Olümpiamängude ajalugu (2)

Olümpiamängude ajalugu
Tallinn 2008
SISUKORD
2 Sisukord
3 Antiikolümpiamängud
4 Olümpiamängude taassünd, Rahvusvaheline Olümpiakomitee
6 Rahvusvaheline Olümpiaakadeemia, Olümpiaharta
7 Olümpialipp, -sümbol, - deviis ja - embleem
8 Olümpiahümn, Olümpiaprogramm, Olümpiaküla, Olümpiatuli
9 Kasutatud kirjandus
Antiikolümpiamängud
Mitmesuguseid jõu- ja osavusvõistlusi korraldati Vana-Kreekas juba enne olümpiamänge. Esimest korda peeti antiikolümpiamängud a. 776 e.m.a. ja sellest ajast alates toimusid nad korrapäraselt. Olümpiamängud olid Vana-Kreekas ülemaalised pidustused, mida korraldati iga 4 aasta järel peajumal Zeusi auks. 4-aastane ajavahemik mooduistas olümpiaadi. Mängude pidamiseks katkestati kuuks ajaks sõjategevus, olümpiamängud olid rahupeod. Ent ajaloolased väidavad, et võistlustel osutatud tugevuse, osavuse ja kiiruse järgi otsustati ühtlasi Kreeka riikdie sõjalise tugevuse üle.
Olümpiamängudest tohtisid osa võtta ainult vabad kreeklased , orje võistlema ei lubatud. Võistlustes osaleda soovijaile, kes olid 10-12 kuud järjekindlalt harjutanud, korraldati katsed. Need, kelle ettevalmistust ei peetud küllaldaseks, kõrvaldati. Ülejäänuid treenisid mängude kohtunikud ise veel kuu aega. Naised ei tohtinud olümpiamängudest osa võtta, neil oli surmanhutluse ähvardusel keelatud isegi võistlusi vaadata. Ainsa erandina võis mängudel viibida kreeka viljakusjumalanna Demeteri naispreester.
Olümpiamänge korraldati Peloponnesosel Elises asuvas endises kultusekohas Olümpias. Olümpia keskuses , Zeusi hiies Altises, paiknesid peajumal Zeusi altar , taevajumalanna Hera , Zeusi jt. Jumalate templid ning Kreeka linnriikide varakambrid. Võistlejate käsutuses olid lähedal asuv staadion (212 või 213x29m) ja hipodroom (730x336m), mille tribüünid mahutasid umbes 45 000 pealtvaatajat. Sealsamas oli ka nn. Gümnaasium, väljak, kus paiknesid mitmesuguste harjutussaalidega võimla, hügieenitoad, saunad , puhkeruum ning sportlaste ja kõrgete külaliste eluruumid. Olümpia tänavaid ehtisid võitjate auks püstitatud raidkujud , templeid olid kaunistanud kuulsaimad kreeka kujurid. Olümpia oli ainult spordipidustuste koht, olümpiamäöngude vaheaegadel elasid seal preestrid , valvurid ja ehitusmeistrid.
Algul kestsid olümpiamängud ühe päeva, a.472 e.m.a. pikenesid 3-päevasteks ja hiljem 5-päevasteks. Kauaaega oli mängude kavas ainsa võistlusalana staadionijooks , a.720 võeti lisaks vastupidavusjooks ning a. 708 e.m.a. maadlus ja viievõistlus. Maadluses tuli võidu saavutamiseks vastane kolm korda seljatada.Viievõistlus koosnes jooksust, kaugushüppest, odaviskest, kettaheitest ja maadlusest. Hiljem võeti mängude kavva rusikavõitlus, võiduajamione hipodroomil , vabavõitlus ja kilbijooks. Antiikaja atleet pidi olema mitmekülgselt arenenud: võistelda tuli kõigil mängude kavas olevail spordialadel. Aastal 632 e.m.a. hakati korraldama ka noorukite (alla 20- aastaste ) võisltusi.
Esimesel mängude päeval toimusid ohverdamispidustused ning võistlejad ja kohtnuikud andsid vande. Esinesid poeedid ja oraatorid, kes ülistasid mänge luuletustestj a kõnedes. Teisel päeval peeti noorukite jooksu- ja maadlusvõistlused ning rusikavõitlus, kolmandal võisteldi meeste jooksualadel, maadluses ning rusika- ja vabavõitluses. Neljandal päeval korraldati hipodroomil võiduajamine, peale selle olid kavas kilbijooks ja viievõistlus. Viimasel päeval autasustati võitjaid Zeusi templis õlipuuokstest pärjaga. Olümpiavõitjaid ülistati nagu rahvuskangelasi, kodukohas anti neile suuri eesõigusi. Esimene olümpiavõitja oli Elisest pärit kokk Koribos. Antiikaja kuulsaimad olümpiavõitjad olid Philombrotos Spartast, Chionis Spartast, Hipposthenes Spartast, tema poeg Hetoimokles, Milon Krotonist, Astylos Krotonist ja Leonidas Rhodoselt.
Antiikolümpiamängude hiigelaegolo 6. ka 5. sajand e.m.a. Kreeklaste alistumisega roomlaste ülemvõimlue kaasnes olümpiamängude kordkorraline langus. Kristlik kirik pidas mänge paganlikeks ja eise Theodosius I keelas need aastal 394 e.m.a. Antiikolümpiamänge oli peetud 293 korral. Ajapikku hävis ka Olümpia (408. aastal rüüstati templid, 426. aastal andis keise Theodosius II käesu need purustada).
Olümpias korraldas esimesed väljakaevamised 1875-41 saksa arheloog Ernst Curtius . Leiti 130 marmorkuju ja bareljeefi, 13 000 pronkseset, palju münte ja raidkirju. Kaevamised jätkusid 1936-41 ning neid alustati uuesti 1952. aastal. Nüüdisajal asub Olümpias Rahvusvaheline Olümpiaakadeemia, seal on ka olümpiamängude elustaja Pierre de Coubertini mälestussammas, millesse on paigutatud tema süda. Alates 1935. aastast süüdatakse Olümpias olümpiatuli ja viiakse sealt olümpialinna.
Olümpiamängude taassünd
Olümpiamängude elustamise idee pärineb Saksamaalt, suur huvi seda teoks teha tekkis 19. sajandi keskpaiku Kreekas. Ajavahemikus 1859-89 korraldati Ateenas antiikolümpiamängude eeskujul mitu korda panhellenistlikke spordipidustusi, kuid nende heaks ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks ei jätkunud raha. Neist võistlustest võtsid osa ainult kreeka sportalsed.
19. sajandi lõpul soodustas riikide majandus- ja kultuurisidemete areng rahvusvaheliste spordiföderatsioonide asutamist. Hakati pidama spordivõistlusi, milles osales eri riikide sportlasi. 1889. aastal tegi Prantsusmaa haridusministeerium prantsuse pedagoogile parun Pierre de Coubertinile ülesandeks korraldada aktuaalsete kehalise kasvatuse probleemide arutamiseks rahvusvaheline kongress . Tõhusa ettevalmistuse tulemusena sai kongress teoks 1894. aasta juunis Pariisis. Osa võtsid 12 riigi (Prantsusmaa, Argentiina , Belgia, Gröönimaa, Itaalia, Kreeka, Rootsi, Suurbritannia , Ungari, USA, Uus- Meremaa ja Venemaa) esindajad. Põhiettekanne oli P. De Coubertinilt. Ta tegi ettepaneku hakata rahvusvahelise spordielu edendamiseks uuesti korraldama olümpiamänge ja esitas nende elustamise kava. Kongressist osavõtjad kiitsid tema ettepaneku heaks ja otsustasid pidada esimesed nüüdisaja olümpiamängud 1896. aastal Kreekas. Olümpialiikumise organiseerimiseks ja kooskõlastamiseks moodustati ROK (Rahvusvaheline Olümpiakomitee). Selle presidendiks valiti kreeka kirjanik Demetrios Vikelas ja peasekretäriks P. De Coubertin.
RAHVUSVAHELINE OLÜMPIAKOMITEE
Rahvusvaheline Olümpiakomitee on olümpialiikumist ja olümpiamängude korraldamist juhtiv kõrgeim organ. Ta on seadnud endale eesmärgiks säilitada olümpiatraditsioone, edendada amatöörsporti ja tihendada sõbralikke suhteid eri rahvuste sportlaste vahel.
ROK asutati Pariisis 23. juuni 1894. aastal, tema algkoosseisu kuulus 14 liiget 12 riigist. 1979. aastal oli liikmeid 89 71 riigist. ROK-i liige on tema esindaja oma kodumaal, kuid oma riiki ta ROK-is ei esinda. Liikmed valitakse ROK-i istungjärgul ROK-i juhtkonna või liikmete rühma soovitusel. Liiget saab valida ainult neist riikidest, kus on olemas rahvuslik olümpiakomitee, ning valitavail peab olema teeneid olümpialiikumise arendamises. Tavaliselt valitakse riigist üks liige. Kaks liiget on valitud erandina suuremaist riikidest, kus aktiivsemalt osaletakse olümpialiikumises, või riikidest, kus on peetud olümpiamänge. Neid on 18: Austraalia , Brasiilia, Hispaania , Iirimaa , India, Itaalia, Jaapan, Kanada Kreeka, Mehhiko , NSV Liit, Prantsusmaa, Rootsi, Saksa FV, Soome, Suurbritannia, Šveits ja USA. Enne 1966. aastat valiti ROK-i liikmed eluajaks, hiljem valitud kuuluvad ROK-i 72. eluaastani. Isikud, kes on energiliselt aidanud olümpialiikumist edendada, võidakse nimetada ROK-i auliikmeiks; neil on õigus osa võtta ROK-i istungjärkudest ja olümpiakongressidest ning nad kutsutakse külalistena olümpiamängudele ROK-i liikmetega võrdseil alustel.
Liikmeks valitu annab pidulikul kombetalitusel vande kogu jõuga hoogustada olümpialiikumist. Vande tekst sisaldub olümpiahartas: „Saanud au osaliseks olla ROK-i liige ja tema esindaja oma kodumaal, tunnetan vastutust, mille paneb mulle see kahekordne nimetus. Ma kohustun teenima kogu jõuga olümpialiikumist ning austama olümpiaharta põhiprintsiipe sellistena, nagu need kavandas parun Pierre de Coubertin, laskmata end mõjustada poliitilistest, ärilistest, rassilistest või religioossetest kaalutlustest.“
ROK lahendab olümpialiikumise küsimusi oma istungjäkudel. Need toimuvad vähemalt kord aastas. Olümpiamängude aastal peetakse kaks istungjärku: esimene tali-, teine suveolümpiamängude ajal. ROK-i esimeseks istungjärguks peetakse Pariisis 1894. aastal toimunud rahvusvahelist kongressi, millel ROK asutati. Kõik istungjärgud on kinnised, neist võtavad osa ainult ROK-i liikmed ja auliikmed.
Istungjärk kinnitab ROK-i tegevuskava ja ROK-i Täitevkomitee otsused, arutab ja otsustab olümpiareeglite muutmist, valib olümpiamänge korraldava linna, kinnitab olümpiamängude kava, annab amatööristatuudist lähtudes sportlastele olümpiamängudel võistlemise loa, kuulab olümpiamängude organiseerimise komitee aruandeid mängude ettevalmistuse kohta, lahendab rahvusvaheliste spordiföderatsioonide kaebused ja olümpiamängudel tekkinud poliitilised intsidendid, kinnitab uute rahvuslike olümpiakomiteede põhikirja ja valib ROK-i Täitevkomitee. 1979. aastal oli ROK tunnustanud 134 rahvuslikku olümpiakomiteed. Vastutuse olümpiavõistluste tehnilise korralduse eest on ROK pannud olümpiaalade rahvusvahelistele spordiföderatsioonidele.
Istungjärkude vahepeal juhib olümpialiikumist ROK-i Täitevkomitee. Sellesse kuuluvad president , kolm viitsepresidenti ja viis liiget. ROK-i president valitakse kaheksaks aastaks, kuid tema volitusi võidakse seejärel nelja aasta kaupa pikendada. Viitsepresidendid ja täitevkomitee liikmed valitakse neljaks aastaks.
ROK-i Täitevkomitee peab istungeid 2-3 korda aastas. Ta koostab ROK-i istungjärkude päevakorra ja otsuste projektid , kontrollib ja valmistab ette istungjärkudele kinnitamiseks esitatavaid dokumente, peab sidet rahvusvaheliste spordiföderatsioonide ja rahvuslike olümpiakomiteedega ning juhib ROK-i jooksvat asjaajamist. Kõik täitevkomitee otsused kuuluvad ROK-i istungjärgul kinnitamisel. Kui probleem nõuab kiiret lahendamist, võib president korraldada otsuse hääletamise kirja teel.
Istungjärkudel lahendamist vajavaid küsimusi uurivad kas alaised või ajutised alakomisjonid, nemad kavandavad ka lahendamisettepanekuid.
Oma tegevuse finantseerimiseks vajaliku tulu saab ROK liikmete aastamaksus ametliku bülletääni väljaandmisest ning summadest , mis talle lepingutekohaselt laekuvad olümpiamängude televisioonis ülekandmise eest.
ROK-i ametlikud keeled on inglise ja prantsuse keel, kuid vaidlusküsimused otsustatakse prantsusekeelse variandi alusel. Töökeelteks on tunnistatud ka vene, hispaania ja saksa keel. ROK-i peakorter asub Lausanne is (Šveitsis), ametlik häälekandja, bülletään „Olümpic Review“ ilmub kuus korda aastas. Peakorteri juures on muuseum , kus säilitatakse olümpialiikumise ajalugu käsitlevaid materjale.
Peale olümpiamängude hooldab ROK ka mõningaid regionaalseid mänge: Panameerika, Aasia , Aafrika, Kesk-Ameerika ja Kariibi mere ning Vahemeremaade mänge. Nende mängude puhul on lubatud kasutada olümpiadeviisi, -lippu ja –embleemi.
RAHVUSVAHELINE OLÜMPIAAKADEEMIA
Olümpiamänguide elustaja P. De Coubertin pidas vajalikuks sellise asutuse rajamist , mille peaülesanne oleks noorte hulgas olümpiaideid selgitada ja levitada. Tema mõte sai teoks alles palju aastaid hiljem 1949. aastal võttis ROK vastu olümpiaakadeemia asutamise otsuse, kuid selle täitmiseni kulus veel kaksteist aastat. 1961. aastal avati Olümpias Kreeka Olümpiakomitee juurde kuuluv Rahvusvaheline Olümpiaakadeemia, mis seadis endale ülesandeks uurida spordi filosoofilisi, ajaloolisi, pedagoogilisi ja sotsiaalseid probleeme ning igati hoogustada olümpialiikumist. Akadeemia tegevust juhib nõukogu, mille Kreeka Olümpiakomitee valib oma liikmete ning Kreeka sporditegelaste hulgast neljaks aastaks. Akadeemia tegeuvst suunab ROK-i olümpiaakadeemiakomisjon.
Rahvusvaheline Olümpiaakadeemia korraldab igal suvel kahenädalasi istungjärke, kus kuulatakse ROK-i liikmete, rahvusvaheliste spordiföderatsioonide ja rahvuslike olümpiakomiteede esindajate, teadlaste ning teenekate sporditeleaste ettekandeid olümpialiikumise jm. Spordiprobleemide kohta; peetakse ka seminare ja diskussioone ning tegeldakse spordiga. Istungjärkudele võib iga rahvuslik olümpiakomitee saata kuni kümme inimest. Osa võtab vähemalt üks ROK-i liige, külalisteks kutsutakse olümpiavõitjaid jt. Silmapaistvaid sportlasi. Istungite materjalid avaldatakse hiljem kogumikuna kreeka, prantsuse ja inglise keeles.
NSVL Olümpiakomitee esindajad on ülümpiaakadeemia istungjärkudest osa võtnud alates 1973. aastast.
OLÜMPIAHARTA
Olümpiaharta on olümpialiikumise eeskirjade ja juhendite kogu. Harta projekti koostas P. De Voubertin ja kinnitas I olümpiakongress 1894. aastal, hiljem on ROK harta sätteid täpsustanud ja täiendanud.
Harta määrab kindlaks olümpialiikumise põhimõtted: olümpiamänge korraldatakse iga nelja aasta järel, nad ühendavad kõigi maade amatöörsportlasi ausaksvõistulseks võrdsetes tingimustes; ühegi maa ega isiku õigusi ei ole lubatud rassilistel, religioosetel ega poliitilistel kaalutlustel kärpida, olümpiamängud on sportlaste, mitte riikide võistlused.
Olümpiaharta sätestab ROK-i ülsanded ja õigused ning suhted rahvusvaheliste spordiföderatsioonide ja rahvuslike olümpiakomiteedega, ROK-i liikmete staatuse ja nende alimise korra, ROK-i presidendi ja täitevkomitee kohustused, ROK-i istungjärkude kokkukutsumise sageduse ja nende töökorra, loetleb olümpiaspordialad, määrab olümpiamängude ettevalmistamise ja teostamise korra: riikide ja sportlaste olümpiamängudes osalemise tingimused, esindusnormid, mängude ava- ja lõpptseremoonia, võitjate autasustamise, mängude kultuuriprogrammi jm. Harta kohaselt korraldatakse olümpiamänge järjepidevalt olümpiaaadi esimesel aastal, suvemängud ei tohi kesta üle viieteistkümne ja taliolümpiamängud üle kümne päeva. Mängude aeg ei ole kuupäevaliselt ette kirjutatud, täpse aja määrabROK koos olümpiamängude organiseerimise komiteega. ROK valib ka olümpiamängude koha, olümpialinna (mängude korraldamise õigus antakse linnale, mitte riigile). Olümpiaharta järgi võivad olümpiamängudel võistelda ainult amatöörsportlased, mängudest osavõtjate vanusepiire ei ole kehtestatud. Harta määrab kindlaks ka olümpiaautasud ning autasustamise tingimused ja korra.
OLÜMPIALIPP, -SÜMBOL, -DEVIIS JA –EMBLEEM
Olümpialipp, -sümbol, -deviis ja –embleem on ROK-i ainuomand.
Olümpialipp valmistati 1913. aastal Pariisi. Valgel põhjal on olümpiasümbol – viis omavahel põimunud rõngast. Originaallipul on ka olümpiadeviis citius, altius, fortius.
Esimest korda heisati olümpialipp Pariisis 1914. aasta olümpiamängude taassünni kahekümnenda aastapäeva tähistamise puhul. Olümpiamängudel lehvis lipp esimest korda 1920. aastal. Antverpenis, selle lipu kinkis ROK-ile 1920. aastal Belgia Olümpiakomitee.
Olümpiamängude avapidustustel annab eelmisi mänge morraldanud linna esindaja olümpialipu ROK-i presidendile , kes annab selle omakorda olümpiamänge korraldava linna linnapeale. Lipp lehvib kogu mängude aja peastaadionil kesksel kohal. Pärast olümpiamänge jääb lipp neljaks aastaks mänge korraldanud linna kätte hoiule.
Taliolümpiamängudel on oma lipp, selle kinkis ROK-ile 1952. aastal taliolümpiamänge korraldanud Norra pealinn Oslo.
Olümpiasümbol on viis omavahel põimunud rõngast. Selle värvilise kujutise puhul on ülal (vasakult) sinine, must ja punane, all kollane ja roheline rõngas; kollane rõngas ühendab sinist ja musta, roheline musta ja punast rõngast. Sümboli mõtte esitas 1913. aastal P. De Coubertin: viis rõngast sümboliseerivad viite maailmajagu inng nende sportlaste kohtumist olümpiamängudel ausas ja sõbralikus võistluses; kuuest värvusest on vähemalt üks kõigi maade rahvus-lipu värvusi. Olümpiadeviis citius, altius, fortius (kiiremini, kõrgemale, tugevamini) väljendab olümpialiikumise püüdlusi; deviisi autor on P .de Coubertini sõber, prantsuse pedagoog Didon.
Olümpiasümboli ja –deviisi kasutamine puhtärilistel eesmärkidel on olümpiaharta järgi rangelt keelatud. Et neid ei kuritarvitataks, selel järele peavad oma riigis valvama rahvuslikud olümpiakomiteed. Olümpiarõngad koos migni eraldusmärgiga moodustavad olümpiaembleemi.
Igaks olümpiamänguks kavandatakse oma embleem: olümpiamänge korraldava linna sümbol, viis olümpiarõngast, linna nimi ja mängude aasta.
OLÜMPIAHÜMN
Olümpiahümni mängitakse olümpiamängude ava- ja lõpp-pidustustel nign ROK-i istungjärkude avamisel. 1896. aastal Ateenas peetud I nüüdisaegsete olümpiamängude puhuks komoneeris hümni Spyron Samaras, sõnad kirjutas Kostis Palamas. 1957. aastal tunnistas ROK selle amelikuks olümpiahümniks. Kuid mängude korraldajal on olnud õigus valida olümpiahümniks ka mingi muu juba olemasolev muusikateos või korraldada hümni saamiseks konkurss.
OLÜMPIAPROGRAMM
Käesoleval ajal on ROK olümpiaaladena tunnustanud 26 spordiala . Need on aerutamine, bobisõit, džuudo, jalgpall, jalgrattasõit, jäähoki, kelgutamine , kergejõustik, korvpall, laskmine , maadlus (klassikaline ja vabamaadlus), maahoki , moodne viievõistlus, poks , purjetamine, ratsutamine , sportvõimlemine, suusatamine , sõudmine, tõstmine, uisutamine (ilu- ja kiiruisutamine ), ujumine (sealhulgas vettehüpped ja veepall), vehklemine, vibulaskmine, võrkpall ja väravpall. Enamik neist ei ole kuulunud olümpiamängude kavva läbi aegade, olümpiaprogrammi on ROK sageli muutnud.
OLÜMPIAKÜLA
Olümpiaküla on olümpiamängudes osalejate elamisala. Seal paiknevad nii sportlaste kui ka ametiisikute eluhooned ( nais - ja meessportlaste majutusala on teineteisest rangelt eraldatud), teenindusasutused , arstipunkt, puhke - ja lõbustuskohad. Olümpiaküla ehiatakse olümpiamängude puhuks, kuid arvestades, et seda on hiljem võimalik kasutata tavalise elamupiirkonnaga. Esimene olümpiaküla rajati 1932. aastal Los Angelese olümpiamängudeks.
OLÜMPIATULI
Olümpiatuli süüdatakse päikesekirtest. Seda tehakse Olümpias, kus peeti antiikaja olümpiamängud. Sealt tuuakse tuli tõrviku või kaevurilambiga teatejooksu põhimõttel (kasutatakse ka trantspordivahendeid) olümpiamängude avamise päevaks olümpialinna.
Esimest korda süüdati olümpiatuli 1928. aastal Amsterdami olümpiamängudel, kuid pidulik tule süütamise kombetalitus Olümpias (esmakordselt 20. juuli 1936) ja tule toomine sealt olümpialinna mängude peastaadionile sai tavaks 1936. aastal. Talvemängudel süüdati olümpiatuli esimest korda 1945. aastal.
Olümpiastaadionil süütab olümpiatule selle maa sportlane, kus mängud peetakse. Mõnikord on isiku valikul lähtutud maa ajaloolisest seigas.
KASUTATUD KIRJANDUS
„Olümpiamängud“ Entsuklopeediline teatmeteos, Tallinn kirjastus „Valgus“, lk 7-21
9