Vana- Kreeka olümpiamängud (0)

Vana- Kreeka olümpiamängud.
Olümpiamängud olid kõige suuremad ja tähtsamad spordivõistlused. Olümpiamängud said endale nime Olympose mäe järgi, mis asub Kreekas. Esimesed olümpiamängud olid umbes 3000 aastat tagasi ja need toimusid Vana- Kreekas Peloponnesose poolsaare läänerannikul asuva Olümpia pühas hiies Altises. Võistlused toimusid iga nelja aasta järel ning seal osalesid ainult mehed, kes austasid jumalaid ning ei olnud sooritanud kuritegusid. Osavõtja pidi enne mänge treenima 10 kuud enda kodukohas ja sellele järgnes 30- päevane eritreening Elises. Nende treening lõppes 57 km pikkuse jalgsirännakuga Elisest Olümpiasse. Mänge peeti Zeusi auks, võitjale pandi kaela suur pärg.
Igal olümpia-aastal liikusid läbi Kreeka poliste ja kolooniate 3 sõnumiviijat, kes teatasid mängude toimumisaja ning kuulutasid 3 kuuks püha rahu, et võimaldada kõigile soovijaile takistamatu läbipääs Olümpiasse. Olümpias asus Kreeka suurim staadion , mis mahutas esialgu 20 000 inimest, hiljem üle 40 000 pealtvaataja. Pealtvaatajad võisid olla täisvabad mehed ja vallalised naised. Naised, kes selle reegli vastu eksisid, oli ette nähtud visata läheduses asuvast künkast alla, mis tähendas kindlat surma ( erandiks oli Demeteri preestrinna, kes istus hellanodiikide ( kohtunike) tribüünil). Võistlusi jälgiti püstijalu, mingit tasu vaatajatelt ei nõutud.
Sajandite jooksul tehti olümpiamängude kavas mitmeid muudatusi. Esimestel mängudel võisteldi ainult staadionijooksus ( 1 staadion = 192, 3 m). Pool sajandit hiljem tuli 2 staadioni pikkune jooks ning sellele lisandus pikamaajooks ( 24 staadioni ehk 4, 7 km). Seejärel maadlus , rusikavõitlus ja pankraation ( maadlus koos rusikatega). 680. Aastal e. m. a. täiendati mängude kava kaarikute võiduajamisega ning mõni aeg hiljem hobuste ja muulade võidukihutamisega.
Esimeseks võistlusalaks olid jooksud, kõigepealt pikematel ja siis lühematel distantsidel. Vanad kreeklased pidasid väga oluliseks jooksu, sest just see spordiala võimaldas harmooniliselt arendada kogu keha.
Õiged võistlused algasid kolmandal päeva õhtupoolikul, kus toimus maadlus, rusikavõitlus ja pankraation. Maadluses oli väga oluline jõud, osavus ning kiire reageerimine. Võitjaks osutus see, kes suutis vastase 3 korda maha paisata ning jala tahapanek oli lubatud. Rusikavõitlus meenutas tänapäeva poksi. Liivasel staadionirajal võisteldi nii kaua, kuni üks meestest alistus. Neist kõige raskemaks jõukatsumuseks peeti pankrationi, sest seal võis kasutada nii maaldus- kui rusikavõitluse võtteid. Sellel alal oli lubatud kõik ning vahepeal oli võistlus nii julm, et lõppes ühe osapoole surmaga.
Viievõistlus koosnes kiirjooksust, kaugushüppest, odaviskest, kettaheitest ning maadlusest. Iga ala järel said jätkata vaid parimad, kellest kaks finalisti otsustasid maadlusega üldvõitja, kui keegi suutis võita kolmel alal kõik esikohad, sai ta ilma maadluseta võitjaks.
Neljandal päeval võisteldi hipodroomil neljahobusekaarikute võidusõidus (võistlusmaa pikkus oli 12 ringi). Sageli põrkusid kaarikud kokku ning paiskusid ümber, nii et juhid langesid kapjade või rataste alla ning said raskeid vigastusi. Ometi ei antud võidupärga mitte hobusejuhile ( tema sai võidukorral ainult lambavillast sideme), vaid hobuste omanikule, kes millegagi riskimata vaatas võistlust pealt.