Ajaloo varased ajastud, periodiseering (0)

I Kiviaeg II Pronksiaeg (1800-500 e.Kt) III Rauaaeg (500e.Kr-1200 p.Kr)

Vanem k.a e paleoliitikum

Vanem p.a

Eelrooma rauaaeg

Keskmine k.a e mesoliitikum (9000-5000 e.Kr)

Noorem p.a

Rooma r.a

Noorem k.a e neoliitikum

Viikingi r.a

Hilis r.a
(Need kõik kokku oli esiaeg e muinasaeg)
IV Keskaeg (12 saj-15-16 saj. vahetus)
V Uusaeg (16 saj-19 saj algus)
VI Lähiajalugu (20 saj)
(Need kokku = Ajalooline aeg).
Mesoliitikum
Vanim teadaolev asukoht on Pulli asula, kus elati u. 9000-5000e.Kr. Ajaliselt järgmine on Kunda Lammasmägi 8700-4950 e.Kr.
Isel. Jooned:

• Veekogude ääres
  
• Tööriistad-kivist, lust ja savist.
  
• Peamised elatusalad-kalapüük ja jaht.
  

Matmisviis :

• Maasse kaevatud hauad
  
• Maetud selili sirgasendis
  
• Osaliselt kividega aketud
  
• Üle puistatud ookri e punamulla kihiga
  
• Haudades on palju ripatseid pmst looma hammastest
  
• Kaasa pandud tööriistu.
  

Tööriistad:

• Valmistatud kivist lust ja sarvest ning ka puust.
  
• Tulekivi -kasutati lõikamistöödeks ja ka kvarstitükke.
  
• Kõõvitsad-terava servaga pikerguse või ümara kujuga tööriistad, kasutati loomnahkadelt rasvakihi kaapimiseks, luu- ja puitesemete pinna tasandamiseks jne.
  
• Uuritsad-esileulatuva tugeva nukiga-töödeldi ja tükeldati sarvi ning luid .
  
• Pistikteralised tööriistad-väikesed teravad kivilaastud, mis kinnitati spetsiaalse kitiga luueseme serva õõnestatud soone sisse.
  
• Tulekivist toksiti välja nooleotsi.
  
• Kivikirved-(kristalsetest kivimitest)-olid ebakorrapärased ja konarliste pindadega ning lihvitud vaid teraosalt. Neil polnud silmaaike ja varre külge kinnitati rihmade abil.
  
• Talb-väike kirves , varretati vahel isegi eriliste sarvest kivipeade abil.
  
• Ahing -luust, sarvest, hoolikalt lihvitud ühel küljel väljaulatuvate kidadega ahingutega püüti kala.
  
• Jäätuur-toruluudest valmistatud-, raiuti jäässe auke talvisel kalapüügil.
  

Asulate sarnase paiknemise, elatusalade ja leiumaterjalide põhjal liigitatakse nad Kunda kultuuri alla. (siia kuulub ka Läti ja Soome mesoliitiline asustus).

Neoliitikum

Algab keraamika kasutuselevõtuga.

Narva kultuur

Alates 5000 e:kr alas keraamika ilmumisega Eesti alale. Nime saanud rohkete asula kohtade järgi Narva jõe alamjooksul. Praegu teada ligikaudu 30 asulakohta, mis paiknevad rannikualadel . Nõud valmistati savikihtidest. Nõud kuivatati ja põletati maapinda süvendatud aukudes. Kasutati hoiu ja keedunõudena.

Kammkeraanika kultuur

Uus arheolloogiline kultuur Eestis alates 4000 eKr.

• Savinõude välispinda oli ilustatud lohukeste ja väiksematest täketest ridadega, mis meenutasid kammiga sarnase riistaga tehtut. (uute hõimude saabumine Eesti aladele )
  
• Töö-ja tarberiistade valmsitamisoskused olid arenenud. Tulekiviesemed polnud teritatud enam ühest servast, vaid töödeldud ühtlaselt üle pinna. Laiemalt levisid kristalsetest kivimitest tehtud kirved ja talvad.
  
• Matmiskombed-surnuid sängitati asula territooriumile, vahel isegi elamu põranda alla. Lahkunutele pandi kaasa noake, kõõvits ja ehted -luust kujukesi või merevaiku arvatavasti “ eluks teises ilmas”
  
• Levik-kõigis Läänemere idaranniku maades: Põhja-Soomest kuni Ida- Preisimaa ja Visla suudmeni, osaliselt ka meist ida poole jäävatele aladele. Eri piirkondade vahel olid tihedad sidemed.
  
• 
  

Nöörkeraamika kultuur

Vananenud nimetus on venekirveste kultuur.

• Eesti alal alates 3000eKr.
  
• Savinõudel nööri jäljendid
  
• Venet e paati meenutavad lihvitud kivikirved.
  
• Peamised tegevusalad loomaaksvatus ja maaviljelus .
  

Pronksiaeg (1800-500 eKr.)
Suuremad muutused:

• Väljendusid eriti Põhja ja Lääne-Eestis, kus inimesed hakkasid elama kindlustatud asulakohtades.
  
• Tekkis põlispõllundus, hakati rajama põllupeenardega süsteeme.
  
• Hakati rajama kivikirstkalmeid.
  
• Kasutusele tulid uued ehted ja savinõud.
  
• Kultuuri ilmus kõige rohkem skandinaaviamõjusid.
  

Asulad:
Enamik rahvast elas eraldi asuvates taludes keset põldu (hajaasustus). Hakati ehitama kivitarasid ja palkseinu õmber külade. Tuntumad kindlustatud asulad: Arva , Ridala , Kaali (asuvad Saaremaal), Iru, Narva joaoru. Honed on muldpõrandatega, ristkülikukujulised maasse süvendatud koldeasemetega. Kõigist asulatest on leitud pronksi valamis jälgi. Kasvatati otra, millest tehti putru, leiba ja õlut. Kodulommadest lambad , kitsed , sead ja veised . Väga levinudoli hülgepüük. Tegeleti nii merenduse kui põllundusega. Asulad olid pronksivalamise, kaubavahetuse ja võimu keskused. Ühiskonna korraldus oli hierarhiline .
Pealik/Kuningas
Pealiku lähikondsed, oskustöölised
Talupojad
Sõltlased (nt. Sõjavangid ja maata inimesed)
Põlluharimine:
Hakkas arenema söödi viljelus (kahe välja süsteem). Põldu hariti ilmselt konksadraga, mida Vedas härg. Kasutati ristkünnitehnikat.
Kalmed :
Maapealsed kivikalmed (kivi kirst kalmed-kkk). Rajati 1000-300 e.Kr, eeskuju võeti skandinaaviast. Palju inimesi maeti ka põletatult maahaudadesse vi jäeti lihtsalt põlenult maapinnale
Esemed:
Enamasti kivist, lust ja puust mitte prnksist. Levinud kirvetüüp-õõskirves. Tähtsaim relv oli oda, palju on ka lust nooleotsi. Ehteid kanti vähe. Levinud on sarvest nööbif, lust nõelad riiete kinnitamiseks. Üksikud kasutasid pronksist oimuehteid, kõrvarõngaid ja kaelavõrusid.
Savinõud:
On kahte tüüpi:

• Peenkeraamika -silutud pinnaga väikesed sööginõud. Peeneteralisest savist: ümara- või lameda põhjalised kausid ja potid , mille ülaosa oli kaunistatud nõela tprgete, sik-sakivõi lainelise joonega .
  
• Jämekeraamika-suured, paksuseinalised ämbrikujulised potid, kus savi on segatud kivipuruga. Pind on kriibitud või kaetud tekstiili vajutistega.
  

Skandinaavia mõju:
Eesti jaoks oli tähtsam keskus Lääne-Skandinaavia. Toimis ülemere kaubanduse areng ( hülgerasv ja loomanahad) võeti üle vanade germaanlaste laulusõnu ( rukis , sõel, rand , ani, leib, katel, rõngas, kallas).
Keskmine rauaaeg(450-800pKr)
Linnused:

• Mägilinnused-rajati üksikutele igast küljest looduslikult kaitstud künkastele. Tüüpiline mägilinnus on Otepääl /valiti madalast orust üleskerkiv ligi 30 meetri kõrgune kaheastmeline küngas). Linnus asus mäe lõunapoolsel kõrgemal osal ja madalamal astangul paiknes asula.
  
• Neemiklinnused-püstitati mäeseljaku neemikuna lõppevale otsale. Kahest küljest ja ühest otsast olid nad looduslikult hästi kaitstud. Teisele seljaku poolsele otsale rajati kunstlike vall. Pealt vaates meenutavad nad enamasti kumerate külgedega kolmnurki. Üks tuntuim Rõuge linnamägi.
  
• Kalevipoja sängi tüüpi-rajati voortele, tavaliselt nende kõrgemale keskosale, kuna külgedelt olid nad looduslikult hästi kaitstud, siis vallid ja kraavid tuli rajada vaid otstele. Levinud esmajones Põhja- Tartumaal . Üheks tuntumaks on Alatskivi Kalevipoja sang .
  
• Ringvall-Linnused- isel ümber kogu linnuseõue rajatud kõrge kunstlik vall. Kõige võimsamaid püstitati Saaremaal ja Lääne-Eestis, kus neid tuntakse rahvasuus maalinnadena. Nt: Valjala maalinn.
  

Suhted skandinaavlastega:
Viikingiajal suhted skandinaavlastega tihenesd. Eesti asus kaubateede läheduses. Samas on viikingid Eestis käinud, kuid rüüstamise eesmärgil, kuid edu ei saavutatud. Eestlased suutsid küllaltki tugevale vastasele vapralt vastu seista ja sooritasid vasturetgigi.
Suhted idaslaavlastega:
Nendega seostatakse Kagu-Eestis olevaid kääpaid. Vana-vene riigiga IX-X saj. olid suhted rahumeelsed. Eestlasi nim. Tšuudideks. X saj lõpul suhted halvenesid.. võimukad vene vürstid üritasid oma valdusi Eesti arvelt laiendada ja sundisid elanikke alistada. 1030. tegi Jaroslav Tark sõjakäigu eestlaste vastu, võitis neid a rajas Tartu kohale tugipunkti, mille nim, Jurjeviks.

Muinasaja lõpp

Rahvaarv vähemalt 150 000, keskmine eluiga ligikaudu 30 a. äärmiselt suur lastesuremus. Põhiline elatusala oli maaviljelus. Kasutati kolmevälja süsteemi. Keskmisele taluperele kuulus üks adramaa . Karja-, heina ja metsamaad olid küla ühisvaldus. Elati üheruumilses palkhoones. Nim regeelamu. Köeti korstnaga kerisahjuga. Valgust andis koldetuli, põletati pirde. Ka vilja kuivatati samas ruumis ja ka külma ilmaga toodi loomad sisse.
Käsitöö;
Riided, tööriistad, liiklusvahendid valmistati enamasti igas peres ise. Keerulisemaid metallitöis tegid sepead, kes kasutasid soomaagist saadud rauda. Kujunesid rauatootmiskeskused, kus sulatati Eesti varustamiseks 100 tonni rauda. Sepad spetsialiseerusid relvaseppadeks ja ehtemeistriteks.
Kaubandus:
Eestit läbisid viikingite kaubalaevad, mis viisid Novgorodi. Põhiline oli vahetuskaubandus. Siia toodi-hõbedat, pronksi, relvi ja luksuskaupu. Siit viidi-vilja, karusnahku ja elusloomi.
Eesti olilisemad kaubakeskused olid Tartu ja Tallinn, mis ei olnud veel linnaõigusega ja nim. Neid aolinnadeks. 1154 .a araabia päritolu Al-Idrisi kaardikogumik: Kohevan- Tallinn, Berne-jõgi- Pärnu jõgi.
Kaubandus õitses, millest annavad tunnistust ohtrad aardeleiud ( ehted, hõbemündid, relvad, kuldesemed?
Miks maasse midagi peideti?

• Sõja ohu korral
  
• Kindluse mõttes
  
• Ohverdused
  
• Usk, et omanik saab peidetud varandust ka pärast surma kasutada.
  

Kihistumine:
Ühiskond oli kihistunud e hierarhiline:
I suurmaaomanikud kelle hulgast valiti vanemad. Amet võis olla päritav, elasid linnustes.
II põhiosa rahvast olid vabad talupojad, kes maksid ülikutele andamit. Ohu korral said linnuses kaitset.
III maata talupojad, kes rentisid maad või olid sulased.
IV orjad , kes olid sõjavangid või võlgadesse jäänud talunikud.
Haldusjaotus:
Külad moodustasid kohelkonna, mis oli tähtsaim haldusüksus (13 saj u 45 kihelkonda). Kihelkonnad jagunesid mõnekümnest kuni sajast talust koosnevateks maksustusüksusteks- vakusteks. Kihelkondadest moodustusid maakonnad ( 8 Viru, Järva, Lääne, Harju, Ugandi, Sakala, Rävala). Elanikke kutsuti vastavalt maakonna nimele , kus nad elasid aga esines aka eestlaste üldnimetust. Maakondi juhtisid kihelkonna vanemad ühiselt, tähtsaim üritus oli iga-aastane nõupidamine Raikkülas.
Suhted naabritega:
Liivlaste, soomlaste ja kuralastega valdavalt rahumeelsed. Latkalite ja leedukatega tihti vastastikuseid rüüsteretki. 12 saj. käisid Eestlased rüüstamas ka Taanis ja Rootsis, kus hävitaid Sigtuna linna. Ida-Eestis tuli võidela slaavlaste sõjakäikude vastu, kuid vanavene rikk oli lagunenud ja väga suurt ohtu enam ei kujutanud.
Eestlaste väeüksus oli malev, mis koosnes ratsa-ja jalameestest. Relvadest olid tähtsad odad , kasutati ka sõjakirveid ja kaheteralisi mõõki. Kaitseks kasutati kilpe ja kiivreid.
Muinasusund :

VÄGI

• Muinasusu põhimõiste ja element oli vägi.
  
• Arvati, et inimesed ja üldse kõik elusolendid omavad peale füüsilise keha veel erilist väge või jõudu.
  
• Väge oli ka teatud objektides, paikades ja taevas, eriti selgelt ilmnes see äikeses, kuid seda oli ka sõnades.-nende abil sai loitsida, nõiduda ja haigusi ravida.
  
• Inimesed, kes oskasid nõiduda, loitsuda jne. Nim tarkadeks või nõidadeks-tundsid loodust ning oskasid selles olevaid jõude n-ö “ suunata”
  
• Targad omasid põlvest põlve pärandatud tarkusi, tundsid häst iravimtaimi, panid enam tähele elunähtusi ja võisid seetüttu vahel üsna täpselt ennustada.
  
• Loomadel ja inimestel oli kõige enam väge peas, südames, veres, küüntes, juustes, akrvades ja hammastes.
  
• Loomade väe omastamiseks või enda kaitseks kanti kaelas või rõivaste küljes kiskjate hambaid, kihve ja küüsi.
  
• Surmatud vaenlasel raiuti sageli pea otsast või rebiti süda rinnust , et tema vägi hävitada. Orjadel ajati pea paljaks, mis tähendass väe ära võtmist ja vastupanu murdmist. Noorukitel lõigati abiellumiseljuuksed ära, mille läbi ta pidi alistuma täielikult mehele.
  
• Võimalik, et teatud looma elundite ja vere söömise- joomise abil üritati neis peituvat suuremat vähe omastada.
  

HING

• Hing oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks.
  
• Magamise ajal võis hong kehast ajutiselt lahkuda.
  
• Surma puhul lahkus hing inimesest jäädavalt.
  
• Mõnel pool valitses seisukoht, et surnud inimese hing võis siirduda putukatesse ja seepärat oli keelatud neid tappa.
  
• Hing jätkab elu oma uues “ kodus” hiies või kalmistu .
  
• Usk hauatagusesse eluu oli tähtsal kohal.
  

Surnute hinged jäid edaspidi mõjutama perekonna elu ja käeäiku.
Hingede aeg-pidi olema vaikne aeg, ei tohtinud lärmitseda, see võis hinge pahandada.
Suhtumine Loodusesse:
inimesed pidasid end üheks osaks looduses ja arvasid kõigil ja kõigel on oma hing. Oli seisukoht et kuidas mina talle nõnda tema mulle. Loodusobjektidesse suhtuti sõbralikult ja heatahtlikult. Kogu loodust peeti omataoliseks ja austati selle samaväärsust.
Muinasjumalad:
Tõnn-koduhaljdas Pärnu-ja Viljandimaal .
Peko-setudel viljasalves-toodi välja vaid põllutöö ja karjaga setud tähtpäevadel-
-väe kõrgjumalaid.
Tarapita -saarlaste jumal, kes sündis Virumaal ja lendas siis saaremaale. / sõja ja palvehüüd “Taata avita”)
Ohvripaigad :
Pühad puud-tammed ja pärnad, hiiepuu alone oli püha pind, sinna ei viidud loomi, ei võetud oksi ega lehti, ei korjatud marju. Oksi ehiti paelte, lõngade ja riideribadega.
Ohvrikivid- pealispinnal olid kas looduslikud või inimese poolt õõnestaud 0,-1m läbimõõduga lohud.
Ohvriallikad- mitmesugused nim: pühad-, tervise-, elu-, ilma-, silma jt allikad.
Pühaks päevaks neljapäev. Ohverdati, piima, villa, vilja, liha, verd, ka loomi vahel isegi inimesi.
Ennustamine ka maagia .
Püüti ennustada eelseisa võjaretke tulemusi. Jumal valis ohvri looma järgi kui loom kukkus pahemale poole siis läks halvasti.
Maagia-põhines arusaamisel , et asjade, nähtuste vahel võivad olla omavahelised seosed, mida on võimalik mõjutada. Tähtsal kohal oli ka ravimaagia.-silmaallika vesi pidi parandama nägemise mõne teise oma nahahaigusi , kolmandast võetud kõrvasid. Allikaile tuli vee eest ka ohverdada. ( hõberaha, või hõbeehteid, vaesemal aitas vaid hõbevalge kaapimisest).