Hernhuutlaste roll eesti kultuuriloos (0)

Ajaloost
18. sajandi esimesel veerandil laastas Eestimaad rängalt Põhjasõda Venemaa ja Rootsi vahel (1700-1721). Selle tagajärjel läks Eesti Vene impeeriumi koosseisu. Sõjas ja sellele järgnenud katkutaudis hukkus enam kui pool Eestimaa elanikkonnast.
Pärast Põhjasõda olid endiselt valitsevaks luteri usk ja kirik .Kiriku sees oli rahutu , kuna olid teatud vastuolud konservatiivsete ning uuendusmeelsete inimeste vahel. Viimaste hulka võib lugeda usuvoolu nimega pietism toetajad.
Pietismi esindanud vaimulikud tundsid huvi rahvale hariduse andmise vastu ja püüdsid edendada ka kirikulaulu. 1730 . aastail jõudis Eesti- ja Liivimaale pietismi äärmuslik vorm hernhuutlus ehk vennastekogudus.
Hernhuutlus on protestantlik äratusliikumine, mis on nime saanud oma keskuse Herrnhuti asunduse järgi Saksimaal. Rõõmsameelse, samas väga tundelise vagaduse toomine luterlikku kirikusse on olnud selle liikumise teeneks. Hernhuutlaste tegevuse kõrgpunkt Eesti alal on olnud 18.-19. sajandil.
Hernhuutlased jõudsid siia 1730. aastatel, esialgu ühe liikumise juhtfiguuri Christian Davidi juhtimisel. Pärast hernhuutlaste juhi krahv Zinzendorfi enda visiiti Tallinnasse 1736. a hakkas vendi saabuma rohkem. Hernhuutlased olid tänuväärt külalised Põhjasõjast laastatud maal, mille kiriklikkus oli suuresti küsitav. Vennaksed süvendasid juba pietistide poolt tasapisi juurutatud kommet pidada palvetunde väljaspool pühapäevast jumalateenistust. Mõisnikud kutsusid vendi mõisatesse eelkõige nende hea käsitööoskuse tõttu, vagadus oli seejuures esialgu ainult kasuks.
Probleeme tekkis siis, kui vennaste mõjul tekkis soov oma kogudusega lahku lüüa luterliku kiriku alt ning liikumises endas esines äärmuslikke ilminguid. 1743 -1764 oli vendade tegevus neil põhjustel keelu all. Siiski ei tähendanud see liikumise täielikku lõppemist ja ka keeluajal publitseeriti palju kirjandust, sh põhja-eesti keelne lauluraamat. 1764 andis Vene keisrinna Katariina II loa vennasteseltside tegevuseks, See luba kehtis vaid välismaalastele, ehk siis sisserännanud vendadele.
Liikumine elavnes siiski, kuigi suurem populaarsus tuli alles 19. sajandil kui Aleksander I andis 1817. a loa vennaste täieulatuslikuks tegevuseks.
Hernhuutlaste tegevus Eestis
Hernhuutlased rõhutasid alandlikkust ja kõlblust, aga ka võrdsust ja vendlust. Ametlikult nad kirikust lahku ei löönud, ent iga kogudus valis endale jutlustaja. Kirikuõpetajad suhtusid liikumisse positiivselt, kuna niimoodi sai usk rahvale omasemaks ja arusaadavamaks.
Reeglina saadi kokku lageda taeva all. Suurematel kogudustel oli siiski võimalus ehitada endale palvemaja . Vennaksed olid populaarsed kõikjal Eestis, ent omamoodi keskuseks kujunes Saaremaa.
Rahva hulgas muutus liikumine ülipopulaarseks - mõne aastaga oli liikmeid juba üle 10 000 ning arv kasvas veelgi.
Hernhuutlased panid rõhku elukommetele ning tulemuseks oli see, et paljudes kohtades kadus täielikult kuritegevus ning suleti kõrtsid, sest polnud enam kedagi, kes sinna oleks minna tahtnud.
Inimesed olid nüüdsest tõesti sügavalt usklikud. Nende eneseteadvus kasvas, sest koguduses said kõik inimesed kaasa rääkida.
Kadrina palvemaja
Mõju muusikale
Vennastekoguduse palvemajades lauldi palju. Hernhuutlaste laul oli luterliku koraaliga võrreldes palju elavam ja liikuvam, rahvalikku laadi , samas väga tundeline ja kohati härdameelne.
Mitmehäälse koorilaulu arengut hoogustavaks asjaoluks oli 1637. a. ilmunud Stahli lauluraamatu II osa ilmumine , millel oli juures ka väike noodilisa. 1685. a. ilmus Adrian Virginiuselt "Tarto-Ma Kele Lauluraamat" samuti noodilisaga lõpus. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja lapsed, sageli improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpuks jõuti siit mitmehäälse koorilaulu harrastamiseni ning hakati kasutama ka saatepille: kannelt, flööti, klarnetit ja viiulit .
Esimene teade neljahäälsest kooris laulmisest eestlaste hulgas pärineb 1818 . a Kanepi kihelkonnakoolist.
Baltisaksa lauluseltsid (Liedertafel'id) olid väga populaarsed ja aktiivsed. Üks esimesi saksa lauluseltse Eestis oli 1849. a Tallinnas asutatud "Revaler Verein für Männergesang". Esimene saksa laulupidu Baltimaadel toimus juba 1836. aastal Riias. 1857. aastal toimus samasugune üritus Tallinnas. Oma ajalehes "Perno Postimees " seda sündmust lugejaile tutvustades kiitis Johann Voldemar Jannsen , et Saksamaal on igas külas lauluseltsid ning õhutas eesti rahvast samasuguseid seltse looma. 1858. aastal toob Jannsen eeskujuks Šveitsi: "Zürichi linnas laulsid nad nii, et müürid värisesid. Mu meele teeb haigeks, kui selle peale mõtlen, kui vaesed meie laulu poolest oleme!". Esimesed eesti lauluseltsid olid 1863. aastal asutatud "Revalia" ja 1865. aastal "Estonia" ning "Vanemuine". Peeti ühiseid laulupühi – kooride ühislaulmisi Ansekülas (1863), Jõhvis (1865), Simunas (1866), Uulus (1867) ja mujal.
Luba laulupeo korraldamiseks hakati Peterburi võimudelt taotlema juba kaks aastat varem. Esimene eesti üldlaulupidu toimus 18.–20. juunil 1869. aastal Tartus, ametliku nimetusega "Liivimaa Talurahva Pärisorjusest Vabastamise 50. aasta Juubeli - ja Tänulaulupidu"
Kirjaoskuse areng
Arenes lugemis- ja kirjutamisoskus, sest ideid pidi saama ette lugeda ning vajadusel ka kirja panna.
Eredamaks sündmuseks Põhjasõja järel oli  eestikeelse piibli ilmumine vennastekoguduste abiga.Selle toimetas trükki Jüri kirikuõpetaja Anton Thor Helle. Piibel ilmus 1739. aastal põhjaeesti murdes. Hiljem sai põhjaeesti murre eesti kirjakeele aluseks.
     Maal ja linnades asutati kirikukoole, et rahvas saaks lugema õppida. Kirikukirjandusel, eriti piiblil, oli suur tähtsus kirjaoskuse rahva hulka levimisel, sest pärisorjuse ajal kasutati lugema õppimiseks  just kirikuraamatuid.
Paljud eestlaste suurkujud on pärit hernhuutlust austanud perekondadest. Näiteks Hurt , Kreutzwald, Jakobson , Tõnisson jt.
Eestikeele Piibel 1739
Mõju rahvakultuurile
Samas suutis vennastekogudus panna eestlasi nende vanu kombeid, laule ja tantse hülgama. Vennastekogude koorilaul sai saatuslikuks traditsioonilisele Eesti regilaulule, mille laulmisest koraalide kasuks loobuti. Rahvalaulude laulmist peeti halvaks, sest nende "häbiväärsete" laulude laulmine polevat piiblisõnaga kooskõlas.
Hävitati rahvaliku usuga seotud ohvrikohti, ehteid ja luksusasju.
Hernhuutlased ei hoolinud rahvarõivastest ega ka rahvamuusikast. Rahvarõivad olid hernhuutlaste arust liiga värvikirevad ja toretsevad, ning torupill oli väga „kahtlane“ pill. Igasugune liigne toretsemine oli nende silmis taunitav .
Et hernhuutlased ja pietistid tõepoolest hävitasid kohati õige rohkesti mitmesuguseid muinasmälestusi, nende mõttes paganliku aja jõledusi, muistseid ohvripaiku, puid ja kive, ning püüdsid juurida välja neid ka rahva teadvusest, sellest kirjutab R. Põldmäe: Urvaste pastor Quandt koos köstri ja koduõpetajaga hävitas juba 18. sajandil kahe nädala jooksul vagadusest nakatatud talupoegade poolt kättenäidatud 24 ohvrikohta ja laskis need üles künda.
Vennastekoguse liikumise hääbumine
1839. aastaks oli eestlasi liikumises 74000, nende kasutuses 256 palvemaja. Selline edu tekitas jällegi muret nii riigivõimu esindajais kui luterlikku konfessionalismi edendavates pastorites ja Tartu ülikooli teoloogides. Edul oli ka ennasthävitav tahk - kasvavat hulka palvemaju ja koole polnud võimalik finantseerida väljastpoolt, kodumaa talupoegadelt oli aga vähe toetust oodata. Nii aitasid vennastekogude liikumise hääbumisele kaasa nii vastuolud kohaliku kirikuga kui misjoniprojekti lõpetamine majandusraskuste tõttu 1857. aastal.
Eesti Vabariigi loomisel 1918 oli alles veel umbes 3000 aktiivset liikumises osalejat, 1948 keelas nõukogude võim palvemajade tegevuse sootuks, edasi tegutseti luteri kiriku filiaalidena. Taasiseseisvumise järel tegutseb vaid umbes sajaliikmeline kogu.
Kasutatud kirjandus
http://www.folklore.ee/tagused/nr7/kuutma.ht m
http://wiki.zzz.ee/index.php/Hernhuutlus_eestis
http://koolielu.edu.ee/mallepeedel/veeb/eesti_turismigeograafia/?Eesti_ajalooline_%FClevaade:Eesti_riigi_s%FCmboolika:%C4rkamisaeg%2C_iseseisvuse_s%FCnd
http://busykiskja.wordpress.com/
http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/texts/text5.ht m
http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=115&kateg=5&alam=20&leht=6
http://et.wikipedia.org/wiki/Vennastekogudused
http://www.folklore.ee/rl/folkte/myte/kalev/saateb.html
6