MAASTIKUARHITEKTUUR JA PÄRANDKULTUUR (0)

8
Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledž maastikuarhitektuuri õppetool
Liina T.
MAASTIKUARHITEKTUUR JA PÄRANDKULTUUR
Arhiivinduse ja inveteerimise essee
Tartu – 2010
Sissejuhatus
Essees on uuritud ja vaadeldut maastikuarhitektuuri ja pärandkultuuri seoseid üksteisega. Kuidas üks on teist mõjutanud ja mõjutab.Uuritud on kuidas kaasaeg mõjutab minevikku . Samuti on kirjeldatud pärandkultuuride elemente põjalikumalt ning on toodud välja tänapäevani säilinuid. Essees on kirjutatud ka sellest, kuidas on pärandkultuuri üritatud hävitada.
Maastikuarhitektuur
Maastikuarhitektuur on kujunduseriala, mis pühenudb maastiku kujundamisele. Tänapäevane maastikuarhitektuuri mõiste pärineb umbes 19. saj. keskpaigast. Esialgu anti selle sõnaga edasi Itaalia maalikunstnike töödel nähtavat looduse ja hoonete terviklikku harmooniat. Esimese professionaalina kasutas maastikuarhitektuuri mõistet tänapäeva tähenduses Frederick Law Olmsted .
Maastikuarhitektuur hõlmab tänapäeval näiteks parkide kujundust, detail- ja üldplaneeringute koostamist, haljastamist, puude ja taimede hooldust avalikus linnaruumis, avalikude linnaruumide kujundamist, harvem eraaedade kujundamist.
Pärandkultuur
Pärandkultuuri alla kuulub kõik see, mis on kadumas . Pärandkultuur on väga lai mõiste ning neid asju, mis selle alla kuulub on üksjagu. Nendeks on näiteks: vanad ehitised, kooguga talu- ja karjamaakaevud, vanad lautrikohad, vesiveskid ja veskipaisud, puust kirikud, savitöngid ja lubjapõletuskohad, pärimustega seotud puud ja kivid , hiied , ohvrikivid, vanad kivisillad ja verstapostid, kiviaiad, tuuleveskid, parvetuskohad, söemiilimiskohad ja linaleod, tõrvaahjud, raua- ja ookrileiukohad, munakiviteed, katkukülade ja katkusurnuaedade asemed, vanad kohanimed ning veel loendamatud mälestised seovad eestlasi oma isamaaga.
Omaette kategooriaks pärandkultuuris on pärandmaastikud ja pärandkooslused – puisniidud ja – karjamaad , rannaniidud, luhaniidud – nende tähtsustamiseks ja taastamiseks on tänu entusiastidele ning riigi abile juba midagi tehtud, kuna need vajavad erilist hoolt ja järelvalvet.
Kuidas on maastikuarhitektuur ja pärandkultuur seotud?
Nad on omavahel seotud sedasi, et päris paljud esemed asuvad looduses, kas siis looduslikult või tehislikult. Looduslikult esinevad näiteks ohvrikivid, ohvriallikad, pühad puud ja lohukivid. Need on looduslikult tekkinud, kuid neile on inimeste poolt mingine tähendus omistatud. Näiteks vanasti taotleti hiies rituaalide ja ohvritalituste abil kõrgemate jõudude (vaimude, jumaluste ja esivanemate) soosingut.
Teisalt on pärandkultuur ja maastikuarhitektuur seotud sedasi, et inimesed on tehiselt tekitanud maastikule erinevaid asju, mis kuuluvad tänapäeval pärandkultuuri alla, nendeks on näiteks: vanad hooned, vesiveskid ja veskipaisud, puust kirikud, savitöngid ja lubjapõletuskohad.
Maastikuarhitekt ei saa neid esmeid looduses vältida, ta peab nendega tutvunud olema, kui ta soovib ümbreskonda kujundada. Pärandkultuuri esemed ja ka rajatised ning hooned on kaitse all, kuna neid on meil Eestis vähe alles ja nende eest tuleb hoolt kanda ja nende ülapidamine on tõenäoliselt väga kallis. Kõik see, mis kaasnedb pärandkultuuriga maastikul , mõjutab ka maastikuarhitekti tööd, et luua uus maastik , mis rahuldaks ka teisi inimesi ning ei rikuks ega ohustaks pärandkultuuri elemente.
Mõningaid pärandkultuuri elemente
Hiis
Pühaks peetav puudesalu, kus käidi palvetamas ja ohverdamas. Puude kultus ja pühad hiied olid omased paljudele rahvastele, eriti iseloomulikud olid aga Põhja – Eroopa metsavööndi põlisrahvastele – soomeugrilastele, baltidele ja germaanlastele. Eestlastel oli hiis algselt arvatavasti matusepaik, mida peeti pühaks ning mida keelati rüvetada ja rikkuda(tallata, oksi murda, puid raidud jms.). Hiis oli harilikult lehtpuusalu, mis asus küla lähedal kõrgemal künkal, lagedal tasandikul, mõne lohu või allika juures ja kus ohverdati surnud esivanematele (A. Viires, 2007).
Eesti põlis- ja hiiepuid

• Ilumäe hiiepärn
  
• Tülivere hiietamm
  
• Mäesuitsu ohvripärn
  
• Upsi tamm
  
• Pühajärve sõja tamm
  
• Tamme-Lauri tamm
  

Hiiekohti Eestis 21. saj.

• Pühajärv Otepää kihelkonnas
  
• Kaali järv Püha kihelkonnas
  
• Ebavere mägi
  
• Tammealuse hiis ehk Samma hiis Mahu ehk Viru- Nigula kihelkonnas
  
• Paluküla hiiemägi Rapla kihelkonnas Kehtna vallas
  
• Purtse hiiemägi Lüganuse vallas ja kihelkonnas
  
• Kunda hiiemägi
  
• Lehmja tammik  Jüri kihelkonnas
  
• Panga pank  Mustjala kihelkonnas
  
• Taevaskoda Võnnu kihelkonnas
  

Ohvriallikas
Pühaks peetav allikas, millesse ohverdati. Enamasti arvati ohvriallikatel veel olevat maagiline tervistav mõju. Allikate austamine oli tuntud laialdaselt Skandinaaviamaades ja germaani aladel Läänemere ääres, kus see tava ulatub kiviaega. Eestis on teada üle 400 ohvriallika, mis paiknevad hajali üle kogu maa. Vanimad kultusobjektid on ilmselt pühad allikad (neiston leitud 8. – 12. saj-sse kuuluvaid esemeid). Kõige enam on ravi-, tervise-, ja elluallikaid, mille veele omistati ravitoime kas kõikide või ainult mõnede, eriti silmahaiguste vastu. Viljakultusega olid seotud ilma ja viljakasvu mõjutavad ilma- ja uduallikad. Ohvriallika veega ravimisel ja puhastamisel, mida laialdaselt tehti veel 19. saj., üksikuis kohtades isegi 20. saj. algupoole, tuli ohverdada raha, ehteid , hõbevalget jm. (A. Viires, 2007).
Tänapäeval säilinude ohvriallikaid
Taevaskoda (Emaläte)
Kuijõe külas Läänemaal
Helme ohvriallikas
Koorküla ohvriallikas
Ohvrikivi
Ohverdamiseks või muudeks kultuslikeks toiminguteks kasutatav kivi. Ohvrikivi on ürgne, maailmas laialdaselt tuntud altar. Euroopas leidub ohvikive Kesk- ja Põhja-Euroopas. Need on enamasti ühe või mitme ümmarguse õõnestatud lohuga. Eestis on registreertitud umbes 400 kivi, mis rahvapärimuse järgi on seotud ohverdamiskombega või omavad maagilist tervendavat jõudu. Neist ainult osa on mõne suurema lohuga, paljud aga vaid looduslike süvenditega või ilma lohkudeta (A. Viires, 2007).
Tänapäeval säilinud ohvrikivid
„Hiie Jumal“ Pärnumaal
Tartus, Musumäe kõrval
Jaska külas, Suure-Jaani vallas
Oladu talu piires kaks ohvrikivi, Kuiaveres
Kalmed
Kalme on muistne maapealse ehitisega matmispaik (T.Erelt, 2006). Põllumajanduse tulekuga muutuvad ka matmisviisid . Pronksiajal, tuhatkond aastat enne meie ajaarvamist, hakatakse surnuid või nende maiselt „töödeldud“ jäänuseid matma maa peal asuvatesse kividest ehitatud iselaadsetesse matmishoonetesse. Neid niinimetatud kivikalmeid on üldiselt kahte tüüpi. Vanemad on kivikirstkalmed, mis kujutavad endast kividest ühte või mitut kirstu, mille ümber on laotud ringikujuliselt kive või kivide ringe . Selliste kalmete läbimõõt on tavaliselt alla 10 meetri ja kõrgus 0,5 kuni 1 meetrit. Tegemist on teadlikult planeeritud objektidega ning neid on Eestist leida juba sadu. Rauaajal tulevad kasutusele tarandkalmed, mis meenutavad kiviplaatidest maa peale ehitatud ristkülikukujulisi kaste. Sellistesse kalmudesse on surnuid või nende jäänuseid võimalik matta mitu korda. Tegemist on niisiis otsekui ühishaudadega, kuigi mitte kaasaegses mõttes. Vististi on ka neisse maetud ennekõike erilisemaid surnuid (M. Arukask , 2010).
Tänapäeval säilinud kivikalmed
Tammealuse
Jabara kalmed
Kunda Hiiemäel
Kuidas kaasaeg on mõjtanud minevikku?
Päris palju elemente pärandkultuurist on üritatud hävitada, sest kardetakse , et nad toovad halva õnne inimestele või muutuvad kuidagi moodi ohtlikeks. Näiteks kunagi toodi ohvriteks inimesi, sest usuti , et see aitab neid. Need kohad olid Eestlaste jaoks pühad kohad, kus käidi ohverdamas. Hävitamisega alustati tegelikult juba üsnagi varakult, kuskilt 12. saj. alguses. Ristiusustamisega hakati hiise hävitama, katoliku kirik üritas nende asemele oma riste ja kabeleid püstitada ning luteri kirik üritas hiikohtade ja puude pühaks pidamist täiselikult välja juurida.
Ka ohvrikive on üritatud hävitada ning ilmselt pole ka neid eriti palju alles, kuid ohvrikivide hävitamine on ilmselt keerulisem kui hiiete hävitamine. Ohvriallikate ära kaotamisest pole ma midagi kuulnud , aga pigem on nad oma tähtsus lihtsalt kaotanud. Kalmesi on risustatud, et saada kätte varandust, mida surnutele kaasa panti. Seega on säilinud vaid mõned üksikud pärandkultuuri elemendid ning paljudel neist on nüüd looduskaitse all. Paljusi pärandkultuuri elemente on hävitatud või rikutud arheoloogiliste kaevanduste käigus.
Kokkuvõtte
Kokkuvõtteks võin nii palju öelda, et pärandkultuuri elemendid on suuremal või vähemal määral säilinud ka tänapäeva üle terve Eesti. Kõige enam levinud olid Hiied, mis on ka tänapäeval kohati väga hästi säilinud ning nende mõte pole kadunud. Ka ohvrikive leidub laialdaselt üle terve Eesti ning nemadki on tänapäevani säilinud. Kõige vähem tuntud on ehk ohvriallikad, kuid nendesse usutakse ka tänapäeval. Ohvriteks ei ole tänapäeval loomad ega inimesed, aga pigem mingid ehted ja mündid. Tihtipeale usutaks, et mündid toovad õnne. Vähemal määral on säilinud Eestis ka kivikalmed, kuid nad pole enam sellises seisukorras nagu nad olid siis, kui neid ehitati ja sinna inimesi maeti. Kaasaeg on mõjutanud minevikku sedasi, et pärandkultuuri elemente on üritatud hävitada, sest näiteks ristiusk ei võinud selliseid traditsioone lubata, arvati, et ohverdamiskultus on ohtlik ja toob halba õnne. Päris palju on pärandkultuuri elemente hävitatud arheoloogiliste kaevanduste käigus.
Kasutatud materjalid
Eesti rahvakultuuri leksikon Ants Viires 2007 3. Täiendatud ja parandatud trükk
Eesti õigekeelsus sõnaraamat Tiiu Erelt 2006
http://maatundmine.einst.ee/kohad/tammealuse/32-kalmed-lohukivid/
8