Eestlaste muinasusund (0)

5. Eestlaste muinasusund
Inimene on mõtlev olend , kellel on sisemine vaimne elu. Muinasaja inimese vaimse elu tähsaim osa oli usund . Nende usund ei olnud kindlate põhimõtete ja kommetega usk nagu ajaloos hiljem tekkinud usundid - kristlus ja islami usk. Muinaseestlaste usund muutus aja jooksul, mida mõjutas nende elutegevuse muutumine. Küttide ja kalastajate usk erines hiljem tekkinud põlluharijate ja karjakasvatajate usust. Usku mõjutas ka läbikäimine naaberrahvastega. Selle aja usundist ei teata kuigi palju – kirjalikes allikates on sellest vähe juttu ning mõningaid järeldusi tehakse suusõnalistest pärimustest ja rahvaluulest.
VÄGI.
Muinasusu üheks tähtsamaks mõisteks oli VÄGI. Arvati, et inimestel ja loomadel on peale füüsilise (musklite) jõu veel vaimne jõud. Usuti , et väge omavad objektid, näiteks puud, kivid, allikad, paigad ( hiied – püha mets) ja taevas. Vägi võis olla ka sõnades. Sõnadega sai loitsida (nõidussõnu kasutada - näiteks loitsiti, et põua ajal vihma tuleks), nõiduda ja haigusi ravida. Inimesed, kes seda oskasid, pidid ise ka omama väge ja neid nimetati tarkadeks või nõidadeks. Nad tavaliselt tundsid hästi loodust ja ravimtaimi. Eestlastest targad olid kuulsad ka naaberrahvaste seas.
Loomadel ja inimestel arvati olevat väge kõige rohkem peas, südames, veres, küüntes, juustes, karvades ja hammastes. Väe saamiseks kanti kaelas kiskjate hambaid ja kihvu. Surmatud vaenlasel raiuti pea maha ja rebiti süda rinnust välja, et tema väge hävitada. Orjadel aeti pea paljaks, et väge vähendada.
HING.
Arvati, et igal inimesel on ainult temale omane hing, mis on vajalik inimese elus hoidmiseks. Magamise ajal võis hing kehast ajutiselt lahkuda. Surma puhul hing lahkus kehast. Kuhu hing lahkus – selle kohta olid erinevad arvamused. Mõned arvasid, et hing läks putukatesse (mardikad, ämblikud , sipelgad). Üldisemalt arvati, et hing leiab uue „kodu“ – kalmistul või hiies. Surnute hinged mõjutasid nende arvates edaspidi perekonna elu ja käekäiku. Hilissügisel mihkli - ja mardipäeva vahel on HINGEDE AEG. Surnute hinged liikusid siis ringi ja võisid kodu külastada. Neile kaeti laud. Hingede aeg oli vaikne, ei tohtinud lärmata. Hingede päeva pühitsetakse kohati ka tänapäeval – külastatakse lahkunute haudu ja pannakse küünlaid.
SUHTUMINE LOODUSESSE .
Inimesed pidasid end osaks loodusest. Arvati, et loomadel, lindudel, kaladel, putukatel , taimedel, puudel, veekogudel, kividel , päikesel, kuul on oma hing. Seda nähtust nimetatakse ANIMISMIKS (animal). Looduse objektidesse suhtuti sõbralikult ja heatahtlikult. Loodust austati. Inimene ei pidanud end muinasajal looduse valitsejaks.
VAIMUD, HALDJAD , JUMALAD.
Usuti, et looduses on vaimud ja haldjad, kes hoiavad ja kaitsevad loodust. Tunti metsaisasid ja –emasid, põllu- ja veevaime. Tuntud oli koduhaldjas TÕNN, setudel PEKO (viljasalves). Jumala mõistet teati, kuid suuri ja tähtsaid jumalaid ei olnud. Henriku kroonikas nimetatakse jumalat – TARAPITAT ( Taara ), kes oli saarlaste jumal. Hilisemal ajal austati jumal UKU’t.
OHVRIPAIGAD .
Vaimud, haldjad ja jumalad ei olnud oma loomult ei head ega halvad. Nendega pidi hästi läbi saama. Selleks toodi ande ehk ohverdati. Ohvrite toomise kohad olid hiied, ka üksikud puud, allikad, kivid, harva mäed. PÜHAD PUUD olid eelkõige tammed ja pärnad. Pühade puude okstele kinnitati paelu , lõnga ja riideribasid. OHVRIKIVIDE pealispinnal olid lohud (O,2 – 1 m). OHVRIALLIKAD olid mitmesuguste nimedega: püha-, tervise-, elu-, ilmaallikad jt. Ohverdamist toimetati pühade ajal ning enne ja pärast tähtsamaid ettevõtmisi (sõda). Kõige sobivam päev oli NELJAPÄEV.
ENNUSTAMINE, NÕIDUMINE JA MAAGIA .
Püüti ennustada sõjaretke tulemust ja seda nõidumisega mõjutada.Läti Hendrik kirjeldas, et kui looma ohverdamisel langes see paremale küljele, siis võtsid haldjad ja jumalad ta vastu (tõotas head), vasakule poole kukkumine ennustas halba.
Maagia oli nõiakunst, nõidus. Usuti, et asjade ja nähtuste vahel on seos. Näiteks tuli põua ajal „ilmaallikat“ puhastada , et hakkaks vihma sadama. Tähtis oli RAVIMAAGIA. Tunti terviseallikaid. Silmaallikas pidi nägemist parandama. Ohvriks annetati hõberaha või hõbeehe.
RISTIUSU MÕJUD.
Kuigi Eestis valitses esiaja lõpus muinasusk, oldi ristiusust teadlikud. Suheldi ju ristiusuliste maade, Rootsi, Taani ( rooma -katoliku usk) ja Venemaaga (kreeka-katoliku usk). Ristiusu mõjutusi võis näha – alates XI sajandist levis põletusmatuse kõrval matmise komme . XII sajandil kanti ka mõnel puhul ehtena pronksristikesi.
Alates XI saj. teisest poolest tundis katoliku kirik suurt huvi Eesti ristiusustamise vastu. Breemeni peapiiskop ADALBERT määras 1070 paiku Läänemeremaade rahvastele piiskopiks munk HILTINUSE (piiskopina Johannes). Tema tegevusel ei olnud eriti tulemusi. 1167 .a. pühitseti Eestimaa piiskopiks munk FULKO (Prantsusmaalt) ja temale abiks eestlasest munk Nicolaus. Ojamaa saarel ristiti Pudiviru vanem Tabelinus. Mõningaid ristiusu elemente levis ka Venemaalt, mida kinnitavad vene laensõnad, nagu „ rist “, „raamat“, „ papp “ jt.
Ristiusku ei suhtutud esialgu vaenulikult . Võitlus ristiusu vastu XIII sajandi alguses oli tingitud selle vägivaldsest ja verisest pealesurumisest.
3