Harilik vaher (0)

Acer platanoides
Rahvapäraselt kutsutakse vaherit veel: läänepuu, pikaninapuu, vastra, vahtras.
Kuulub sugukonda vahtralised, perekonda vaher .
Vaher on levinud puu nii linnaparkides kui ka vanade mõisate ümbruses. Paljud on kindlast kevadel seisatanud ja tema kaunist õisi täis rüüd imetlenud. Siis kostub ülevalt puuladvast vaikset kohinat ja kõikjal on mesilaste sumisemine – on tunne, nagu oleks sattunud muinasjutumaale. Kuid ega puu ilu hiljemgi kuhugi kao. Sügisel võib teda pidada vahest kõige ilusamaks puuks. Siis on meie harilik vaher üleni ehitud kirjude punakates, kollakates ja oranžides toonides lehtedega, millel mõni laik võib veel isegi roheline olla. Sellisest puust ei saa ükskõiksena mööduda. Peale selle võib sügisel näha lendamas vahvaid vahtra vilju. Nad langevad keereldes puult nagu väikesed helikopterid.
VAHER LOODUSES
Seda puud on kerge tunda tema omapärase lehe tõttu, millel on viis hõlma nagu inimese käel sõrmi. Vaher on mitmeaastane heitlehine lehtpuu.
Vaher kasvab metsas tavaliselt üksiku madala puuna (kõrgus kuni 30 m). Puud kasvavad kuni 200 aastasteks ning jämedaim vaher Eestis, kasvab Tartu botaanikaaias (Puu tüve ümbermõõt rinnakõrguselt on 424cm). Maailmas on 111 liiki vahtraid. Euroopas kasvab neist 14, Eestis on ainult üks looduslik vaher.
Vahtra õied meenutavad kahvaturohelisi tähti. Õitseb mais enne lehtede täielikku puhkemist. Putuktolmleja.
Õied paiknevad püstistes harunenud õisikutes. Vili on kaksiktiibvili. Seemne kohalt vili paksenenud, kerajas, koos tiivaga kuni 4 cm pikk, valminult roheline või punakas, valmib septembris. Kannab vilja peaaegu igal aastal. Seemned varisevad kohe pärast valmimist sügisel kuni talve alguseni .
Vahtra võra on tihti väga korrapärane: suure puu välimisi oksi oleks nagu kärbitud
ja pöetud, niivõrd selgepiiriline võib see taeva taustal paista. Vaher on üks kõige elegantsema üldilmega puid. Puu tüvi on tumehall, peenerõmelise korbaga. Noored võrsed punakaspruunid , läikivad.
Vahtra pungad on üsna suured ja läbi talve punakana piimašokolaadi värvi okste otsas. Pungad punakaspruunid, ladvapung külgpungadest suurem.
Lehed on vastakud sõrmjad lihtlehed, 3-5 hõlmaga, umbes 15 cm läbimõõdus, südaja alusega, jämesaagja servaga. Erkrohelised, alt heledamad. Hõlmad järsult teravneva tipuga, hõlmade vahelised väljalõiked laiad , ümarad. Leheroots 4-15 cm pikk, sisaldab valget piimjat mahla.
Värvus suvel tuhmroheline või nõrgalt läikiv, sügisel väga mitmekesistes toonides kollane, oranž ja punane.
Sammasjuurestik hästi arenenud. Peajuur ei tungi sügavale, kuid külgjuured on tugevad ja hästi harunenud.
Paljunemine toimub peamiselt seemnetega, mis idanevad väga kergesti. Vegetatiivselt uueneb kännuvõsust ja maha painutatud ning mullaga kaetud okstest.
Kuidas looduses vahtrapuud ära tunda?
Kaugemalt vaadates on vanade puude äratundmisel abiks eelmise aasta viljadest järelejäänud rootsud. Koos niigi lühikeste ja mitmes suunas hargnevate tipmiste okstega annavad need rootsud võra välisringile huvitava ilme. Puu kogu võimas olemus lõpeks nagu peenikeste kapillaaridega. Nooremate puude võra on teistsugune ja siis tunneb ehk selle puu ära pungade järgi.
Mida veel peaksime teadma vahtrast?
Leviku alaks on peamiselt Kesk-ja Põhja-Euroopa, Balkani poolsaar, Väike- Aasia , Iraan.
Vaher on Eestis levinud metsapuu, enamasti kasvab teises rindes. Sage ka ilupuuna ja kasvatakse mitmeid vorme. Teda leidub leht- ja segasalumetsades koos tamme ja saarega, peamiselt alumises puurindes. Vaher on külmakindel, hea varjutaluvusega, eriti noores eas. Mullastiku suhtes nõudlik, eelistab viljakaid huumusrikkaid niiskemaid liivsavimuldi.
Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Koht ökosüsteemis on tegelikult palju laiem kui ainult ilu- ja naljapuu. Need samad õied, mis on ilusad kollakasrohelised ja lõhnavad imehästi on ka väga heaks meeallikaks mesilastele, ühelt puult võib saada kuni kümme kilo mett. Lehtedel võib näha valgeid jahukaste seente või mustasid vahtra pigilaiksust tekitava seene laike. Puitu lagundavad mitmed seened, näiteks vahtratarjak. Vahtra seemneid söövad jämedate nokkadega linnud nagu vint ja leevike. Jänesed toituvad talvel meelsasti vahtra koorest ja võrsetest. Vahtra lehed on sügisel väga värvikirevad ning kutsuvad lapsi neid korjama ja nendest meisterdama. Vaher oma leekivate lehtedega on sügise kuulutajaks. Lehed sobivad loomadele söödaks ja allapanuks, aga neist saab ka kummitaolist kautsukit. Koorest on leitud ka parkaineid.
Vahtra puit on kollakas või punakas ja väga sitke, painduv ning vastupidav, seda kasutatakse mitmeti, muuhulgas ka vineeri , parketi, muusikariistade ja mööbli tootmiseks. Vahtrapuidust valmistatakse ka erinevaid muusikariistu.
Kevadel enne puu õitsemist-lehtimist võib üritada vahtramahla koguda. Selleks tuleb puu lõunapoolsele küljele teha väike auk, mille otsa kinnitada voolavat mahla purki juhtiv tila. Vahtramahl on väga suhkrurikas.
Rahvatarkusi
Vaher – tasakaalustav puu. Temaga kontaktis olles muutub inimene rahulikuks, kuna võtab enda peale liigse energia, rahustab, lahustab viha, teeb tasakaalukaks ja väljapeetuks. Pisarate ja ärevuse asemele annab rahu, usu endasse.
Vahtrapuu on tuntud deemonivastase vahendina. Mecklenburgis usutakse, et majas ja laudas pole vaja karta nõidade külaskäike, kui uksepiirdesse ja lävepakkudesse on löödud vahtrapuust tikukesi. Nõidade ja välgulöögi vastu aitab ka, kui jaanipäeval uste ja akende juurde vahtraoksi torgata. Elsassis usutakse, see vahend kaitsvat ka nahkhiirte vastu, ja Ravensburgi ümbruses arvatakse, kui vahtraoksi torgata kartuli- ja linapõldude ümber, ei mölla seal mutid. Hästi lopsakaks kasvanud vahtralehed ennustavad Baieris head saaki ja mõnel pool Saksamaal usutakse, et kui vahtra juuri veiniga kasta, läheb salasoov täide.
Trieris säilitatavas 15. sajandist pärit käsikirjas, mis räägib taimedest kui armastuse tähistes, öeldakse, et kui matkatakse võõrsile ja jäetakse oma armsam koju maha, tuleb rinda panna põldvahtra oksad . Vahtraleht on oma pika rootsuga sümboolselt puuoksaga seotud ega rebene kergesti, ta jääb nii-öelda oma algallikaga seotuks.
Legendid
 Kreeka saaga kirjeldab, kuidas kavalad kreeklased vallutasid trooja linna puuhobuse abil, mille keresse olid peidetud sõdalased. Pahaaimamatud troojalased tõmbasid hobuse oma linna, hobusesse peitunud sõdurid avasid öösel omadele linna väravad. Järgnes otsustav lahing ja Trooja langes. Trooja hobune olevat olnud meisterdatud vahtrapuust.
Kreeklaste puukultus, mis omakorda oli eeskujuks roomlastele, sarnaneb paljuski Põhja- ja Lääne-Euroopa rahvaste, keltide ja germaanlaste poolt omaks võetud tavadega. Puude ja hiite austamise kommetes on palju paralleele. Ka kreeklased pidasid puud elavaks olendiks ja nümfide elupaigaks . Viimased sündisid ja surid koos puudega. Sageli kuuldi neid kaeblevat, kui kirvehoop puud tabas ja veritses hoopide all nagu elusolend. Kui puuderüvetaja jumalanna Cerese hiies püha puu pihta lõi, purskus veri haavadest ja puu südamest kostus nümfi anuv hääl, et teda säästetaks, sest on ta ju jumalanna teener. Kuid kurjategija vastas: “Ole sa jumalanna kaaskodanlane või jumalanna ise, mind see ei sega!” ja viis oma patuteo häbematult lõpule. Nümf vandus talle kättemaksu: “Mina, Cerese poolt armastatud , elan siin puus ja surres määran sulle ärateenitud karistuse!” Kuidas taoline karistus välja võis näha, sellest jutustab poeet Apollonios (3. saj. eKr) Paroibose isast kõnelevas saagas. Ka see ei pidanud hamadrüaadi palvet millekski ja langetas puu, milles puuvaim oli aastasadu elanud. Seepeale ei karistanud vaim üksnes teda, vaid ka tema lapsi, võttes neilt ära kogu maise vara. Alles pärast seda, kui poeg oli nümfile altari püstitanud ja lepitusohvreid toonud , sai perekonna süü lunastatud.
Kreeklased tundsid ka pühasid hiisi, mis olid pühendatud üksikutele jumalatele. Seal ei tohtinud ühtki puud langetada, nad pidid kasvama, kuni vanadus või tormituul nad maha murdis.
Kas puud surid loomulikku surma või vajati pühast hiiest oksi või puitu usulisteks toiminguteks, igal juhul tuli hüvituseks tuua lepitusohvreid (näit. lammas või siga).
Roomlaste ja helleenide juures ähvardas puuderüüstajat ettekavatsetud kuritöö eest seaduslik karistus, sageli surmanuhtlus või pagendus. Kui kord Turullius, üks Antoniuse väepealikuid, oli Asklepiose pühas hiies hulgaliselt puid maha võtnud , et laevaehituseks materjali saada, ilmus äkitselt kohale Caesari sõjasalk, vangistas ta ja talle määratud surmanuhtlus viidi samas täide.
Ka kreeklased uskusid, et inimesed võivad pärast oma surma puus edasi elada. Jumalad lasid end teatud pühades puudes austada (näit. Apollon loorberipuus) ja kehastusid nendes. Jumalate poolt armastatud inimene võidi pärast surma sellisesse puusse vastu võtta – rõõmuks jumalale ja igaveseks olemiseks inimesele. Nii muudeti Philemon ja Baukis tammeks (Zeusi puu) ja pärnaks (Hermese puu), kuna mõlemaid jumalaid oli varem vanakeste kodus võõrustatud. Aphrodite andis oma armastatud preestrinnale Myrrhale, kes tema isast rase oli mürripuu kuju, ja sellena sünnitas ta ilusa Adonise. Tuntud on ka Daphne lugu, kelle tema isa loorberipuuks muutis, et säästa tütart Apolloni armuiha ja jälitamise eest. Loorberist sai Apolloni püha puu ja et Daphnet edasi austada, kaunistas ta end alati loorberiokstega.
Mängud ja kehakultuuripausid
“Puu elu”
Mängujuht võlub kõik mängijad puudeks, kes ei saa asukohta vahetada. Mängijad jäljendavad puu elutegevust.
Mängujuhi tekst:
On sügis: tuul lõõtsub ja vilistab ning rebib puudelt lehti. (mängijad õõtsutavad end tuule käes).
On talv: on vaikne ja külm (mängijad seisavad ning võtavad endal ümbert kinni).
Saabus kevad: päike paistab soojalt ja puud sirutavad end päikese poole. Maapind sulab ja juured ärkavad, puu mahlad hakkavad liikuma, lehepungad puhkevad. (Sirutus päikese poole ja jalaga uuristada maad, kükitada ja sirutada end pikaks, koos hoitud peopesad avanevad).
“Vahtrapuu sügis”
Külm näksib lehti vahtrapuult, (kikivarvul seistes näpitakse kord ühe, kord teise käega ees ülalt alla)
neid keerleb , keerleb alla. (kätega ees ülalt alla spiraalikujulised liigutused)
Vihm rabistab ja tõstab tuult, (käed ees ülal, sõrmede rippes liigutamine, siis käte paralleelsed lainetused ülal)
uks talvele on valla. (käed laia kaarega eest kõrvale alla)
Käeline tegevus
Puulehekroonid
Vahtra lehtedest saab teha toredaid peaehteid, kroone või lauakaunistusi. Selleks: murra esimene leht topelt kokku , tee sama teise lehega ning aseta osaliselt eelmise peale. Murra järgmine leht topelt üle eelmise ning jätka kuni oled saanud sobiva pikkuse. Krooni tegemiseks saab lõpu algusega kokku viia ning lehevarrega kinnitada.
Vahtralehtedest roosid
Korraliku kimbu jaoks korja umbes pool kilekotitäit värvilisi vahtralehti. Ära jäta neid kauaks kuiva õhu kätte seisma, sest kuivanud lehti enam voltida ei õnnestu.
1.    Murra vahtraleht pooleks.
2.    Keera poolitatud leht kokku tihedaks torukeseks.
3.    Hakka torukesele järgmist poolitatud lehte ümber voltima, kuid juba lõdvemalt.
4.    Jätka uue lehega, kuni tulemus meenutab roosiõit.
5.    Seo lehed niidiga õie alt tihedasti kinni.
6.    Kaunista õied roheliste vahtralehtedega ja seo need niidiga kimbuks.
Kuidas vahtraroose kaunina säilitada?
Üks lihtne viis vahtrarooside eluiga pikendada on katta need tavalise toiduõliga. Päeva-kahe jooksul imbub õli lehtedesse ja nii säilib lehtede värv ja vorm kauem. Kõige mugavam on kasutada õlitamiseks toiduõlipritsi, selle puudumisel sobib ka pintsel.
Veidi aeganõudvam on, aga kestvama tulemuse annab lehtede leotamine glütseriinilahuses. Sega kokku üks osa glütseriini (müüakse apteegis) ja kaks osa peaaegu keevat vett. Lase segul jahtuda ja aseta see madalasse laia nõusse, nii et saad vahtralehed täienisti vedelikku uputada. Hoia neid lahuses (vajadusel tõsta peale raskus) kuni nädal aega, et lehed muutuksid läikivaks ja pehmeks. Seejärel kuivata lehed ettevaatlikult pehme lapiga lahusest. Võidki asuda roose voltima.
Laulud
Unelaul vahtrale - Venda Sõelsepp
Kuldne vahtraleht – Anne Veski
Luuletused
SÜGISENE VAHTRAPUU Merli Seli
Kuskohast need puulehed teavad,
Et aeg on neil kollaseks minna?
Mismoodi nad teavad, et peavad
kirjuks värvima küla ja linna?
KULLANE SÜGIS
kõnnin mööda toomemäed,
vahtralehti täis mu käed.
Lehu on oksal kollane,
sügis on ju nii kullane!
TUNNED SA, KES ON SEE MEES?
NÄGU LAIAL NAERUL EES.
KÕNNIB PIKA PINTSLIGA,
KIRJUKS MAALIB METSAD , MAAD,
SIIA PRUUNI, PUNAST KA,
VAHER KIRJU KUUE SAAB.
Muinasjutud
Rheingau mägipiirkonnast Altenbergist pärineb lugu vahtrapuust, mille üks talumees maha võtta tahtis.
Tema juurde astunud salapärane naine ja küsinud, milleks ta puitu kasutada kavatseb. “Laudadeks ja toolideks,” vastanud talumees, “sest ma tahan Martinaga abielluda.” Naine öelnud : “Sellele vahtrale ei hakka peale ükski kirvehoop, kuni ma pole teda puudutanud ja vabaks andnud. Kui sa lubad sellest puust oma esmasündinule hälli meisterdada, siis ma puudutan teda.” Mees nõustus ja täitis oma lubaduse. Kui poiss oli ilmavalgust näinud, ilmus naine jälle, käes vahtraoks, mis lapsele õnne tõi. Naine ise aga – nõiutud haldjas – sai vabaks.
Põhja- Ameerika salteaux´ indiaanihõimu muistend räägib, kuidas leegitsevpunased sügisesed vahtralehed päästsid maailma looja, vanaema Nanahboozoo kurjade pimedusvaimude käest.
Vaher esineb ka teiste põhjapoolsete põlisameeriklaste müütides ja legendides.
Kasutatud kirjandus
(2005) Eesti taimed. Harilik Vaher. Külastatud 12.06.2010. Aadressil:
http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/vaher.ht m
Coombes, A (2005) Puud ja põõsad . Varrak
Hageneder, F. (2006) Puud on tarkusekandjad. Sinisukk
Hiie , I & Hiie, K (2005-2008) Puud ja põõsad. Dendroloogiline abimaterjal enamlevinud Eestimaa
puude ja põõsaste kohta. Külastatud 12.06.2010. aadressil:
http://www.tihemetsa.ee/dendro/harilik_vaher.html
Kuresoo, R; Relve , H; Rohtmets, I. (2007) Eesti elusloodus. Varrak
Relve, H ( 2007). Puude juurde. Tartu, Eesti Loodusfoto
Weustenfeld, W. (1999) Puud ja põõsad. Tallinn: Maalehe raamat