Mees, keda teadis ussisõnu - Andrus Kivirähk (13)

Mees, kes teadis ussisõnu
Andrus Kivirähk
Peategelane: Leemet , mees, kes oskab viimasena ussisõnu. Ta on sündinud külas, kuna ta isa tahtis ka olla uuema aja inimene ja veenis Leemeti ema külla kolima . Pärast seda, kui Leemeti isa oli tolle ema koos oma armukesega- karuga voodist leidnud tappis karu Leemeti isa. Leemet, tema õde Salme ja ema kolisid metsa tagasi. Leemet on põhimõtetega poiss, kes ei hülga vanu kombeid ja tavasid uute vastu. Talle tundub see kuidagi kohatu hüljata kõik vana ja hea kultuur uue pärast.

Uue aja inimesed
Isa oli ilmselt teist meelt . Tema tahtis olla uue aja inimene ja uue aja inimene pidi elama külas, lageda taeva all ning päikese all, mitte hämaras metsas. Ta pidi kasvatama rukist, töötama terve suve nagu mingi räpane sipelgas , selleks et saaks sügisel tähtsa näoga leiba kugistada ja olla sedasi võõramaalastega sarnane. Uue aja inimesel pidi olema kodus sirp , millega ta sügisel küürakil maas vilja lõikas; tal pidi olema käsikivi, millega ta ähkides ja puhkides terasid jahvatas.
Tänapäeval on samuti uue aja inimesed. Kõik üritavad olla mitte eesti moodi, vaid ikka välismaa moodi. Eriti avaldus see pärast NSVL lagunemist. Nagu ka Noor-Eesti loosungiks oli: „ Olgem eurooplased aga jäägem eestlasteks!“ või nagu Chalice : „ Seikle, aga ära jää võõraks.“ Pole vaja kõike uut kohe nii omaks võtta.

Vanade tarkuste unustamine viib hukatusse. Ehk hoia seda, mis juba käes ja õpi uusi asju juurde
Aga isa oli hakanud ussisõnu unustama , sest külas polnud neid tarvis, pealegi ei pidanud ta neist eriti, arvates, et sirp ja käsikivi teenivad teda sootuks paremini. Seepärast pobises ta oma voodis karu nähes hoopis midagi saksa keeles, mispeale arusaamatutest sõnadest segadusse sattunud ning teolt tabamise tõttu erutunud karu tal pea otsast hammustas.
Niimoodi tähtsaid tarkusi unustades võime meiegi jääda tulevikus hätta. Nt ei oska tuleviku inimesed võib-olla ilma GPRS-ita kuhugi liikuda ehk me minetame oskuse orienteeruda, kas siis kaardiga või ilma.

Keelatud vili tundub alati magus
Leemet ihkas ikka ja alati külla minna, kuna seal oli palju noori. Nii käis ta tihti metsaserval külaelu vaatamas. Uudishimu ei saa enne rahuldatud, kui ta on rahuldatud. Püüdku teised inimesed kui palju tahes teiste asjadega. (Leemeti ema korjas talle öökullimune, et poiss külla ei läheks ja leiba ei prooviks)

Sõna jõud
Leemet ja Pärtel käisid külas, kus kohtasid Magdaleenat ja tema isa Johannest. Külavanem Johannes näitas neile imepäraseid asju, mida kumbki poistest polnud varem näinud. Sõna jõud on tohutu, kui keegi oskab sulle sõnadega ilusa elu maalida, siis me usume seda. Me tahame kõik vana hüljata, sest inimene on kord selline, kes alati uue poole pöördub, sest tema loomuses on kihk avastada .

Kui pea ei tööta, siis töötavad lihased
Külarahvas oli unustanud ussisõnad, mille abil sai hõlpsasti endale toitu muretseda. Selle asemel rahmeldasid nad päevad läbi põllul, et endale süüa hankida. Siin kehtib ütlemine, et miks mitte minna ringiga , kui saab otse. Kui me unustame midagi, siis üritame leida ikka midagi uut, millega oma elu lihtsamaks teha. Külarahvas unustas ussisõnad, kuid nad mõtlesid välja kõik muud vigurid, kuidas maad harida ja endal elu sees hoida.

„Kui inimestel poleks jumalat, mõtleksid nad ta ise välja“ – Voltaire
Onu Vootele kehitas vaid õlgu.
„Üks usub haldjaid ja käib hiies, teine usub Jeesust ja käib kirikus.“
Inimestel on vaja midagi, millesse uskuda , ikka ja alati.

Ühtsuses peitub jõud
Ainult siis, kui kümme tuhat meest koos lausuvad ussisõnu, siis ärkab Põhja Konn oma iidsest unest ja tõttab appi metsarahvast päästma. Kokkuhoides suudab ka eesti kõike, mida ta tahab. Ühest inimesest ei muutu veel midagi. Näide: Laulev revolutsioon  mass lõi.

Vanu kombeid tuleb küll austada, aga neid ei ole mõtet teistele peale suruda.
Raamatus on kaks erineva maailmavaatega tegelast, kes mõlemad austavad vanu kombeid. Pierre ja Rääk on üheks - nad on inimahvid , kes püüdlevad oma arengus tagasi esivanemate tasemele. Nad käivad paljalt, söövad ainult putukaid ja oskavad kõnelda väga iidset ussisõnade keelt. Kuid nad ei suru oma kombeid teistele peale. Nad on ise nii nagu nad olla tahavad ja lasevad olla teistel nii nagu neile meeldib.
Samas aga on hiietark Ülgas ja Tambet , kes usuvad haldjatesse ja ohverdamisse ja muusse. Nende arust peavad kõik metsas siiamaani elavad inimesed aina enam oma juurte juurde tagasi pöörduma. Ainult see on võti taastamaks kunagine hiilgus . Nad on solvunud, pahased ja kurjad, kui Leemeti pere ei taha haldjaid ja muid asju uskuda ning ei käi enam pühas hiies. Ole ise ja lase teistel ka olla.

Moeasi
Oli isegi nagu uhke tunne – süüa leiba. Seda salapärast ja keelatud kraami, mis pealegi ei maitsenud üldse hästi, selle närimine tundus meheväärilise kangelasteona. Laps ei oleks sellega hakkamasaanud, tema oleks maitsetu sodi suust välja ajanud, aga meie ei teinud teist nägugi ja neelasime leivapala viimaks vapralt alla. Olime järelikult juba suured – mitte poisid, vaid täitsamehed.
Paljusid asju proovitakse sellepärast, et see on moes või et oma kaaslastele muljet avaldada. Tänapäeval võime paralleele tõmmata suitsetamise, joomise või narkootikumide tarbimise pärast. Tahetakse näidata oma kaaslastele, et nad on julged , vaprad ja igat moodi kõvad mehed.

Tagatiseta lubadused (mis silmist, see südamest)
Alati kuhugi ära minnes lubatakse kontakti hoida, kirjutada, suhelda jms. aga uues kohas on uus ja põnev ning unustatakse vanad sõbrad ja tuttavad. Nii ka siin. Pärtel kolis ära külla ja lubas Leemetil hakata metsas külas käima ning jääda samaks poisiks, kes ta metsas olid, kuid keskkond mõjutab meid suurel määral. Ühiskonnas valitsevad tavad, arusaamad ja uskumused. Inimene on nõrk ja habras ning ta laseb kollektiivsel ühismõtlemisel end juhtida, sest nii on kergem. On kergem minna vooluga kaasa, kui hakata teises suunas ujuma. Sellepärast on Leemet tähelepanuväärne, sest tema ujus alati teises suunas.

Lollus on tugevam kui tarkus
Kummaline, et ussisõnad on unustatud, kuid usk haldjatesse jääb. Lollus on tugevam kui tarkus. Rumalus on vintske nagu puujuur , mis puurib end maasse seal, kus kunagi kõndisid inimesed.
Lollust on kergem uskuda, sest seda pole vaja õppida, omandada, see on sündides kaasa antud. Tarkust tuleb omandada ja see on raske. Inimene läheb alati kergema vastupanu teed. Kui talle öelda, et jumal aitab ja piisab vaid uskumisest temasse, siis inimene usub, sest miks ta peaks vaevama end veel ussisõnade äraõppimisega?

Sina arvad alati, et sinul on õigus
Erinevate eluvaadetega inimestel on erinev arusaam maailmast ning nad ei hakkagi mõistma teise vaadet, sest nad on kindlad, et nende tõde on see õige. Kuigi tegelikult võib mõlemail õigus olla. Külavanem Johannes arvab ühtemoodi, sest tema on elanud ühes ühiskonnas, Leemet aga teistmoodi, sest tema on elanud teises ühiskonnas. Arvamuste kokkupõrge. Sellepärast ei tohi meiegi hukka mõista näiteks inimesi, kes uskusid natsireziimi. Neile tehti lihtsalt ajupesu ning nad uskusid siiralt, et see ongi õige. Kui sulle sisendatakse piisavalt kaua midagi, siis sa hakkadki seda uskuma ja ei mõtlegi, et see võiks vale olla.

Tüüpiline eestlaste alaväärsuskompleks
„Miks te neid kuulate?“ küsisin mina.
„Kuidas siis?“ imestas Jaakop. „Nemad on ju võõralt maalt tulnud, nemad teavad paremini, kuidas maailma asjad on seatud. Nemad ikka peavad meid kamandama, mitte meie neid. Meie tulime ju alles äsja metsast välja – mida meil neile õpetada on?“
Tüüpiline eestlaslik alaväärsuskompleks tänu meie pikale orjapõlvele. Meile on juba emapiimaga sisse süstitud, et meie oleme madalamad ja peame järgima koguaeg kellegi teise juhtnööre. Kuid tegelikult see pole nii. Meil on vapustav ajalugu nt Tallinna vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandisse + meil on eepos Kalevipoeg. Eepos on enamjaolt ainult kultuurrahvastel. Me peaksime väärtustama seda, mis meil on, mitte üritama koguaeg teiste pealt ahvida ja asju üle võtta. Kui me oleksime omamoodi ja ise, siis jõuaksime kaugemale. Tänapäeval ahvime kõige Ameerikat. Arvame, et liigtarbimine on jube in.

Kõik, mis välismaal õpetatakse on puhas kuld, isegi kui see on viimne ajuvabadus.
Tihti ei mõtle me, mida me teeme, sest niimoodi on ju mingi kõrgem või auväärsem inimene, asutus õpetanud. Raamatus on seik lehma „tervendamisest“, mis on Saksa tallipoisi hea nõu. Tegelikult oli see ainult looma piinamine , kuid tervendajad külavanem Johannes ja külapoisid ei saanud sellest aru, sest nad olid pimedad. Nad arvasid, et kõik, mis tuleb välismaalt on 100% õige. Tänapäeval võiksime aru saada, et meeletu rohtude kugistamine ei tee meid terveks. Terve elu tuleb tervislikult elada, mitte loota mingite imerohtude peale, mis tegelikult võivad meie elu persse keerata.

Vabadus olla ori
Eestlastele on nagu sisse süstitud tahtmine ori olla.
„miks ma peaksin hakkama kellegi kannupoisiks?“ küsisin mina. See oli veel üks võigas joon, mis kõiki neid moodsaid inimesi ühendas – tahtmine olla kellegi teener.
Me oleme minetanud oskuse olla tõeliselt vabad. Küll olime me orjad, siis kinni NSVL ikkes, nüüd anname end aga juba vabatahtlikult igasuguse tarbimise ikkesse. Peame maksma pangalaene, järelmakse ja mida iganes. Kõik selle nimel, et saaks väliselt uhkelt elada, kuigi sisemiselt võime kokku variseda. Tänapäeva inimesed on oma ihade orjad.

Elame kaasinimeste arvamuse pärast
Leemeti õde Salme käib raamatu lõpus väga alla. Ta elab koos oma karuga, kes tänu jahimeestele on nüüd liikumisvõimetu. Salme ei hoolitse enam enda eest. Tal on ükstapuha, sest metsas pole teisi inimesi, kelle arvamus talle loeks. Inimesed pingutavad paljuski sellepärast, et pälvida teiste inimeste tähelepanu, kiitust, tunnustust. Kui poleks kedagi, kelle nimel pingutada ei viitsiks me ilmselt lillegi liigutada.
Mees, kes teadis ussisõnu on suur pilge eesti rahvale. Meeldetuletus , mille me kaotada võime, kui jätkame sellist suurt integreerumist välismaailma. Me unustame oma põliskultuuri, oskused, mis on teinud meid uuesti vabaks rahvaks ning sulame ühtsesse halli massi, kel pole mitte mingisuguseid ambitsioone. See on ka ehk prognoos eesti rahva saatusele, et ükskord jääb meid alles vaid üks inimene, kes siiamaani mõistab eesti keelt. Me peame ühiselt võitlema selle nimel, et meie keel säilima jääks.