Eesti muinasusund (0)

Eestis loetakse muinasaja alguseks 9000 aastat eKr, kui Pärnu jõe lähistel Sindis leiti Pulli asulakoht . Üle 10000 aasta kestnud esiaja periood lõppeb eestlaste muistse vabadusvõitlusega aastail 1208-1227. Nagu ka muid valdkondi tunneme me eestlaste muinasusundit üsna halvasti, sest kirjalikes allikates on muinasusundi kohta äärmiselt vähe teavet. Ei saa rääkida ühtsest usundist, sest kombed ja usulised vaated muutusid esiaja vältel tihti.
Üheks eestlaste muinasusundi põhielemendiks on vägi. Vägi on elusolendites peituv maagiline jõud. Väge leidub ka mõnedes eluta nähtustes, nagu näiteks taevas ja sõnades. Vägi võib muutuda isikuliseks ja selle tugevus sõltub toimiva või selles osaleja tähtsusest. Väega on tihedalt seotud targad, kes oskasid sõna väega loitsida. Loodususundis arvati, et väge on kõige rohkem peas, juustes, hammastes, küüntes, südames. Selle tõttu kandsid paljud inimesed kaelas loomade kihvasid, et oma väge suurendada.
Teine eestlaste loodususundi alustala on hing. Hing on inimese keha elustaja (kehahing). Ta hoiab inimese isikupära. Hingel on võime kehast lahkuda ( vabahing ), see võib juhtuda magamise ajal või suremisel. Magamisel naaseb hing kehasse, kuid surma korral lahkub hing jäädavalt kas Manalasse või siirdub uude kehasse. Hingega on seotud hauatagune elu. Arvati, et surnute hinged lähevad Manalasse (Toonelasse), kust nad pimedal ajal tulevad välja koduseid külastama. Selleks puhuks pani pererahvas lauale parima toidu, küttis sauna ja jättis hingedele vihad. Hingede ajal (tänapäeval tähistatakse hingede päeva 2. novembril) ei tohtinud lärmi teha, see võis hingesid pahandada.
Maausundis oli oluline vaimude ja haldjatega heades suhetes olemine. Selle tagamiseks viidi läbi ohverdamisi. Andide toomiseks olid kindlad paigad – hiied. Hiis võis olla nii kivi, puu, allikas või mingi muu loodusobjekt . Hiiepuud olid enamasti tammed või pärnad. Hiies ei tohtinud puid raiuda, heina niita, metsaande korjata ega loomi karjatada. Mõnel pool arvati hiies elavat hiie noormeest või neitsit. Ohverdamine toimus tava kohaselt pühadel või hingede ajal, tavaliselt „pühal päeval“ neljapäeval. Hiite läheduses asus tavaliselt ohvrikivi ehk lohukivi – kivi, milles on looduslik või inimtekkeline lohk.
Muinasusundis esinevad kaks nähtust, millel usk põhineb. Need on animism ja esivanematekultus. Animism on uskumus, et eluta asjadel ja loodusnähtustel on hing. Esivanematekultus on usundiline nähtus, mis seisneb surnud esivanemate või nende hingede austamises ja palvlemises. Selle aluseks oli on usk, et inimese hing pärast surma jätkab hauataguses maailmas samasugust elu nagu maa peal. Eesti muinasusundis  usuti , et esivanemate hinged elavad väljaspool surnukeha ja esinevad putukaina ( liblikad , mardikad ), lindudena ( toonekurg ) või madudena. Sellepärast ei tohtinud neid elukaid tappa.
Kõikjal leidus haldjaid ja vaime, kes asustasid vett, maad ja metsa. Tähtsaimad neist olid naised ehk haldjad . Tuntuim jumal oli Tarapitha ehk Taara . Veel esinesid Peko , Uku ja Tõnn.
Niisiis , võib väita, et eestlaste muinasusund on eelkõige loodususund. Loodust austati, sellega seostati jumalaid, seda koheldi samaväärselt inimesega. Usuti hinge ja väge. Tähtis oli kõik, mida nimetatakse pühaks – kõik seletamatu ja müstiline.