Eesti rahvausundi maailmavaade (1)

Oskar Loorits
Eesti rahvausundi maailmavaade
Konspekt Raivo Kaer , TLÜ 2009
1. Elujõud. Kujutletakse kehas liikuvat ja toimivat konkreetset olendit elujõudu. Juba uurali-ajastu käsitlus, u 4000e.Kr - vägi, vaim, inimese teine “mina”. Inimese teisik saadab teda varju kujul. Volgaajast põrineb mõiste hing - hingamise-kujutelm. Kõik elab, kõik on hingestatud. Hingejõud võib kanduda ühest kehast teise, ühelt kehalt teisele. Eriliste võimetega on nõid, teadja, tundja . Maaigilised taigud, nõidumise tembud on toodud enamasti meile saksa kultuurikandjate ja katoliku kiriku poolt.
2. Keha ja elundid . Elundihingeks on peetud südant, pead, aju, üdi jne. Mida suurem kellegi olendi suguelund , seda suurem at hingejõud. Südame söömisega kujutleti omandatavat selle hingejõud. Kuupuhastus ja järelsünnitus on sidemed ema ja lapse hingede vahel, olulisel kohal. Sugutamise all peetakse silmas hingejõu edasiandmist. Väljaheidete puhul on oluline olnud selle suund jms, et need ei satuks kellegi halva mõjusfääri. Loomade ja olendite vere joomine toimus ka hingejõu omandamise eesmärgil. Ohverdamisel lastud verega loovutati tema hing, seega võis liha ise ära süüa. Sülg on elujõu asupaik , tööle asudes süljatakse pihku, et siirdada jõud kätesse; sama lugu higiga. Küünte ja hammaste sattumine vaenulike jõudude kätte seab omaniku hädaohtu. Samuti oli usk habemesse ja juustesse, elundihingeks peeti. Silma kaudu pääseb hing likuta ümbritsevasse maailma pilguna. Suu samuti sisse- ja valjaminekul hingega seotud.
3. Laip . Surnud suunduvad teiste, vb kurjade meelte valla, seepärast on loodud erinevaid tõrjendusi surma puhul, surma kardeti. Inimene on elanud seni, kuni säilib midagi temast, nt luud vms. Laiba jõud kandub ka temaga kokkupuutunud esemeisse ja mulda. Laibad elavad edasi, luud hoigavad. Ürginimlik on olnud laiba elusõilitamisinstinkt. Põletamisega puhastati laip kurjusest ja nõnda sälivat laip kauem. Laiba matmise koht on püha paik, tavaliselt hiis , kivivared. Kuni ulatub laiba lehk, sinnamaani ulatub ka toone jõud (mädaneva laiba lehk - toon).
4. Vari. Elujõu asupaigaks on vari. Varjupaik ehk pelgupika minek tähendas kellegi kaitse alla minemist, puutumatust. Varjupuud ehk varjusalud, tegelikult siis ka muistsed matusepaigad. Surnud hinged elavad edasi varjudena, kes on lahkunud laibast. Sellest tulevad ka mummitelud, nägemuste nägemised surnud hingedest ehk varjudest. Nõrgad vaimult näevad kummitusi, sest ei suuda neid eemale tõrjuda. Vilbus oli haigust tekitav, paha. Lumb on võõra hingejõu kallaletung. Võõra hingejõu kätte sattumine järeldab peamiselt kas haigestumist või äraeksimist. Hing sisaldub vastupeegelduses, peeglist tulenev ennustamine pärineb juba saksast tulnus, peeglisse vaatamine viib hinge ära, samuti vette vaatamine jms, mis tekitab peegelpilti. Peeglist vastuvaatav on varihing, kuju, kujutis, millest tuleneb surnute kujude tegemine, et säilitada nende hinge. Kuju asendab kujuteldavat täielikult. Kõike, mida tehakse kujule , seda tehakse ka kujuteldavalle.
5. Hingus . Hinge õhus Katevatis elujõudu rakendati puhumisega. Hing tähendab ka inimest üldises plaanis. Tuulehooski nähakse hingede liikumist. Surija peeretus petab kuradit, kes arvab selle hinge olevat. Tuulispea on elava inimese hing, mida tehakse sellele tuulispelae, tehakse ka sellele inimesele.
6. Nimi. Nimi sisaldab midagi olendist endast, on selle hing. Needuse ja sajatuse mõjule tehti vastu abinõusid, nt visati tuld ja tuhka sellisele järele, kes käis sajatamas. Nime mainimist ei peetud heaks, see võis anda vastasele võimu temaga midagi teha. Kõnevõime iseenesest oli imetlusväärseks jõuks. Lapsi ristiti ümber, kui need olid rahutud , sest said vale nime. Väljakutse võib olla nii kasuks kui ka kahjuks. Nt kuradi väljakutsumise vältimiseks kasutati varjunimesid, smuti teistele olenditele, kellega ei tahetud tegemist teha, nt hunt.
7. Irdhing . Hing tahab ihust irduda selleks, et saada teateid muust maailmast, puutuda kokku teistega , nt “sina seisad ikka minu südames”. Nõia hinge lahkumine võis olla ka kasuks kellegi ravimisel vms. Peamiselt siskin meie usundeis on lahkuv hing halba tegemas, käib pinajaks, tuulispeaks, samuti vedajaks ja tulihännaks, isegi virmaliseks ja hundiks. Hing irdub ihust tulihännana, tulesädemena. Virmalised ja ka meteoriidid olid hingede rändamised.
8. Hingeloom. Naha või mõne kehaosa iseeneslik värisemine - hingeloom tegutseb, elulutikas. See tuleb tavaliselt nähtavale siis, kui inimene ise magab . Nagu elavate nii ka surnute hinged esinevad loomakestena. Hinge-liblikas. Hingeloomana esineb sageli puuk, keda kutleti kurjade inimeste või nõidadena, kes tahavad teha kahju. Kadakaga suitsetamise läbi saavat neist lahti, ka konnadest ja hiirtest ja hall kassidest jne.
9. Siirdhing. Hing võib mitte ainult irduda oma kehast, vaid ka siiduda teise kehasse. Suremisel, st hinge lõplikul irdumisel ronivad peast välja ka täid. Konn siirdhingena toob õnne, annab jõudu; irdhingena pahatahtlik ja toob kurja. Teatu putukaid, nt ämblik, mardikas jt peeti tulevikuennustajateks, headeks märkideks. Muttide, hiirte jt allaneelamine andvat jõudu, tugev arstimis- ja nõidumisvahend. Siirdehingeks peeti ka linde, peamiselt tooned, toonekurg . Siirdehing oli ussukultus, mis andvat erilist väge.
10. Suhtumine looduselle. Nagu mina - nii ka teised põhimõte. Kogu loodus elab. Loodustundesse suhtuti hardalt ja anduva austusega, kui omaväärislisse. Metsaisa ja -ema kasvatavad puid ja marju jne, ei olnud midagi ülevat, kõik oli ühtne ja omane kõigile. Vilja elujõudu kehastasid tulupoiss, setudel peko . Looduses võimukohad ( peenrad , vared, puud jne), sealt käidi jõudu ohvritega toomas. Enda läheduses hoiti erinevai jõudu omavaid taimi, esemeid jne.
11. Vaim. Kõkkuvõtlikult tõlgitseb mõiste vaim meil eeskätt hinge kõigis selle eri avaldumisvormides, on lihtsalt konkreetne hingejõud, mis elustab niihästi inimest kui ka muid looduskehasid (nt metsavaim jt). Sageli kasutatakse vaimu mõistet laiemana inimese tõlgenduses. Usundilooliselt on vaim ainult hing, kel puudub keha, kelle võrsumist arvatakse olevat surnute hingedest. Samuti eralduvad loodushinged oma kehast iseseisvateks vaimudeks, omandades muuseas just inimkuju , nt uppunust saab veevaim jne.
12. Kaitsevaim. Hinge vabanemisega kehast, nt muutudes metsavaimuks saab selle vaimu eesmärgiks kaitsta metsa, vaimust on saanud kaitsevaim. Need kaitsevaimud on otseselt seotud ilmastiku, taimekasvu jms, kes mõjutavad inimeste igapäevast elu - viljasaaki jne. Rahvakeeles on nimetatud kaitsevaimu jumalaks või haldjaks. Kaitsevaimu idee arenguga kasvas ka ohvrikultuse areng, ohverdati haldjatele. Olulisel kohal veekultus ja viljakultus - seati vihku vilja haldjaks, tehti metsikuid jne.Meie naabrite juures on hilisematel aegadel ka vaimud pärisnimestatud jumalateks muutunud. Setode Peko-püha.
13. Haigused ja surm. Algselt kujutati haigust ja surma võõrjõudude tungimisena inimesse, kusjuures haiguse ja surma vahel polnud mingit põhimõttelist laadi vahet, vaid ainult jaõukvantiumi vahe. Surnute hingede soov taas ellu pääseda ja seega sisenevad nõrgemate kehadesse, nt nõdrameelsuse vms ilmnemise kujul. Sellist arusaama kajastab painaja, tallaja jms mõisted. Luupainajad on elavate hingejõud, kes tulevad painama, nt kättemaksust vms põhjusel. Sellise uskumuse juures oli loomulik, et neid painajaid hakati kartma , mille tulemusena areneb nõidade ja nõiduse hirmuvalitsus . Eraldiseisvateks vaimseteks olenditeks muutusid katk ja külmatõbi ehk hall, kes tuleb külmalt maalt inimesi väristama. Katk sõidab aga inimesena ja liigub loomana või muu olendina ja puudutab surmalemääratuid kepiga. Iseseisev vaim on ka surm, kes kutsub nimepidi. Vikati- ja liivamehe nimetused. Surma nägemise motiiv viitab surma kui surnut ennast - hinge lahkumist kehast.
14. Elu pärast surma. Lahkunud lähevad surnuteriiki, kuhugi kaugele vee taha. Muinaseestlaste teadvuses surnu on jatkanud oma elu lihtsalt oma uues kodus, st hauas, hiies, kalmistul . Surnute hinged siirduvad kalmistu puisse, kividesse jms, kujunevad hiiepuud, millel erilised võimed. Mõiste manalane tähendab ilmselt maa-alust. Germaanlaste eeskujul on ka meil kujunenud riigi-idee; jumalateriik, hiiduderiik, surnuteriik jne, millest viimast nimetatakse ka toonela riigiks. Tooni mõistet võib käsitleda jällegi, kui surnu isikut. Surnu elu on samasugune kui maine, toimetused samasugused. Eesti algupärase surnuteusu kujutelmade ainsaks primaarseks lähtekohaks on surnu ise oma hinge, laiba ja asukohaga. Surnutes peituva jõu häsaohtlikkus kohustab elavaid hoolekandele surnu heaolu eest. Kujuneb surnutekultus, matussööming, surnute mälestamine hingedepäeval. Hingedeajal väärtustati hõimuhinge, see väljendab armastust omaste ja kodu vastu.
15. Mineviku õpetus tulevikule. Elu loomulik ja orgaaniline jatkumine hoolimata väliseist muutusist, olevase sõltuvus minevasest, veresugulase kõikehaarva ühtekuuluvustunne ja sellest väljavõrsunud harras esivanemate kultus - siin on muinaseestlaste elufilosoofia, teotsemiseetika ja konkreetsete vahekordade loomise baas. Selle harmoonilise mõtteviiisi ja elutunde degenereerumiseks võib nimetada kristlikke orjaaja sajandeid . Hingejõudu ammutage endile ja andke edasi teistelegi abiks ja koostööks, elamiseks ja loominguks.