Muinasusundi kajastused tänapäeva eestlaste elus - arutlus (0)

Muinasusundi kajastused tänapäeva eestlaste elus
“Vaid vaimsus kui organism on vastava kultuurkonna süntees kõigest sellest tõusude ja mõõnadega ringlevast ehk tsükliliselt keerlevast arenguprotsessist, mis lade lademelt on aegade jooksul sünkreetiliselt kogunend rahva hinge ja iseloomu, temperamenti ja elutundesse, maailmavaatesse ja eetikasse, usku ja elutarkusse, luuleloomingusse ja ühiskondliku elu korraldusse, teotsemistaktikasse ja suhtlusnormidesse, huvide ja harjumuste ringi. Alles tervikuna on see igal rahval ainulaadne ja mitte ainult ei õigusta, vaid otse kohustab iga rahvast oma olemasolu eest hoolitsema kogu inimkonna kultuuripildi mitmekesistamiseks ja rikastamiseks.” ( Oskar Loorits “Eestluse elujõud”)
Muinasaja inimeste vaimse elu tähtsaimaks koostisosaks oli usund , mis kivi-, pronksi- ja rauaaja jooksul tegi läbi mitmeid muutusi, kuna muinaseestlaste elu oli väga tihedalt seotud loodusega. Nad arvasid, et mitte inimene üksi pole jumala ainuesindaja siin maa peal, vaid kõik maailmas elab võrdset elu. Ka uskusid nad, et midagi ei ole mõne kõrgema olendi poolt loodud, vaid kõik on tekkinud iseenesest. Loodusesse suhtuti lugupidavalt ja põhimõttel: nagu mina talle, nii tema mulle. Karksi vanasõna ütleb. “Maaema, Sa andsid mulle, nüüd toon ma Sulle – võta vastu, mis ma Sinu käest saand olen!”. Inimesed ei hävitanud loodust, sest kardeti, et siis võib hing teda kas metsa eksitada, vette uputada või maa anda haiguse. Elu metsas ei võimaldanud suures karjas elamist, vaid sundis nii loomi kui ka inimesi perekonniti elama. Ka meie kaasaegset eestlast peetakse pigem eraklikuks oma perekonnaga kokkuhoidvaks. Tänapäeval on eestlaste hulgas küllalt selliseid inimesi, kes peavad ennast looduse valitsejateks ja rikastumise eesmärgil on valmis metsi langetama ja salaja loomi küttima. Lugupidamatust looduse vastu näitavad üles ka olmeprügi metsa all ning mahajäetud okstest risustatud raielank pärast puidu väljavedu metsast. Me peaksime suhetes loodusega olema rohkem sarnased oma muinasaja esivanematele.
Tänu meie kliimale oli aastaaegade vaheldumine üks tähtsamaid tegureid usundite kujunemisel ja seotud pühadekombestiku tekkega. Meie vanimad pühad on suvisted ja talvisted, suvise ja talvise pööripäeva ümber kulmineeruv valguse ja soojuse, pimeduse ja külma aeg. Talves ei kujutletud siiski surma, vaid hoopis suvise sünni ooteaega. Maa ei sure talvel, vaid kannab endas sügisel sellesse pudenenud seemet , et kevadel sündida. Maas kätkeb see salapärane elujõud, mis läbib kogu loodust ja seda elujõudu nimetati “väeks”. Maa väe ja sünnitava ema seos oli meie esivanemate teadvuses lahutamatu: mida oleme pärinud emalt, seda oleme saanud oma maalt ja see seobki meid kodumaaga. Elu- ja tööprotsessi on reguleeritud kuu faaside järgi: kui noorkuu kasvab täiskuuks, siis sigineb, kasvab ja küpseb kõik ka looduses; kui kuu kahaneb vanaks ja kustub , siis kahaneb ja kustub ka looduse elujõud. Selle teadmise põhjal alustati või lõpetati töid ning toiminguid , püüti ilma ennustada. Näiteks on teada selline kõnekäänd: “Kuri kuu on kummuli , hea kuu on seljali, soe kuu sõrveti, külm kuu küljeti.” Tänapäevalgi on meie kaks suuremat püha seotud aastaaegade vahetumisega: jaanipäev ja jõulud, kuigi jõulude sisu on seotud ristiusuga. Ka kuufaase jälgitakse endiselt ja püütakse teha vastavale kuufaasile sobivaid toiminguid.
Kuna meie esivanemate eluring piirdus maise ilmaga, siis ei tuntud esialgu ka erilist vajadust surnute teise ilma pääsuks ega otsitud selleks ka vahendeid. Arvati, et surma puhul lahkus hing kehast jäädavalt. Mõnel pool valitses seisukoht, et surnud inimese hing võis siirduda putukatesse ja seepärast oli keelatud tappa “hingeloomi” nagu mardikaid, sipelgaid, ämblikke. Üldisemalt arvati siiski, et hing jätkab elu hiies või kalmistul. Meie usuellu tõi suure murrangu pronksiajal aarialastelt täielikult omaks võetud komme surnuid maha matta koos vastavate maa-aluse või taevase teiseilma kujutelmaga. Veel suurem pööre toimus aga koos matmisega ülevõetud suhtumises surnuisse.. Neid hakati järjest enam vaenlasteks ja kurjadeks vaimudeks kujutlema. Nii tekkis endiste positiivsete “hingede”kõrvale aina rohkem negatiivseid “ kolle ”, “kodukäijaid”, veidi hiljem “vanapaganaid” ja lõpuks “kuradeid”. Meie esivanemad ei lähtunud usulises kultuses sõbra-vaenlase vahekorrast, kuna pidasid kõike ja kõiki maailmas võrdseks. Nüüd, pronksiajal toodi nende teadvusesse kõrgema olendi, kogu maailma looja ja valitseja, inimsaatuste määraja ja kohtuniku idee, mis andis elule hoopis teise eesmärgi ja surmale endisest võrratult suurema tähenduse, sest väljavaated olid kahe äärmuse vahel – kas taevasse igavesse õndsusse või süngesse varjuderiiki vaevlema. Koos usuga hauatagusesse ellu tekkis matmiskombestik. Surnule pandi hauda lisaks ehetele kaasa veel tööriistu, relvi ja toitu. Usuti , et surnute hinged jäid edaspidi mõjutama perekonna elu ja käekäiku. Nende kostitamiseks kaeti hilissügisel hingede ajal laud ja pakuti paremaid toite. Hingedeaeg pidi olema vaikne aeg, et mitte lärmiga hingi pahandada. Tänapäevani on säilinud usundid, et näiteks ämblikku ei tohi tappa, sest see toob õnnetust. Ka on püsinud komme lahkunuid matta, kuid eestlased ei pane surnule hauda kaasa ehteid , relvi ega tööriistu. Meie hulgas elab selliseid inimesi, kellele ka surnuaed ei ole püha paik. Nad lõhuvad ja rüüstavad surnuaedades. Küllap siis oleks rüüstamisi veel rohkem, kui matmiskombestik oleks jäänud samaks kui muinasajal. Hingedepäeval, novembrikuu esimesel pühapäeval, on nüüdki meie kodudes akendel küünlad süüdatud, et meile kallite lahkunute hinged meid leiaksid. Paljudes kodus kaetakse kindlasti nende kostitamiseks ka laud.
Oskar Loorits on kirjutanud: “Kultuuri järjepidevuse nii võimas ja orgaaniline säilumine ja jatkumine läbi nii pikkade aastatuhandete teeb au ainult väheseile rahvusille maakeral – teeb au eestluselle seda enam, et miski välissurve ei ole jaksand riuneerida eestluse loomingutungi, mis oleviku ängistuses on ammutanud endale aina väge kas mineviku-mälestusist või tuleviku-unistusist. Kui olevikku nagu ei olegi enam, alles siis tuntakse, milline sisejõud kätkeb traditsioonide pühitsetud pärimuses ja unistuste tiivustatud igatsuses. Orja-sajandid peaksid õpetama just staatilisi sugemeid eestluse olemuses väärtustama: ilma nendeta eesti rahvast ei eksisteeriks juba ammu enam mitte.”