Hetiitide kultuurist ja arhitektuurist (1)

Anatooliast
Ajal, mil kuningas Sargoni poolt rajatud Akkadi impeerium hoidis Mesopotaamias täielikku võimu ning Süüria kunstipärase ajaloo algus oli alles mitmete sajandite taguses tulevikus, elasid mõned rahvad Anatoolias eelajaloolise kultuuri kõrgtasemel. Peaaegu täieliku kindlusega võib öelda, et need olid hatid, kes asustasid Anatoolia alad enne hetiitide ilmumist – vähemalt mõningad hetiidi ja Assüüria dokumendid viitavad selles suunas.
Anatoolia on vana nimi piirkonnale, mis hõlmas endas praegust Türgi riiki koos Armeeniaga. Hatid paistsid olevat end sisse seadnud just selle piirkonna keskosas. Hatide ajastust leitud esemed (u. 2300 -2000 a. eKr) on selgelt homogeense iseloomuga ning näitavad märkimisväärselt isikupärast stiili, eriti keraamika ja metallitöödes. Avastused haudadest Alaca Hüyük'is kuuluvad hatide kunsti suurimate saavutuste hulka. Mehed maeti koos nendele kuulunud relvadega ning naised erinevate majapidamis esemetega. Surnukehad lebasid ühel küljel, põlved lõua alla tõmmatult, avaras hauas, mis mõõtudelt ulatus kuni 8 x 4 meetrini. Surnute vaatevälja olid asetatud mitmed religioosse tähtsusega esemed, nagu päikese ketas ja väikesed kujutised või pildikesed. Haud oli tihti sisustatud igapäevaste esemetega, varieerudes lihtsatest savinõudest keerukate ning ilusalt kaunistatud metallist anumateni, vahel isegi kullaga graveeritud kannude või vaasidega.
Kirjalike allikate puudumise tõttu ( kirjakeel tekkis hetiitide ajal) võime ainult oletada, mida need rituaalsed matused võisid tähendada. Alles selle perioodi lõppfaasis tekkis lähedasem kontakt kirjakeelega, kui puututi tihedamalt kokku Mesopotaamia rahvastega.
1.
Hetiitide ajaloost
U. 2000 a. eKr, mil Anatoolias olid rahulikud ning vaiksed ajad, toimus indoeurooplastest rahva, hetiitide, sissetung . Hetiidid kohandusid väga kiirelt kohaliku olukorraga, võttes üle paljusid tavasid, mis olid olnud kasutusel nende poolt hõivatud aladel.
Umbes samal ajal leidis aset Anatoolia koliniseerimine assüürlaste poolt: mitmed assüüria kaupmehed avasid kaubanduspunkte Kayseri lähedal Kültepes. Lisaks mõjutasid Anatoolias tugevalt sündmuste kulgu ka hurride ( rahvas, kes pärines algupäraselt Mesopotaamiast kirdes ) saabumine. U. 1800 a. eKr jõudsid hurrid juba Marimaa piirkonda ning veelgi kaugemale läände, Alalakhi piirkonda. Hurridel arvatakse olevat olnud asustusi ka Anatooliast lõunapool. Hurrid mõjutasid suuresti hetiitide religioosset pärimust, kuid mitte otseselt. Küll aga on palju väidetud hurride suur mõju hetiitide kunstile. Hetiitide ajalugu, sealhulgas ka kunsti saab jagada nelja perioodi:

Vana kuningriigi aeg, u 1700- 1450 a. eKr

Keskmise kuningriigi aeg, u. 1450-1200 a. eKr
3. Uue kuningriigi aeg ehk Hetiitide impeerium, u. 1450-1200 a. eKr
4. Süro-Hetiidi periood, u 1100-700 a. eKr
Tänu kaubandusega seotud kirjavahetusele assüürlastest kaupmeestega on meie käsutuses mõningast materjali Vanast Hetiidi perioodist. Tollaste kuningate nimekirjadest tulevad esile kaks nime – Pitkhana ja Anitta Kussara dünastiast – keda on hiljem mainitud ka Böghazköy arhiivis umbes 1300 a. eKr kui Hetiidi hegemoonia rajajad . Ent mitmed teadlased ja asjatundjad on jõudnud teadmisi taga ajades probleemideni keelega. Kirja- ja keeleteadlased on kokkupuutunud kolme Anatoolia piirkonda puudutavate kirjutiste grupiga. Need on:

Assüüria kaupmeeste kiilkirjas dokumendid, n-ö Kapadookia tahvlid

Hetiitide kiilkirjas arhiiv, mis leiti hetiidi riigi pealinnast, Boghazköy'st

Hetiitide hieroglüüfid
Esimesse gruppi kuuluvad dokumendid sisaldavad endis peamiselt kaubandusega seotud kirju, lepinguid, äritehinguid ning juriidilisi eeskirju. Esmapilgul ei pruugi need tunduda kuigi huvitavad, kuid tegelikult on need just ühed huvitavamad avastused, mis selgitavad paljuski religioosseid ning ajaloolisi vaatepunkte koos koha- ning isikunimedega. Teine kirjutiste grupp hõlmab endas peamiselt nii religioosseid dokumente kui ka ajaloolisi, kirjanduslikke ning haldusõiguslikke ja juriidilisi tekste . Kõige olulisem on vast see, et need tekstid on kirjutatud Vana-Babüloni kiilkirja mudeli järgi. Et keelt õppida, kasutati sumerite “sõnaraamatuid”, sest akadi keelt kasutati palju tollases majanduses.
Kolmandast grupist pärit tekstid on on kirjutatud hieroglüüfides, mis olid Indo-Euroopa päritolu.
Seesugune keelte lahknevus on hea illustreerimaks hetiitide oskust kohanduda uute keskkondadega ning valida oskuslikult ümbritsevate kultuuride õigeid külgi, mis nende endi arenguks parimad oleksid. Ei läinud kaua enne kui hetiidid jõudsid ühe võimukaima rahvani Lähis-Idas.
2. Assüürlastelt üle võetud kiilkiri , mida hetiidid kasutasid
kaubanduses.
Kuningas Labarnas jätkas seda, mida Anitta alustas, kui asutas Keskmise Hetiidi kuningriigi. Tema järglased Hattusilis ja Mursilis I viisid läbi mitmeid sõjaretki, laiendades riigi piire Anatooliast kaugemalegi. Mursilis'el õnnestus vallutada ka Babülon. Seesugused territoriaalsed vallutused olid siiski mõttetud, kuna rahu ja stabiilsus oli veel saavutamata Anatoolias endaski. Vaevalt oli Mursilis oma retkedelt tagasi jõudnud, kui ta õemehe poolt mõrvati (u. 1590 a. eKr). Järgnes kaose periood, mis kestis järgmised 65 aastat, kuni kuningas Telepinu suutis panna lõpu õukonna intriigidele ning valitseda kuningriiki kindla käega. Pärast tema surma järgnes teinegi poliitilise segaduse periood, mille põhjustasid kuningriigi piire ähvardavad Hyksos' lased ja mitannid.
Vaatamata ebakindlale algusele sündis kuningas Suppiluliumas'e (1375 – 1335 a. eKr) võimu all Hetiitide impeerium oma täies hiilguses. Selle jõulise ja otsustava võimu all lahenesid ka suurem osa siseriiklikest probleemidest ja lahkarvamustest. Seejärel hakkas kuningas Suppiluliumas'ele huvi pakkuma Mitanni kuningriik , mille liitmise Anatooliaga muutis kergeks riigisisesed võimuvõitlused. Viimaks õnnestus Suppiluliumas'el saavutada kontroll ka Süürias paiknevate hurride asustuste üle, mistõttu võis hetiite nimetada jällegi “maailma valitsejateks”. Vasall-riike juhtisid alam-kuningad. Tihti olid need alam-kuningad varem piirkonnas võimul olnud perekonna liikmed, kellel lubati jätta endale troon pärast rahuleppe sõlmimist. Strateegiliselt olulistes kohtades määras Suppiluliumas võimule enda perekonna liikmed. Tihti prooviti tasakaalustada olukordi kuninglike abieludega. Näiteks oli Suppiluliumas jõudnud juba liiga kaugele Süüriasse, mis valmistas ebamugavust egiptlastele, kes olid just kaotanud oma noore kuninga, Tutankhamen. Et säilitada mingisugust stabiilsust, kirjutas Tutankhameni naine kirja Suppiluliumas'ele pakkumaks ennast abikaasaks ühele tema pojadest. Anatoolia kuningas oli oma valitsemisega saavutanud peaaegu võimatu. Tegelikkuses oli see impeerium liit, mida oli võimalik koos hoida vaid tänu valitsejate võimekusele. Selle impeeriumi õitseng kestis poolteist sajandit enne kui tekkisid suuremad raskused.
Kuningas Muwatalli (1306 – 1282 a. eKr) valitsusajal puhkes relvastatud konflikt egiptlastega. Muwatalli oli seda ette näinud ning paigutanud enda ja õukonna asupaiga sinna, kus ta arvas Ramses II ründavat. Tema eelaimdus oli põhjendatud. 1282 a. eKr toimus suur Kadeshi lahing, kus Ramses sai lüüa – vastupidiselt Karnakis, Abu Simbelis ja Luxoris leitud bareljeefidele, kus Ramsest kujutatakse suure võitjana. Hetiidid kajastavad seda sündmust oma dokumentides vähe. Rahuleping garanteeriti püsima läbi Ramsese abielu Hattusili III tütrega. Pärast selle ambitsioonika ning kavala kuninga surma, kelle hämav iseloom ei olnud kooskõlas üldise hetiitide aususe ja sirgeseljalisusega, hakkas Hetiidi impeeriumi tähtsus järk-järgult kahanema. Kuid tema järeltulija Tudhaliyas IV ( 1250 -1220 a. eKr ) pööras erinevalt oma eelkäijatest rohkem tähelepanu religioossetele küsimustele. Tudhaliyas't on portreeritud kui Yasilikaya imelise vabaõhu kivipühamu rajajana (vaata pilti 6). Veel Tudhaliya'st järgneva põlvkonna puhul võib rääkida Hetiidi impeeriumist, kuid seejärel tuli täielik riigi varisemine.
Mererahvaste vägivaldne sissetung levis üle terve Lähis-Ida lääneosa, egiptlastel õnnestus hordide sissetung peatada vaid läbi suurte raskuste. Pärast seda laastavat barbarite sissetungi lainet, ei jäänud Anatoolias enam äratuntavat märkigi endisest Hetiidi impeeriumist. Ainult Põhja-Süürias sälis väike hetiitide asustus. Enam kunagi ei suutnud hetiidid ühendada sellist suur impeeriumi. Mõned hetiidi traditsioone järgivad ning killustunud riigid veel toibusid, kuid nad olid alati ohustatud igast küljest. Hetiidi kuningliku perekonna liikmed valitsesid veel Malatya's, Marash'is ja Zincirli's, kuid mitte kunagi enam ainult hetiitide üle. Neis linnades tekkisid tugevad hurri, aramea ning hiljem ka assüüria rahvaste erinevustest tingitud konfliktid, mis olid n-ö päevakorraliseks teemaks. Isegi kui neid ohustas assüürlaste sissetung, ei suutnud linnad end kokku võtta ning ühiselt tegutseda. Hetkeks pakkus hingamisruumi Urartu kuningriigi suurenev võim. Kui assüürlased viimaks sõda alustasid, oli see just Urartu kuningriik, kellega assüürlased asju hakkasid arveldama. Kõik, mis oli hetiitidest järgi jäänud koondati ühte Assüüria provintsi, kuid Marashi linna varisemisega 711 a. eKr, kadusid hetiidid ajaloo areenilt lõplikult.
Vaadates tagasi hetiitide kultuurilisele ja kunstilisele pärandile tuleks teha veel mõned märkused.
Keskmise Hetiidi kuningriigi ajal mängis monumentaalkunst tunduvalt väiksemat rolli käsitöö ja keraamika kõrval, mis näivad jätkavat suunda, millega tegeleti varem (st. on peaaegu võimatu teha vahet Vana ja Keskmise Hetiidi riigi keraamika või savinõude vahel). Väljakaevamised Türgis Boghazköy külas, mille lähedal seisis Hattuša, vana hetiidi pealinn, on toonud päevavalgele mõningaid aspekte selle kindluse ehituses, kuid selge pilt hetiitide arhitektuurist pole siiani ilmnenud .
Hetiidi impeeriumi ajal arenes arhitektuur jõudsamalt tänu poliitilisele stabiilsusele ja diplomaatiale naaberriikide suhtes. Templite ja paleede ehitus inspireeris tööle ka skulptoreid. Vabaltseisvad kujud olid endiselt tundmatud. Väikeste kunstitööde tähtsus kahanes, kuna monarhid keskendusid rohkem religioonile kui materiaalsetele küsimustele.
Vaatamata Süro-Hetiidi perioodi üsnagi segasele ajaloole, on tollane kunst märksa kergemini järgitav. Koos tendentsiga jätkata impeeriumi ajal välja kujunenud traditsioone on tunda ka Põhja-Süüria ja Assüüria mõjutusi. Süro-Hetiidi perioodi kunsti võib näiliselt jaotada kolme stiiligruppi: traditsiooniline (1050 – 850 a. eKr), Assüüria ja Aramea ( viimased kaks esinesid samaaegselt u. 850 – 700 a. eKr). Vaatamata erinevatele kunsti trendidele võiks kõiki tollaseid kunstilisi saavutusi nimetada ühiselt Süro-Hetiidi kunstiks.
3. 4.Hetiidi impeeriumi pealinnas, Hattušas asuvad
lõviväravad
Hetiitide pealinnast Hattušast
Hattuša oli hilisel pronksiajal Hetiitide impeeriumi pealinn. See paiknes põllumajanduslikult rikkalikus piirkonnas, tänapäevase linna Böghazköy läheduses ning asutati umbes 6 millenniumil e.m.a. See oli kuningas Hattušili I, kes tegi Hattušast Hetiidi impeeriumi pealinna 1586 a. eKr. Linna ümbrus hõlmas endas suuri ning rikkalikke põlluharimiseks viljakaid maa-alasid, küngaste jalameid karjakasvatamiseks ning metsasid. Väikeseid metsatukkasid võib praegugi leida linnast väljaspool, kuid tollal hõlmasid metsad kordades suuremaid pindalasid, mis tähendas, et linnaelanikel olid vajalikud ressursid puidu näol kõiksuguste ehitiste rajamiseks olemas. Põllud andsid linnaelanikele vilja nisu, orda või läätsede näol. Kasvatati ka linast, kuid peamiseks riiete algmaterjaliks oli siiski vill, mida saadi lammastelt. Metsades peeti jahti ulukitele, kuid see oli ilmselt luksus ainult kõrgematel elatustasemetel kodanikele. Liha saadi peamiselt koduloomadelt. Kuna jõed olid selles piirkonnas sobimatud suurtematele laevadele, pidi enam kaubandusest toimuma maismaa kaudu.
Linna ja ühtlasi ka impeeriumi kõrgaeg oli 14. sajandil e.m.a, kui linn haaras enda alla koos müüri sisese ja välise territooriumiga umbes 1,8 ruutkilomeetrit. Müürid, mis veel osati siianigi püsti seisavad, lasi rajada sinna kuningas Suppiluliuma oma valitsusajal. Tänapäevased prognoosid pakuvad tollal linnaelanike arvuks umbes 40'000 kuni 50'000.
Linna ja impeeriumi allakäik toimus u. 1200 a. eKr, pärast mida hüljati linn kuni 800 a. eKr, mis Früügia asunikud linna varemed uuesti asustasid. Väljakaevamised Hattuša varemetes on toimunud peamiseks Saksamaa juhtumise all juba küll mõningate katkestustega alates hilisest 19. sajandist.
5. Hattuša linna varemed. Linnamüüri rekonstruktsioon
Hetiitide arhitektuurist ja skulptuurist
Kindlasti tekib küsimusi, kas ei oleks olnud võimalik peatada “mererahvaste” pealetungi Hattuša müüridel. Isegi arvestamata jättes tõsiasja, et pealinn ei saa kuigi kaua vastu pidada, kui ta on kogu riigit territooriumist ära lõigatud või kui riigi võimsuse alused on täielikult laostunud – ja Hetiidi impeeriumis esinesid 13. ja 12. sajandi vahetusel need mõlemad momendid – ikkagi poleks suutnud Hattuša tormijooksu tagasi lüüa. Tema kaitsjad võisid kangelastena langeda, kuid midagi rohkemat nad oma kodulinna heaks teha ei saanud. Mõistagi oli Hattuša kindlustatud. Ent ilmsiks tuli asjaolu, et Hattuša kõige tugevamad müürid asusid loodes , järsu, sõna otsese mõttes ligipääsmatu kahju serval. Kuid vastasküljel ühendas linna muu maailmaga sillutatud maantee . Tekib kahtlusi hetiidi fortifikatsiooniinseneride ja ehitajate võimekuses. Ehk on hoopis õiglasem veeretada vastutus nende nõrkade kohtade eest Hattuša kaitsesüsteemis – veel enamgi , selle süsteemi otsese lõhkumise eest – Hetiidi viimaste kuningate kaela, kes tundsid end oma residentslinnas liiga muretult. Samal ajal pole selles midagi imestusväärset, kuna juba sajandied polnud mitte ükski vaenlane Hattuša müüride ees seisnud; arvestades ka seda, et hetiidi sõjavankrid suutsid peatada isegi Ramses II tervelt 600 kilomeetri kaugusel linna väravatest.
Väljakaevamised Zindžirlis, Tell Halafis, Karhemišis ja teistes võimsates kindlustes näitavad, et hetiidi insenerid ja ehitajad tundsid oma tööd. Need linnad olid ümbritsetud läbimõeldud müürisüsteemiga ja peale selle olid need linnas sama läbimõeldud sisemise müürisüsteemiga osadeks jagatud, mis võimaldas linna üksikuid osi kaitsta ka sel juhtumil, kui vanelane oleks väliskindlustustest läbi murdnud.
Väljakaevamised loovad mingisuguse pildi nendest linnadest enne kui neid tabas häving. Nad olid avarad, rahvarikkad ja omapärase iluga. Linna keskpunktiks – geograafiliseks, arhitektuuriliseks ja poliitiliseks – oli kindlus , mitte tempel. Selle põhiplaan oli korrapärane, sisemuses palju elu- ja laoruume, tema müürid olid kõrged ning siledad, torni ülaserva ümbritsesid hambulised sakid . Ka tempel kujutas endast jumalateenistuseks kasutatavate ruumide teatud kombinatsioone ladudega. Hattuša peatemplis olid näiteks umbes sada ruumi, millest seitsekümmend oli kasutusel ladudena. Ühiskondlike ja muude hoonete arhitektuur oli lihtne, ilustamata, “geomeetriline”. Ainsateks ilustusteks olid nendes – peale portaalilõvide – puust sambad, mis hoidsid ülal lameda katuse ettenihutatud osa; need sambad oli asetatud skulptuuridega ehitud soklitesse.
On huvitav, et hetiidi linnade varemetes pole arheoloogidel õnnestunud avastada avaraid hoonestamata kohti, mida võiks surmkindlalt väljakuteks pidada. Kuid väga raske on muidugi kujutleda linna ilma väljakuta: lõpuks jõudsid arheoloogid koostöös filoloogidega järeldusele, et selleks paigaks, kuhu koondus hetiidi linna “avalik elu”, oli ilmselt suur õu väravate vahel.
Iga kindlustatud hetiidi linna ees kõrgusid ettenihutatud tornid, mille vahel paiknes väga iseloomulik väljavenitatud ellipsi kujulist poolkaart meenutav värav. Tornide ja peavärava vaheline ala piirati külgmüüridega, nõnda tekkis avar, igast küljest kaitstud õu. Suuremates linnades, kus oli olemas kaks või kolm müürivööndit, eksisteerisid seesugused õued ka mainitud müüride ja nende väravate vahel. Sellisele õuele tõid võõrad kaupmehed oma kaubad , siin pakkusid hetiidi käsitöölised oma tooteid, siin oli rahavahetajatel oma väikesed lauad tundlike kaaludega hõbekangide vaagimiseks, siin töötasid ühiskondlikud kirjutajad , siin andis sõjavägi vande enne sõjateele asumist, siin tervitati teda pidulikult, kui ta oli tagasi jõudnud.
Sissepääsuväravast alates, mida valvasid kivist lõvid või jumalate skulptuurid , kulgesid peavärava suunas reljeefide ja raidkirjadega kaunistatud võimsate kiviplokkide ja – plaatide read. Need seisid vabalt, madalatel postamentidel – täpselt nõnda, nagu neid avastasid kahekümne või kahekümne viie sajandi pärast arheoloogide labidad .
Tõsi küll, suurem osa nendest reljeefidest pärineb hilisemast ajast ja kujutab endast üksnes kunagise Hetiidi impeeriumi pealinna kunsti provintslikku peegeldust. Kuid sellest hoolimata avalduvad ka nendes väga selgesti hetiidi kunsti omapärased jooned, ja isegi niisugune inimene, kes pole spetsialist muistse Lähis-Ida kunsti alal, ei aja neid iialgi segamini assüüria-babüloonia või egiptuse kunstitoestega. Hetiidi üksikkunstnike üle võimutseb ühtne stiil, mille normid asetavad ka piiri peale nende loomingulisele indivuaalsusele. Erinevalt egiptuse reljeefist on hetiidi oma sügavm ja erinevalt assüüri-babüloonia reljeefist tugevama joonega teostatud. Selles ilmneb visab stiliseerimistaotlus ja seejuures täiesti realistlikus maneeris. Hetiidi kunstnik alustab alati peast (mis tuleb tal alati ka hoopis ilmekamalt välja kui muu keha) ja loob kuidagi muretult, ei tee väljagi rangelt suletud kompositsiooni nõuetest. Samasugused jooned iseloomustavad ka neid rohkearvulisi pisikesi basalt-, pronks- ja raudkujukesi, mis on leitud hoonete varemetest: meest ja naiste pead, istuvad ja sammuvad inimkujud , jumalate ja eeskätt laste kujud, kultusega seotud standardid jne., samuti suurem osa keraamikast.
Mõistagi ei vasta see kunst nendele mõõdupuudele, mida me tahes-tahtmata rakendame iga kunstiteose puhu – palju hilisema kreeka klassikalise kunsti mõõdupuudele; see kunst on olnud meile tänapäevani nii normiks kui ka haruharva saavutatavaks eeskujuks. Hetiidi kunst on lihtne. Algul ei köida see meid sugugi, kuid hoolika ja järelemõtliku vaatlemise korral jätab ta meisse lõpuks tugeva, püsiva jälje. Kui me peaksime iseloomustama tema kohta kuntiajaloos ühe lausega, siis ütleksime vist nii: see on kreeka kunsti eelkäija, mingisugune vilu veebruarikevad. See on indoeuroopa kultuuri vanim kunst; sellest kultuurist ei jäänud järele mitte midagi peale täitmatute lootuste.
6. Hattuša'st, Yazilikaya kivipühamust leitud kivinikerdused, mis kujutavad Hetiidi allilma jumalaid
Hetiidi kodust
Hetiidi maja (kui tal oli maja, nii et ta ei elanud puuhurtsikus või savionnis) oli maal tavalistel ühekorruseline, linnas aga jällegi (vähemalt osati) kahekorruseline. See seisis soliidsel kivivundamendil, seinad olid krohvitud tellistest, lage kandvad sambad puust ja katus alati lame. Need majad olid pööratud tänava poole just nagu seljaga , kitsad klaasist aknad vaatasid õue. Linnades olid tänavad lamedate kiviplaatidega sillutatud. Majal puudus esik, maja ise koosnes korrapäratult kokku kuhjatud ja järk-järgult juurde ehitatud ruumidest. Sisustus oli lihtne: voodi, laud, toolid ja kirstud , ja lihtne ka välimuselt – mööbel oli kerge, ilma tarbetute kaunistusteta. Külmutuskappi hetiidi majapidamises veel ei esinenud , kuid see-eest oli olemas jahutusseade: ühe kuni kahe meetri kõrgune savinõu, mis õllekeldris maa sisse kaevatud; selle sisse paigutatud toiduained asusidki jahedas ning kuivas kohas. Hädavajalikeks tarbeesemeteks olid kantav serveerimislauake ja toidusoojendaja – lame savinõu tulise veega ja väljaulatuvate plaadikestega, mille peale asetati taldrikud . Söömise ajal hetiit istus ja tema tooli seljatoe kõrgus oli tema ühiskondliku positsiooni tundemärgiks.
Ühiskonnast
Eelpool mainitud Böghazköy'st leitud kirjalike dokumentide põhjal võib jälgida tootlike jõudude ja tootmissuhete arengut hetiitide impeeriumis alates u.17. sajandist e.m.a. Sellel ajal on hetiitidel juba põhiliselt seljataga teine suur ühiskondlik tööjaotus, käsitöö eraldumine põllundusest. Kõige tähtsamaks tootmisalaks on põllumajandust, milles domineerib karjakasvatus, kuid küllalt kõrgel tasemel on juba ka põlluharimine. Levinud on ka söe ja metallide kaevandamine, kästiöö on saavutanud kõrge spetsialiseerumise astme ja linnades käib elav kaubanduslik tegevus. Metallist tööriistad on peamiselt pronksis. Kuigi domineerib naturaalmajandus , on üsnagi laialt levinud ka kaubaline tootmine ja raha kasutamine hõbekangide näol.
Hetiidi ühiskondlik-majanduslik kord, mida tutvustab meile Böghazköy arhiiv, on juba võrdlemisi arenenud orjanduslik kord. Selles suhteliselt arenenud orjanduslikus korras märkame väga tugevaid patriarhaalse orjanduse elemente, mis pole iseenesest kuigi üllatav. Niisiis jagunes Hetiidi impeeriumi elanikkond kaheks antagonistlikuks klassiks – vabadeks ja orjadesk. Vabad omakorda jagunesid kahte klassi: ülikud, ametnikud ja ohvitserid ning vabad talupojad, käsitöölised ja sõdalased. Ka orjad jagunesid kahte klassi _ esimest tähistasid hetiidid sumeri terminiga “namra”, “vangi võetud”, mille all nad mõtlesid vaenulike maade tsiviilelanikkonda, kes orjusesse aeti; teist tähistasid nad sõnaga “appanteš”, “kinni võetud”, mille all mõeldi lahinguväljal vangistatud sõdalasi. Hiljem sulandusid need grupid üheks.
7. Hetiidi ülikud jahil.850-830 a. e.m.a
Hetiidi perekonnast
Oma majas ja oma perekonnas oli hetiit selline isand nagu rooma pater familias (siinkohal ma imestan, miks viidates hetiidile on mõeldud tingimata meest; ilmselt siiski patriarhaalse korra tõttu). Abikaasa (nii esimene kui järgmised, ta võis endale nii palju naisi võtta, kui tahtis) allus talle, kuid, erinevalt idamaistest tavadest , mitte absoluutselt. Hetiit võis endale naise saada ostu teel, see tähendab makstes lunaraha naise perekonnale ; seadustekogu tunnistas aga, et pruudi vanematel on õigus abielu sõlmimisest loobuda , kuid nad lunaraha kahevõrra tagasi maksavad. Isa käest pidi pruut kaasavara saama; täiesti seaduspärane oli ka naise hankimine röövimise teel – kuid siis kaotas peigmees õiguse kaasavara saada. Vaba hetiit võis ka orjatariga abielluda ; samuti võis ta ka lahutada – sellisel juhul jagati varandus mehe ja lahutatud naise vahel võrdselt kaheks, lapsed jäeti mehele, naine võis saada ainult ühe lapse endale võtta. Kui mees suri, siis lese elujärg oli kindlustatud: seaduse järgi võttis lese endale naiseks kadunud mehe vend, kui lahkunud aga vendi ei olnud, siis isa.
Hetiidi välimusest
Kujutisi hetiitide välimusest on meieni säilinud nende reljeefidel ja pitseritel, kus nad ise on end jäädvustanud; meieni on säilinud nende kujutisi, mis on egiptuse kunstnike kätetöö, ja meieni on säilinud nende luustikke. Kasvult olid nad väikesed, rässakad, laiade õlgadega, tugevate jalgadega, lihaseliste käsivarte ja nii võimsalt arenenud haistmisorganiga, et mõned nende portreed näivad peaaegu karikatuuridena. Kuid egiptuse joonistused ei esita meile tavaliselt “tüüpilisi hetiite”; niinimetatud hetiidi jalavägi Karnaki Ramesseumis on tõenäoliselt hetiitide mõne vasalli või liitlase sõjavägi. Parema ettekujutuse hetiitide välimusest annavad meile värvilised seinamaalid , kus egiptuse kunstnikud on neile maalinud isegi heledad juuksed; indoeurooplastena pidid nad selle poolest silmatorkavalt erinema mustajuukselistest semiitidest ja hamiitidest.
Riietus oli juba kolme-nelja tuhande aasta eest kehale kaitseks halva ilma vastu, kuid ühtlasi ka ühiskondliku positsiooni tundemärgiks. Kuningas ja ülikud kandsid pikki villaseid voltidega rüüsid, mis vööga kokku tõmmatud, sõdurid pikki mantleid, ja alles hiljem vahetasid nad selle lühikese, pealepoole põlvi ulatuva körtsiku vastu. Selline körtsik oli ilmselt ka talupoegade ja käsitööliste tööülikonnaks. Mitte ükski hetiit ei lasknud end jäädvustada ilma peakatteta ( kui seda siiski ette tuli, siis olid juuksed kammitud soenguks); jalas olid neil sandaalid või saapad, mille pikad ninad ülespoole painutatud, ja peas kas vastu juukseid liibuvad mütsid või teravatipulised kübarad.
Hetiidi naistemoed ei torka silma suurema fantaasia poolest. Isegi kuningannad kannavad kübarate asemel lihtsaid rätikuid, mis sulavad ühte vabalt kukkuvate rüüdega, või tagasihoidlikult ehitud tanusid. Lapsed kandsid samasuguseid riideid nagu täiskasvanudki.
Hetiidi toidust
Kõrgest soost mees, kes oli kuninga või riigi ülalpidamisel, sai kindlatel aegadel leiba, mett, piima, juustu ja savinõutäie õlut või linnaseleiba; puu- ja köögivilja pidi ta endale ise hankima. Tavalise vaba hetiidi toit oli põhimõtteliselt samasugune . Eelnevalt mainitud kõrge riigiametnik sai aeg-ajalt lambaid , sigu ja ettenähtud hulgal vilja, mille ta oma majapidamises peeneks jahvatas. Lihtsal hetiidil oli liha taldrikul üsnagi ebaregulaarselt, kuid kindlasti mitte liiga harva. Sisemaal kuulus kala üksnes ülikute maiuspalade hulka. Orjade toidu kohta puuduvad täpsemad andmed, kuid pole põhjust kahelda, et see oli halvem ja et et seda anti parimal juhul ainult nii palju, kui oli tarvis orjade töövõime säilitamiseks. Ka vaba hetiit ei söönud ülemäära; meieni pole jõudnud ühtegi paksu mehe või naise portreed. Veini jõid hetiidid mõnikord indoeuroopa kombe kohaselt üleliia, kuid suurem osa saagist tuli neil jagada jumalatega .
Hetiidi kultuurist ja religioonist
Hetiidid, kelle taga sulgus kahe ja poole tuhande aasta eest väga vaikselt ajaloovärav, elustusid inimkonna teadvuses selle ainsal põhjusel, et nad jätsid meile oma kultuurimälestisi. Mälestisi oma arhitektuurist ja skulptuurist, oma kirjandusest, oma poeesiast.
Kuid nad jätsid meile väga vähe. See kõik, mida arheoloogid on tänaseni välja käevanud, kujutab endast ainult kadunud hetiidi kultuuri fragmente. Just hetiidi kultuurimälestiste fragmentaarsus lisab neile erilist võlu ja virgutab meie kujutlusvõimet, et elustada ammu surnud loojate geniaalseid teoseid.
Hetiidi kultuuri materiaalne baas on küllaltki omapärane, nõnda võime täiesti seaduspäraselt märgata ka paljusid omapäraseid jooni küll hetiitide poliitilistes ja juriidilistes institutsioonides, ent samuti ka nende kujutavas kunstis ja eriti poeesias. Peale nende omapäraste, “iseloomulike” joonte torkavad hetiidi kultuuris tervikuna silma väga selged, võõrad, eeskätt assüüria-babüloonia mõjud; hetiidi kultuur ei arenenud Väike- Aasia pinnal isoleeritult ja hetiidid polnud tõrjuvad võõraste mõjude suhtes. Kuid need võõtad mõjud ei etenda otsutavat osa hetiidi kultuuris, ja eriti väike osa on neil selles kultuurivallas, mille põhjal mõõdetakse kogu kultuuri taset: kunstivallas. Seepärast räägitakse täie õigusega iseseisvast hetiidi kultuurist ja samuti ka iseseisvast hetiidi kunstist.
Hetiidi kultuuri esimesed mälestusmärgid, millega hetiitide impeeriumi avastajad kokku puutusid, olid hetiidi jumalate raidkujud. Need sirgetes ridades mehed, peas kõrged teravatipulised mütsid kaljutempli seinal Yazilikayas, olid jumalad; poksija poosis mees, kes valvas Böghazköy väravat, oli jumal. Hetiidi panteon , mille koosseisust me tunneme umbes 10 %, on kirju segu assüro-babüloonia-sumeri, luvi , hurriidi ja eriti hatti mitmesugustest elementidest; see kõik tuleb lisada neile jumalatele ja kultustele, mida hetiidid oma algkodust olid kaasa toonud.
Hetiidi üheks peajumalaks ( ainukest peajumalat neil ei olnud) on Hattuša linna kõuejumal, kelle nimest on teada ainult lõpp: - unaš, tema naine on päikesejumalanna ja tolle nimi on teadmata. Meheliku jõu jumal on Inar, tulejumal Agni, väravajumal Apuluna, jahijumalanna Ruta. Üks vanahetiidi indoeuroopaliku päritoluga jumal on Jaja, kellest arvatakse olevat tekkinud vanaiisraeli jumal Jahve – kristlaste Issand. Peale selle olid hetiitidel mõned “kindlasti eksisteerivad” mere-, taeva-, pilve-, mägede-, kaevude -, tuulte-, põllu-, ja viljasaagijumalad.
Loomadest austati peale lõvi veel härga. Peale heade jumalate olid hetiitidel ka halvad jumalad, ja näib, et just neile halbadele, kes võisid inimestele kõige rohkem kahju teda, tõid hetiidid – täiesti loogiliselt – suurel hulgal ohvreid, et neid n-ö “ ära osta”.
Mitte ühtegi jumalatest ei pidanud hetiidid – erinevalt näiteks kristlastest – kõikvõimsaks; mõnigate jumalate tarkuse suhtes olid nad üsna halval arvamisel. Kui hetiit tahtis midagi oma jumala käest, pidi ta seda jumalale ütlema, ja ütlema võimalust mööda ilusasti ja veenvalt, mis – tõsi küll – ei välistanud juhust, et mõnikord üteldi jumalale toorelt kõik otse suu sisse, hetiit võis jumalaga tingida ja talle etteheiteid teha, mis kristlastel kuulub surmapattude registrisse . Seesugune hetiitide kriitiline suhtumine jumalatesse võimaldaski tekkida lasta palvetel, mis üllatavad meid sageli sisu ja alati vormi poolest: need on tõelised kõnekunsti ja ehtsa luuleloomingu musternäidised.
Kasutatud kirjandus:

Vojtech Zamarovsky – Hetiitide imeepriumi saladuste jälil, 1963. Tõlkinud Leo Metsar .

Carel J. Du Ry – Art of the ancient Near and Middle East

Internet : http://heritage-key.com/category/hk-cultures/hittites
Hetiitide arhitektuurist ja kultuurist
Arhitektuuriajalugu
Õppejõud: Elo Sova
Koostaja : Aivo Arusaar
Sisearhitektuur
II kursus
Eesti Kunstiakadeemia 2009