. Muinaseestlaste teadvuses on surnu jätkanud oma elu oma uues kodus (s.t hauas, hiies, kalmistul). Muinasusundid Rahvausk kestis siin XIII sajandini, mil ristisõdalased selle vägivallaga maha surusid. Kuid sellele vaatamata pidas rahvas salaja oma muistset usku veel edasi. Eestlaste vana rahvausku ja usulisi tõekspidamisi siiski ei suudetud hävitada, mida tõendavad veel praegugi Eestis paljude endiste pühade kohtade nimetused nagu Pühajärv, Võhandu jõe ülemjooks kuni Vagula järveni – Püha jõgi, Saaremaal on Püha küla ja varem oli seal Püha kihelkond jne.
Vana- Kreeka olümpiamängud. Olümpiamängud olid kõige suuremad ja tähtsamad spordivõistlused. Olümpiamängud said endale nime Olympose mäe järgi, mis asub Kreekas. Esimesed olümpiamängud olid umbes 3000 aastat tagasi ja need toimusid Vana- Kreekas Peloponnesose poolsaare läänerannikul asuva Olümpia pühas hiies Altises. Võistlused toimusid iga nelja aasta järel ning seal osalesid ainult mehed, kes austasid jumalaid ning ei olnud sooritanud kuritegusid. Osavõtja pidi enne mänge treenima 10 kuud enda kodukohas ja sellele järgnes 30- päevane eritreening Elises. Nende treening lõppes 57 km pikkuse jalgsirännakuga Elisest Olümpiasse. Mänge peeti Zeusi auks, võitjale pandi kaela suur pärg. Igal olümpia-aastal liikusid läbi Kreeka poliste ja kolooniate 3 sõnumiviijat, kes teatasid
kas üldse on? Antiikolümpiamängud ehk olümpiamängud olid Vana-Kreeka religioossed pidustused Olümpias hiljemalt 776. aastast eKr kuni 393. aastani pKr, mille raames peeti ka spordivõistlusi. Mänge peeti Zeusi auks. Nendest inspireerituna on hakatud pidama kaasaegseid olümpiamänge. Olümpiamängud toimusid Vana-Kreekas Peloponnesose poolsaare läänerannikul asuva Olümpia pühas hiies Altises. Mängud said nime toimumispaiga järgi. Tänaseni pole päris täpselt teada, millal Olümpias esimesed spordivõistlused toimusid. Igal juhul on teada, et olümpiamängude üle hakati arvet pidama aastast 776 eKr. Sellest aastast algas ka Vana-Kreeka ajaarvamine olümpiaadides nelja-aastastes tsüklites olümpiamängude vahel. Esimestel olümpiamängudel oli kavas üks spordiala staadionijooks (distantsi
rüvetada ja rikkuda (tallata, oksi murda, puid raiuda jms.). Hiis oli harilikult lehtpuusalu küla lähedal kõrgemal künkal, lagedal tasandikul, mõne lohu või allika juures, kus ohverdati surnud esivanematele. Hiljem, kui rahvapärimuses hiisi enam surnutega ei seostatud, ohverdati maaalustele, haldjatele ja teistele üleloomulikele jõududele, keda usuti asuvat hiies või hiiepuudes. Arvati, et hiied võivad ka rännata ja asukohta vahetada. Ohverdati ka üksikult seisvatele pühadele puudele ja kividele, mis arvatavasti samuti olid kuulunud kunagi hiite juurde. Ristiusustamisega algas hiite hävitamine. Katoliku kirik püstitas hiite kohale oma riste ja kabeleid, luteri kirik aga püüdis vanade hiite, hiiekohtade ja puude pühaks pidamist ja ohverdamiskommet täielikult välja juurida
Väge võis olla ka sõnades. Nende abil sai loitsuda, nõiduda ja haigusi ravida Inimene, kes omab mingit väge nimetatakse targakse või nõiaks. Väge polnud kõikjal ühe palju. 2. Eestlaste 4 uskumust seoses hingedega Hing oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks Magamise ajal sai hing ajutiselt kehast lahkuda, aga surma korral lahkus jäädavalt Peale surma jätkab hing oma elu hiies või kalmistul Arvati ka, et surnud inimese hing siirdub putukatesse 3. Suhtumine loodusobjektidesse Muinaseestlaste elu oli väga tihedalt seotud loodusega. Oli seisukoht nagu mina talle, nii tema mulle. Neisse suhtuti sõbralikult ja heatahtlikult. Inimesed ei pidanud ennast looduse valitsejaiks. 4. Eestlaste muinasjumalad Muinas jumalad olid Uku ja Taara, kuid neil ei olnud suurt tähtsust. 5. Kuhu ja milleks ohverdati?
Tal olid mürgihambad. Madu Ints- rästik, ussikuninga tütar, Leemeti hea sõber Pirre ja Rääk- viimased ahvinimesed metsas, kasvatavad-aretavad täisid, nende eesmärk on eriti kaugesse minevikku oma elukorraldusega minna. Tambet- vanade tavade hullunud kummardaja, Hiie isa, vihkab Leemeti peret, on julm oma tütre vastu, põlgab külarahvast. Kõige uue vastane. Kuri mees. Uskus, et kord jõuab uuesti kätte muinasaeg, ta oli kõva hiies käija ja haldjate kummardaja. Pidas kodus 100 hunti. Hiie- Tambeti tütar, kes peab kodus hunte söötma ja tööd rabama, näeb noorena välja vaikse halli hiirekesena, aga Leemeti pruudina puhkeb otsekui õide ja muutub lõbusaks. Hiietark Ülgas- andunud haldjate kummardaja, läheb lausa hulluks kätte ja muutub kurjaks ning kättemaksuhimuliseks. Pärtel- lapsepõlves Leemeti parim sõber, aga siis kolib pere külasse, kus ta unustab metsatarkused ja ussisõnad
Inimesed, kes seda oskasid, pidid omama erilist väge. Neid nimetati tarkadeks või nõidadeks. Väge polnud kõikjal ühisel määral. Hing oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks. Magamise ajal võis hing kehast ajutiselt lahkuda. Surma puhul lahkus hing jäädavalt. Arvati, et hing võis siirduda mõnda putukasse, seepärast oli keelatud tappa ,,hingeloomi": mardikaid, ämblikke, sipelgaid. Üldiselt aga arvati, et hing jätkab elu lihtsalt oma uues ,,kodus" - hiies või kalmistul. Tähtsal kohal oli usk hauatagusesse elusse, millega seoses tekkis matmiskombestik. Surnute hinged jäid edaspidi mõjutama perekonna elu ja käekäiku. Hilissügisel oli hingede aeg, mil ei tohtinud lärmitseda, kuna see võis hingi pahandada. Muinaseestlastel oli väga tihe suhe loodusega. Arvati, et loomadel ja kõigel enda ümber on samuti oma hing. Sellist kogu elusa ja eluta looduse hingestamist nimetatakse animismiks. Lähtuti seisukohast- nagu mina talle, nii tema mulle
asemel rahmeldasid nad päevad läbi põllul, et endale süüa hankida. Siin kehtib ütlemine, et miks mitte minna ringiga, kui saab otse. Kui me unustame midagi, siis üritame leida ikka midagi uut, millega oma elu lihtsamaks teha. Külarahvas unustas ussisõnad, kuid nad mõtlesid välja kõik muud vigurid, kuidas maad harida ja endal elu sees hoida. 6. ,,Kui inimestel poleks jumalat, mõtleksid nad ta ise välja" Voltaire Onu Vootele kehitas vaid õlgu. ,,Üks usub haldjaid ja käib hiies, teine usub Jeesust ja käib kirikus." Inimestel on vaja midagi, millesse uskuda, ikka ja alati. 7. Ühtsuses peitub jõud Ainult siis, kui kümme tuhat meest koos lausuvad ussisõnu, siis ärkab Põhja Konn oma iidsest unest ja tõttab appi metsarahvast päästma. Kokkuhoides suudab ka eesti kõike, mida ta tahab. Ühest inimesest ei muutu veel midagi. Näide: Laulev revolutsioon mass lõi. 8. Vanu kombeid tuleb küll austada, aga neid ei ole mõtet teistele peale suruda.
Taara üle on palju arutatud. Kroonikud on nimetanud ka Tharapitat, mis aga tõenäoliselt on tulnud appihüüdest " Taara avita!", tema poole karjuti appi tavaliselt lahingus.Taara oli Eesti usundi võtmefiguur ja olevat sündinud 13.sajandi algul Ebavere mäel. Rahvas pidas Taarat vägevaimaks jumalaks, kes müristas ja ka valitses välku. Tara kuju kohta ei ole kahjuks säilinud ei kuju ega ka pilti. Talle oli pühendatud neljapäev, siis käidi hiies ohvipidusid pidamas. Hiite kohta on andmed üsna lünklikud. Ohverdamise kohtadeks olid kalme, hiiekoht ja ka kodused ohvrikohad ka taluaias. Näiteks uudseohver-esimesest viljast mingi osa või kalapüügis, et esimene kala lasti vette tagasi nii öelda tänutäheks. Muistse eestlase elu oli võrreldes tänasega palju rahulikum, samas oli palju rituaale, mida me teeme ka tänapäeval, ilma, et me teaks, kus kohast need tulnud on. Tore näide selle
Olümpiamängud Aljona Filippova ja Jelizaveta Sinagina 11B Antiikolümpiamängud ehk olümpiamängud olid Vana-Kreeka religioossed pidustused Olümpias hiljemalt 776. aastast eKr kuni 393. aastani pKr, mille raames peeti ka spordivõistlusi. Olümpiamängud olid kõige suuremad ja tähtsamad spordivõistlused Olümpiamängud toimusid Vana-Kreekas Peloponnesose poolsaare läänerannikul asuva Olümpia pühas hiies Altises. Mängud said nime toimumispaiga järgi. Päritolu Olümpiamängude üle hakati arvet pidama aastast 776 eKr. Sellest aastast algas ka Vana-Kreeka ajaarvamine olümpiaadides nelja-aastastes tsüklites olümpiamängude vahel. Müüdid olümpiamängude päritolu kohta Ühe müüdi kohaselt oli mängude alusepanijaks Herakles oma vendadega. Kuni täisikka jõudmiseni teenisid vennad truult peajumal Zeusi, siis aga lahkusid Kreeta
Tundsin huvi selle vastu, kui kauge aja tagant pärinevad tänapäeva Olümpiamängud, milline on Vana-Kreeka Olümpiamängude ajalooline taust ja kuidas neid korraldati. Olümpiamängude ajaloost Antiik-Kreeka omapärasemaks ja kõrgemaks saavutuseks olid olümpiamängud, mille ideed avaldavad suurt mõju ka tänapäeva spordiliikumisele. Mänge peeti Zeusi auks. Olümpiamängud toimusid Vana-Kreekas Peloponnesose poolsaare läänerannikul asuva Olümpia pühas hiies Altises. Pärimuse järgi korraldati mänge alates 776. aastast eKr. Algul võisteldi ainult staadionijooksus (192,27 m) hiljem aga maadluses, pentatlonis (viievõistluses), rusikavõitluses, pankraationis (segu rusikavõitlusest ja maadlusest), pikamaajooksus ja hobuste võiduajamises. Võitja tohtis süüdata tule Zeusi templi altaril. Mängud toimusid iga nelja aasta tagant. Mängudevahelisi perioode hüüti olümpiaadideks. Olümpiaadidel põhines kogu vanakreeka ajaarvamine
ja rebiti süda rinnust välja, et tema väge hävitada. Orjadel aeti pea paljaks, et väge vähendada. HING. Arvati, et igal inimesel on ainult temale omane hing, mis on vajalik inimese elus hoidmiseks. Magamise ajal võis hing kehast ajutiselt lahkuda. Surma puhul hing lahkus kehast. Kuhu hing lahkus – selle kohta olid erinevad arvamused. Mõned arvasid, et hing läks putukatesse (mardikad, ämblikud, sipelgad). Üldisemalt arvati, et hing leiab uue „kodu“ – kalmistul või hiies. Surnute hinged mõjutasid 1 nende arvates edaspidi perekonna elu ja käekäiku. Hilissügisel mihkli- ja mardipäeva vahel on HINGEDE AEG. Surnute hinged liikusid siis ringi ja võisid kodu külastada. Neile kaeti laud. Hingede aeg oli vaikne, ei tohtinud lärmata. Hingede päeva pühitsetakse kohati ka tänapäeval – külastatakse lahkunute haudu ja pannakse küünlaid. SUHTUMINE LOODUSESSE. Inimesed pidasid end osaks loodusest
Vana-Kreeka ehk Antiik-Kreeka ehk Kreeka ehk Hellas oli vanaaja maa, mida asustasid muinaskreeklased ehk hellenid. Maa hõlmas Balkani poolsaare lõunaosa, Egeuse mere saared ja Väike-Aasia lääneranniku. Kreeklased tundsid huvi ennustuste vastu, neid käidi uurimas oraaklitelt. Oraakel on pühamu, kus käidi jumalatelt tuleviku kohta selgust küsimas. Dodoona oraakel Epeiroses oli üks vanemaid Kreekas. Seal asetses mägede tihedas hiies oja kaldal võimas tamm ja altar. Tamme loeti pühaks ja muistendi järgi võis ta lehtede sahinast kuulda peajumala Zeusi tahet. Mingisugust nõu või ennustust kuulda soovijad tulid selle tamme juurde. Preestrid nagu mõistatasid tema sahinat ja andsid inimestele edasi jumalate näpunäiteid. Delf Veel laiemalt tuntud oli Delfi oraakel. Ta asus Parnassose mäe jalal Fookises (Delfi linnas Kesk- Kreekas). Seal andis ennustusi eriline naispreester, keda kutsuti püütiaks
Mänge peeti peajumal Zeusi auks ning võitjatele langes suur au süüdata ohvrituli Zeusi altaril. Olümpiamängud olid tähtsaimad panhelleni mängudest (ülekreekalistest mängudest). 3 Olümpiamängud Olümpiamängude asukoht Olümpiamänge korraldati Peloponnesosel Elises asuvas endises kultusekohas Olümpias. Olümpia keskuses, Zeusi hiies Altises, paiknesid peajumal Zeusi altar, taevajumalanna Hera, Zeusi jt. Jumalate templid ning Kreeka linnriikide varakambrid. Võistlejate käsutuses olid lähedal asuv staadion ja hipodroom, mille tribüünid mahutasid umbes 45 000 pealtvaatajat. Sealsamas oli ka nn. Gümnaasium, väljak, kus paiknesid mitmesuguste harjutussaalidega võimla, hügieenitoad, saunad, puhkeruum ning sportlaste ja kõrgete külaliste eluruumid. Olümpia tänavaid ehtisid võitjate auks
Kreeklaste puukultus, mis omakorda oli eeskujuks roomlastele, sarnaneb paljuski Põhja- ja Lääne- Euroopa rahvaste, keltide ja germaanlaste poolt omaks võetud tavadega. Puude ja hiite austamise kommetes on palju paralleele. Ka kreeklased pidasid puud elavaks olendiks ja nümfide elupaigaks. Viimased sündisid ja surid koos puudega. Sageli kuuldi neid kaeblevat, kui kirvehoop puud tabas ja veritses hoopide all nagu elusolend. Kui puuderüvetaja jumalanna Cerese hiies püha puu pihta lõi, purskus veri haavadest ja puu südamest kostus nümfi anuv hääl, et teda säästetaks, sest on ta ju jumalanna teener. Kuid kurjategija vastas: “Ole sa jumalanna kaaskodanlane või jumalanna ise, mind see ei sega!” ja viis oma patuteo häbematult lõpule. Nümf vandus talle kättemaksu: “Mina, Cerese poolt armastatud, elan siin puus ja surres määran sulle ärateenitud karistuse!” Kuidas taoline karistus välja võis näha, sellest jutustab poeet Apollonios (3
Need, kelle ettevalmistust ei peetud küllaldaseks, kõrvaldati. Ülejäänuid treenisid mängude kohtunikud ise veel kuu aega. Naised ei tohtinud olümpiamängudest osa võtta, neil oli surmanuhtluse ähvardusel keelatud isegi võistlusi vaadata. Ainsa erandina võis mängudel viibida kreeka viljakusjumalanna Demeteri naispreester. Olümpiamänge korraldati Peloponnesosel Elises asuvas endises kultusekohas Olümpias. Olümpia keskuses, Zeusi hiies Altises, paiknesid peajumal Zeusi altar, taevajumalanna Hera, Zeusi jt. jumalate templid (Zeusi tempel ehitati 5. saj. e. m. a., oli antiikolümpiamängude tseremooniakoht) ning Kreeka linnriikide varakambrid. Võistlejate käsutuses olid lähedal asuv staadion (212 või 213X29 m) ja hipodroom (730X336 m), mille tribüünid mahutasid umbes 45 000 pealtvaatajat. Sealsamas oli ka nn. gümnaasium, väljak, kus paiknesid mitmesuguste
nädalas ning marikeelne televisioon on eetris vaid 30. minutit päevas. (Aleksejev, 2013) Mari Vabariigis on mari keel jäänud õpetamise keeleks vaid üksikutes maa- algkoolides. Õpikute ja töövihikute kirjutamine ja kirjastamine on peaaegu lõppenud. Rohkem kui 30 protsenti mari lastest räägib kodus vene keelt ning marikeelsed raamatud neid ei huvita. (Pusztay, 2004) Nõukogude ajal ei käidud enam isegi pühas hiies avalikult, sest seda ei lubatud. 90. aastatel, kui Nõukogude Liit lagunes, hakkasid inimesed end uuesti vabamalt tundma ning ka külatargad muutusid aktiivsemaks. Inimesed hakkasid uuesti hiies käima ning mari kombed hakkasid vaikselt uuesti inimestele meelde tulema. Marimaal on ka palju kaheusulisi, kes on siiani maausku ning kes käivad samal ajal ka kirikus. Seda on hea teada, sest see tähendab, et siiski ei ole venestumine päriselt inimeste usku muutnud, vaid pigem seda laiendanud
Ja ega see maa alla matmine ka meie esivanemate seas teab mis populaarne polnud. Ikka põletusriitus, nii sai hing kehast lahti ja ka energiakeha vabanes ning lendas laiali ei jäänud kummitama. Maa alla matmine võrdus mõnes kohas piltlikult ja otseselt manalasse saatmisega hing oli niikaua manalas kinni kuni tema keha veel alles. Seetõttu ei olnud harvad juhused, kus öö varjus kohalikud paganausku talupojad oma kirikuaeda maetud sugulasi üles kaevasid ja kuskil hiies põletusriitusel ära saatsid. -4- 3. SURMAENDED Inimhääled: inimest hüütakse nimepidi, kusjuures hüüdjat ei ole teada. Koputused, eriti kolm koputust, kusjuures läheduses pole kedagi. Koputused on Eestis levinuim surmaenne. Üks allikas on jutustanud: ,,Kaks aastat tagasi uppus Moskva lähistel minu õe Salme poeg jões supeldes, saime seda hiljem teada. Aga sel ööl, kui päeval õepoeg uppus, koputati kõvasti meie aknale
Kuna meie esivanemate eluring piirdus maise ilmaga, siis ei tuntud esialgu ka erilist vajadust surnute teise ilma pääsuks ega otsitud selleks ka vahendeid. Arvati, et surma puhul lahkus hing kehast jäädavalt. Mõnel pool valitses seisukoht, et surnud inimese hing võis siirduda putukatesse ja seepärast oli keelatud tappa "hingeloomi" nagu mardikaid, sipelgaid, ämblikke. Üldisemalt arvati siiski, et hing jätkab elu hiies või kalmistul. Meie usuellu tõi suure murrangu pronksiajal aarialastelt täielikult omaks võetud komme surnuid maha matta koos vastavate maa- aluse või taevase teiseilma kujutelmaga. Veel suurem pööre toimus aga koos matmisega ülevõetud suhtumises surnuisse.. Neid hakati järjest enam vaenlasteks ja kurjadeks vaimudeks kujutlema. Nii tekkis endiste positiivsete "hingede"kõrvale aina rohkem negatiivseid "kolle", "kodukäijaid", veidi hiljem "vanapaganaid" ja lõpuks "kuradeid"
puhastamise teokssaamist . Olümpiarahu . Antiik-Kreeka polnud ühtne riik , vaid koosnes paljudest iseseisvatest linnriikidest , mis olid sageli üksteisega sõjajalal . Olümpiamängude ajaks kuulutas kokkulepe , mida kutsuti ,, püha relvarahu" , kogu vaenutegevuse terveks kuuks seiskunuks . Relvarahu tagasid rahulepingud . Olümpia . Olümpiamänge korraldati Peloponnesosel Elises asuvas endises kultusekohas Olümpias. Olümpia keskuses, Zeusi hiies Altises, paiknesid peajumal Zeusi altar, taevajumalanna Hera, Zeusi jt. jumalate templid (Zeusi tempel ehitati 5. saj. e. m. a., oli antiikolümpiamängude tseremooniakoht) ning Kreeka linnriikide varakambrid. Võistlejate käsutuses olid lähedal asuv staadion ja hipodroom , mille tribüünid mahutasid umbes 45 000 pealtvaatajat. Sealsamas oli ka nn. gümnaasium, väljak, kus paiknesid mitmesuguste harjutussaalidega võimla, hügieenitoad, saunad, puhkeruum ning sportlaste ja kõrgete
Ohvipaikadeks olid hiied, üksikud puud (tamm, pärn), allikad, kivid, mäed, järved, ning jõed. Ohverdamine toimus peamiselt pühade ajal ja tähtsamate tööde eel ja järel. Kõige sobivam nädalapäev ohverdamiseks oli neljapäev. Ohverdati kariloomadelt ja põllult saadud saaki ja vahel ka loomi. Üksikud teated on inimeste (vangistatud vaenlaste) ohverdamisest. Ohvrikivid paiknesid asustuse lähedal, vahel koguni talu õues või aias. Sageli asus ohvrikivi pühas hiies või püha allika või puu vahetus läheduses. Kive kasutati ka raviotstarbel lohku kogunenud vihmavett määriti haigele kohale või asetati haige koht kivi vastu. Tuntud võte oli ka vihtlemine kivil. Eriti suure väega inimesed( targad ja nõiad) olid eriliselt lugupeetud ja neilt küsiti nõu haiguste ja probleemide korral. Ka inimeste ja olendite nimes usuti peituvat maagiline vägi; selle uskumuse hiliseks kajastuseks on jahi- ja kalameeste komme mitte nimetada oma
Olümpia treeninguväljakute varemedAntiikolümpiamängud ehk olümpiamängud olid Vana- Kreeka religioossed pidustused Olümpias hiljemalt 776. aastast eKr kuni 393. aastani pKr, mille raames peeti ka spordivõistlusi. Mänge peeti Zeusi auks. Nendest inspireerituna on hakatud pidama kaasaegseid olümpiamänge. Olümpiamängud toimusid Vana-Kreekas Peloponnesose poolsaare läänerannikul asuva Olümpia pühas hiies Altises. Mängud said nime toimumispaiga järgi. Koos Eleusia müsteeriumidega olid olümpiamängud Vana-Kreeka tähtsaimad rituaalid. Nad olid tähtsaimad panhelleni mängudest (ülekreekalistest mängudest). Päritolu Tänaseni pole päris täpselt teada, millal Olümpias esimesed spordivõistlused toimusid. Igal juhul on teada, et olümpiamängude üle hakati arvet pidama aastast 776 eKr. Sellest aastast
inimesi väristama. Katk sõidab aga inimesena ja liigub loomana või muu olendina ja puudutab surmalemääratuid kepiga. Iseseisev vaim on ka surm, kes kutsub nimepidi. Vikati- ja liivamehe nimetused. Surma nägemise motiiv viitab surma kui surnut ennast - hinge lahkumist kehast. 14. Elu pärast surma. Lahkunud lähevad surnuteriiki, kuhugi kaugele vee taha. Muinaseestlaste teadvuses surnu on jatkanud oma elu lihtsalt oma uues kodus, st hauas, hiies, kalmistul. Surnute hinged siirduvad kalmistu puisse, kividesse jms, kujunevad hiiepuud, millel erilised võimed. Mõiste manalane tähendab ilmselt maa-alust. Germaanlaste eeskujul on ka meil kujunenud riigi-idee; jumalateriik, hiiduderiik, surnuteriik jne, millest viimast nimetatakse ka toonela riigiks. Tooni mõistet võib käsitleda jällegi, kui surnu isikut. Surnu elu on samasugune kui maine, toimetused samasugused
3 Kuidas on maastikuarhitektuur ja pärandkultuur seotud? Nad on omavahel seotud sedasi, et päris paljud esemed asuvad looduses, kas siis looduslikult või tehislikult. Looduslikult esinevad näiteks ohvrikivid, ohvriallikad, pühad puud ja lohukivid. Need on looduslikult tekkinud, kuid neile on inimeste poolt mingine tähendus omistatud. Näiteks vanasti taotleti hiies rituaalide ja ohvritalituste abil kõrgemate jõudude (vaimude, jumaluste ja esivanemate) soosingut. Teisalt on pärandkultuur ja maastikuarhitektuur seotud sedasi, et inimesed on tehiselt tekitanud maastikule erinevaid asju, mis kuuluvad tänapäeval pärandkultuuri alla, nendeks on näiteks: vanad hooned, vesiveskid ja veskipaisud, puust kirikud, savitöngid ja lubjapõletuskohad. Maastikuarhitekt ei saa neid esmeid looduses vältida, ta peab nendega tutvunud olema, kui ta
Rästikute ütlus pidas paika: "Terve see maailm, mida me tundsime, on nüüdseks surunud ja eks me ise sureme ka varsti, siis ongi kõik." 4) Kivirähk ei näe ristiusu ja maausu vahel mingit vahet. Me vaidleks sellele vastu ja väidame, et näeb küll vahet. Ristiusus usuti jumala olemasolusse ja haldjatesse, maausus usuti ussisõnu. Kuigi näiteks Ülgas, kes oli põline metsaasunik ja elutark, ei uskunud ussisõnu vaid hoopis haldjaid. Vootele ütles: ,,Üks usub haldjaid ja käib hiies, teine usub Jeesust ja käib kirikus." Inimesed, kes kolisid linna, pidid olema ristitud. Paljud olid kohustatud nime muutma, näiteks Pärtel pidi nime muutma Peetruseks, kuna Jumal ei sallinud neid, kelle nimi oli Pärtel. 5)Kivirähk nahutab neid, kes teevad kõike kaasa ainult sellepärast, et see on välismaalt või kellegi poolt moodsaks tunnistatud. - Külaelanikud ütlesid, et nemad teevad nii nagu terve maailm
paljaks, see tähendas nende väe äravõtmist. Noortel naistel lõigati abiellumisel juuksed ära, et nad täielikult mehele alistuksid. Loomade siseelundite ja vere söömisel-joomise abil üritati neis peituvat väge endale saada. Hing oli inimese isikupärs kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks. Magamise ajal võis hing ringi rännata,surma ajal lahkus see jäädavalt. Üldiselt arvati, et peale sruma hing jätkab oma elu uues kodus, hiies või kalmistul. Tähtsalt kohal oli usk hauatagusesse ellu. Sellepärast pandi surnutele kaasa palju panuseid. Surnute hinged jäid edaspidi mõjutama perekonna elu ja käekäiku. Muinaseestlaste elu oli tihedalt seotud loodusega. Loodusobjektidesse suhtuti sõbralikult ja heatahtlikult. Kogu loodust peeti omataoliseks ja austati selle samaväärsust. Kõikjal esines teatud vaime ja haldjaid. Nad olid kindla paiga hoidjad ja kaitsjad. Tuntud olid koduhaldjas Tõnn, jumal Taara, jumal Uku.
4. Kuidas tekkisid pühapaigad? Vastus.Väge polnud kõikal ülepalju. Kindlasti üks väe olemasolu põhjuseks, miks mõningaid kive, allikaid ja puid hakati pühaks pidama, teisi väliselt isegi efektsemaid aga mitte. 5. Hing? Vastus. Hing oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks. Magamise ajal võis hing kehast ajutiselt lahkuda, ringi liikuda ja asuda vahel isegi teise olendi sisse. Surma puhul lahkus hing kehast jäädavalt. Arvati et hing jätkab elu uues kodus, hiies või kalmistul. 6. Mida tähendab usk hauatagusesse ellu ja kuidas see mõjutas matmiskombeid? Vastus.Arvati, et inimese hing elab pärast suremist veel edasi. Sellepärast pandi hauda kaasa peale ehete veel töö-ja tarberiistu, relvi ning toiyu. Sööki-jooki viidi kalmule hiljemgi, kui seal peeti mälestusööminguid. 7.Hingede aeg? Vastus.Mihkli- ja mardipäevavahel olev aeg, mil surnute hinged liikusid siis ringi ja võisid tulla kodu külastama
Parimaks asukohamaaks peeti Kreekat. Võistlused viidi läbi Ateena antiiksel Panathinaiko marmorstaadionil, mille rekonstrueeris oma kulude ja kirjadega Kreeka rikkaim mees filantroop Georgios Averoff, kuna Kreeka riik parajasti pankrotti läinud oli. Niisiis on kaasaegse ülemaailmse konkurentsitult populaarseima kehakultuuriürituse otsene eelkäija Antiik-Kreeka peajumal Zeusi emale Rheale pühendatud pidustused, mis toimusid Peloponnesose poolsaarel asuvas Olympia pühas hiies Altises. Ent viimaste antiikolümpiamängude ning esimeste nüüdisolümpiamängude vahel haigutas 15 sajandi pikkune ajakuristik. Mis oli jäänud samaks, mis võrreldes 1502 aasta taguse ajaga erines? Ning millised sarnasused ja erinevused esinesid 1896. aasta Ateena olümpiamängude ja esimeste antiikolümpiamängude vahel? Teadaolevalt korraldati esimesed antiikolümpiamängud 776. aastal e.m.a. Ning sestpeale hakkasid
Aravete Keskkool Juhendaja:Raido Rohi Sissejuhatus Antiikolüpiamängud ehk olümpiamängud olid Vana-Kreeka religioossed pidustused Olümpias hiljemalt 776. aastast eKr kuni 393. aastani pKr, mille raames peeti ka spordivõistlusi. Mänge peeti Zeusi auks. Nendest inspireerituna on hakatud pidama kaasaegseid olümpiamänge.Olümpiamängud toimusid Vana-Kreekas Peloponnesose poolsaare läänerannikul asuva Olümpia pühas hiies Altises. Mängud said nime toimumispaiga järgi.Koos Eleusia müsteeriumidega olid olümpiamängud Vana-Kreeka tähtsaimad rituaalid. Nad olid tähtsaimad panhelleni mängudest. Müüdid olümpiamängude päritolu kohta Ühe müüdi kohaselt oli mängude alusepanijaks Idaiose Herakles oma vendadega. Kuni täisikka jõudmiseni teenisid vennad truult peajumal Zeusi, siis aga lahkusid Kreeta saarelt,
Järva-Jaani 2008 Antiikolümpiamängud: Antiikolümpiamängud ehk olümpiamängud olid Vana-Kreeka religioossed pidustused Olümpias, hiljemalt 776.aastat eKr kuni 393.aastani pKr, mille raames peeti ka spordivõistlusi. Mänge peeti Zeusi auks. Nendest inspireerituna on hakatud pidama kaasaegseid olümpiamänge. Olümpiamängud toimusid Vana-Krrekas Peloponnesose poolsaare läänerannikul asuva Olümpia pühas Hiies Altises. Mängud said nime toimumispaiga järgi. Koos Elusia müsteeriumidega olid olümpiamängud Vana-Kreeka tähtsaimad rituaalid. Nad olid tähtsaimad panhelleni mängudest (ülekreekalistest mängudest). Esimesed Olümpiamängud: Esimestel olümpiamängudel oli kavas üks spordiala staadionijooks (distantsi pikkus 1 staadion 192,27 m), kuid aja jooksul lisandus muidki alasid. Olümpiamängude kava:
Olme 12.Hilisperiood 13.XIX taliolümpiamängud, Salt Lake City 8. - 24.02.2002 Olümpia treeninguväljakute varemed Antiikolümpiamängud ehk olümpiamängud olid Vana-Kreeka religioossed pidustused Olümpias hiljemalt 776. aastast eKr kuni 393. aastani pKr, mille raames peeti ka spordivõistlusi. Mänge peeti Zeusi auks. Nendest inspireerituna on hakatud pidama kaasaegseid olümpiamänge. Olümpiamängud toimusid Vana-Kreekas Peloponnesose poolsaare läänerannikul asuva Olümpia pühas hiies Altises. Mängud said nime toimumispaiga järgi. Koos Eleusia müsteeriumidega olid olümpiamängud Vana-Kreeka tähtsaimad rituaalid. Nad olid tähtsaimad panhelleni mängudest (ülekreekalistest mängudest). Päritolu Tänaseni pole päris täpselt teada, millal Olümpias esimesed spordivõistlused toimusid. Igal juhul on teada, et olümpiamängude üle hakati arvet pidama aastast 776 eKr. Sellest aastast algas ka Vana-Kreeka ajaarvamine olümpiaadides nelja-
*Antiikolümpiamängud *Vaheolümpiamängud *Suveolümpiamängud *Naiste Olümpiamängud 1.1 Antiikolümpiamängud Antiikolümpiamängud ehk olümpiamängud olid Vana-Kreeka religioossed pidustused Olümpias hiljemalt 776. aastast eKr kuni 393. aastani pKr, mille raames peeti ka spordivõistlusi. Mänge peeti Zeusi auks. Nendest inspireerituna on hakatud pidama kaasaegseid olümpiamänge. Olümpiamängud toimusid Vana-Kreekas Peloponnesose poolsaare läänerannikul asuva Olümpia pühas hiies Altises. Mängud said nime toimumispaiga järgi. Koos Eleusia müsteeriumidega olid olümpiamängud Vana-Kreeka tähtsaimad rituaalid. Nad olid tähtsaimad panhelleni mängudest (ülekreekalistest mängudest). Ühe müüdi kohaselt oli mängude alusepanijaks Idaiose Herakles oma vendadega. Kuni täisikka jõudmiseni teenisid vennad truult peajumal Zeusi, siis aga lahkusid Kreeta saarelt, kus nad seni olid elanud, ja asusid elama Olümpiasse, kus nad
omastada. HING · Hing oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks. · Magamise ajal võis hong kehast ajutiselt lahkuda. · Surma puhul lahkus hing inimesest jäädavalt. · Mõnel pool valitses seisukoht, et surnud inimese hing võis siirduda putukatesse ja seepärat oli keelatud neid tappa. · Hing jätkab elu oma uues " kodus" hiies või kalmistu. · Usk hauatagusesse eluu oli tähtsal kohal. Surnute hinged jäid edaspidi mõjutama perekonna elu ja käeäiku. Hingede aeg-pidi olema vaikne aeg, ei tohtinud lärmitseda, see võis hinge pahandada. Suhtumine Loodusesse: inimesed pidasid end üheks osaks looduses ja arvasid kõigil ja kõigel on oma hing. Oli seisukoht et kuidas mina talle nõnda tema mulle. Loodusobjektidesse suhtuti sõbralikult ja heatahtlikult. Kogu loodust peeti omataoliseks ja
Seal esinesid ka kirjanikud, luuletajad ja kõnemehed, seal peeti läbirääkimisi, sõlmiti riiklikke ja kaubanduslikke lepinguid ning vahetati uudiseid. Kreeka polised püüdsid üksteist üle trumbata, et Olümpiat võimalikult kaunilt välja ehitada. Kuna mängudele saabujaid peeti peajumal Zeusi külalisteks ja tema kaitse all olevateks, siis korraldati mängude eel ja ajal Zeusile pühendatud pidulikke jumalateenistusi ning ohverdamisi. Olümpia keskuses (Zeusi hiies) paiknes Zeusi altar. Kõige suurem ehitis Olümpias oli Zeusi tempel (69 m pikk, 28 m lai ja 21 m kõrge), mis oli igast küljest übritsetud dooria stiilis sammastega ja arvukate skulptuuridega kaunistatud. Templis asus üks antiikaja seitsmest maailmaimest skulptor Pheidiase loodud 12 m kõrgune kuju, mis kujutas troonil istuvat ja õlipuuokstest pärjaga kroonitud Zeusi. Skulptuur oli valmistatud puust ning kaetud elevandiluust ja kullast plaatidega. Kuju katmiseks
11.Põgeneti metsa tagasi. Leib ununes Leemeti kätte metsa joostes. Prooviti leiba, seda keelatut ja mahatembeltatud vilja. Hiie proovis ka leiba pika noolimise peale ja hakkas oksele. Peres tekkis Leemetil leiva söömisest tüli ja Leemetit valvas süütunne. 12.Hiie oli ööläbi oksendanud, Pärtlile ei teinud leib aga midagi. Suur täi oli ikka alles aga targemaks muutunud. Hiie hoidis täid, mis sai seinale suurelt ja punaselt joonistatud. Hiies ohverdati rebaseid, et uurida välja, mis haldjatel on mõttes. Parim sõber Pärtel teatas, et kolib vanematega külla. 13.Mitte ainult Pärtel ei läinud vaid ka paljud. Onu Vootele julgustas Leemetit, et küll nad seal metsas veel kaua elavad. Tambet püüdis endiselt vabakslastud hunte. Hiiet ei lubatud enam välja. Üle pika aja nägi Leemet Pärtlit. Pärtel polnud enam endine, tema vaated olid muutunud. Pärtlist sai Peetrus. Seekord magas ta rästikuurus. 14
- koju tormates tahtis Leemet emale külast rääkida, aga kedagi peale onu polnud kodus, jutustas siis onule, rääkis rehast, mispeale onu seletas, et neil seda vaja pole, seda vajatakse heina tegemiseks, aga nende loomad hangivad ise süüa, külaloomad kardavad külma ja neid metsa lastes, ei saaks inimesed neid enam kätte, kuna ei tunta ussisõnu - ka voki laitis onu maha, öeldes, et nende nahad on kordi soojemad ja mugavamad, Jeesuse kohta ütles, et ühed usuvad haldjaid ja käivad hiies nagu nemad, teised aga Jeesust ja käivad kirikus, mis on lihtsalt moeasjaks - Leemet oli pettunud, et onu asjadest nii ei vaimustu nagu tema ja kõik maha teeb, onu pidas külarahvast hulludeks, kuna neil on palju riistapuid ja seda ainult seetõttu, et ei osata ussisõnu, mispeale Leemet teatas, et temagi ei oska, kuid onu kinnitas, et ta hakkab neid kohe õppima ja on saanud selleks piisavalt vanaks, Vootele pidi olema tema õpetajaks 4.
järjekindlalt harjutanud, korraldati katsed. Need, kelle ettevalmistust ei peetud küllaldaseks, kõrvaldati. Ülejäänuid treenisid mängude kohtunikud ise veel kuu aega. Naised ei tohtinud olümpiamängudest osa võtta, neil oli surmanhutluse ähvardusel keelatud isegi võistlusi vaadata. Ainsa erandina võis mängudel viibida kreeka viljakusjumalanna Demeteri naispreester. Olümpiamänge korraldati Peloponnesosel Elises asuvas endises kultusekohas Olümpias. Olümpia keskuses, Zeusi hiies Altises, paiknesid peajumal Zeusi altar, taevajumalanna Hera, Zeusi jt. Jumalate templid ning Kreeka linnriikide varakambrid. Võistlejate käsutuses olid lähedal asuv staadion (212 või 213x29m) ja hipodroom (730x336m), mille tribüünid mahutasid umbes 45 000 pealtvaatajat. Sealsamas oli ka nn. Gümnaasium, väljak, kus paiknesid mitmesuguste harjutussaalidega võimla, hügieenitoad, saunad, puhkeruum ning sportlaste ja kõrgete külaliste eluruumid. Olümpia
tõpral (loomal) on toss". · Surma korral arvati, et: - hing lahkub kehast (suremine = hingusele minek; hinge heitma, tossu välja laskma; suure väega inimese surma korral (N:nõia) tekib suur tuulehoog (hingetuul). - surnu hing siirdub putukaisse (=siirdhing)- N: hingeloomad- ämblikud ja sipelgad või jätkab surnu hing elu uues kodus- hauas, hiies ,kalmistus (Hiis / hiiela = surnute kodu; paralleelnimetusena on kasutatud ka manala ja toonela). · Usuti hauatagusesse ellu; seda tõendavad ka: - matusekombed- hauapanused (toit, rõivad, raha, relvad jne). - kartus surnute hingede ees ja lootus häda korral neilt abi saada tõi kaasa hingede eest hoolitsemise (matusesööming kohaga surnu hingele; setudel haudadel söömine / joomine).
katsed. Need kelle ettevalmistusi ei peetud küllaldaseks, kõrvaldati. Ülejäänuid treenisid mängude kohtunikud ise veel kuu aega. Naised ei tohtinud olümpiamängudest osa võtta, neil oli surmanuhtluse ähvardusel keelatud isegi võistlusi vaadata. Ainsa erandina võis mängudel viibida Kreeka viljakusjumalanna Demerti naispreester. Olümpiamänge korraldati Peloponnesosel Elises endises asuvas kultusekoha Olümpias. Olümpia keskuses, Zeusi hiies Altises, paiknesid peajumal Hera, Zeus jt. jumalate templid (Zeusi tempel ahitati 5. saj. e.m.a., oli antiikolümpiamängude tseremooniakoht) ning Kreeka linnriikide varakambrid. Võistlejate käsutuses olid lähedal asuv staadion (212 või 213X336m) ja hipodroom (730X336 m), mille tribüünid mahutasid umbes 45 000 pealtvaatajat. Sealsamas oli ka nn. gümnaasium, väljak, kus paiknesid mitmesuguste harjutussaalidega võimla, hügieenitoad, saunad puhkeruum ning
- Targad e nõiad erilise väega ravitsejad (tundsid ravimtaimi, ennustasid - Elusolenditel enam väge peas, südames, küüntes, juustes, veres, karvades, hammastes (surmatu vanelasel raiuti pea maha või rebiti süda välja, et tema väge hävitada) Hing - Isikupära kandja, oluline keha elus hoidmiseks - Magamisel lahkus hing kehast ajutiselt, surma korral jäädavalt - Arvati et hing läheb putukatesse, jätkab elu hiies või kalmistul - Usk hauatagusesse ellu matmiskombestik (mälestussöömingud haual, hauapanused jms) - Hingede aeg (kaeti hingedele laud, saun, vaikne aeg) Suhtumine loodusesse - Elu seotud loodusega peeti end osaks loodusest (kõigil elusolenditel hing elusa ja eluta looduse hingestamine e animism) - Nagu mina talle nii tema mulle ei peetud end looduse valitsejaks Vaimud, haldjad, jumalad - Kaitsesid loodust (metsaisad, -emad, põllu-, veevaimud, haldjad jne)
(Olümpiamängud 1980: 7) On teada ainult üks juhtum, kus selle reegli vastu eksiti. Üks Kallipateira-nimeline naine tahtis kindlasti näha oma poega Peisistratost võistlemas poiste rusikavõistlusel ning riietas end meheks. Kui poiss võitis, reetis ema end oma rõõmukisaga. Talle anti armu.( internet - wikipedia) Olümpiamänge korraldati Peloponnesosel Elises asuvas endises kultusekohas Olümpias. Olümpia keskuses, Zeusi hiies Altises, paiknesid peajumal Zeusi altar, taevajumalanna Hera, Zeusi jt jumalate templid (Zeusi tempel ehitati 5. saj eKr, oli antiikolümpiamängude tseremooniakoht) ning Kreeka linnriikide varakambrid. Võistlejate käsutuses olid lähedal asuv staadion (212 või 213 x 29 m) ja hipodroom (730 x 336 m), mille tribüünid mahutasid umbes 45000 pealtvaatajat. Sealsamas oli ka nn. gümnaasium, väljak, kus paiknesid mitmesuguste
teda nimepidi. Praeguselgi ajal nimetatakse, kujutletakse surma vahel vikatimehena, kellel on olnud ka nimed: Liiva Annus, Mulla Madis, Kalmu Kaarel, Toone Toomas, Kabeli Andrus. Setud võrdlevad tänini surma metsavahi ja puuraiujaga. Elu pärast surma Meil on üsna arenemata kujutelmad mingist surnuteriigist või teisest ilmast, ammugi ei saa rääkida paradiisist ja põrgust. Puudub ka surnuteilma valitsev jumalus. Surnu on jätkanud oma elu lihtsalt uues kodus hauas, hiies, kalmistul, seal kuhu ta maeti või kus ta hukkus, kuhu ta laip jäi. Hiiepuud, hiiekivid ja hiieallikad on kohad, mis surnutega seotud, milledesse siirduvad surnute hinged ja mis saavad seega erilist jõudu. Hiiepuud on lihtsalt matusepaiga hingepuud, hiiekivid on kalmekivid, vared, mille alla on surnud maetud, hiieallikad on varustatud surnute jõuga. Sugulussuhted seovad surnut elavatega, kes hoolitsevad, et tema elu võiks normaalselt jätkuda
annaabi.ee 
