Antiikaja pärand Euroopa kultuuritraditsioonis (1)

Antiikaja pärand Euroopa kultuuritraditsioonis: sport antiikajal ja täna
Suur osa tänapäeva maailma kultuurist baseerub antiikajal sündinud filosoofial, loodusteadustel, arhitektuuril, kultuuri- ja spordiüritustel. Ühelt poolt on see loomulik – järgnev sõltub eelnevast ning tol ajal ei olnud Euroopas teist nii arenenud kultuuri lihtsalt mujalt võtta. Antiik-Kreeka kultuur sai eeskujuks hilisematele kultuuridele ja ajastutele. Vana-Kreeka loodusteadused , filosoofia, religioon ja kultuuritraditsioonid ning iluideaalid näitasid teed teistele ka siis, kui hiilgeajad möödas. Mina peatun pikemalt antiikaja sporditraditsioonidel ning nende mõjust praeguse aja sporditraditsioonidele.
Sport ja spordivõistlused kuuluvad tänapäeva eurooplase igapäevaellu. Teame tipp-, harrastus- ja nn “tugitoolisportlasi”, kes eelistavad jääda publiku sekka, ent teevad seda samasuguse fanatismiga nagu tippsportlased tegelevad väljavalitud spordialaga. Traditsioonilises mõttes sport on aga väike osa suurest kultuuripärandist, mille oleme saanud antiiksest Kreekast . Paljud nüüdse aja inimese jaoks nii tavalised spordialad on alguse saanud nimelt Antiik-Kreeka olümpiamängudelt.
Ent Kreekas austati sporti juba enne olümpiamänge. Kreeklased pidasid ülimalt oluliseks keha ja vaimu harmooniat ning tegid selle nimel tööd. Ideaalsel inimesel olid head proportsioonid, sümmeetrilised näojooned, treenitud , tugev ja lihaseline keha ning vahe mõistus. Mitmesuguseid jõu- ja osavusvõistlusi korraldati varemgi. Erinevad Kreeka linnriigid paistsid silma erinevate eelistustega: Ateenas rõhuti esteetilisusele, tugevusele, osavusele – atleet pidi pakkuma silmailu, vaataja pidi saama esteetilise naudingu. Spartas seevastu peeti oluliseks praktilisust, mistõttu erilise tähtsuse omandas vastupidavus, tugevus, valutaluvus, halastamatus.
Tänapäeval kuuluvad spordimaailma sündmuste tippu kahtlemata olümpiamängud. Iga nelja aasta tagant toimuvad suve- ja taliolümpiamängud, lisaks male - ja kabeolümpiad, eraldi noorte- ja paraolümpiad. Ka olümpiaadi nimetus tuleneb just kreekakeelsest sõnast “ Olympias ”, mis tähendas kahe pidustuse vahelist aega. Kreeka keelest oleme laenanud ka spordis nii olulised terminid nagu olümpiamängud, staadion, hipodroom .
Kaasaegne olümpiatraditsioon sai alguse 1896. aastal. Traditsiooni taaselustamine otsustati 1894. aasta juunis Pariisis toimunud rahvusvahelisel kongressil, kui parun Pierre de Coubertin niisuguse ettepaneku tegi ja kongress selle heaks kiitis. Parimaks asukohamaaks peeti Kreekat. Võistlused viidi läbi Ateena antiiksel Panathinaiko marmorstaadionil, mille rekonstrueeris oma kulude ja kirjadega Kreeka rikkaim mees filantroop Georgios Averoff, kuna Kreeka riik parajasti pankrotti läinud oli.
Niisiis on kaasaegse ülemaailmse konkurentsitult populaarseima kehakultuuriürituse otsene eelkäija Antiik-Kreeka peajumal Zeusi emale Rheale pühendatud pidustused, mis toimusid Peloponnesose poolsaarel asuvas Olympia pühas hiies Altises. Ent viimaste antiikolümpiamängude ning esimeste nüüdisolümpiamängude vahel haigutas 15 sajandi pikkune ajakuristik. Mis oli jäänud samaks, mis võrreldes 1502 aasta taguse ajaga erines? Ning millised sarnasused ja erinevused esinesid 1896. aasta Ateena olümpiamängude ja esimeste antiikolümpiamängude vahel?
Teadaolevalt korraldati esimesed antiikolümpiamängud 776. aastal e.m.a. Ning sestpeale hakkasid need toimuma regulaarselt iga nelja aasta tagant ning säärane sagedus püsib siiani. Pärast aastasadu ja -tuhandeid on olümpiamängud paisunud tohutult kolossaalseks ja võimsaks ürituseks, mastaabid on võrreldamatult kasvanud. Kui algselt kestsid olümpiamängud vaid ühe päeva, siis 472. aastal e.m.a olid need pikenenud kolmepäevasteks, seejärel viiepäevasteks, esimesed kaasaegsed olümpiamängud 1896. aastal kestsid kümme päeva ning 21. sajandi hakul on nende toimumisajaks keskmiselt kaks nädalat. Tohutult on suurenenud spordi tippsündmuse maht nii spordialade kui ka osavõtjate arvestuses. Kui 776. aastal e.m.a. oli olümpiamängude kavas vaid üks spordiala - staadionijooks , siis aja möödudes on alasid pidevalt juurde tulnud ning tänapäeval on spordialade hulk võrreldes esimeste olümpamängudega suisa mitmekümnekordistunud.
Paljuski on muutunud põhimõtted sportlaste ettevalmistuses. Kui antiikajal vajasid atleedid väga mitmekesist füüsilist ettevalmistust, sest pidid osa võtma kõigist võistlusaladest, siis tänapäeva sportlasele piisab heast vormist ühel alal. Erandiks on vaid viie- ja kümnevõistlus, triatlon ning talispordialadest kahevõistlus. Ent spetsiaalselt olümpiaks hakkavad tippsportlased valmistuma täna samuti kui siis – 10-12 kuud enne võistlusi. Olümpiale pääsemiseks tuleb sportlastel ületada teatud lävend – ka Antiik-Kreekas tuli läbida teatud katsed.
Sajandite kaugusest on Antiik-Kreeka meile pärandanud ka olümpiamängude sümboolse tähenduse – olümpiamängud on rahuaeg. Vana-Kreekas katkes olümpiamängude toimumise ajaks üheks kuuks igasugune sõjategevus. Viimane seik tulenes tõsiasjast, et ehkki olümpiamängud ise kestsid kõigest ühe päeva, treenisid kohtunikud isiklikult osalejaid eelnevalt kuu aega. Too ettevalmistus nõudis rahuaega.
Kahtlemata peavad meie kaasaegsed olümpiamängude kõige tähelepanuväärseimaks sündmusteks ava- ja lõputseremooniat. Teisiti ei olnud see ka Vana-Kreekas. Esimese ja viimase päeva emotsionaalne tähtsus on üle sajandite meienigi kandunud. Tollal toimusid esimesel päeval suured ohverdamispidustused ning kõik, kes mängudega seotud – osavõtjad ja kohtunikud – andsid vande. Esinesid oraatorid ja poeedid, kes mänge luuletustes ja kõnedes kiitsid ning ülistasid. Tõsi, tänapäeval enam ei ohverdata ega ka anta personaalset vannet, kuid kõnedes ülistatakse mänge jätkuvalt ning poeete asendavad lauljad , tantsijad, näitlejad, heli- ja valgustehnikud. Kui vanas Kreekas võis osalejate tugevuse, kiiruse ja osavuse põhjal saada aimu vastava riigi sõjalisest võimsusest, siis praegu näitab ava- ja lõputseremoonia efektsus korraldajamaa kunstiinimeste ja tehnika arengutaset . Ning vande asemel annab korraldajamaa sportlane olümpiatõotuse, tehes seda kõigi osavõtjate nimel. Omamoodi vandeks võib pidada ka olümpiatuld, mis mängude kestel tuletab kõigile meelde, et tegemist on rahuajaga, kõik on sõbrad, sõdida ei tohi.
Spordialade nimistu on aegade jooksul pidevalt täienenud ning tõenäoliselt teeb seda ka tulevikus. Esimestel olümpiamängudel 776 e.m.a. oli vaid üks spordiala – staadionijooks.
Staadionijooks kujutaski endast vaid staadioni ühest otsast teise jooksmist. Alguses määrati pikkuseks üks staadion – 192,27 meetrit, ent aastal 724 e.m.a. pikendati distantsi kahe staadioni pikkuseks. Neli, mõnedel andmetel ka kaheksa aastat hiljem lisati vastupidavusjooks , mille esialgse raja pikkuseks oli kaheksa, siis kümme, kaksteist ning lõpuks 24 staadioni. Nüüdisajal on olümpiamängude arvestuses seitse erinevat tavajooksudistantsi, lisaks veel 4x100 m ja 4x400 m teatejooks, mille eelkäijaks on Panathenaia tõrvikujooks, 110 m ja 400 m tõkkejooks, 3000 m takistusjooks ning maratonijooks, mis esmakordselt võeti kavva 1896. aastal Maratoni lahingu võiduteate tooja mälestuseks. Spordiala kui selline on jäänud, vaid vahemaad on muutunud; neid on ka juurde tulnud, samuti n-ö -”huvitavamaks” muudetud (teate-, tõkke- ja takistusjooks) ning maratoni jookstakse hoopiski pigem ühele olulisele ajaloosündmusele austuse avaladamiseks (Maratoni lahing), ehkki tänapäeval me seda vahest nõnda ei taju – tavainimeste jaoks on tegemist kõigest ühe spordialaga paljudest, mis alati on olümpiamängude kavas olnud.
708. aastal e.m.a. võeti olümpiamängude kavva veel maadlus , mille võitmiseks tuli vastane seljatada kolm korda ning viievõistlus, mis koosnes jooksust, kaugushüppest, odaviskest, kettaheitest ja maadlusest – ka need alad on ajakohasemal kujul meie päevilgi säilinud. 688 e.m.a. lisandus rusikavõitlus – väga verine ja eluohtlik ala, sest rusika ümber mähiti metallist ogadega nahkrihm , mis tekitas tõsiseid haavu . Kaotaja oli suure tõenäosusega peale võistluse kaotanud ka elu. Tänapäeval pannakse kätte ohutumad poksikindad. 680 e.m.a alustati võiduajamisega hipodroomil , mis mõnikord enamusele võistlejaist õnnelikult ei lõppenud. On teada võiduajamine, mille neljakümnest kaarikusõitjast pääses eluga vaid üks. Nüüdisajal on hipodroom märgatavalt turvalisem paik, mis kogunud populaarsust ka kihlveosõlmijate seas. Aastatel 648 e.m.a. ning 520 e.m.a. otsustati olümpiamängude spordialade sekka lisada veel vastavalt vabavõitlus ja kilbijooks, mida enam ei eksisteeri, alates aastast 632 e.m.a. hakkasid toimuma ka noortevõistlused alla 20-aastaste atleetide jaoks.
Olenemata spordialast on sport kui selline pärit ikkagi antiiksest Kreekast. Sealt sai alguse sportlik mõtteviis: treenida oma keha ja vaimu ühe või mitme konkreetse ala tarvis, et olla selles tugevaim ning võita. Võime välja mõelda üha uusi spordialasid, kuid põhimõte jääb samaks.
2784 aastat hiljem on meie ühiskonna mõtteviisis üllatavalt palju sarnast Antiik-Kreeka olümpiatraditsiooni alustalasid ja põhimõtteid kujundanud ühiskonna vaadetega: suur spordisündmus on püha, ning justnimelt tolle tõttu peetakse olümpiaaega rahuajaks ning sündmust ennast kogu maailma riike ja rahvaid ühendavaks. Endiselt on olümpia ülipopulaarne, aga kui Antiik-Kreeka olümpiamänge mahtus jälgima neljakümne tuhande
vaataja ringis , kes kõik täiskasvanud vabad mehed ja vallalised naised – abielunaistel oli surmanuhtluse ähvardusel mängude vaatamine keelatud – siis tänapäeval võivad suurvõistlusest passivselt osa saada kõik, kel selleks soovi ning televisiooni vahendusel näevad olümpiamänge sajad miljonid inimesed. Ent inimloomus ihkab naudinguid ja meelelahutust, mida sport kahtlemata vaatajale pakub ning tänapäeva arenenud ühiskonna mugava kodanikkonna tarbeks on loodud telekanalid, mis võimaldavad sporti jälgida hommikust õhtuni ja miks mitte ka õhtust hommikuni iga päev. Lisaks olümpiamängudele on veel maailmameistrivõistlused, Euroopa ja kohalikud meistrivõistlused, meistrivõistluste vaheetapid, karikavõistlused, eelvõistlused, linnade- ja koolidevahelised võistlused, maavõistlused... Lugematu hulk võistlusi. Hasart ja kirg on seejuures jäänud samasuguseks nagu antiikkreeklastel, kellel paraku ei olnud niisugust võimalust sagedamini kui kord nelja aasta jooksul. Ning tõenäoliselt just spordi roll meelelahutusena andis tõuke uute spordialade toomiseks antiikse Kreeka olümpiamängudele – et publikul oleks põnevam, huvitavam, enam pinget, rohkem emotsioone, kirge, hasarti. See mõjutas ilmselt ka mängude kestvusaja pikenemist – mitu päeva pingelisi võistlusi, millele lisandusid esimese päeva avatseremoonia ning olümpiamängude lõpetamise pidustused viimasel päeval, mis olid niikuinii emotsionaalselt üles kruvitud. Sel päeval autasustati võitjaid Zeusi templis oliivipärgadega, neisse suhtuti kodukohas kui rahvuskangelastesse, neid ülistati piiritult ning anti neile suuri privileege. Tegelikult pole siingi aastasadade jooksul midagi muutunud. Olümpiavõitjad on tänapäevalgi suure au sees, kaasmaalaste silmis on nad rahvuslik uhkus, nad on meie iidolid, kangelased ja eeskujud. Hea näide on võtta kasvõi meie kodusest Eestist – Erki Nool valiti ju Riigikokku eeskätt tänu tema spordialastele teenetele ja olümpiakullale. Samuti on tavapärane vastupidine suhtumine – kes kunagi esimese kümne hulka ei jõua, polegi nagu sportlase nime väärt. Ka Vana-Kreekas ei peetud kellekski meest, kes ühelgi alal võita ei suutnud.
Nii antiik- kui ka nüüdisajal seostub sport füüsilise iluga . Alates 444 e.m.a.muutus kunstikonkurss lausa olümpiamängude lahutamatuks osaks. Toimusid muusikute ja laulikute võistlus, tantsuvõistlus ning iludusvõistlus, mille auhinnaks olid oliiviõliga täidetud amforad. Tänapäeval on need sündmused üksteisest lahutatud.
Niisiis on Antiik-Kreeka ühest tähtsamast religioosest pidustusest kasvanud välja kaasaja olulisim ja populaarseim spordisündmus, mis seljatab huvipakkuvuse poolest ka maailmameistrivõistused. Sport on üks levinumaid harrastusi ning selle jälgimine rahva seas tuntumaid ja hinnatumaid meelelahutusi üldse. Iga päev kuuleme spordiuudiseid. Antiikkreeklaste usupeo üks osa ning selleks valmistumine – treening, sihiteadlik konkreetse füüsilise harjutuse tegemine parema vormi saamiseks ja tulemuse saavutamisek on jõudnud läbi aegade meieni ning muutunud meie elu tähtsaks osaks, mida päevast päeva tehakse, jälgitakse ja propageeritakse. Nii ei ole Vana-Kreeka religioon , kunst ja traditsioonid mitte taandunud pelgalt arheoloogiamuuseumidesse ja ajalooraamatute kaante vahele, vaid on meiegi ühiskond tänapäeval oma igapäevaelus seda ise endale teadvustamatagi neist mõjutatud.