Muinaseestlaste matmiskombed ja muinasusundi iseloomustus (0)

Muinaseestlaste matmiskombed ja muinasusundi iseloomustus
Matmiskombed
Matmispaigad on Eesti arvukaim muistiseliik. Kivikalmed, maahaudadega kalmistud ja kääpad moodustavad umbes poole meie arheoloogiamälestiste üldarvust.
Kalme ei ehitatud ainult siis, kui oli teatud surmajuhtum, vaid see rajati juba palju varem. Haudadesse maeti arvatavasti tähtsamaid isikuid (näiteks perepea), sest haudu pole leitud väga palju. Arvatakse, et enamikele sai osaks teistsugune saatus, näiteks riputati nad puude otsa või jäeti metsa maapinnale.
Neoliitikumist ehk nooremast kiviasjast on tõendeid, et surnute matmine toimus vahetult asulaisse. Selliseid matusepaiku on teada viiest tolleaegsest asulakohast: Narva-Riigiküla I ja ja III asulast, Valmast Võrtsjärve läänerannikul, Tamulast Võrus ja Naakamäelt Saaremaal.
Erilise tähtsusega oli koht, kuhu surnu laip või tuhk asetati – seda kohta nimetati pühaks paigaks ja seda ei tohtinud rikkuda ega reostada. Selliseks paigaks oli tavaliselt isoleeritud metsatukk, hiis või kivivared, kangrud. Rahva kiindumus oma pühadesse matmispaikadesse oli väga tugev ning ristikirikul kulus kaua aega selleks, et veenda inimesi surnuid surnuaedadesse matma .
Ajaliselt vanimad on kivikirstkalmed. Nende kiviringiga piiratud ja kividega täidetud keskosas paikneb enamasti põhja-lõuna suunaline, paeplaatidest või suurtest raudkividest kokku seatud kirst. Kivikirstkalmeid hakati ehitama ajaarvamise eelse viimase aastatuhande esimesel poolel.
Ajaarvamise vahetuse paiku kujunesid kivikirstkalmetest välja nn tarandkalmed. Need on sageli mitmesaja aasta vältel matmiseks kasutatud ühiskalmistud. Kirstude ja ringmüüri asemel tulevad kaevamisel mulla ja kivide alt nähtavale suurematest kividest laotud read või müürid, mis moodustavad ühe või mitu järjestikust kambrit-tarandit. Tarand tähistas tüüpilises tarandkalmes matuseala piiri. Kui tarandid on tavaliselt ehitatud pikisuunaga põhjast lõunasse, siis kalme tervikuna paikneb ida-lääne suunaliselt. Surnud maeti taranditesse ning kaeti mulla ja kividega. Looduses leiame tarandkalmed enamasti nelinurksete või piklike küngastena, millest müürikivid harva välja paistavad. Tavaliselt on kalmed rajatud kõrgematele kohtadele iidsete külade lähedusse. Alates 4.-5.sajandist loobuti tarandimüüride ehitamisest. Ometi maeti Eestis surnuid kuni 13.sajandini maapealsetesse kivikalmetesse. Enamasti on need suuremad või väiksemad, korrapäratult kividest ja mullast kuhjatud künkad .
Alates 2.sajandist hakati surnuid ka põletama. See toimus tavaliselt väljaspool kalmet oleval põletuskohal ning luud ja koos surnuga tules olnud esemed pandi kalmesse. Harva tuli ette ka surnu põletamine kalmel. Peale surnu hävitati tihti ka tema asjad- need murti katki või väänati kõveraks. Tuleriidalt kogutud jäänused loobiti enamasti kalmesse laiali.
Sageli maeti surnud eluasemete juurde või isegi nende sisse. Surnud sängitati madalatesse haudadesse selili väljasirutatud asendise, käed rinnal või külgedel. vahel riputati hauda punamulda-ookrit. Haudade põhja asetati kuuseoksei ja kasetohtu. Mõnikord asetati meeste ja naiste surnukehad hauda erisuunaliselt. Valmast ja Kõnnust on leitud paarishaud, kuhu koos maetud mees ja naine olid sängitatud vastupidises suunas.
Surnu maeti täies rõivastuses, mis oli veel kaunistatud luust , hammastest ja merevaigust ripatsitega. Amulettidena kasutati väikeste kiskjate lõualuusid.
Tõenäoliselt usuti hauatagusesse ellu ja pandi vajalikke tarbeesemeid selleks puhuks surnule kaasa. Üldiselt pandi kaasa ehteid , vahel ka tööriistu. Keskmisel rauaajal hakati kalmetesse ka hauapanusena relvi panema .
Matmisrituaali juures võis mõnes kohas omada tähtsust tuli. Näiteks on leitud lapse hauast kolju kohalt tulease. Töötlemata loomaluud haudades aga osutavad kaasapandud lihale. On leitud ka haudu, kus nägu on kaetud paksult sinise saviga ja silmadele on asetatud merevaigust kettad.
Muinaseestlaste teadvuses on surnu jätkanud oma elu oma uues kodus (s.t hauas, hiies, kalmistul).
Muinasusundid
Rahvausk kestis siin XIII sajandini, mil ristisõdalased selle vägivallaga maha surusid. Kuid sellele vaatamata pidas rahvas salaja oma muistset usku veel edasi. Eestlaste vana rahvausku ja usulisi tõekspidamisi siiski ei suudetud hävitada, mida tõendavad veel praegugi Eestis paljude endiste pühade kohtade nimetused nagu Pühajärv, Võhandu jõe ülemjooks kuni Vagula järveni – Püha jõgi , Saaremaal on Püha küla ja varem oli seal Püha kihelkond jne. Säilinud on paljud ohvrikivid, ohvriallikad, hiiekohad jm.
Hiis oli pühaks peetud metsatukk, kus käidi palvetamas ja ohverdamas. Hiied koosnesid lehtpuudest ja olid tavaliselt kogu külal ühised. Hiiekultust püüti hävitada paljude endiste hiite kohale ristiusu kirikute ehitamisega. Hiies kasvanud hingepuud (neid ehiti paelte, riiete, loomaluudega jm.) otsekui juhtisid mõtted hingede surematusele. Seepärast keelati pühapaiku rüvetada ja rikkuda (oksi murda, tallata jms.). Surnutele toodi siia sööke, jooke, rõivaid, ehteid, raha jne.
Ohverdamine toimus peamiselt hiites. O. Looritsa järgi oli ohverdaja puhtais valgeis rõivais, puhtas pühas paigas, puhta siira südamega. Lapseliku usalduse, andumuse ja ühtekuuluvustahtega esitas ta oma lihtsad palved, mis polnud mingid elutuks kivistunud sundvormelid, vaid elavast hingest tulevad, soovidele ja meeleoludele vastavalt varieeruvad elavad tundesõnad, tõelise ja sügava usulise elamuse tõlgendajad: “Madalad maajumalad, kõrged kodukuningad, nurmeisa-nurmeema, nurme kuldakuningad, tulge hoidma mu kodu, mu karja!” (Eesti rahva ajalugu I, 1932). Pühapaika hiide teatud tähtpäevadel koguneti kokku pidudeks. Ohvripidudel joodi õlut, mis tookord kandis nime “kahi”.
Kultusekivid ehk ohvrikivid olid uskumustega seotud kivirahnud/rändrahnud, mis kandsid sellele osutavat rahvapärast nime. Selle pinnal oli looduslikke või tehissüvendeid (lohke), kuhu pandi ande. Eestis on praegu registreeritud 1700 kultusekivi.
Kaitsevaimud ja haldjad. Muinasaja inimene ei osanud selgitada teda ümbritsevaid elu- ja loodusnähtusi, see tulenes piiratud teadmistest. Nad arvasid, et on nähtamatud ja iseseisvalt tegutsevad elujõud , läbi mille seletasid nad sündi, surma, haiguseid, und ja unenägusid. Vaim, üks vanimaid ja huvitavamaid mõisteid, tähendas tavaliselt hinge, mis elustas nii inimest kui ka muid looduskehasid (hing oli kõigel- päikesel, kividel , loomdel, lindudel, taimedel, veel, tuulel; kasutusel olid väljendid metsavaim, vetevaim jt.). Eesti rahvakeeles on kaitsevaimuna kasutusel nimetused jumal (tähendus pole selge) ja haldjas . Varem tähendas jumal vanadel eestlastel taevavaimu ja veelgi varem hingestatud taevast.(Loorits, 1932).
Mida tähtsamale kohale tõusis rahva elus põllutöö, seda enam hakati taotlema haldjate poolehoidu, kellest arvati olenevat viljasaak. Erilise koha omandasid viljahaldjas Peko , Lõuna-Eesti viljakushaldjas Tõnn, äikesevihmahaldjas Pikker või Kõu, majahaldjas Taara , taevahaldjas Jumal jt. Mida enam ihati õnnistust põllule ja karjale , seda hoolsamini teeniti haldjaid ja seda keerukamaks muutusid lõikuskombed. Viimaseist põllule jäänud kõrtest tehti lõikuse lõpul Peko vihk, mida hoolega ületalve hoiti . Sellega taheti otsekui alal hoida vilja sigivust ja elujõudu järgnevaks suveks. Haldjaile ohverdati põllupeenral või aianurgas ning metsas mättal või kivihunnikul. Allikate, jõgede ja järvede haldjaile heideti ohvriandidena vette sellised asjad, mis vett ei reosta (metallehted ja raha). Lõuna-Eestis öeldi kaitsevaimude kohta ürgsemaid nimesid , nagu metsaisa, metsaema, metsavana jt. Paiguti esines sama tähendusega ka vaim, näiteks metsavaim, vetevaim jt. (Eesti ajalugu I, 1935).
Taara esines ka kaitsevaimu või jumalana. Henrik mainib oma Liivimaa kroonikas Tarapita nimelist jumalat viiel korral. See on ainus mütoloogiline kuju, kellest ta pikemalt kõneleb ainujumalana. Tarapitat tundis Virumaa rahvas saarlaste suure jumalana. On teada ka, et eestlaste appihüüd oli: “Taara avita !”
Surnute hinged. Surm ei tähendanud muistsele eestlasele inimisiku lõppu. Arvati, et ka surnu hing vajab toitu, rõivaid ja tarberiistu nagu elavgi inimene. Seepärast pandi surnule hauda kaasa panustena esemeid (toit, tööriistad , ehted jm.).
Hingedeaeg on surnutele pühendatud aeg hilissügisel, kui puulehed hakkavad kolletuma, (looduse suremine ). Usuti, et surnute hinged külastavad sel ajal oma endist kodu ning püüti nendega olla heades suhetes (kaeti neile toidulaud , nendega kõneldi, viidi tare peale ande, köeti saun ). Hingedeajal elati vaikselt , hoiduti müra tekitavatest kodustest töödest, söödi tavanditoite, viideti aega jutuvestmise ja mõistatamisega.
Kasutatud kirjandus
Mägi, M. 2003. Eesti aastal 1200. Tallinn: Argo
Troska, G; Viires, A; Karu, E; Vahtre, L; Tõnurist, I. 2007. Eesti rahvakultuuri leksikon . Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
Piirimäe , H; Vahtre, S. 1983. Meie kaugem minevik. Tallinn: Valgus
URL= http://agrt.emu.ee/pdf/1999_4_kuum.pdf , 01. märts 2014.
Mandel , M. 1984. Minevikult tänapäevale. Tallinn: Eesti Raamat
Loorits, O. 1990. Eesti rahvausundi maailmavaade. Tallinn: Perioodika
Selirand, J; Tõnisson , E. 1974. Läbi aastatuhandete. Tallinn: Valgus
Selirand, J. 1967. Esivanemate kalmeküngastel. Tallinn: Eesti Raamat
Kriiska, A; Tvauri, A. 2002. Eesti muinasaeg . Tallinn: Avita