1817. aastal Aleksander I armukirjaga.13 11 Samas, 161 12 Rudolf Põldmäe. Hernhuutlane Christoph Michael Königseer ja tema kohtuprotsess 1767. aastal. Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis. Artiklite kogumik 3. Tallinn 1987, 172. 13 Theodosius Harnack. Die lutherische Kirche Livlands und die herrnhutsche Brüdergemeinde: Ein Beitrag zur Kirchengeschichte neuerer und neuester Zeit. Amsterdam 1968, 188. Hernhuutluse mõju Eesti kirikuloole Vennastekogudused kui vabakogudused Nagu eelpool mainitud tulid pärast Põhjasõda Baltimaadesse Halle pietismist mõjutatud vaimulikud, tänu kellele tekkis ka tugev side vennastekoguduste ja kirikute vahel. Siinsed vennastekogudused erinesid pisut Saksamaa omadest. Näiteks tohtisid siinsed vennastekoguduse liikmed erinevalt Saksmaast jääda ka luteri kiriku liikmeiks. Kui Saksmaal ja mujalgi moodustas vennastekogudus iseseisva kirikliku organisatsiooni, siis Baltikumis jäi
18. sajandi usuliikumised kui usutunde süvendajad ja rahvahariduse etendajad Eestis. 18. ja 19. sajandil levisid Eestis uued usuliikumised, mis osaliselt tegutsesid luterliku kiriku sees, aga enamasti väljaspool seda, levides kohati ka õigeusu kiriku liikmete seas. Neist mõjukaimad kogu Eesti ulatuses olid vennastekoguduse ja taevaskäijate liikumine ning peamiselt Lääne-Eestis 19. sajandi lõpuveerandil levinud usuliikumised, mille tulemusena moodustati esimesed Eesti vabakogudused. Vaadeldakse ajavahemikku alates 1740. aastatest, mil vennastekoguduse liikumine esimese suurema kristliku usuliikumisena Eestis laiemalt levis, kuni 20. sajandi alguseni, mil 18. ja 19. sajandi talurahvakultuuri muutumise ja ka hääbumise protsess oluliselt kiirenes. Seda kinnitab juba asjaolu, et alates 20. sajandi hakkas erinevate usuliikumiste ja konfessioonide mõju Eesti kõrveldavas ühiskonnas üha vähenema. Vennastekoguduse liikumine. Selle liikumise järeltulijad asutasid 1722
lähed, Maarjamaa?" (2016)9, mis põhinevad religioonisotsioloogiliste andmete analüüsimisel, heites pilgu Eesti religioonimaastiku arengutele laiemalt. Usubuumi ajajärgust annab hea ülevaate kogumik ,,Usk vabadusse: artikleid ja mälestusi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku osast Eesti iseseisvuse taastamisel" (2011)10, kus tollased eestvedajad ja -võitlejad meenutavad oma tegemisi. 2 Plaat, Jaanus. Usuliikumised, kirikud ja vabakogudused Lääne- ja Hiiumaal: usuühenduste muutumisprotsessid 18.sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi lõpuni. Tartu, Eesti Rahva Muuseumi sari 2, 2001; Altnurme, Lea. Kristlusest oma usuni. Uurimus muutustest eestlaste religioossuses 20. sajandi II poolel. Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006. 3 Ringvee, Ringo. Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991-2008. Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011. 4 Kurg, Ingmar
4.-8. saj). üks kristlik kirik, aga asub erinevatel territooriumitel, need, mis eraldi on oma juhtimises iseseisvad. 14 iseseisvat kirikut (4 vana Konstantinoopol, Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalemma patriarhaat – I at ja 10 uus kirikut – II at). Küprose kirik on vana, aga ei kuulu nelja patriarhaadi juurde. Pisut alla 300 miljoni liikme. - Protestantlikud/usutunnistuslikud kirikud: protestandid, anglikaanid, vabakogudused. Kokku 585 miljonit protestanti, nelipühilased 600 miljonit. Kõige rohkem kristlasi Euroopas, üle 500 milj, u sama palju Lõuna-Ameerikas. Ilmselt varsti kõige rohkem Aafrikas. Aasias 365 miljonit, Põhja-Ameerikas natuke üle 200 miljoni. Nelipühilaste kõrval kõige kiiremini misjoneerivaks on ikkagi katolikukirik (alged jäävad 16. sajandisse). Õigeusukiriku aluseks on territoorium, idee kohaselt peaks ühe kiriku raames kuuluma sellel
annaabi.ee 
