OLÜMIPAMÄNGUD (0)

ÕLÜMIPAMÄNGUD
SISUKORD
Lisa 1 Olümpiarõngad
Lisa 2 Eesti medalitabel
ANTIIKOLÜMPIAMÄNGUD
Mitmesuguseid jõu- ja osavus võistlusi korraldati Vana- Kreekas juba enne olümpiamänge. Esimest korda peeti antiikolümpiamängud a. 776e.m.a. ja sellest ajast alates toimusid nad korrapäraselt. Olümpiamängud olid Vana- Kreekas ülemaailmsed pidustused, mida korraldati iga 4 aasta (1417 päeva) järel peajumala Zeusi auks. 4- aastane vahemik moodustas olümpiaadi. Mängude pidamiseks katkestati kuuks ajaks sõjategevus, olümpiamängud olid rahupeod. Ent ajaloolased väidavad, et võistlustel osutatud tugevuse, osavuse ja kiiruse järgi otsustati ühtlasi Kreeka riikide sõjalise tugevuse üle.
Olümpiamängudest tohtisid ainult osa võtta vabad Kreeklased , orje võistlema ei lubatud. Võistlustes osaleda soovijaile, kes olid 10-12 kuud järjekindlalt harjutanud, korraldati katsed. Need kelle ettevalmistusi ei peetud küllaldaseks, kõrvaldati. Ülejäänuid treenisid mängude kohtunikud ise veel kuu aega. Naised ei tohtinud olümpiamängudest osa võtta, neil oli surmanuhtluse ähvardusel keelatud isegi võistlusi vaadata. Ainsa erandina võis mängudel viibida Kreeka viljakusjumalanna Demerti naispreester.
Olümpiamänge korraldati Peloponnesosel Elises endises asuvas kultusekoha Olümpias. Olümpia keskuses , Zeusi hiies Altises, paiknesid peajumal Hera , Zeus jt.
jumalate templid (Zeusi tempel ahitati 5. saj. e.m.a., oli antiikolümpiamängude tseremooniakoht) ning Kreeka linnriikide varakambrid. Võistlejate käsutuses olid lähedal asuv staadion (212 või 213X336m) ja hipodroom (730X336 m), mille tribüünid mahutasid umbes 45 000 pealtvaatajat. Sealsamas oli ka nn. gümnaasium, väljak, kus paiknesid mitmesuguste harjutussaalidega võimla, hügieenitoad, saunad puhkeruum ning sportlaste ja kõrgete külaliste eluruumid. Olümpia tänavaid ehtisid võitjate auks püstitatud raidkujud , templeid olid ka kaunistatud kuulsaimad Kreeka kujurid. Olümpia oli ainult spordipidustuste koht, olümpiamängude vaheaegadel elasid preestrid, valvurid ja ehitusmeistrid.
Algul kestsid olümpiamängud ühe päeva, a.472 e.m.a. paiknesid 3-päevasteks ja hiljem 5- päevasteks. Kaua aega oli mängude kavas ainsa võistlusalana staadioni jooks ( 1 staadion = 192.27m; a. 724 e.m.a. pikendati jooksurada 2 staadioni), a. 720 (teistel andmetel a. 716 e.m.a.) võeti lisaks vastupidavusjooksu ( raja pikkus 8.10, 12 ja lõpuks 24 staadioni) ning a. 708 e.m.a. maadlus ja viievõistlus. Maadlus tuli võidu saavutamiseks vastane 3 korda seljata. Viievõistlus koosnes jooksust, kaugushüppest , odaviskest 8 mõne ajalooallika järgi võisteldi odaviske täpsuses), kettaheitest ja maadlusest. Hiljem võeti mängude kavva rusikavõistlus( 688 e.m.a.) võiduajamine hipodroomil (680 e.m.a.) ja kilbijooks ( 520 e.m.a.). Antiikaja atleet pidi olema mitmekülgselt arenenud: võistelda tuli kõigil mängude kavas olevail spordialadel. A. 632 e.m.a. hakati korraldama ka noorukite ( alla 20- aastaste ) võistlusi.
Esimesel mängude päeval toimusid ohverdamispidustused ning võistlejad ja kohtunikud andsid vande. Esinesid poeedid ja oraatorid, kes ülistasid mängeluuletustes ja kõnedes(444 e.m.a. sai kunstikonkurss olümpiamängude lahutamatuks osaks). Teisel päeval peeti noorukite jooksu- ja maadlusvõitlused ning rusikavõitlus, kolmandal võisteldi meeste jooksualadel (staadionijooksud), maadluses ning rusika- ja vabavõitluses. Neljandal päeval korraldati hipodroomil võiduajamine, peale selle olid kavas kilbijooks ja viievõistlus. Viimasel päeval autasustati võitjaid Zeusi templis õlipuuokstest pärjaga. Olümpiavõitjaid ülistati nagu rahvuskangelasi, kodukohas anti neile suuri eesõigusi. Esimene olümpiavõitja (776 e.m.a.) oli Elisest pärit kokk Koroibos. Antiikaja kuulsaimad olümpiavõitjad olid Philombrotos Spartast (võitis 676- 668 e.m.a.3 korda järgemööda viievõitluse), Chionid Spartast ( tuli 668- 656 e.m.a.7 korda staadionijooksus võitjaks), Hipposthenes Spartast (võitis 632- 608 e.m.a. 5 korral maadluses), tema poeg Hetoimokles (saavutas 604- 588 e.m.a. 5 korda olümpiavõidu maadluses), Milon Krotonist ( tuli a. 540 ja 532- 516 e.m.a. 6 korral esikohale maadluses), Astylos Krotonist (oli 488-476 e.m.a. 8 korda parim jooksuvõistluses) ja Leonidas Rhodoselt ( võitis 164- 152 e.m.a. 12 korral staadioni- ja kilbijooksu).
Antiikolümpiamängude hiigelaeg oli 6. ja 5. saj. e.m.a. Kreeklaste alistumisega roomlaste ülemvõimule kaasnes olümpiamängude kordkorraline langus. Kristlik kirik pidas mänge paganalikeks ja keiser Theodosius I keelas need a. 394 m.a.j. antiikolümpiamänge oli peetud 293. korral. Ajapikku hävis ka Olümpia (406. a. rüüstati templid, 426. a. andis keiser Theodosius II käsu need purustada).

• Olümpiahümn
  

Olümpiahümni mängitakse olümpiamängude ava- ja lõpp-pidustustel ning ROK-I istungijärkude avamisel. 1896. a. Ateenas peetud 1 nüüdisaegsete olümpiamängude puhuks komponeeris hümni Spyron Samaras, sõnad kirjutas Kostis Palamas. 1975. a. (teistel andmetel 1985) tunnistas ROK selle ametlikuks olümpiahümniks. Kuid mängude korraldajal on olnud õigus valida olümpiahümniks ka mingi muu juba olemasolev muusikateos või korraldada hümni saamiseks konkurss. Näiteks 1936. a. Berliini olümpiamängudeks ja 1964. a. Innsbrucki taliolümpiamängudeks valiti hümn Richard Straussi teoste hulgast.

• Olümpialipp, -sümbol, -deviis ja – embleem
  

Olümpialipp, -sümbol, -deviis ja –embleem on Rok-I ainuomand. Olümpialipp valmistati 1913. a. Priisis. Valgel põhjal on olümpiasümbol – 5 omavahel põimuvat rõngast (joonis 1). Orginaallipul on ka olümpiadeviis citius, altius, fortius.
Esimest korda heisati olümpialipp Pariisis 1914. a. olümpiamängude taasünni 20. aastapäeva tähistamise puhul. Olümpiamängudel lehvis lipp esimest korda 1920. a. Antverpenis, selle lipu kinkis ROK-ile 1920. a. Belgia olümpiakomitee.
Olümpiamängude avapidustustel annab eelmisi mänge korraldanud linna esindaja olümpialipu ROK-I presidendile , kes annab selle oma korda olümpiamänge korraldava linna linnapeale. Lipp lehvib kogu mängude aja peastaadionil kesksel kohal. Pärast olümpiamänge jääb lipp neljaks aastaks mänge korraldanud linna kätte hoiule.
Taliolümpiamängudel on oma lipp, selle kinkis ROK-le 1952. a. taliolümpiamänge korraldanud Norra pealinn Oslo.
Olümpiasümbol on 5 omavahel põimunud rõngast. Selle värvilise kujutise puhul on ülal ( vasakult) sinine, must ja punane, all kollane ja roheline rõngas; kollane rõngas ühendab sinist ja musta, roheline musta ja punast rõngast. Sümboli mõtte esitas 1913. . P. de Coubertine: 5 rõngast sümboliseerivad 5 maajagu ning nende sportlaste kohtumist olümpiamängude ausas ja sõbralikus võistluses; 6 värvusest (kaasa arvatud olümpialipu valge põhivärvus) on vähemalt üks kõigi maade rahvus-(riigi-) lipu värvusi. Olümpiadeviis citius, altius, fortius (kiiremini, kõrgemale, tugevamini) väljendab olümpialiikumise püüdlusi; deviisi autor on P. de Coubertini sõber, prantsuse pedagoog Didon.
Olümpiasümboli ja –deviisi kasutamine puhtärilistel eesmärkidel on olümpiaharta järgi rangelt keelatud. Et neid ei kuritarvitaks, selle järele peavad oma riigis valvama rahvuslikud olümpiakomiteed. Olümpiarõngad koos mingi eraldusmärgiga moodustavad olümpiaembleemi.
Igaks olümpiamänguks kavandatakse oma embleem: olümpiamänge korraldava linna sümbol, 5 olümpiarõngast, linna nimi ja mängude aasta.

• Olümpialinn
  

Olümpiaharta järgi antakse olümpiamängude korraldamise õigus linnale, mitte riigile. Selle õiguse saamiseks esitavad linnavõimud ROK-ile sooviavalduse, mille on kinnitanud asjaomase maa rahvuslik olümpiakomitee. Linna kandidatuuri peab toetama valitsus ja võtma endale vastutuse selle eest, et mängud toimuvad ROK-I reeglite kohaselt. Lisaks sooviavalduse esitamisele täidab linn mängude korraldamise praktilisi võimalusi käsitleval ankeedi . Linnade soovivaldused vaadatakse läbi 6 aastat enne mänge, valiku teeb ROK-I istungijärk hääletamisega. Olümpiamängude korraldamise õiguse võidab linn, mis saab ROK-I istungijärgust osavõtvate liikmete häälteenamuse. Kui ükski taotleja häälteenamus ei saa, jäetakse kõige vähem hääli saanud linn välja ja korraldatakse uus hääletamine.
ROK-I 79. istungijärgul (Prahas 1977)suurendati rahvuslike olümpiakomiteede isa ja vastutust olümpialinnade valikul . Istungijärgu otsuse kohaselt valib riigis olümpialinna kandidatuuri nüüd rahvuslik olümpiakomitee (ta määrab ka need linnas, kus peetakse eelvõistlused või ka mõne spordiala olümpiavõistlused) ning ROK valib olümpialinna rahvuslike olümpiakomiteede soovitusi . Kuigi olümpiamängude korraldamise õigus antakse linnale, jääb mängude üldine organiseerimine rahvusliku olümpiakomitee ülesande täitmiseks olümpiamängude organeerimise komitee.

• Olümpiaaküla
  

Olümpiaküla on olümpiamängudes osalejate elamisala. Seal paiknevad nii sportlaste kui ka ametiisikute eluhooned ( nais - ja meessportlaste majutusala on teineteisest rangelt eraldatud), teenindusasutused arstipunkt, puhke - ja lõbustuskohad. Olümpiaküla ehitatakse olümpiamängude puhuks, kuid arvestades, et seda on hiljem võimalik kasutada tavalise elamupiirkonnana. Esimene olümpiaküla rajati 1932. a. Los Angelese olümpiamängudeks.

• Olümpiatuli
  

Olümpiatuli süüdatakse päikesekiirtest. Seda tehakse olümpias, kus peeti antiikaja olümpiamängud. Sealt tuuakse tuli tõrviku või kaevurilambiga teatejooksu põhimõttel (kasutatakse ka transpordivahendeid) olümpiamängude avamise päevaks olümpialinna.
Esimest korda süüdati olümpiatuli 1928. a. Amsterdami olümpiamängudel, kuid pidulik tule süütamise kombetalitus Oümpias (esmakordselt 20. VII1936) ja tule toomine sealt olümpialinna mängude peastaadionile sai tavaks 1936. a. Talimängudel süüdati olümpiatuli esimest korda 1948.a.
Olümpiastaadionil süütab olümpiatule selle maa sportlane, kus mängud peetakse. Mõnikord o isiku valikul lähtud maa ajaloolisest seigast: näiteks süütas 1952.a. Oslos tule polaaruurija Fridjof Nanseni pojapoeg Egil Nansen, 1964. a. Tokios Yoshinori Sakai, kes on sündinud Hiroshimas aatomipommi plahvatamise päeval, 6. VIII 1945. Mexico olümpiamängudel (1968. a.) süütas tule esimest korda naissportlane.

• Olümpiatõotus
  

Olümpiatule süütamisele peastaadionil järgneb pidulik olümpiatõotuse andmine. Tõotuse annab selle riigi sportlane, kus mängud peetakse. Ta astub lippuri saatel tribüünide ette selleksmääratud kohale. Hoides vasaku käega lipust, tõstab ta parema käe ning annab kõigi eest järgmise vande:
“Ma tõotan kõigi sportlaste nimel, et neist olümpiamängudest osa võttes austame ja täidame reegleid, mille järgi peetakse ning võistleme tõeliselt sportlikus vaimus oma võistkonna auks ja spordi kuulsuseks.”
Olümpiatõotust annavad sportlased 1920. a-st alates, selle traditsiooni algatas P. de Coubertin .

• Autasud
  

Olümpiamängudel autasustatakse võitjaid kohe pärast mingi ala võistluste lõppu. Esimese kolmekohasaavutanud sportlased antakse vastavalt kuld -, hõbe- või pronksmedal ja diplom , 4.-6.kohale tulnuile ainult diplom. Medaleid annab võitjaile kätte ROK-I president ( või tema määratud ROK-I liige), keda saadab selle spordiala rahvusvahelises föderatsiooni president. Sportlased seisavad autasustamispjedestaalil (nägu kesktribüüni poole, esikoha võitja keskel kõrgeimal astmel), heisatakse nende maade riigilipud ja mängitakse esikohale tulnu auks tema kodumaa hümni.
Olümpiamedalite läbimõõt peab olema 60mm ja paksus 3mm. Kuldmedal on valmistatud hõbedast ning kullaga kaetud (kulda vähemalt 6g). kuld-, hõbe- ja pronksmedali kujundus on ühesugune. 1928. a-st on suveolümpiamedalid valmistatud Itaalia kunstniku Giuseppe Cassioli kavandi järgi. Olümpiamedali tagakülg on 1972. a-st olnud igal mängul isesugune. Taliolümpiamedalitel pole olnud ühtlast kujundust.
Kui kaks sportlast saavutavad võrdse parima tulemuse, siis antakse mõlemale kuldmedal ja hõbemedal jääb välja andmata (erandid 1912. a. teivashüppe ja 1948. a. võimlemisvõistluste võitjate autasustamisel). Samal põhimõttel autasustatakse 2. ja 3. koha jagajaid.
Enamik võistkondlike alade puhul antakse medal ja diplom kõigile esimesele kolmele kohale tulnud võistkondadele liikmeile ( ka neile, kes ei võistelnud finaalis ). Teatejooksudes ja –ujumises saavad medali ja diplomi üksnes need sportlased, kes on võistelnud finaalis, teistele võistkonnaliikmetele antakse ainult diplom; 1972. a. rakendati seda autasustamismoodust ka vehklemise võistkondlikel aladel.
Kõigile teistele olümpiamängudes osalenud sportlastele ning ametiisikutele ja ajakirjanikele antakse mälestusmedal. Sportlastele hinnaliste kingituste tegemist ei pea ROK õigeks.
ROK määrab autasusid ka olümpialiikumise edendamise eest. Üldised asutasud on Olümpiadiplomi edendamise eest. Olümpiakarikas Fearnley karikas , Mohammed Taheri trofee , Bonacossa trofee, Tokio linnade trofee, Olümpiatunnustusautasu ja Olümpiaorden.
Olümpiadiplom teenete eest asutati 1905. a. Brüsseli kongressil. Se antakse üksikisikuile (sealhulgas ROK-I auliikmeile),kes ei ole olümpialiikumisega otseselt seotud, kuid on oluliselt sporti soodustanud või olümpiaideid levitanud.
Olümpiakarika asutas P. de Coubertin 1906. a. See antakse organisatsioonile või assotsiatsioonile ning selle määramisel lähtutakse samadest tingimustest mis eelmise autasu puhul. Karikas on ROK-is alalisel hoiul, autasustatud saab pronksplaadi ja diplomi.
Fearnley karika asutas P. de Coubertin 1950.a. ROK-I liige Thomas Fearnley. See määratakse kas spordiklubile või kohalikule spordiorganisatsioonile eriliste teenete eest olümpialiikumise arendamises. Karikas on ROK-is alalisel hoiul, autasustatu saab karika vähendatud koopia ja diplomi.
Mohammed Taheri trofee asutas 1950. a. ROK-I liige Mohammed Taher. See antakse amatöörsportlasele (olenemata sellest, kas ta osaleb olümpiamängudes või ei), kelle sportlik tegevus kõige paremini väljendab olümpiavaimu. Trofee on ROK-is alalisel hoiul, autasustatu saab plaadi ja diplomi.
Ülalesitatud 4 autasu ei määra ühelegi ROK-I liikmele, rahvuslikule olümpiakomiteele või selle presidendile ega rahvusvahelisele või rahvuslikule spordiföderatsiooni, kel on ROK-I sidemeid .
Rahvuslikku olümpiakomiteed võidakse suurte teenete eest olümpialiikumise arendamises autasustada Bonacossa trofeega; selle asutas 1954.a. Itaalia Olümpiakomitee ja endise ROK-I liikme krahv Alberto Bonacossa perekond. Trofee on ROK-is alalisel hoiul, autasustatu saab selle koopia ja diplomi.
1964. a. asutas Jaapani pealinn Tokio linna trofee, et autasustada sportlasi või sportlaste rühma, kelle käitumine olümpiamängudel on erakordse heatahtlikkuse eeskuju. Trofee on ROK-is alalisel hoiul, autasustatu saab selle vähendatud koopia ja diplomi.
Olümpiatunnustustasu asustati 1972.a. A. Burndage’I ettepanekul, avalamaks tänu isikuile, kes on aastate kestel otsustanud märkimisväärseid teeneid rahvuslikule olümpiakomiteele.
1974. a. asutas ROK Olümpiaordeni. See antakse kuld-, hõbe- või pronksmedalina koos diplomiga isikuile, kelle tegevus on olümpiaideede järgimise eeskuju ja kel on silmapaistvaid saavutusi spordis või kes on andnud olulise panuse olümpialiikumise ja spordi arendamisse. Autasu ei määrata ROK-I tegevliikmeile.
Käesoleval ajal on ROK-I üldised autasud Olümpiakarikas ja Olümpiaorden, teiste autasude andmine on ROK-I 75. istungijärgu (1974) otsusega katkestatud.

• Mitteametlik punktiarvestus
  

Kuigi olümpiaharta rõhutab, et olümpiamängud on sportlastele, mitte riikide võistlused, on alates 1908. a-st peetud olümpiamängude võistlustulemuste kohta mitteametlikult riikidevahelist punktiarvestust. ROK ei ole seda heaks kiitnud, kuid üldsus otsustab punktiarvestusele siiski suurt tähelepanu ning otsustab selle järgi riigi sporditaseme üle.
Riikidevahelist punktiarvestust on peetud mitme süsteemi järgi. Algul võeti arvesse ainult 3 esimest kohta. Ühe süsteemi kohaselt andis kuldmedal3 punkti, hõbemedal 2 punkti ja pronksmedal 1 punkti, teise süsteemi järgi oli medalitele vastav punktide arv 5,3 ja 1. alates 1924. a. mängudest on arvestatud kuut esimest kohta ( võistkondlikel aladel võetakse arvesse ainult üks medal, ka siis, kui medal antakse igale võistkonnaliikmele). Ühe süsteemi järgi annab esikoht 7, teine 5, kolmas 4, neljas 3 ja viies 2 punkti ning kuues koht 1 punkt. Teise süsteemi järgi on punktide arv vastavalt 10, 5, 4, 3, 2 ja 1. rohkem on rakendatud esimest süsteemi. Kohtade jagamise puhul saab kumbki sportlane (võistkond) võrdse arvu punkte.
RAHVUSVAHELINE OLÜMPIAKOMITEE
Olümpiamängude elustaja P. de Coubertin pidas vajalikuks asutuse rajamist , mille peaülesanne oleks noorte hulgas olümpiaideid selgitada ja levitada. Tema mõte sai teoks alles palju aastaid hiljem 1949. a. võttis ROK vastu olümpiaakadeemia asutamise otsuse, kuid selle täitmiseni kulus veel 12 aastat. 1961. a. avati Olümpias Kreeka Olümpiakomitee juurde kuuluv Rahvusvaheline Olümpiaakadeemia, mis seadis endale üleandeks uurida spordi filosoofilisi, ajaloolisi, pedagoogilisi ja sotsiaalseid probleeme ning igati hoogustatud olümpialiikumist. Akadeemia tegevust juhib nõukogu (president, 3 asepresidenti ja 5 liiget), mille Kreeka Olümpiakomitee valib oma liikmete ning Kreeka sporditegelaste hulgast 4 aastaks. Akadeemia tegevust suunab ROK-I olümpiaakadeemiakomisjon.
Rahvusvaheline Olümpiaakadeemia korraldab igal suvel kahenädalasi istungijärke, kus kuulatakse ROK-I liikmete, rahvusvaheliste spordiföderatsioonide ja rahvuslike olümpiakomiteede esindajate, teadlaste ning teenekate sporditegelaste ettekandeid olümpialiikumise jm. Spordiprobleemide kohta; peetakse ka seminare ja diskussioone ning tegeletakse spordiga. Istungijärkudele võib iga rahvuslik olümpiakomitee saata kuni 10 inimest. Osa võtab vähemalt üks ROK-I liige, külalisteks kutsutakse olümpiavõitjaid jt. silmapaistvaid sportlasi istungite materjalid avaldatakse hiljem kogumikuna kreeka, prantsuse ja inglise keeles.
SUVEOLÜMPIAMÄNGUD

• 1896 Ateena
  
• 1900 Pariis
  
• 1904 Saint Louis
  
• 1908 London
  
• 1912 Stockholm
  
• 1920 Antwerpen
  
• 1924 Pariis
  
• 1928 Amsterdam
  
• 1932 Los Angeles
  
• 1936 Berliin
  
• 1948 London
  
• 1952 Helsingi
  
• 1956 Melbourne
  
• 1960 Rooma
  
• 1964 Tōkyō
  
• 1968 México
  
• 1972 München
  
• 1976 Montréal
  
• 1980 Moskva
  
• 1984 Los Angeles
  
• 1988 Seoul
  
• 1992 Barcelona
  
• 1996 Atlanta
  
• 2000 Sydney
  
• 2004 Ateena
  
• 2008 Peking
  
• 2012 London
  
• 2016 Rio de Janeiro
  
• Olümpiarituaalid
  

Olümpiarituaalid on kaasaegsete olümpiamängudega kaasnevad rituaalid: olümpiatule süütamine ja olümpiastaadionile viimine olümpialipu kasutamine, avatseremoonial toimuv olümpiatule süütamine staadioni juures, olümpiamängude avatuks kuulutamine riigipea poolt, olümpiatõotuse andmine, olümpiahümni esitamine, delegatsioonide rongkäik, lõputseremoonial toimuv olümpiamängude lõppenuks kuulutamine ja olümpiatule kustutamine.
Rituaalid lisavad olümpiamängudele erilist pidulikkust ja tseremoniaalsust, eristades neid tavalistest tiitlivõistlustest. Just olümpiarituaalid toovad välja kaasaegsete olümpiamängude sideme antiikmängudega. Pierre de Coubertin rääkis taoliste rituaalide vajalikkusest esmakordselt 1906. aastal.

• Olümpiamängude ava- ja lõputseremoonia
  

Olümpiamängude ava- ja lõputseremoonia on tseremooniad, mis toimuvad olümpiamängude avamisel ja lõpetamisel. Nad leiavad alati aset olümpialinnas ning järgivad kindlaid protseduurireegleid. Avatseremoonia ei tohi aset leida rohkem kui päev enne olümpiavõistluste algust. Lõputseremoonia toimub mängude viimasel päeval pärast kõigi võistluste lõppemist.
Olümpiamängud kuulutab avatuks võõrustava maa riigipea, lõppenuks aga ROK-i president. Lisaks olümpialipu heiskamisele, olümpiatule süütamisele ning olümpiatõotuse andmise kuulub avatseremoonia olulisemate osade hulka sportlasdelegatsioonide sissemarss . See toimub tähestikulises järjekorras, kuid seda alustab alati olümpiamängude sünnimaa Kreeka ning lõpetab korraldajamaa delegatsioon.
KASUTATUD KIRJANDUS
Entsüklopeedia teatmeteos (1980). Olümpiamängud. Tallinn, kirjastus Valgus
Lääne T. (2009). Eesti sportlased olümpiamängudel. Tallinn, kirjastus Kadmirell
Olümpiamängud. Eesti olümpiakomitee www.eok.ee/olympiamangud
Olümpiamängud. Wikipedia http://et.wikipedia.org/wiki/Ol%C3%BCmpiam%C3%A4ngud
LISAD
Lisa 1
Olümpiarõngad
Lisa 2
Eesti medalitabel
Aasta
Sportlaste arv
Spordialasid
Kuld
Hõbe
Pronks
Koht
Vene Impeerium ( medalid arvestatud individuaalselt)
1912
12
5
1
—
Iseseisev Eesti (medalid arvestatud individuaalselt)
1920
14
3
1
2
14
1924
47
5
1
1
4
17
1928
21
5
2
1
2
16
1932
3
2
—
1936
39
8
2
2
3
13
Nõukogude Liit (medalid arvestatud individuaalselt)
1952
11
6
1
3
1
—
1956
5
2
1
—
1960
6
4
2
—
1964
6
4
2
—
1968
10
5
1
1
3
—
1972
7
5
3
1
—
1976
7
4
1
1
—
1980
11
5
4
1
2
—
1988
11
7
2
2
2
—
Iseseisev Eesti (medalid arvestatud võistkondlikult)
1992
38
15
1
1
34
1996
44
13
—
2000
33
11
1
2
46
2004
42
10
1
2
64
2008
47
13
1
1
48
2012
32
1
1
Kokku
21
20
25
—
9
8
14
47