Muinasusund kui muistsete eestlaste elu- ja mõtteiviisi peegeldus. (0)

Muinasusund kui muistsete eestlaste elu- ja mõtteiviisi peegeldus.
Muinasaeg on inimühiskonna kõige kaugem minevik , mis hõlmab aega 9000 a.e.Kr kuni 13.sajandini. Mis on aga muinasusund ning kuidas ja tänu kellele meil on võimalik rohkem teada saada muistsete eestlaste elust? Muinasusundist saame teada: Henriku Liivimaa kroonikast, rahvaluulest, ja ka arheoloogia vahendusel, midagi muutub usundis koguaeg, samuti on see piirkonniti väga erinev.
Muinasusundi all mõistame muinasajal valitsenud uskumuste kogumit. Eestlaste usund oli oma põhiolemuselt loodususund e. animism . Loodususund oli seotud metsa ja veekogudega, pühaks peeti kõike seletamatut, müstilist ja aukartust äratavat, palju austamisobjekte ja ka esivanemate austamine oli väga tähtis. Usuti , et elava ja surnu vahele jääb vastatikune suhe. Arvati, et lahkunud esivanemail oli võime midagi muuta. Läti Henrik on " Liivimaa Kroonikas " kirjeldanud eestlaste matuseid: "Pühitsesid suure kaebamisega ja joomisega oma viisi!"
Haual söömist ja joomist peeti peiedeks. Kui aga surnu peiesid korralikult ei peetud võis surnu tulla koju tagasi "võlga nõudma " e. "kodu käima". Kodukäimise vältimiseks keelati surma kojutulek, lõigates koduteele puudesse riste või raidudes neid kivise. On teada ka juhtum, kus ristide lõikamisest terve hiiepuu on ära hävitatud. Samas kaeti ka peeglid kinni, kui surnu oli veel kodus, et hing ei saaks peegli kaudu tagasi tulla.
Hingemaailm oli küllaltki keeruline, usuti ka, et hing oli tähtis isikupära kandja ja pärast surma rändab hing edasi mõnele teisele elusolendile, surm oli tähtis muistse inimese jaoks, samas oli ka surmal eri aegadel eri tähendus.
Kalmetest on palju infot usundi uurimuse, mõttemaailma kohta. Rituaalid olid olemas, kuid millised täpselt ei teata. Leidub märke ka ohverdamisest ning oluliseks peeti inimese koljut. Kolju matuseid on eraldi leitud ja kivikalmeid kus oleks vaid kolju maetud on näiteks Kunda Hiiemäel (leitud 2004.aastal)
On leitud märke ka skalpeerimisest, seda näitavad lõikejäljed koljudel. Seda, et inimese luid kasutatakse rituaalides on väga levinud. Rituaalide eesmärk oli tugevdada sidet noorema ja vanema ja ka lahkunud generatsiooni vahel, eksponeeriti puhast koljut, sest pea tähendaks konkreetset isikut, kolju aga sai sümboliseerida kogu surnud kogukonda. Arvati ka, et surnud esivanemate hinged saavad kokku ja ühinevad kogukonna hingeks.
Muinasusundi teljeks võib pidada väe mõistet. Uskumine oli väga tugevasti seotud loodusega. Looduse püha paika austati, inimeselt nõuti seal rituaalset käitumist. Metsa astudes pidi teda lahkelt tervitama , lahkelt kõnetama, et mets hoiaks seal viibijat hädaohu eest ja ka õnnetuste eest. Inimene oli metsast sõltuvuses, metsast sai puitu nii ehituseks, kui ka tarbeesemeteks, metsa arvelt sai laiendada ka põllumaad.
Taara üle on palju arutatud. Kroonikud on nimetanud ka Tharapitat, mis aga tõenäoliselt on tulnud appihüüdest " Taara avita !", tema poole karjuti appi tavaliselt lahingus.Taara oli Eesti usundi võtmefiguur ja olevat sündinud 13.sajandi algul Ebavere mäel. Rahvas pidas Taarat vägevaimaks jumalaks, kes müristas ja ka valitses välku. Tara kuju kohta ei ole kahjuks säilinud ei kuju ega ka pilti. Talle oli pühendatud neljapäev, siis käidi hiies ohvipidusid pidamas. Hiite kohta on andmed üsna lünklikud. Ohverdamise kohtadeks olid kalme, hiiekoht ja ka kodused ohvrikohad ka taluaias. Näiteks uudseohver- esimesest viljast mingi osa või kalapüügis, et esimene kala lasti vette tagasi nii öelda tänutäheks.
Muistse eestlase elu oli võrreldes tänasega palju rahulikum, samas oli palju rituaale, mida me teeme ka tänapäeval, ilma, et me teaks , kus kohast need tulnud on. Tore näide selle kohta on ka see, kui laps on haiget saanud ja me memme lauldud laulu lapsele laulame:" harakale haigus, mustalinnule muu tõbi.." ja mis see muud ongi, kui üks loits, ehk me pöördume kellegi või millegi poole lootuses, et lapsel valu ära läheb. Nii tehti enne meid, teeme meie ja teevad ka meie lapsed.
Miskit siin maailmas ei ole uut, ikka jõuame tagasi oma esivanemate kommete juurde, kas ja kui palju me aga mõlteme igapäevaselt, et kui muistsed need tegelikult on ja kuidas hoida ja edasi pärandada oma järeltulijatele teadmisi, mis meil muinasajast on.