Udmurtide ja maride tänapäevane olukord - kellel on paremad võimalused oma keele ja kultuuri säilitamiseks ja miks (0)

Udmurtide ja maride tänapäevane olukord: kellel on paremad võimalused oma keele ja kultuuri säilitamiseks ja miks?

Keel ja kultuur on juba mitmeid sajandeid käinud käsikäes ning teineteist toetanud. Keel on kultuuri peamine edasikandja, sest minu arvates säilib kultuur puhtal kujul just emakeelsena. Emakeeles antakse edasi järeltulevastele põlvedele õpetussõnu, laule, jutustusi jpm.
Oma kodutöös võrdlen Venemaa soome- ugri kultuuridest maride ja udmurtide kultuuri ja keele säilitamise võimalusi ning kirjutan lahti erinevate aspektide mõju, näiteks arvukus, asuala , ajalugu jne, kultuurile ja keelele. Kellel on paremad võimalused oma keele ja kultuuri säilitamiseks ja miks?

Arvukus

2010. aasta Venemaa rahvaloenduse andmetel oli marisid 547 605, 2002. aastal oli nende rahvaarvuks 604 000 inimest. Kaheksa aastaga on maride arvukus vähenenud 9,4% võrra. Mari keelt pidas 2002. aastal emakeeleks 464 000 inimest, ehk 77% elanikkonnast. Marid on ainus soome-ugri rahvas Venemaal, kelle arv on püsivalt suurenenud, hoolimata emakeelsuse mõningasest kahanemisest. Teiste soome-ugri rahvastega võrreldes on marid oma emakeele kõige paremini alal hoidnud . ( Fenno - ugria , 2010)
2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 552 299 udmurti, 2002. aastal oli neid veel 636 906. 2002. aastal rääkis 73% udmurtidest udmurdi keelt ning 1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli neid Vene NFSV territooriumil 714 833. (Fenno-ugria, 2010)
Seega on udmurtide arvukus võrreldes maridega viimase kahekümne aastaga rohkem langenud, põhjuseks kogu Venemaad vaevav demograafiline kriis, aga ka jätkuv venestumine . Samuti peab oma emakeeleks mari keelt rohkem inimesi elanikkonnast, kui udmurtidest.

Asukoht

Marid elavad Volga jõe keskjooksul Vjatka ja Vetluga jõgikonnas, kus on Mari Eli vabariik, mille pealinn on Joškar-Ola. Ajaloosündmuste tulemusena elab 51,7% maridest väljaspool rahvusvabariigi piire : Baškortostanis, Kirovi ja Sverdlovski oblastis, Tatarstanis ja Udmurtias ning vähesel määral ka Permi oblastis. (Fenno-ugria, 2010)
Udmurdid elavad Ees- Uurali künklikul tasandikualal Kaama, Vjatka ja nende lisajõgede (Tšeptsa, Kilmez, Iž) kallastel. Umbes pool udmurtide asualast on kaetud metsaga (põhjapool kuusk , lõunas lehtmetsad ), ülejäänu on valdavalt põllustatud.
Udmurtidel on Vene Föderatsiooni koosseisus oma vabariik, mille pealinnaks Ižkar (vene k Iževsk). Nimivabariigis elab ent ainult kaks kolmandikku udmurdi rahvast, ülejäänud udmurdid elavad Baškortostanis, Tatarstanis, Permi ja Kirovi oblastis ning Marimaal . (Fenno-ugria, 2010)
Vastavalt asukohale, on olnud mõlemal kultuuril halbu aegu, kuid udmurtide asualal oli palju metallimaaki, maridel aga polnud eriliselt mingeid maake , oli vaid mets. Seetõttu tabas industrialiseerimine udmurte tugevamini, kui marisid.

Ajalugu

Teadagi asuvad mõlemad kultuurid Venemaa koosseisus ning iseenesest mõistetavalt ei ole Venemaa alade kultuuridel olnud just kerge oma tavasid ning kombeid säilitada. Et jõuda välja tänapäeva olukorrani nendes kultuurides, peab kõigepealt veidi keskenduma maride ja udmurtide ajaloole.
Maridel on alates 6. sajandist alates tulnud elada võõrvõimude juhtimisel (551. aastast valitsesid Marimaal idagoodid, 7. sajandist bolgarid, 1236 . aastal tulid mongolid-tatarlased, 1552. aastal aga  venelased ). (Fenno-ugria, 2010)
9. sajandil sattusid marid sõltuvusse volga bulgaaridest ning osa nende asualast kuulus Volga-Kaama- Bulgaaria riigi koosseisu. 12. sajandi lõpus tuli läänepoolsetel maridel rinda pista venelaste jätkuvate röövretkede ja vallutuspüüetega. 1236. aastal kuulus maride asuala Kaasani khaaniriiki, kusjuures säilis mari feodaalne ülemkiht ning maridel oli teatav autonoomia. 1552. aastal vallutasid Moskva väed Kaasani, kuid maride allutamine võttis veel mõnikümmend verist aastat aega. 1553- 1587 peeti maride allutamise eesmärgil maha kuulsad tšeremissi sõjad , mille tagajärjel jagati Marimaa suurfeodaalidele ja kloostritele ning sinna asutati vene talupoegi, mis on ka märk venestamise survest . Paljud marid põgenesid 17.-18. sajandil oma põlistelt asualadelt ning see oli tingitud vägivaldsest õigeusustamisest. Maride sunniviisilise kristianiseerimise kõrgajaks oli 18. sajandi esimene pool, siiski säilitas suur osa marisid oma vana animistliku usundi.
19. sajandil hakkasid tekkima mari kirjakeeled ning sündis mari haritlaskond ja rahvuslik mõte. See on oluline samm oma kultuuri ja keele säilitamise poole. Loodi ka oma haridussüsteem ja ajakirjandus ning arendati edasi professionaalset kultuuri. Põllumajanduse kollektiviseerimisel oli venekeelse tööjõu sissevool hoopis madalam, kui teistes soome-ugri kultuurides. Samuti oli ka industrialiseerimine hoopis väiksema mõjuga ja vähem ulatuslik. Marimaa jäi eelkõige agraarseks piirkonnaks ning maaelanike seas domineeris põlisrahvas .
Nõukogude liidu lagunemise taustal toimunud maride rahvuslik ärkamine oli teiste idapoolsete soomeugrilastega võrreldes tohutult kiire ja võimas. Nüüdseks on maridel Vene Föderatsiooni koosseisus oma vabariik. (ERM, 2002)
Sarnaselt maridele sattus ka udmurtide asuala Volga-Kaama Bulgaaria mõju alla. 13. sajandil allutati udmurdid Kuldhordile, selle lagunedes läks aga suurem osa Udmurtiast Kaasani khaaniriigi koosseisus. Kõikide nende riikide alluvuses aga säilitasid udmurdid oma ülemkihi ning teatava autonoomia. Udmurtia käekäik on äärmiselt sarnane Marimaaga ning 1552. aastal läks Vene tsaaririigi koosseisu ka Udmurtia. Udmurtiasse rajati õigeusu kloostreid ning asutati vene talupoegi. Nagu maridelgi, oli udmurtide ristimise kõrghetk 18. sajandi algus, ent ristimine jäi pigem formaalseks ning animistlikud uskumused elasid edasi. Kui maridel tekkis oma kirjakeel ja haritlaskond 19. sajandil, siis sellel ajal olid udmurdid valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas ning kusjuures vaid 8% udmurtidest kuulutas end avalikult oma traditsioonilise usu kandjaiks, suur osa ülejäänuist oli seda aga varjatult. 20. sajandi algul sündis lõpuks udmurdi haritlaskond, kirjakeel ja professionaalne kultuur.
Kui maride piirkonnast ei saanud suurt tööstuspiirkonda ning enamik marisid säilitasid oma keele ning põliselanikkond säilis, siis jäid udmurdid oma põlisel asualal tugevalt vähemusse. Udmurdi keel tõrjuti avalikust elust kõrvale ja linnadest seda eriti kuulda ei olnud, sest sotsiaalne keskkond oli vaenulik . (ERM, Eesti Rahvamuuseum, 2002)
Seega on ajalooliselt maride keel ja kultuur paremini ja rohkem muutumatuna säilinud, kui udmurtidel, sest tegelikult oli Marimaa maavarade poolest suhteliselt vaene, samas aga udmurtide piirkonnas oli rohkem metallimaaki ning seetõttu saadeti ka rohkem vene talupoegi Udmurtiasse, kui Marimaale. See oli udmurdi kultuurile ja keelele oluline hoop ja võrreldes maridega, on nende keel ja kultuur tänapäeval seetõttu halvemini säilinud.

Iseloom

Kuna leian, et igal rahvusel ja kultuuril on oma iseloom, siis kirjeldan ka maride ja udmurtide iseloomuerinevusi. Iseloom mängib suurt rolli rahvuse säilitamisel ning kultuuri ja keele hindamisel.
Marid on ühed ärksamad ja temperamentsemad soome-ugri kultuure. See väljendub tempokates tantsudes ning avalas meelelaadis. Voldikus, mida Fenno-urgia koduleht printimiseks pakub on kirjas: „Maride lõbus tantsupidu võib muutuda lööminguks või ühishalamiseks. Järgmisel hommikul on aga kõik jälle sõbrad nagu ennegi. Marid solvuvad kergesti, aga ei pea pikka viha.“ Marid ka kaunistavad oma riideid ja muid esemeid looma-, taime- ja sarvemotiividega. (Infokeskus, 2003)
Udmurdid on aga hoopis teistmoodi iseloomuga . Nimelt on nad töökamaid soomeugrilasi. Räägitakse, et marid alustavad kõike hästi, aga udmurdid teevad seda hästi ja kõigi reeglite kohaselt edasi. Udmurtide peamisteks iseloomujoonteks on rahulikkus, töökus , rahuarmastus, kannatlikkus ja puhtus. (Ptšelovodova, 2003)
Sellest võib järeldada, et venestamine on jätnud udmurtide ühiskonda palju suurema jälje, kui maridele. Udmurdid on leplikum ja rahumeelsem rahvas, marid aga järsud ning mitte nii väga leplikud. Kultuuri ja keele säilitamise oluliseks komponendiks võõrvõimu sissetungil on just sisemine trots ja ind oma rahvust säilitada, mis aga udmurtidel jäi maridega võrreldes veidi vajaka.

Kultuur ja keel tänapäeval

Marimaal on siiski käimas jätkuv venestumine, mistõttu õpetatakse näiteks mari koolides mari keelt teise võõrkeelena ning õppekeel on vene keel. See ei aita keele ja kultuuri säilitamisele just eriliselt kaasa. Vikerraadio saates „Huvitaja“ rääkis Aleksei Aleksejev , marilane, et mari keelt õpetatakse koolides täpselt kaks tundi nädalas ning marikeelne televisioon on eetris vaid 30. minutit päevas. (Aleksejev, 2013) Mari Vabariigis on mari keel jäänud õpetamise keeleks vaid üksikutes maa-algkoolides. Õpikute ja töövihikute kirjutamine ja kirjastamine on peaaegu lõppenud. Rohkem kui 30 protsenti mari lastest räägib kodus vene keelt ning marikeelsed raamatud neid ei huvita. (Pusztay, 2004)
Nõukogude ajal ei käidud enam isegi pühas hiies avalikult, sest seda ei lubatud. 90. aastatel, kui Nõukogude Liit lagunes , hakkasid inimesed end uuesti vabamalt tundma ning ka külatargad muutusid aktiivsemaks. Inimesed hakkasid uuesti hiies käima ning mari kombed hakkasid vaikselt uuesti inimestele meelde tulema . Marimaal on ka palju kaheusulisi, kes on siiani maausku ning kes käivad samal ajal ka kirikus. Seda on hea teada, sest see tähendab, et siiski ei ole venestumine päriselt inimeste usku muutnud, vaid pigem seda laiendanud. (Aleksejev, 2013)
Vasli Nikolaev, Tartus elav mari, on öelnud saates „Huvitaja“, et Marimaa noortes on toimunud justkui uus ärkamine – noored elavad meelsasti külades, kui ka minnakse suurtesse linnadesse õnne otsima , siis mäletatakse siiski oma kultuuri ning ollakse selle üle uhked. See on positiivne, sest just läbi noorte kandub kultuur ja keel edasi. (Nikolaev, 2013)
„Udmurdimaal on väga palju kirjanikke ja luuletajaid ning neil on väga arenenud luuletraditsioon ,“ räägib Muš Nadi, Eestis elav udmurt, Vikerraadio saates „Huvitaja“. Ka Udmurdimaal toimub venestumine ning udmurdi keel ei ole peamine õppekeel, kuid näiteks Muš Nadi ei arva , et udmurdi keel võiks välja surra, sest vanemad inimesed siiski õpetavad oma lastele udmurdi keelt, kombeid ja tavasid. (Nadi, 2013) Udmurdi keelest on saanud sisuliselt maaelanikkonna "köögikeel", alaväärtuslik dialekt , mida kasutavad vähese haridusega inimesed ja nemadki vaid pereringis. 1960. aastail olid pealinna Iževski poodide ja kontorite sildid veel kahes keeles, 1980. aastate lõpuks polnud aga ühtki udmurdikeelset silti enam näha. (Pusztay, 2004)
Suurimaks probleemiks maride ja udmurtide kultuuri säilitamise puhul on see, et neil ei ole omakeelset haridust. Mõnikümmend aastat tagasi, nõukogude ajal, oli neil olemas omakeelse alghariduse võimalus, nüüd aga algab õpe juba esimesest klassist vene keeles. Oma keelt õpetatakse neile noortele kõigest üks või kaks tundi nädalas. Need tunnid on siiski sageli fakultatiivsed ning lastevanematele antakse valida, kas laps hakkab õppima emakeelt või võõrkeelena inglise keelt. Sageli valitakse just viimane, oletades, et oma keele oskamine on ilmselge. See on võrdne probleem nii udmurdi- kui maride kultuuris. Siiski tegeletakse Udmurdimaal kirjandusega ja selle tõlkimisega veidi rohkem, kui Marimaal ning järelikult on selle võrra udmurtidel siiski maride ees väike eelis oma kultuuri ja keele säilitamisel. ( Valton , 2002)
Kokkuvõttes, vastuseks küsimusele – kellel on paremad võimalused keele ja kultuuri säilitamiseks ja miks? – võib öelda, et nii maridel kui ka udmurtidel on oma eeliseid . Asukoha järgi on maridel olnud veidi parem oma kultuuri ja keelt säilitada kuna nad elavad hajusamalt, kui udmurdid ning neil ei ole maake, mida venelased oleksid industrialiseerimisega seoses kasutada tahtnud. Samuti mängib maakide olemasolu suurt rolli ka ajalooliselt, kuna tänu sellele asutati Marimaale vähem vene talupoegi, kui Udmurtiasse ning vene keel ei saanud peamiseks kõnekeeleks ja paljud põliselanikud säilitasid oma uskumused. Marimaal arenes ka varem välja kirjakeel ning haritlaskond, mis kindlasti aitas kaasa keele ja kultuuri säilimisele. Samuti räägib maride kasuks ka nende iseloom – nad on ärksad ja aktiivsed, samas kui udmurdid on rahumeelsed ning rahulikud. Kultuuri ja keele säilimisele aitab aktiivsus ja ärksus kaasa, sest on ju ilmselge, et selle säilitamiseks peab veidi rahvuslikku aktiivsust välja näitama.
Tänapäeval võib veidi isegi väita, et udmurtide kultuur ja keel on paremini säilinud, sest erinevatest infoallikatest võib kuulda/lugeda, et udmurdid tegelevad kirjanduse tõlkimisega enda keelde aktiivsemalt ning on ka loovam rahvas. Keel ju kandub edasi just kirjapandud teostest – raamatud, luuletused ning laulud. Enamik udmurte luuletab ning on loomingulisemad, kui marid.
Üldiselt jääb minule, kui kõrvaltvaatajale mulje, et maridel on suuremad ja paremad võimalused ning eelised udmurtide ees oma keele ja kultuuri säilitamiseks, kuid siiani on seda paremini suutnud teha siiski udmurdid. Olenemata ajast, kus pea üldse udmurdi keelt ei kasutatudki, on see siiani säilinud ning ilmselt säilivad mõlemad keeled ja kultuurid veel palju aastaid edasi, eriti kuna tänapäeval on huvi nende kultuuride vastu suurenenud.

Kasutatud kirjandus

Aleksejev, A. (14. november 2013. a.). Marid. (K. Taim, Intervjueerija)
ERM. (2002). Allikas: Eesti Rahvamuuseum: http://www.erm.ee/et/Avasta/Soome-ugri-rahvakultuur/Marid
ERM. (2002). Allikas: Eesti Rahvamuuseum: http://www.erm.ee/et/Avasta/Soome-ugri-rahvakultuur/Udmurdid
Fenno-ugria. (2010). Allikas: Fennougria: http://www.fennougria.ee/index.php?id=10519
Fenno-ugria. (2010). Allikas: Fennougria: http://www.fennougria.ee/index.php?id=10520
Infokeskus, S.-U. R. (2003). SURI. Allikas: http://www.fennougria.ee/index.php?id=10519
Nadi, M. (12. detsember 2013. a.). Udmurdid. (K. Taim, Intervjueerija)
Nikolaev, V. (14. november 2013. a.). Marid. (K. Taim, Intervjueerija)
Ptšelovodova, N. (2003). Allikas: http://www.fennougria.ee/index.php?id=10520
Pusztay, J. (september 2004. a.). Soome-ugri rahvastel on veel lootust. Diplomaatia .
Valton, A. (2002). Kultuur ja Elu. Allikas: http://kultuur.elu.ee/ke487_soomeugri.ht m
Wikipedia. (2014). Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Marimaa#mediaviewer/File:Russia_-_Mari_El_Republic _(2008-01).svg

Sisukord

Udmurtide ja maride tänapäevane olukord: kellel on paremad võimalused oma keele ja kultuuri säilitamiseks ja miks? 1
Arvukus 1
Asukoht 1
Ajalugu 2
Iseloom 4
Kultuur ja keel tänapäeval 4
Kasutatud kirjandus 7