Oskar Loorits - Eesti rahvausundi maailmavaade (3)

Oskar Loorits „Eesti rahvausundi maailmavaade”

Elujõud

Muinaseestlastel oli animistlik ilmavaade ja elukäsitlus: igal pool, nii inimeses kui ka teda ümbritsevas looduses, on olemas elujõudu, ühelpool suuremal, teisel vähemal määral, ehk teiste sõnadega – kõik elab, kõik on hingestatud.
Inimeses asub ehk elab mingi iseseisev jõud, võim, vägi, mis teda juhib. Seda elujõud kujutatakse erilise olendina, kes liigub ja toimib kehas, avaldub mitmel eri kujul, irdub ka väljapoole keha, siirdub teistesse kehadesse. See elu-hingejõud on füüsilist laadi - seda võib omandada ja kaotada, kas täieliselt või osaliselt, seda võib hankida endale ja anda teistele, võib suurendada ja võib vähendada, süüa ise ja sööta teisele, siirda ühest kohast mehhaaniliselt teise, ühelt kehalt teisele jne. Ühel kehal võib olla enam hingejõudu kui teisel: täiskasvanuil enam kui lastel, meestel enam kui naistel. Erakordselt suure hingejõuga ja eriliselt arenenud võimetega on nõid (tundja, teadja), kes oskab kohelda teisi hingi ja hankida abi arstimiseks või kõiksugu muid tarvilikke teateid. Selleks on ta varustatud eriliste hingejõudu sisaldavate esemetega ja ta hing võib rännata ringi, keha lamades unes või “minestuses”.
Keha ja elundid
Teatavates kehaosades asub elujõud eriti tugeval määral, need on niinimetatud elundhinged.
Igivana näikse meil kujutelm, et elujõud ja hing kätkeb eriti suguelundis. Mida suurem kellegi olendi suguelund , seda suurem on ta hingejõud. Seepärast on tehtud krattidele ja igasugu viljakusnukkudele suuri suguelundeid ning sagedane on kujutlus mõnest metsavaimust, kelle “liige” või “riist” ulatub alla põlve.
Et südant kujutleti elundhingena, selle kohta on selge osutus “Henriku Liivimaa kroonikas” (XXVI – 6), kus kõneldakse, kuidas 29. jaan. 1223 Sakala mehed võtsid kinni taanlasest foogti Hebbi ja “kiskudes veel elusa Hebbi südame ihust välja ja küpsetades tulel, ja jaganud selle omavahel, sõid ära, et saada tugevaks kristlaste vastu.”
Ka kusi ja väljaheide näib olevat seotud neis peituva elujõu kujutelmaga, sest valiti kohta ja suunda kuhu need lasta, neid kasutati vahel ka arstimisvahenditena.
Verigi on elujõu kandjaks , millega seletub selliste loomade vere joomine, kelle elujõudu tahetakse saada (näit. karu). Kristlikust ajast on meil tuntud motiiv oma hinge müümisest kuradile kolme veretilga eest.
Ka sülg on elujõu (hingejõu) asupaik . Näiteks näkku sülgamine võib olla väga suur heategu, kui selle kaudu tahetakse teist oma hingejõuga aidata, võib olla aga väga kardetav, kui sellega tahetakse teist oma võimusesse võtta. Kallalekippuvale võõrale võidakse sülitada näkku, et tagasi tõrjuda võõrast elujõudu.
Nagu sülg nõnda ka higi sisaldab elujõudu ja on sellisena nõidumis- ja arstimisvahendiks, isegi riided, kuhu higi on imbunud, eriti näit. higilapp, millega pühitakse surnut .
Küüned ja hambadki olid elundhingedeks. Äralõigatud küünte ja väljakukkunud hammaste kaudu võib inimene langeda hädaohtu, kui need satuvad vaenulike jõudude võimusesse. Neid hoitakse hoolega alal ja võetakse haudagi kaasa.
Neis peituva elujõu pärast, kasvatati vanasti pikaks juuksed ja habe. Ja kui lõigati neid, siis koheldi karvu sama hoolega kui küüsi ja hambaid. Karvades kätkeva elujõu tõttu on nad tähtsaks nõidumisvahendiks – et teise hinge oma meelevalla alla saada, kisutakse sellelt karvu, lõigatakse juuksetutt jms. Või antakse teisele kas salaja või avalikult oma juukseid sisse süüa, et muuta enda hinge talle armsaks ja tarvilikuks.
Eriti hell elund on silm, kust hing pilguna pääseb liikuma kogu ümbritsevasse maailma, mille kaudu võib ka võõras elujõud pääseda pilguna sisse. Seepärast kardetakse kurjasilma, kaetamist. Võõra, kahtlase tegelase eest, seda enam kui ta on kõõrdsilm või tumedanahaline tumesilm, varjatakse oma nägu, püütakse varjata oma lapsi. Tähtis hingejõu välja- ja sissepääsutee on ka suu. Sellega seletuvad paljud suu ja silmade varjamise kombed ja sagedane mood neid katta rättidega. Sellepärast ka suudlemisel on algselt väga tähtis tähendus kahe hinge ühendajana ja liitjana. Sellepärast suudlemine pole algselt sugugi nii lubatud ja igapäevane asi. Suust lähtuval sõnalgi võis olla vägi, näiteks kardeti needmist.
Ka inimesest või loomast , linnust jt maa peal liikumisel maha jääv jälg on hingejõu jälg, mistõttu näiteks kellegi jälgedele suuandmine on tähendanud mõlema eriolendi hingejõu ühendamist.
Nagu inimese elujõud keskendub teatud elundeisse ja kehaosadesse, nii ka loomadel-lindudel sisaldavad eriti ohtrasti elujõudu näiteks kihvad, küüned, sarved , karvad, suled, nokad; elujõudu sisaldavad ka kivikillud, karbikesed jms. Kes selliseid asju endale saab, saab endale ka vastava olendi jõu. Seepärast hoiti enda ligiduses neid jõudu sisaldavaid esemeid. Eriti rohkesti olid nendega varustatud nõiad.
Laip
Surnu puhul – tema elujõud on temast lahkunud. Kuna keha külmub, kangestub, hakkab haisema ja mädanema, millest järeldub, et keha on vallutanud mingisugused võõrad jõud, muidugi siis tugevamad ja järelikult ka elavaile kardetavad jõud. Sellepärast laip on muutunud elavaile hirmutavaks ja hädaohtlikuks, kellest on hoitud eemale.
Ei usuta hinge igavest surematust või igavest elu, vaid niikaua , kuni säilib midagi konkreetset tema kehast, näit. luud , või kasvõi mingi mälestuski temast. Usutakse, et kuni püsib keha või selle üksikosad ja elundid, seni püsib ka nende hingejõud, kuigi alistunult kehasse tunginud võõrjõududele. Seepärast on laibal suur tähtsus nõidumisvahendina: elavad püüavad rakendada seal kätkevaid jõude oma huvides. Näit. kui surnuluuga hõõruda kätel kasvavat käsna, soolatüügast kaob see ära.
Laiba jõud kandub üle ka temaga kokkupuutunud esemeisse ja mulda. Näiteks matusepaigast leitud kirstu naeltest tehtud västraga saab palju kala.
Kui aga keegi jääb matmata, siis hakkavad tema luud oigama. Sellised luud tuleb korralikult maha matta, siis oigamine lakkab.
Laipade mumifitseerimist ei tunta, küll aga algselt põletatakse surnuid, et vabastada laip neist vaenulikest võõrjõududest, kes põhjustavad surma. Surnutepõlemise järel levib laibamatus. Erilise tähtsuse evib koht, kuhu laip või tuhk maetakse. Seda austatakse kui surnu uut asupaika, sellesse kohta kanduvad üle ka laibas kätkevad jõud, mispärast see koht võib olla kardetav või ka jõuduandev. Seda kohta ei tohi rikkuda ega reostada, see on püha paik. Selleks paigaks on olnud harilikult, kas omaette seisev metsatükk, hiis , kuskil mäekünkal, kus liivas ja kruusas laibad kõige paremini säilivad, või kivivared, kangrud. Arheoloogilised leiud näitavad, et vahel maeti ka elumaja alla.
Laiba väga tihe side oma matusepaigaga ilmneb juba sellestki, et keeleliselt surnu ja haua nimetused on alatasa segunenud: kalm -kalmuline, kääp-kääbas, tooni-toonela, manalane – manala, hiis (surnu) – hiiela.
Vari
Elujõud peitub ka varjus : võidab see või saab jõudu juurde, kes vastase oma varju alla saab. Seepärast tuleb hoiduda kuu või päikese poole vastasega heideldes. Varjates teist oma varjuga saadakse ta oma hingejõu võimusesse, vahel ka selleks, et kedagi hoopis kaitsta ja aidata.
Usuti ka, et surnute hinged võivad võtta varjude kuju. Nemadki võisid heita elavatele varju, tavaliselt põhjustas see haigestumist ja häda elavale. Surnute hinged kollitavad, ilmutavad, kummitavad ebamäärase varjuna tavaliselt oma laiba ligidal.
Usuti ka, et vaimud võtavad just nõrga vaimuga inimese kergemini oma mõju alla. Tugeva vaimuga inimesed aga ,nagu nõiad, suudavad neid tõrjuda ja koguni sõnakuulmisele alistada.
Mitte ainult surnute hinged vaid ka elavate hinged näiteks nõidade omad võisid varjuna ringi liikuda , et head või halba korda saata, enamasti tehes teisi haigeks või eksitades teelt ära.
Nähtud vaimu-varju kutsutakse vahel ka viirastuseks, vilbuseks, lummutajaks.
Oma pereliikme viirastuse nägemine tähendab tavaliselt tolle pereliikme surma. Heal juhul võib keegi näha oma tulevase mehe või naise varjukuju. Eriti hirmuäratav ja kindel surmaenne on, kui nähakse iseenda varjukuju.
Usutakse ka, et hing sisaldub vastupeegelduses. Peeglisse vaatamine võis kaasa tuua hinge kaotsimineku. Tänaseni on püsinud seepärast siin-seal komme katta surma puhul peeglid ja igasugu veenõud. Ka lapsi keelati vaadata vette ja kaevu kartuses, et koll ja mumm (surnunimetused) haaravad lapse hinge oma võimusesse, suretades lapse ihugi. Kui tuli fotograafia, siis paljud inimesed ei lasknud ennast pildistada, kartes samuti hinge ja elujõu kaotsiminekut.
Hingus
Sõna “hing” ise tõendab, et hinge olemust seostati õhu ja hingamisega.
Inimene, puhudes teise peale, läkitas sellega tema peale oma hingejõu. Tunti arste – “puhujaid”, kes oma hingejõu pealepuhumisega ravisid haigeid. Tänini puhutakse lapse haiget saanud valutavale kohale peale.
Sõna “hing” tähendab ka inimest üldse. Öeldakse näiteks – siin pole ühtegi hingelist.
Ka suremist nimetatakse “hinge heitmiseks” või “hingusele minekuks”, mis osutab kehast lahkuvale hingele surma hetkel. Hing lahkub just viimse hingetõmbusega.
Tuulehooski nähakse hingede liikumist.
Suure elujõuga inimese surma puhul tekib suur tuulehoog ehk hingetuul.
Nõia surma korral võib tekkida tuisk , torm, maru .
Harva kui tuulispasana liiguvad surnute hinged, tavaliselt liigub tuulispasana just elava inimese hing halbadel eesmärkidel. Et teda kahjutuks teha ehk takistada, siis visatakse tuulispaska mõne terariistaga, lüüakse jms.
Nimi
Olendi ja selle nime vahel on salapärane side, nimi sisaldab midagi olendist endast – tema hingejõust. Oma nime juures vandumine tähendas oma hinge äraandmist või sidumist teatud kohusega.
Juba olendi nime teadmises peitub lisajõudu andev vägi olendi vastu, sest sellega saadakse olendi hing paremini oma kontrolli alla. Ega asjata ei nimetatud suure hingejõuga varustatud nõida “teadja” ja “tundja”, et haigust jms enda kontrolli alla saada oli vaja teada saada võõra jõu nime.
Väljakutse, nime mainimine , võib olla kutsujale kasuks, kui ta saab nõnda võõra jõu oma võimusesse või endale kaitsjaks , väljakutse võib olla ka kahjuks, kui nimetatav tuleb ja teeb midagi paha. Väljakutse hirmuga seletub kuradi või hundi mainimise keeld. Selle vältimiseks kasutatakse igasugu varjunimesid – võsavillem jne. Varjunime mainimine ei kutsu olendit ennast kohale.
Irdhing
Hing võib irduda ihust. Selleks, et teateid saada muust maailmast ja puutuda kokku teistega. Hing lahkub ihust peamiselt pahatahtlikel eesmärkidel. Alatasa käiakse luupainajaks, et kiduma panna keegi inimene või tema loom, või käiakse tuulispasaks rikkumas teiste heina või vilja või hankimas endale teise vara, samuti käiakse tulihännaks, virmaliseks ja hundiks
Hing võib ihust irduda ka hingelooma kujul. Hingeloom tuleb ihust nähtavale tavaliselt ikka siis, kui inimene ise näib magavat. Magaja suust tuleb välja liblikas , mesilane, kärbes, parm, sitikas, ussike, hiireke, linnuke, puuk jne. Kui mõni aga selle keha, kui hing hingeloomana väljas on, ümber pöörab, siis on hingel raskusi sisse tagasi saamisega – ei leia väljumise kohta ülesse.
Ka surnute hinged võivad esineda hingelooma kujul.
Siirdhing
Hing võib ka siirduda teise kehasse, et sinna elama jäädagi. Surnuhing võib kehast lahkuda näiteks täi kujul, või saab temast mardikas (surnumatja-mardikas), konn. Siirdhing kujutelmaga seletub eriline austus ja hoolekanne teatud putukate ja muude loomade puhul: need sisaldavad surnute hingejõudu, mis võib mõjuda kasuks kui ka kahjuks, vastavalt sellele, kuidas loomi koheldakse. Hingeloomi näit. ämblikke, sipelgat, liblikat, mardikat ei tohi tappa, sest sellega tapetakse inimhingi. Mõnel puhul aga hoopiski just peabki neid söömiseks tappa, eriti teatud haiguste või häda puhul, sest sellega omandatakse nende hingejõudu. Täide, sitikate, kilkide, maokeste, konnade, hiirte , muttide, nahkhiirte söömine, vere joomine oli omal ajal seetõttu tõsiselt võetav arstimis- ja nõidumisvahend.
Siirdhingedeks on sagedasti ka linnud . Seepärast surnu nimetusega toon on seotud ka toonekure nimetus. Rändlindude lahkumine sügiseti juhib ka kujutelmale siirdhingede lennust kuhugi teise ilma.
Kõige elavam siirdhinge kujutelm on püsinud meil ussidekultuses. Mürgiseid usse on peetud kurjadeks hingedeks, mürgita usse on peetud aga majaussideks ehk koduussideks, kelles austatakse surnud pereisa , kes majarahvale õnne toob.
Suhtumine loodusesse
Mitte ainult surnud ei hingesta loodust, vaid loodust ennast kujutletakse hingestatuna. Ei tehtud vahet elava ja eluta looduse vahel. Isegi maa oli “emake maa”, mis sünnitas metsi ja marju. Nagu üksik puu oli hingestatud olend , nii ka mets tervikuna oli omaette elav olend eri hingega, mis kasvas ja õitses aga ka närbus, hirmutas, eksitas. Vesi andis joojale elujõudu, puhastas pesijat, võis ka uputada, haigeks teha, kusjuures iga veekogu kujutleti oma hingega. Kogu läbisaamine loodusega käis põhimõttel: nagu mina loodusele , nii loodus minule . Näiteks rikkus, reostas, hävitas inimene metsa, siis mets eksitas teda. Seepärast püütakse loodusega hästi läbi saada, austuse ja lugupidamisega , tuuakse loodusele näit. merele ohvreid ning loodusesse suhtutakse kui omaväärsesse. Samas leiti, et igal pool on seda hingejõudu eri määral ja mõõdul. Uks loom on hingejõu poolest teisest üle, üks veekogu on suurema hingejõuga kui teine, üks puu võib olla palju enam hingejõudu täis kui teine jne.
Vaim
Vaim tähendab sedasama, mis hingki, kõigis selle eri avaldumisvormides, mis elustab niihästi inimest kui ka muid looduskehasid (näit. eluvaim, surnu vaim, metsavaim jne).
Vaim ei tähenda mitte ainult kehaga seotud hinge, mitte ka ainult ird- ega siirdhinge, vaid hoopis olendit, kes koosneb ainult hingest, kel polegi keha.
Nii nagu hingede puhulgi – vaime näevad need, kellel on nõrk hingejõud (lapsed), või need, kellel on väga tugev hingejõud (nõiad). Vaimude nägemise võime on ka mitmel loomal – kukel, kassil.
Enamasti vaimud on tekkinud surnute hingedest. Surnu vaim võib kõikjal liikuda ja tegutseda, enamasti küll oma matuse- või hukkumiskohal, võib oma hingejõuga mõjutada nii inimest kui loodust.
Siiski mitte alati ei ole vaim tekkinud surnu hingest, vaimuks saavad ka loodusehinged, näit. metsahing võib võtta metsavaimu kuju. Loodushing iseseisva vaimuna omandab just inimkuju - näit. metsavaimu nähakse sammaldunud habeme ja rohelise mantlis vanamehena, veevaim paistab pikajuukselise naisena jne.
Kaitsevaim
Loodushingedest saavad vaimud ja vastavalt nende elutsemiskohtadele saavad neist nende kohtade hoolde- ja kaitsevaimud. Metsavaim kaitseb metsa, vetevaim veekogu, taevavaim on taeva päralt jne. Nii hakkab inimene kõikjal enda ümber nägema ja oletama vaime, kes tõusevad inimesest kõrgemale astmele, kellest oleneb inimese heaolu ja saatus. Kaitsevaime on kutsutud ka haldjateks ja jumalateks. Usk kaitsevaimudesse –haldjatesse - jumalustesse toob kaasa ka ohvrikultuse. Toodi ohvreid küll merre, küll jõgedesse ja järvedesse, küll põldudel viljahaldjale.
Loodushaldjatest kerkib eriti esile pikse roll, kellele ohverdatakse näiteks põua puhul härg. Pikset kujutletakse vanamehena, kes ammukaarega puistab piksenooli. Henriku Liivimaa kroonikas (xxx –4) on juttu , et saarlased 2. veebr. 1227 toimunud lahingu ajal “karjuvad, rõõmustades oma Tarapitha üle.” See osutab skandinaavlaste Thori tundmist nimepidi, kuigi vist mitte ülijumalana, vaid lihtsalt pikse nimetusena.
Hinge irdumine ihust vaimuks ja vaimu kerkimine kaitsevaimuks, see on eesti usundilise arusaama arengutee.
Meilgi on püütud tänapäeval leida ja kasvõi kunstlikult luua selliseid muistsete eestlaste ülijumalusi kuid tegelikult meie tõelisele rahvusele näivad nad olevat ometi võõrad.
Haigused ja surm
Loomulikku-vanadussurma ei tuntud ja haigustki mõisteti teisiti kui tänapäeval. Algselt kujutleti haigust ja surma võõrjõudude tungimisena inimesse. Kui inimese oma jõud on tugevam kallaletungivast võõrjõust, siis ta saab sellest vabaks ja terveks, kui ei, siis vallutab, nõrgestab ja suretab võõrjõud inimese. Kallaletungivateks võõrjõuks võis olla – vaenlase relv , keha rebiv karu käpp, uputav vesi, nõelav uss, pikse löök jne. Haigeks teha ja suretada võivad ka teised inimesed, eelkõige nõiad, aga ka surnute hinged. Kui inimene muutub järsku hoopis teistsuguseks, satub marru, jääb segaseks, hajameelseks jms, siis ei arutatud vanasti mitte, mis temaga juhtunud on, vaid küsiti, kes nüüd siis temasse on tunginud.
Sellist arusaama haigusest kajastab ilmekalt usk luupainajasse: see on teise inimese, harilikult elava, harvemini surnu, sootuks harva koguni looma hingejõud, mis tuleb vaevama kas viha, kättemaksu, kadeduse või vastuarmu puudumise jms pärast magajat ennast või selle loomi.
Sellises õhkkonnas saab tähtsaks isik, kel on võimed ja vahendid arstida ja aidata, või ka haigeks teha ja suretada. Nõnda areneb nõidade tähtsuse tõus.
Aegamööda hakatakse mõningaid haigusi kujutlema eri olenditena, iseseisvate vaimudena. Näiteks katku kujutletakse haigusvaimuna, kes sõidab inimesena (tihti vanamoelises rõivastuses, kolmnurkne kübar peas) või liigub loomana (eriti kitsena, sadul seljas ), linnuna (kukena) või koguni mõne esemena (näit. lõngakerana) ja puudutab surmalemääratuid.
Surmgi võtab iseseisva vaimu näo. Surm tuleb inimese juurde, kõnetab teda nimepidi. Praeguselgi ajal nimetatakse, kujutletakse surma vahel vikatimehena, kellel on olnud ka nimed: Liiva Annus , Mulla Madis, Kalmu Kaarel, Toone Toomas, Kabeli Andrus. Setud võrdlevad tänini surma metsavahi ja puuraiujaga.
Elu pärast surma
Meil on üsna arenemata kujutelmad mingist surnuteriigist või teisest ilmast, ammugi ei saa rääkida paradiisist ja põrgust. Puudub ka surnuteilma valitsev jumalus . Surnu on jätkanud oma elu lihtsalt uues kodus – hauas, hiies, kalmistul, seal kuhu ta maeti või kus ta hukkus, kuhu ta laip jäi.
Hiiepuud, hiiekivid ja hiieallikad on kohad, mis surnutega seotud, milledesse siirduvad surnute hinged ja mis saavad seega erilist jõudu. Hiiepuud on lihtsalt matusepaiga hingepuud, hiiekivid on kalmekivid, vared , mille alla on surnud maetud , hiieallikad on varustatud surnute jõuga.
Sugulussuhted seovad surnut elavatega, kes hoolitsevad, et tema elu võiks normaalselt jätkuda. Talle on pandud kaasa toitu, rõivaid, esemeid, tarberiistu, raha, ehteid . Surnutega tuli hästi läbi saada, mitte neid pahandada, et vältida surnute jõu vaenulikkust ja saavutada nende poolt lisajõudu ja abi.
Aega mihklipäeva ja mardipäeva vahel (29.sept-10nov) (selles aja määratluses on kõikuvusi) kutsutakse hingedeajaks, mil liiklevad surnud ehk hinged. Eriti sellel ajal pidid elavad surnute heaolu peale mõtlema. Käidi nende haual mälestussöömaega pidamas; usuti ka, et hinged tulevad sel ajal koju omaste juurde. Neile hoiti uksi lahti, neid kutsuti nimepidi viisakalt ja saadeti austusega ära, neile kaeti parematest toitudest söögilaud, nendega vesteldi, paluti nendelt abi ja õnne, köeti neile saun jms.