Olümpiamängud (0)

4.9. OLÜMPIAMÄNGUD
4.9.1. MÄNGUDE AJALOOST
Antiik-Kreeka kultuuri omapärasemaks ja kõrgemaks saavutuseks olid olümpiamängud, mille ideed avaldavad suurt mõju ka tänapäeva spordiliikumisele. 1169 aasta vältel toimusid Olümpias iga 4 aasta järel (kokku 291 korral) pidulikud spordivõistlused, mis võeti Kreeka ajaarvamise aluseks. Olümpia paiknes Peloponnesose poolsaare lääneosas Elise maakonnas Alpheiose jõe avaras orus, umbes 20 km kaugusel merest.
Spordimänge korraldati ka mujal Kreekas: Delfis Püütiamängud (võitjat autasustati loorberipärjaga), Korintoses Korintose mängud (õlipuuoks), kuid kusagil ei saavutanud nad sellist tähendust kui Olümpias, kus võitjad krooniti õlipuuokstest pärjaga.
Esimesed olümpiamängud toimusid 776. aastal e.m.a. kuid juba varem korraldati igal aastal Olümpias peajumal Zeusi auks pidustusi, millest võtsid osa vaid Elise maakonna elanikud. Pärast 776. aastat e.m.a. muutusid need kohalikud mängud kogu Kreeka ühisürituseks. Siia tuli võistlejaid spartast, Ateenast, Korintosest ja mujalt, hiljem ka kreeka kolooniatest Väike-Aasias, Sitsiilias,Lõuna-Itaalias ja Põhja-Aafrikas – ühe sõnaga kõikjalt, kus elas kreeklasi. Mängude eesmärgiks oligi ühendada kreeklasi ja näidata nende üleolekut teistest rahvastest.
Esimestel sajanditel võitsid enamiku võidupärgi sõjakad spartalased. Alates VI sajandi algusest e.m.a. hakkasid esiplaanile tõusma hoopis mitmekülgsema ettevalmistuse saanud Ateena ja kreeka kolooniate sportlased . Oma suurima õitsengu saavutasid olümpiamängud 500-440 e.m.a., mil nad väljendasid kreeklaste kõrget patriotismi. Kõige pidulikumad olid 476. aastal e.m.a. toimunud 76. mängud, kus austati Salamise merelahingu võidukat juhti Themistoklest. Oli ju spordil ja olümpiamängudel küllaltki tähtis osa Kreeka vabaduse kaitsmisel. Olümpiamängud viisid ausse sportliku treeningu, tänu millele kreeka sõjamehed suutsid joosta täies relvastuses faaanksis, jagades hoopis arvukamale pärslaste väele hävitavaid lööke.
Alates V sajandi keskpaigast e.m.a. hakkasid olümpiamängud alla käima. Omavahelised sõjad viisid mängude ajaks kehtestatud püha rahu rikkumisele ja Olümpia korduvale rüüstamisele. Püüdes kindlustada endale iga hinna eest võitu, hakkasid linnriigid värbama võõrsilt elukutselisi sportlasi, kes olid valmis kasutama ka autuid võtteid. Pealtvaatajaid ei paelunud enam jooks ega viievõistlus, vaid hoopis rusikavõitlus, maadlus ja kaarikute võiduajamine. Tolleaegsed kirjamehed iseloomustasid neid mänge lakooniliselt viie sõnaga: “Jumalateenistus, laat , akrobaadid, lõbustused, vargad.” Mõnevõrra tõusis mängude autoriteet Aleksander Suure ajal. Aleksander Suur püüdis kõigis alistatud maades levitada kreeka kehakultuuri ning korraldas ka seal uhkeid spordipidustusi.
Pärast seda, kui Rooma oli alistanud Kreeka, algas 146. aastast e.m.a. olümpiamängude rooma ajajärk. Nüüd võisid mängudes osaleda kõik Rooma riigi kodanikud. Vallutajad alahindasid kreeklaste kehakultuuri ning mängud muutusid sportlikust üritusest tsirkuseks. Rooma keisrid võtsid mõnikord ise võistlustest osa, et saada võidupärga (mis neile oli ette kindel). Olümpiasse püstitati uusi uhkeid ehitisi , seati üles keisrite büste.
393. aastal m.a.j. toimusid viimased mängud. Järgmisel aastal keelas kristlik keiser Theodosius I paganlike mängude korraldamise, laskis Olümpia purustada ning sealsed hindamatud kunstivarad riisuda. Hävitustöö viisid lõpule Theodosius II ning VI sajandi keskpaigas toimunud tugevad maavärinad, mis katsid Olümpia varemetevälja 5-7 m paksuse mullakihiga.
Alles viimase saja aasta jooksul Olümpias toimunud arheoloogilised kaevamised on toonud taas päevavalgele palju väärtuslikke leide .
4.9.2. MÄNGUDE KORRALDUS
Igal olümpia-aastal liikusid läbi Kreeka poliste ja kolooniate 3 sõnumiviijat. Nad teatasid mängude toimumisaja ja kuulutasid 3 kuuks püha rahu, et võimaldada kõigile soovijaile takistamatu läbipääs Olümpiasse. Olümpias oli vaskkettale kirjutatud olümpialeping, mis algas sõnadega: „Olümpia on püha koht ja seda kes söondab tulla siia, relv käes, häbimärgistatakse kui jumalasalgajat.” Mängudest võis osa võtta iga vaba kreeka mees, kes austas jumalaid ja polnud sooritanud kuritegusid . Osavõtja pidi enne mänge 10 kuud treenime kodukohas. Sellele järgnes veel 30- päevane eritreening Elises. Treeningutega seotud kulutusi suutsid kanda vaid rikkad orjapidajad, hiljem ka elukutselised atleedid, keda toetas kohalik linnriik. Kehakultuuri edendamiseks ja paremate treenimisvõimaluste loomiseks ehitati paljudesse Kreeka linnadesse palestraid (maadluskoole) ja gümnaasiume (võimlemiskoole). Neis harjutati kindlate eeskirjade järgi. Harmooniliselt arenenud ja ühtlaselt päevitunud keha hinnati kõrgelt, sest olümpiamängudel tuli atleetidel võistelda alasti.
Kuu aega enne mängude algust kogunesid atleedid Elise linna. Siin kontrollisid nende vastavust olümpiamängude nõuetele kohtunikud . Võistlejad lõpetasid treeningu 57 km pikkuse jalgsirännakuga Elisest Olümpiasse. Neid ootas arvukas, üksnes meestest koosnev pealtvaatajaskond. Naistele oli olümpiamängudel viibimine surmanuhtluse ähvardusel keelatud. Muidu vaikne Olümpia oli muutunud suureks ja kihavaks linnaks. Kõikjale oli püstitatud telke ja müügiputkasid, kus kaupmehed pakkusid toitu ja käsitöösaadusi. Kuna mängud toimusid aasta kõige kuumemal ajal (augusti keskpaigast septembri keskpaigani), siis ööbis enamik külalisi otse lageda taeva all.
Olümpiamängudel ei toimunud üksnes spordivõistlused. Seal esinesid ka kirjanikud , luuletajad ja kõnemehed, seal peeti läbirääkimisi, sõlmiti riiklikke ja kaubanduslikke lepinguid ning vahetati uudiseid. Kreeka polised püüdsid üksteist üle trumbata, et Olümpiat võimalikult kaunilt välja ehitada. Kuna mängudele saabujaid peeti peajumal Zeusi külalisteks ja tema kaitse all olevateks, siis korraldati mängude eel ja ajal Zeusile pühendatud pidulikke jumalateenistusi ning ohverdamisi.
Olümpia keskuses (Zeusi hiies) paiknes Zeusi altar. Kõige suurem ehitis Olümpias oli Zeusi tempel (69 m pikk, 28 m lai ja 21 m kõrge), mis oli igast küljest übritsetud dooria stiilis sammastega ja arvukate skulptuuridega kaunistatud. Templis asus üks antiikaja seitsmest maailmaimest – skulptor Pheidiase loodud 12 m kõrgune kuju, mis kujutas troonil istuvat ja õlipuuokstest pärjaga kroonitud Zeusi. Skulptuur oli valmistatud puust ning kaetud elevandiluust ja kullast plaatidega. Kuju katmiseks olevat kulunud 12 000 kg kulda. Kreeklased tulid kaugelt ja lähedalt seda erakordset kunstiteost imetlema . Inimest, kes polnud kordagi näinud Zeusi kuju, peeti õnnetuks. Zeusi kuju ei ole säilinud.
Olümpias asus Kreeka suurim staadion (212m pikk, 31m lai), mis mahutas alguses 20 000, hiljem üle 40 000 vaataja. Võistlusi jälgiti püstijalu, mingit tasu vaatajatelt ei nõutud. Istekohad olid ette nähtud ainult kohtunikele ja aukülalistele. Staadionist itta jäi 770 m pikkune ja 320 m laiune hipodroom . Veel asusid Olümpias avar gümnaasium ja palestra koos saunade ja õpperuumidega ning varakambrid väärisesemete hoidmiseks.
4.9.3. VÕISTLUSED OLÜMPIAS
Sajandite jooksul tehti olümpiamängude kavas mitmeid muudatusi. Esimestel mängudel võisteldi üksnes staadionijooksus (1 staadion = 192,3 m). Pool sajandit hiljem ilmus kahe staadioni pikkune jooks. Siis lisandusid pikamaajooks (24 staadioni ehk 4,7 km) ja viievõistlus. Seejärel maadlus, rusikavõitlus ja pankraation (maadlus koos rusikavõitlusega). 680. Aastal e.m.a. täiendati mängude kava kaarikute võiduajamisega ning mõni aeg hiljem gobuste ja muulade võidukihutamisega.
Esimesed mängud kestsid vaid ühe päeva. Hiljem kulus võistluste läbiviimiseks 3 päeva ja veel 2 päeva pidustustele. Seega kestsid olümpiamängud 5 päeva.
Mängud algasid piduliku rongkäiguga, mis suundus Zeusi altari juurde. Siin ohverdati loomad ja võeti kohtunikelt ning võistlejatelt olümpiatõotus. Järgnes võistlejate loosimine. Õhtul toimus suur pidusöök, kus söödi ohvriloomade liha.
Teisel päeval läksid kohtunikud ja atleedid rongkäigus gümnaasiumi juurest staadionile. Algul võistlesid heeroldid ja pasunapuhujad, et päevida õigust kuulutada välja võitjate nimesid. Seejärel toimusid võistlused noorukitele, kes mõõtsid jõudu ja osavust jooksus, maadluses, rusikavõitluses ning hobuste võidusõidus.
Tõelised võistlused algasid kolmandal päeva. Enne jõuproovide algust tutvustati rahvale kõiki võistlejaid, loeti ette nende nimed ja päritolu ning tetati võistlusaja. Seejärel küsiti pealtvaatajatelt, kas kellelgi on süüdistusi areenil oleva võistleja vastu. Kui süüdistusi oli, pidid kohtunikud kohe kontrollima nende põhjendatust ning langetama lõpliku otsuse. Esimeseks võistlusalaks olid jooksud, esmaslt pikematel, siis lühematel distantsidel. Vanad kreeklased hindasid jooksu väga kõrgelt, kuna just see spordiala võimaldas harmooniliselt arendada kogu keha, eriti tähtsaks peeti staadionijooksu, mille võitja nime järgi hakati nimetama olümpiamängude 4-aastast vaheaega – olümpiaadi. Korraga võistles 4 jooksjat, kellest parimad pääsesid finaali. Võistlejad ergutasid ennast ja hirmutasid vastaseid valjude hüüetega. 520. Aastast e.m. a. Ilmus kilbijooks, kus 2 staadioni pikkust tuli läbida kiivris, põlvekaitsetes, kilp ja oda käes. Jooksja võis jooksu ajal kõik relvad ära heita, ainult kilpi tuli lõpuni hoida.
Kolmanda päeva õhtupoolikul võisteldi maadluses, rusikavõitluses ja pankraationis. Maadlus nõudis jõudu, osavust ning kiiret reageerimist. Et keha puhtana hoida ja vastase haardest kergemini välja libiseda , hõõruti see enne võistlusi sisse liiva ja taimeõli seguga. Võitis see, kes suutis vastase 3 korda maha paisata, kusjuures jala tahapanek oli lubatud. Eriti kuulus maadleja oli Milon Krotonist. Ta tuli 6 korda olümpiavõitjaks ning hämmastas kaasaaegseid nii oma jõu kui tarkusega. Milon oli kuulsa matemaatiku Pythagorase õpilane ning olevat kirjutanud raamatu „Füüsika”.
Rusikavõitlus meenutas tänapäeva poksi. Liivasel staadionirajal võisteldi nii kaua, kuni üks meestest alistus. Võistlejad mähkisid ümber randme ja peopesa pika pehme rihma, nii et sõrmi sai ka rusikasse tõmmata. Hiljem kinnitasid elukutselised atleedid rihmale kõvast nahast rõngad ja metallnaastud. See muutis löögi isegi eluohtlikuks. Rusikavõitlejate näod olid sageli armidega moonutatud.
Veelge rängemaks jõukatsumiseks peeti pankraationi. Siin võis kasutada nii maadlus- kui rusikavõitluse võtteid, võis vastast kägistada, väänata jäsemeid, lüüa jalaga kõhtu jne. Võistlus oli teinekord nii äge, et lõppes ühe osavõtja surmaga. Öeldi, et pankraation nõuab meestelt lõvi jõudu ning rebase kavalust. Suurimaks sportlikuks saavutuseks peet võita ühel ja samal päeval maadluses ning pankraationis. Sellist atleeti nimetati Heraklese järglaseks.
Viievõistlus koosnes kiirjooksust, kaugushüppest, kettaheitest, odaviskest ning maadlusest. Iga ala järel jätkasid vaid parimad, kellest kaks finalisti otsustasid maadlusega üldvõitja. Kes suutis eelnevalt võita kolmel alal esikoha, sai ilma maadluseta üldvõitjaks.
Kaugut hüpati hoojooksuta ja tulemuse arvestamisel liideti nähtavasti 3 hüppe pikkused. Hoo suurendamiseks kasutati hüppamisel kivist või metallist käsikuid. Kaugushüpet saadeti flöödimänguga.
Neljandal päeval võisteldi hipodroomil neljabousekaarikute võidusõidus (võistlusmaa pikkus oli 12 ringi). Vanaajal ei tuntud veel hobuste rakendamist rangide ja aisade abil. Kasutati hobuse kaela seotud veorihma, mis surus raskema veo puhul loomal hinge kinni. Ebaotstarbeka rakendamisviisi tõttu oli hobuse veojõud õige väike. Seepärast tuli ka kerge kaariku ette rakendada mitu hobust, et saavutada võiduajamisel kiirust. Perutavate hobuste vaoshoidmine, eriti nende juhtumine pööretel, nõudis oskust ja külma verd. Sageli põrkasid kaarikud kokku ja paiskusid ümber, nii et juhid langesid kapjade ja rataste alla ning said raskeid vigastusi. Ometi ei antud võidupärga mitte hobustejuhile (tema sai võidu korral vaid lambavillast peasideme), vaid hobuste omanikule, kes millegagi riskimata vaatas kihutamist pealt. Igast sõidust võis osa võtta vaid 4 rakendit. Kuna osavõtjaid oli ajuti üle saja kestis võistlus terve päeva ja lõppes alles pimedas . On teada, et 211. Mängudel juhtis Rooma keiser Nero ise kümnehobuserakendit. Kuigi keiser suvatses kukkuda kaarikust välja ega lõpetanud sõitu, kuulutati ta siiski võitjaks.
Iga viie aasta järel (väljaspool olümpiamänge) korraldati jumalanna Herale pühendatud jooksuvõistlused tütarlastele. Neiud jooksid lühikeses särgis, õlgadele vallandatud juustega. Need võistlused olid kohaliku tähtsusega ega meelitanud inimesi üle kogu Kreeka kokku.
4.9.4. VÕITJATE AUTASUSTAMINE
Mängude lõpul anti võitjatele pidulikult kätte autasud . 12-aastane poiss, kelle mõlemad vanemad olid veel elus, lõikas kuldse noaga Zeusi hiiest õlipuuoksa, millest punuti võidupärg. (Hiljem anti võitjatele kohe pärast võistlusi palmioks ning köideti lauva ümber valge lint .) Kes oli tulnud kolm korda olümpiavõitjaks, selle auks püstitati Olümpiasse elusuurune pronksbüst. Teiseks ja kolmandaks jäänud atleedid ei saanud mingit autasu.
Kohe autasustamise järel asusid teele jooksjad, kes viisid rõõmusõnumi võitja kodukohta. Samal ajal ohverdasid võitjad jumalatele ja algas suur pidu, kus söömise ja joomise vahel ülistati kõnes, laulus ning värssides äsjaseid võidumehi.
Kodukohas võeti olümpiavõitjat vastu suure pidulikkusega, umbes samuti nagu võidukat väejuhti. Mõnigi kord raiuti linnamüüri ava, mille kaudu purpurrüüs võitja sõitis pidukaarikul turuväljakule, kus ta puistati üle lillede ja kiiduavaldustega. Seejärel ohverdas olümpiavõitja maitsta kogu elu: ta vabastati maksudest ning muudest koormistest, talle tehti kalleid kingitusi, talle eraldati tasuta parim koht teatris. Mõnikord vermiti võitjate auks metallraha ja neile määrati eluaegne pension. Spartas anti olümpiavõitjatele õigus võidelda lahingus otse kuninga kõrval.