Muinasusundi kajastused tänapäeva eestlaste elus "Vaid vaimsus kui organism on vastava kultuurkonna süntees kõigest sellest tõusude ja mõõnadega ringlevast ehk tsükliliselt keerlevast arenguprotsessist, mis lade lademelt on aegade jooksul sünkreetiliselt kogunend rahva hinge ja iseloomu, temperamenti ja elutundesse, maailmavaatesse ja eetikasse, usku ja elutarkusse, luuleloomingusse ja ühiskondliku elu korraldusse, teotsemistaktikasse ja suhtlusnormidesse, huvide ja harjumuste ringi. Alles tervikuna
Muinasusund kui muistsete eestlaste elu- ja mõtteviisi peegeldus! Inimkond on aegade algusest peale millessegi või kellessegi uskunud. Eestlaste muinasusund e. animism on looduseusk mis oli valdav usulaad kõikjal Euroopas enne ristiusustamist. Usund väljendas austust inimese ja looduse vahelise harmoonia säilitamise vastu, oluline osa oli hingedel, väel ja esivanematekultusel. Kogu usk oli valdavalt suhtestatud loodusega ning elus ja eluta loodust peeti hingestatuks. Selle perioodi kohta on kahjuks väga vähe andmeid säilinud ning väga palju infot põhineb
Hiiekultust püüti hävitada paljude endiste hiite kohale ristiusu kirikute ehitamisega. Hiies kasvanud hingepuud (neid ehiti paelte, riiete, loomaluudega jm.) otsekui juhtisid mõtted hingede surematusele. Seepärast keelati pühapaiku rüvetada ja rikkuda (oksi murda, tallata jms.). Surnutele toodi siia sööke, jooke, rõivaid, ehteid, raha jne. Ohverdamine toimus peamiselt hiites. O. Looritsa järgi oli ohverdaja puhtais valgeis rõivais, puhtas pühas paigas, puhta siira südamega. Lapseliku usalduse, andumuse ja ühtekuuluvustahtega esitas ta oma lihtsad palved, mis polnud mingid elutuks kivistunud sundvormelid, vaid elavast hingest tulevad, soovidele ja meeleoludele vastavalt varieeruvad elavad tundesõnad, tõelise ja sügava usulise elamuse tõlgendajad: “Madalad maajumalad, kõrged kodukuningad, nurmeisa-nurmeema, nurme kuldakuningad, tulge hoidma mu kodu, mu karja!” (Eesti rahva ajalugu I, 1932)
TARTU ÜLIKOOLI AVATUD ÜLIKOOLI ÕPE eriala nimi EESTLASTE MATMISKOMMETE TEKE JA MUINASUSUND Uurimustöö Juhendaja: Tartu 2012 Sisukord 2 Matmiskommete teke Eesti muistsed matusepaigad jagunevad kolme erinevasse rühma: kivikalmed, maahaudadega kalmistud(neid on nimetatud ka maa-alusteks kalmistuteks) ja kääpad. Muinasajal oli levinud kahesugune matmisviis surnute matmine põletamata ehk laibamatus ja hilisem surnute matmine põletatult ehk põletusmatus. Põletusmatust seostatakse enamarenenud kujutlustega hauatagusest elust. Põletusmatus ei tõrjunud kunagi laibamatust
Loodusobjektide ja -nähtuste, paikade, esemete, teatud tegevuste, kommete jms tajumine pühana tulenes põlvest põlve edasi antud pärimustest ja vahel ka isiklikest kogemustest. Kahjuks pole võimalik rääkida ühtsest kogu esiaega läbivast ja täpselt reglementeeritud kommete-ga muinasusundist. Pika esiajaloo jooksul muutusid siinsed usulised vaated tugevalt. Osalt tingis selle tegevusalade teisenemine. Kiviaja küttide ja kalastajate usund erines. rauaaja põlluharijate ja karjakasvatajate omast. Samuti tõi muutusi usulistes vaadetes kaasa tihe suhtlemine naaberhõimude ja -rahvastega. Kahjuks tunneme eestlaste muinasusundit suhteliselt halvasti, sest muistseid uskumusi nagu ka üldse kaugema mineviku inimeste vaimumaailma kajastavaid allikaid on äärmiselt vähe säilinud. Sellest kõnelevad vaid napid vihjed vanemates kirjalikes allikates, peamiselt aga 19. sajandi lõpul ja osaliselt hiljemgi rahvasuust
5. Eestlaste muinasusund Inimene on mõtlev olend, kellel on sisemine vaimne elu. Muinasaja inimese vaimse elu tähsaim osa oli usund. Nende usund ei olnud kindlate põhimõtete ja kommetega usk nagu ajaloos hiljem tekkinud usundid - kristlus ja islami usk. Muinaseestlaste usund muutus aja jooksul, mida mõjutas nende elutegevuse muutumine. Küttide ja kalastajate usk erines hiljem tekkinud põlluharijate ja karjakasvatajate usust. Usku mõjutas ka läbikäimine naaberrahvastega. Selle aja usundist ei teata kuigi palju – kirjalikes allikates on sellest vähe juttu ning mõningaid järeldusi tehakse suusõnalistest pärimustest ja rahvaluulest. VÄGI. Muinasusu üheks tähtsamaks mõisteks oli VÄGI. Arvati, et inimestel
Siim Kingu 1 Tartu Tamme Gümnaasium AJALOO KT KORDAMINE §6 9 §6. EESTLASTE MUINASUSUND · Muinasaja inimeste vaimse elu tähtsaimaks osaks oli ussund. · Ei saa rääkida ühtsest kogu esiaega läbivast ja täpselt reglementeeritud kommetega muinasusundist. · Osalt tingisid uusi kombeid tegevusalade teisenemine. · Usulistes muutustes mängis suurt rolli ka ka tihe kontakst naaberhõimude, -rahvastega · Muinasusundite kohta pole väga palju teada, kuna pole säilinud eriti palju allikaid. o Enamus teadmisi on siiski levinud suusõnaliselt põlvest põlve edasi.
KOOL KIVIAEG MUINAS-EESTIS Referaat nimi klass Koht ja aasta SISUKORD Sissejuhatus............................................................................3 1. INIMASUSTUSE TEKE...........................................................4 2. TEGEVUSALAD.................................................................6 2.1. Küttimine ja korilus..................................................6 2.2. Kalastus...............................................................7 2.3. Hülgepüük............................................................7 2.4. Põlluharimine.........................................................8
Kõik kommentaarid