Muusika õpetamise ajalugu eesti koolis (0)

Muusika õpetamise ajalugu Eesti koolis
Referaat
1.Sissejuhatus
Eestlased on laulurahvas – me oleme ennast kaks korda võõrvõimu alt vabaks laulnud. Muusika on meid hädas tihti ühendanud ning aidanud raskeid aegu üle elada. Samas on läbi aegade just muusikaline tegevus olnud alati lubatud ja selle varju on patrioodid ka pugenud. Oleme alati olnud väga uhked oma pärimuse üle. Alates aegade algusest on inimesed oma kultuuri pärandanud ja õpetanud vaid suuliselt, muutes ja kohandades seda suu- ja ajastupärasemaks. Nii ka eestlased – laulumemmed ja –taadid on rahvalaule ja –kombeid noorematele põlvedele edasi andnud ning lõpuks on need ka tänase põlvkonnani jõudnud.
Ka muusikaline haridus on XXI sajandil kättesaadavam kui saja aasta eest. Kuid milline on olnud muusika õpetamine läbi sajandite – sellele küsimusele püüangi oma referaadis vastust leida.
2. Varased teated muusikakultuurist Eestis
Esimesed teated muusikast Eesti aladel viivad meid umbes aastasse 1200: need pärinevad taani ajaloolase Saxo Grammaticuse kroonikast " Gesta Danorum" (Taanlaste teod) ning Läti Henriku Liivimaa kroonikast. Mõlemad kujutavad Eesti- ja Liivimaa ristiusustamise aega ning eestlasi kujutatakse seal sõdalastena, kes tundsid hästi laulu maagilist mõju. [4]
Koos ristiusuga toodi 13. sajandil Eesti- ja Liivimaale ka euroopalik muusikakultuur, mis levis siia rajatud kirikutes ja kloostrites ning nende juurde asutatud koolides . Euroopaliku kirikumuusikana toodi siia nii ladinakeelne gregooriuse laul kui ka polüfooniline koorimuusika. Varakult hakati kirikutesse ka oreleid ehitama. Juba 1329. aastast on pärit teade, et leedulaste röövretkel hävitati orelid Paistu ja Helme kirikutes. Tallinnas aga on hiljemalt 1341. aastal ametis olnud linnaorganist. [4]
3. Rahvakeelne kirikulaul pärast reformatsiooni
1520 . aastatel jõudis Eestimaale reformatsioon , millega kaasnesid suured muutused kirikus ja koolis. Kui Liivi sõja (1558-1583) tagajärjel jagati Eesti alad Rootsi, Taani ja Poola vahel, jõudis Lõuna-Eestisse ka katoliiklik vastureformatsioon . Mõlemale liikumisele oli väga oluline rahvakeelne haridus ja kirikulaul. [4]
Juba 1540. aastatest on teada, et Tallinna linnakooli õpilane Hans Susi tegeles piiblitekstide ja kirikulaulude tõlkimisega eesti keelde. Poiss suri katku ja tema tõlked jäid trükkimata, olid aga käsikirjaliselt Tallinna kirikutes mõnevõrra kasutusel. [4]
Poola riigi alla kuuluvas Lõuna-Eestis taastati 1582. aastal katoliiklus ning Tartus tegeles hariduse edendamisega jesuiitide ordu, mille liikmed saabusid linna 1583. aastal. Tartus rajasid nad muuhulgas tõlkide seminari ja tegutsesid maarahva hulgas rahvakeelsete misjonäridena. 1585. aastal andsid nad välja eestikeelse katekismuse, mis sisaldas ka esimesi eesti keelde tõlgitud kirikulaule, võimalik et koguni nootidega. Neid tõlkeid võtsid eeskujuks hilisemad eesti lauluraamatud, katekismus ise aga hävitati järgneval Rootsi ajal luterlaste poolt. Vastureformatsioon jäi Eestis siiski lühiajaliseks ja 1625. aastal sai luterlik Rootsi kogu Eesti mandrialad oma valdusse.[4]
Esimesed luterlikud kirikulaulud avaldas eestikeelses tõlkes Heinrich Stahl oma "Käsi- ja koduraamatu" II osas (1637), need olid aga lauldamatud proosatõlked, mis pidid aitama vaid saksakeelseid laule mõista. 1656. aastal ilmus "Neu Ehstnisches Gesangbuch" (Uus eesti lauluraamat), kus kirikulaulud olid tõlgitud juba riimitud värssidesse ning seega kirikus lauldavad. Pigem olid sellised raamatud mõeldud siiski kodu ja kooli tarbeks. [4]
Koraalide laulmine eestikeelsetes kogudustes sõltus eelkõige kohalikust vaimulikust. 17. sajandil viidi aga mitmel pool sisse ka köstri amet ja kirikulaulude õpetamine jäi sageli tema hoolde. Rahvahariduse edendamisel oli suur tähtsus esimesel rahvakoolide õpetajate seminaril Tartu lähedal (nn Forseliuse seminar, 1684 -1688), mida juhatas rootslane Bengt Gottfried Forselius (1660-1688). Nelja aasta jooksul sai tema seminaris õpetust 160 eesti talupoissi. Paljudest neist said hiljem kösterkooliõpetajad. Rahvakoolide kaudu levis eestlaste hulgas ka saksapärane kirikulaul. [4]
4. Muusika ja muusikaline haridus 17.-19.sajandini Eestis
Tallinnas ja Tartus olid juba 16. sajandil võimekad kirikukoorid, kelle tarbeks telliti Lääne-Euroopast kirikumuusika trükitud kogumikke - nii jõudis Eestisse oma aja väljapaistvaimate heliloojate looming. Linnakoolides oli muusikaõpetus väga tähtsal kohal ja linna tähtsaima kooli muusikaõpetaja, kantor, oli sageli ka kogu linna muusikajuht. Õpilased pidid osalema kõigil jumalateenistustel ja nende järgi laulis koraale terve kogudus. [4]
Tallinna kantoritest oli väljapaistvaim üheksa aastat (1674- 1683 ) Tallinna gümnaasiumis töötanud tuntud saksa helilooja , organist ja laulja Johann Valentin Meder ( 1649 -1719). Andeka heliloojana komponeeris ta ka ise kirikupühadeks kontsertlikke motette ja muidki teoseid, millest on kahjuks väga vähe säilinud. Mederi siinse tegevuse kõrgpunktiks ja ühtlasi linna muusikaelu suursündmuseks oli 1680. aastal tema ooperi " Kindlameelne Argenia" (Die beständige Argenia) ettekandmine, milles osalesid ka gümnaasiumi õpilased. See viie vaatusega teos on üks varaseim säilinud saksakeelne ooper üldse. [4]
Oma roll oli ka 1632. aastal asutatud Tartu Ülikool, kus oli muusika õppetool. Muidugi puudutas see kõik ennekõike kohalikke kõrgkihte, jäädes “maarahvast” - s. o. eestlastest - suhteliselt kaugele. [2]
1730 . aastail jõudis Eesti- ja Liivimaale pietismi äärmuslik vorm hernhuutlus ehk vennastekogudus. Hernhuutlased olid käsitöölised-jutlustajad, kes levitasid väga tundelist ja müstikasse kalduvat usku. Nende organisatsiooni omapäraks oli väga demokraatlik, liikmete võrdõiguslikkust rõhutav ülesehitus. Vennastekoguduse liikmed kuulusid tavaliselt ka luteri kirikusse ja paljud vaimulikud , nagu ka osa aadelkonnast, toetasid seda liikumist. Teisalt tajus luteri kirik vennastekoguduse suures populaarsuses ohtu ning eriti Liivimaal püüti tema tegevust ka takistada. Vene riigivõim keelas vennastekoguduse ajutiselt juba 1743 . aastal, salaja kestis see aga edukalt edasi ning mängis kuni umbes 1850. aastani siinses rahvahariduses, rahvakeelses kirjanduses ja muusikaelus suurt rolli. [4]
Vennastekoguduse palvemajades lauldi palju. Hernhuutlaste laul oli luterliku koraaliga võrreldes palju elavam ja liikuvam, rahvalikku laadi, samas väga tundeline ja kohati härdameelne. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja lapsed, sageli improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpuks jõuti siit mitmehäälse koorilaulu harrastamiseni ning hakati kasutama ka saatepille: kannelt, flööti, klarnetit ja viiulit .Samas suutis vennastekogudus panna eestlasi nende vanu kombeid, laule ja tantse hülgama. Rahvalaulude laulmist peeti halvaks, sest nende "häbiväärsete" laulude laulmine polevat piiblisõnaga kooskõlas. [4]
Tänu majandusliku olukorra paranemisele hakkasid 18. sajandi II poolel muutuma baltisaksa aadli elukombed ja nii linnades kui mõisates edenes tublisti muusikaharrastus. Pillimängu õpetati ka võimekamatele mõisateenijatele ja talupoegadele. Mitmes mõisas (Põltsamaal, Kolgas, Lihulas jm) oli kontsertide ja pidustuste tarvis loodud orkester , mis koosnes kohalikest talupoegadest. Andekamaid muusikuid saadeti koguni välismaale õppima ning siia tuli palju muusikaõpetajaid mujalt, peamiselt Saksamaalt. [4]
Nagu kõikjal Euroopas, levis ka Eestis laialt kodune musitseerimine. Eriti populaarseks koduseks pilliks sai 18. sajandi lõpul klaver - raamatukauplused pakkusid suurel hulgal klaverinoote, algse klaveriõpetusega pidi hakkama saama iga koduõpetaja. Järjest sagedamini palgati aga jõukamates kodudes ka eramuusikaõpetajaid. [4]
Tänu Tartu Ülikooli taasavamisele (1802) hakkas Liivimaal paranema ka koolikorraldus. Kõigis koolides hakati lastele õpetama tuntumaid koraaliviise. Mitmetes koolides jõudis aga lauluõpetus nii heale järjele, et seal lauldi koguni neljahäälseid koorilaule, kiriklike kõrval ka ilmalikke laule. Esimeseks selliseks kooliks oli pastor Johann Philipp Rothi 1804. aastal asutatud Kanepi kihelkonnakool , mida seati hiljem teistele Liivimaa rahvakoolidele eeskujuks. Väga head muusikaõpetust andis ka 1822. aastal asutatud Laiuse kihelkonnakool: seitse tundi kirikulaulu nädalas, neist kuus eesti ja üks saksa keeles, lisaks noodiõpetus ning oreli - ja viiulimäng. Laiusel oli väga aktiivne ka vennastekoguduse tegevus - nende palvetunde peeti koolimajas. 1823. aastal asutas eestlasest koguduseliige Jüri Sommer kohalikest õpilastest ja talupoegadest koori, mis pani aluse sealsele väga aktiivsele koorilauluharrastusele. 1830. aastate lõpul olevat eesti koolipoisid laulnud Laiusel juba koguni Bachi ja Händeli keerukaid polüfoonilisi kooriteoseid. Laiuse koori eeskujul loodi 1830. aastatel veel mimeid laulukoore: Simunas, Väike-Maarjas ja Põltsamaal, samuti Tartu eesti koguduse juures ning Saaremaal Kaarmas. [4]
Nii Tartus ja Tallinnas kui ka väiksemates linnades arenes 19. sajandi I poolel üpris elav muusikategevus. Võis kohata heatasemelisi koolikoore, baltisaksa seltskond asutas mitmel pool ühinguid, mis hakkasid korraldama avalikke kontserte ja kutsuma külalisesinejaid. Rohkesti sündis ka lauluseltse, mille koorid esitasid mitte ainult lihtsaid koorilaule, vaid ka vokaalsümfoonilisi suurteoseid. Lauluseltsidega olid algselt seotud baltisakslased . 1823. aastal aga asutas Hagen Tallinnas kõrvuti saksa lauluseltsiga sarnase seltsi ka eestlastele.
Tallinna muusikaelus oli Hageni tegevus väga oluline: ta tegutses muusikaõpetajana mitmes koolis ning Oleviste kiriku organistina suunas ka linna muusikaelu. 1835. aastal rajas ta Oleviste kiriku juurde poiste laulukooli. Tema heliloomingust on kõige suurejoonelisem oratoorium "Wir haben sie wieder", mille ta esitas oma kiriku kooride ja orkestriga (kokku 150 muusikuga) 1840. aasta juunis. Aastal 1841 avaldas Hagen esimese eestikeelse muusikaõpiku "Öppetus, kuida laulomehhed..." - see oli ka esimene katse luua eestikeelset muusikasõnavara. [4]
Tartu muusikaelu mõjutas ülikool ja selle koor, mis kandis sageli ette klassikute teoseid. Tartu kontserdielu oli eriti rikas tänu sellele, et see oli tavaline peatuspaik muusikute reisidel Riiast Peterburgi. Tartu tolleaegseist muusikaõpetajaist olid tähtsamad Carl Ferdinand Biedermann ning Friedrich Brenner. Aastail 1829-1835 tegutses Tartus ka siinne esimene püsivam kammeransambel - Raadi mõisa omaniku Karl Eduard von Lipharti keelpillikvartett. Kvarteti juht, väljapaistev viiuldaja Ferdinand David läks hiljem Mendelssohni kutsel Tartust Leipzigisse Gewandhaus-orkestri kontsertmeistriks ja konservatooriumi õppejõuks. [4]
Kuni 19. sajandini oli kõrgkultuur Eesti- ja Liivimaal saksakeelne ning siinses professionaalses muusikas domineerisid sakslased . Mõned eestlased võisid küll saada korraliku muusikahariduse, mis tähendas aga nende sulandumist saksakeelsesse kultuuri. [4]
Kuigi teame, et 18. sajandi mõisaorkestrites ja küllap ka linnamuusikute hulgas oli eestlasi, ei tunne me ühtki eestlasest heliloojat enne 19. sajandit. Oleks mõni selline aga esile kerkinud, olnuks tema muusikaharidus, töökeskkond ja küllap siis ka looming kindlasti samasugune nagu siinkandis tegutsenud teistest rahvustest muusikuil. [4]
Just selline oli esimene teadaolev eestlasest helilooja Karl Friedrich Karell (1791-1857), kes sündis veel pärisorjana, kuid sai Tallinnas vabaks meheks. Ta laulis Pühavaimu-kiriku kooris ja oli seal mõnda aega organistiks. Ühtlasi mängis ta Tallinna saksa teatri orkestris viiulit. 1820. aastatest kuni oma surmani tegutses ta aga Venemaal: oli ooperilaulja Moskvas, mitmel pool kapellmeister ning 1830. aastatest organist ja muusikaõpetaja Peterburis. Tema teostest teame mõningaid palu klaverile - omaaegsele moepillile. [4]
5. Ärkamisaeg
Ärkamisaeg andis suure tõuke muutustele ka muusikaelus.Välja hakkas kujunema koolivõrk. Koolide üheks peaeesmärgiks oli rahvast lugema ja laulma õpetada, et inimesed saaksid luterlikust jumalateenistusest aktiivselt osa võtta. Seepärast oligi väga tähtis koht muusikaõpetusel. Alusti ühehäälsetest koraalidest ja jõuti välja mitmehäälsete koorilauludeni. Sajandi keskel koolide arv suurenes, samuti kasvas nõudlus uute õpetajate järele. Senised köstrid polnud saanud mingit erilist haridust, enamasti olid nad käsitöölised (rätsepad, kingsepad, tislerid), kes pidasid köstriametit oma töö kõrvalt. Koolivõrgu arenedes hakkas seniste köstrite võimetus üha enam välja paistma. Uute haritud köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite koolitamiseks asutas Janis Cimze Valgas 1839. aastal seminari, kus said hariduse paljud eesti õpetajad.[1]
Janis Cimze
Vennastekoguduste eeskujul tekkisid 1830-ndatel aastatel esimesed eestlaste laulukoorid. Nende juhtideks olid harilikult kooliõpetajad ja köstrid, lauljateks õpetajate ning vanemate õpilaste kõrval ka ümberkaudsed peremehed ja sulased. Kooridel oli suur sotsiaalne tähtsus: varasem seisuse ja rahvuse seos (eestlane = talupoeg , mats) hakkas pikkamööda kaduma, tunnetati ja väärtustati oma rahvust. Paljude laulukooride tase oli küllaltki kõrge. Lauldi peamiselt saksa laule, mis tõlgiti eesti keelde. Repertuaar oli algul vaid vaimulik, hiljem lisandus ka ilmalikke laule. Kooride arvu kasvades hakati kihelkondades korraldama kohaliku ulatusega laulupühi, kus esinesid ümbruskondsed koorid. Laulupühadest kasvas välja laulupidude traditsioon. [1]
Laulukooride kõrvale tekkisid ka nn. mängukoorid e. orkestrid . Enamik neist olid pasunakoorid , kuna puhkpillimängijatele piisas minimaalsete oskuste saavutamiseks ka lühemast ettevalmistusest. Aktiivsemateks pasunakooride loojateks olid Torma köster Adam Jakobson (1817-1857) ja Väägvere koolmeister David Otto Wirkhaus (1837-1912). Nende asutatud orkestrite eeskujul said aluse paljud teised. Kuigi pasunakooride arv oli tunduvalt väiksem laulukooride omast, mängisid nad muusikaelu edasises arengus väga olulist rolli. [1]

David Otto Wirkhaus
19. sajandi teisel poolel said rahvusliku kultuurielu keskusteks suuremates linnades tegutsevad laulu- ja mänguseltsid. Esimeste seas asutati "Vanemuine" Tartus ja "Estonia" Tallinnas, mõlemad 1865. aastal. Koorilaulu kõrval harrastati neis ka näitemängu, peeti rahvavalgustuslikke kõnesid ja korraldati mitmesuguseid muid rahvuslikke kultuuriüritusi. [1]
"Vanemuise" seltsi ja tema presidendi Johann Voldemar Jannseni eestvõttel sai alguse eestlaste suurim ja kestvaim kultuuritraditsioon, nimelt laulupidu . Esimene üldlaulupidu leidis aset 1869. aastal Tartus, haarates endaga kaasa meeskoore ja pasunakoore üle kogu Eesti. Kavas oli 12 vaimulikku ja 14 ilmalikku laulu, kusjuures vaid kaks (Kunileidi "Sind surmani" ja "Mu isamaa on minu arm") olid eesti laulud, ülejäänud aga saksa heliloojate eestindatud variandid. Ka pastorite peetud kõned peol olid saksameelsed. Sellegipoolest andis peo kordaminek kindlustunnet rahvuslikul enesemääratlemisel, peole kogunenud eestlase hulk oli enneolematult suur. [1]
Eesti esimesest laulupeost osavõtnud kooride territoriaalne kuuluvus
Nii pandi alus pikaajalisele laulupeotraditsioonile, mis mängis tähtsat rolli eesti rahva ajaloos nii kultuurilisest kui ühiskondlikust seisukohast. Laulupeod tõid kaasa kooride ja orkestrite hulga suurenemise, pakkusid dirigentidele võimaluse võrrelda oma koori taset üldise tasemega ja tõstsid nii kooride nõudlikkust enese suhtes. Laulupidudega koos tekkis vajadus ka järjest uueneva repertuaari järele ning see innustas heliloojaid uusi koori- ja orkestriteoseid kirjutama. Samas suurendas laulupidude korraldamine eesti rahva usku oma võimetesse, laulupeol osalemine tugevdas rahvuslikku ühtsustunnet. Vajadus mõlema järele jäi püsima ka 20. sajandil. [1]
Tasapisi hakkas 19. sajandi lõpul asjaarmastajate kõrvale ilmuma ka muusikalise kõrgharidusega heliloojaid. Kuna ainult heliloominguga ära elada polnud võimalik, õpiti enamasti mingit muud eriala. Muusikaga elatist teenida oli üldiselt raske: muusikaõpetajaid oli tarvis vähe, koorijuhid tegid oma tööd enamasti tasuta. Ainult orelimängijatel oli loota kindlamat teenistust . Lähim muusikakõrgkool asus Peterburis (asutatud 1862) ning ka enamik eesti esimesi kutselisi muusikuid õppis Peterburi konservatooriumis orelit.[1]
Väga oluliseks sündmuseks oli Tallinna Kõrgema Muusikakooli asutamine, selle esimene direktor ja ühtlasi asutajaliige oli helilooja Mihkel Lüdig (1880-1958). Samal aastal asutati ka Tartu Kõrgem Muusikakool . Rahvusliku helikeele põhimõtteid arendasid edasi Saare, Kreegi ja Elleri õpilased Tallinna ja Tartu kõrgemates muusikakoolides, näiteks Eduard Tubin, Villem Kapp, Leo Normet , Ester Mägi. [1]
6. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Eesti muusikaõppeasutuse loomise idee tõusis päevakorda Esimese maailmasõja eelõhtul Estonia Seltsi Muusikaosakonna (EMO) segakooris, kuid reaalsema kuju võttis see alles 1918. a alguses, mil kavandati juba kõrgema muusikakooli ( instituudi või konservatooriumi) loomist. Estonia Seltsi peakoosolek 17. novembril 1918 otsustas küsimuse jaatavalt. Kooli "põhjuskiri" võeti vastu 9. mail 1919 ning kinnitati haridusministri poolt 10. septembril. Kuna Estonia Seltsil puudus põhikirjas punkt, mis lubaks tal asutada konservatooriumi, sai õppeasutus ministri soovitusel nimeks Tallinna Kõrgem Muusikakool. Avaaktus toimus 28. septembril 1919 Estonia kontserdisaalis. Alustati 32 õppejõuga, kelle hulgas oli mitu silmapaistvat muusikut . Neile lisandusid 1920. a Venemaalt opteerunud Peterburi Konservatooriumi professorid A. Lemba, Th. Lemba ja J. Tamm, samuti A. Kapp Astrahanist ja P. Ramul Moskvast. Kooli direktor oli 1919–1923 Mihkel Lüdig. [5]
Õppetöö algas Estonia kontserdisaali kõrvalruumides ning mitmel pool üüritud ruumides. M. Lüdigi eestvõtmisel alustati oma maja ehitamist, põhiliselt vabatahtlike annetuste varal. Hoone esimene osa valmis 1922. a. [5]
1970. aastal sai rektoriks Viktor Gurjev. 1970-ndatel avati uuesti 1950. a likvideeritud oreliklass, 1971 . a hakati taas ette valmistama üldhariduskoolide muusikaõpetajaid. Konservatooriumi üliõpilaste arv kasvas tunduvalt. [5]
1989. aastal, vahetult enne kooli 70. aastapäeva, saadi tagasi endine nimetus – Tallinna Konservatoorium , kuid juba 1993. a, seoses kasvanud välissuhtlusega, asendati see nimetusega Eesti Muusikaakadeemia (Euroopas tähistab nimetus "konservatoorium" enamasti keskastme muusikaõppeasutust). [5]
1992. aastal valiti rektoriks Peep Lassmann . Sel ajal käivitus ulatuslik õppetööreform õppeasutuse struktuuri täiustamiseks. Alates 1992. aastast tugineb õppetöö ainesüsteemile. 4-aastase kursuse lõpetanud saavad bakalaureuse kraadi. 1993. a lisandus sellele 2-aastane magistriõpe ja 1996. a muusikateaduse erialal 4-aastane doktoriõpe. Alates 2000. aastast on doktoriõpe võimalik kahes harus: loomingulises (interpretatsioon, helilooming ) ja teaduslikus (muusikateadus, muusikapedagoogika)
1997. aastal avas Eesti Muusikaakadeemia oma filiaali Tartus. [5]
7. Heino Elleri nimeline Tartu Muusikakool
Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli ehk lühidalt Elleri-kooli algus langeb kokku eestikeelse professionaalse muusikahariduse algusega 1919. aastal, mil Tallinnas avati üks ja Tartus kaks muusikakooli. Tänane Elleri-kool loeb oma alguseks neist Tartu koolidest ühte, Eesti Helikunsti Seltsi Tartu Kõrgemat Muusikakooli, mis alustas direktor Juhan Aaviku (1884–1982, direktor 1919–1925) juhtimisel tegevust kooli praegustes ruumides Lossi tänav 15. Tartu Kõrgemast Muusikakoolist kujunes mõne aasta jooksul Lõuna-Eesti muusikahariduse keskus ja tähtsamaid muusikaõppeasutusi kogu Eestis. [3]
Ajajärk 1927–1940 oli Tartu Kõrgema Muusikakooli elus stabiilne ja edukas. Kooli pidas ülal Tartu Helikunsti Selts, lisasissetulekuid saadi õppemaksudest, riikliku kultuurkapitali, asutuste ja eraisikute toetustest. Õppeprogramm oli jagatud alg-, kesk-, kõrgemaks ning ettevalmistus- ja täienduskursuseks. Ehkki kool oli haridussüsteemis aste madalam kui Tallinna Konservatoorium, lähtuti õpetamisel konservatooriumi nõudeist. Muusikakooli täieliku kursuse lõpetanud võisid pärast aastast täiendõpet sooritada eksternina Tallinna Konservatooriumi lõpueksamid. [3]
1940 liideti Eesti Nõukogude Liidu koosseisu ja riigi haridussüsteemis toimusid põhjalikud ümberkorraldused. Tartu Kõrgem Muusikakool võrdsustati nõukogude tehnikumi tüüpi kooliga (jäi ainult keskaste) ja nimetati Tartu Muusikakooliks. Alates sellest ajast kuni tänaseni on Elleri-kool riiklik õppeasutus, mis, nagu ka Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool, valmistab ette keskharidusega muusikuid. [3]
Heino Eller
Teise maailmasõja järel on Tartu muusikakooli juhtinud kõigepealt Aleksandra Semm- Sarv (direktor 1950–1969), kes andeka õpetajana pööras suurt tähelepanu pedagoogikale, suure hingega inimesena aga koondas kooli ümber ja hoidis siin inimesi, keda nõukogude võim ei pruukinud sallida. Tema järglase Ago Russakuga (direktor 1969–1991) algas Elleri-kooli ajajärk (kool sai Elleri nime 1971). Ette võeti ulatuslik kapitaalremont, elavnes kontserttegevus. 1981 avati kooli juures algklassid (tänane noorteosakond). Russak unistas ka kõrgema muusikalise hariduse taastamisest Tartu – EMTA Tartu filiaal avati siiski alles peale tema surma, 1997. aastal. [3]
8. Muusikaline põhiharidus
nn. lastemuusikakoolide teke:

• 1944a. lõppus Tartu I muusikakool (seni Tartu Kõrgema Muusikakooli juures) ja Tallinna lastemuusikakool *Jaanuar 1945 Pärnu muusikakool
  
• Veebruar 1945 Viljandi muusikakool
  
• Märts 1945 Rakvere muusikakool 50-ndatel aastatel Kohtla-Järvel, Jõhvis, Narvas, Kuressaares, Haapsalus , Põltsamaal, Tapal, Paides
  
• 90-ndatel aastatel tekkis terve rida koole seoses endiste filiaalide iseseisvumisega ja muusikaklasside ümberformeerumisega muusikakoolideks.
  

Suurima osa muusikakoolidest moodustavad omavalitsuste muusikakoolid (hetkel 80), kes töötavad üleriigiliste ühtsete õppekavade alusel ja kelle töö sisu ja maht on seega konkreetselt määratletud. Osades omavalitsustes on muusikakooliga ühendatud kunstikool (19 kooli) ja koolid kannavad nime “kunstide kool” või “muusika-ja kunstikool”. Enamasti on pilliõpilaste arv oluliselt suurem kunstiõpilaste arvust. [6]
1997.aastal kinnitas Riigikogu kohaliku omavalitsuse huvialakooli/muusika-ja kunstikoolide üleriigilised õppekavad. Nendes on eriti täpselt välja töötatud nn. pilliõpetusosakondade muusikalise põhihariduse õppe-ja ainekavad. Antud õppekava läbimine on oluliseks eelduseks professionaalse muusikahariduse jätkamisele. Viimase 15 aasta jooskul on üha enam hakatud kasutama ka samas dokumendis sisalduvat nn. üldkultuurilise põhihariduse õppekava, mis annab võimaluse õppida instrumenti väiksema koormuse ja ainemahuga, andes seega võimaluse muusikaharidust omandada suuremale arvule õpilastele. Muusikakooli õppekavad koosnevad mitmest õppeainest. Pilliõpetust toetavad järgmised rühmaained: solfedzo, muusikalugu , koosmäng (orkester, ansambel, koor). Õpilasel on võimalik saada õpetust ka teisel ehk nn. lisapillil. Õpilase valikuvõimaluste suurendamiseks valmisid möödunud aastal õppekavad jazz /pop- ja pärimusmuusika valdkonnas.
MUUSIKAÕPILASTE ARV 2002-2007[7]
9. Kokkuvõte
Muusikakooli roll Eesti kultuuris on olnud erinev. Muusikakoolid on kohaliku kultuurielu keskusteks enamikes omavalitsustes. Mitmetes neist, kus aegade segaduses kultuurimajad suleti, ka ainukeseks. Muusikakoolide juures tegutseb üha rohkem kohalikus kultuurielus olulist osa etendavaid kollektiive (orkestrid, ka koorid, jazz-ja bigbandid). Ka annavad sellised kollektiivid võimaluse aktiivset musitseerimist jätkata kooli juba lõpetanud noortel. Nende kollektiivide juhid on enamasti muusikakooli õpetajad. Koolide kontserdid ja esinemised omavalitsuse üritustel edendavad kohalikku kultuurielu ja seega kohalike elanike elukvaliteeti.
Tänapäeval on muusika ja muusika õppimine tehtud piisavalt kättesaadav, et olenemata rahakoti paksusest, võib iga inimene seda endale lubada. Tänases Eestis ei sõltu aga muusika õppimine rahast. Tänapäeva muusika kättesaadavuses ja kohati ka ülekülluses naudivad paljud inimesed hoopis vaikust või kuulavad seda taustaks teistele tegevustele, meloodiale ja sõnumile tähelepanu pööramata.
Milline võiks olla muusikakool tulevikus ? Muusikakool peaks olema reaalseks valikuvõimaluseks igale lapsele. See eeldab kooli olemasolu, kvaliteetset õpetust ja taskukohast õppemaksu. Kool peab toime tulema kõigi oma rollidega: nii tulevaste professionaalide kui harrastajate koolitamisega ja kohaliku kultuurielu edendamisega.
10. Kasutatud kirjandus

Aller, Sven. “Eesti muusika ajalugu” - http://www.ttc.ee/eesti_muusika/frame.html

Põldmäe, Mare. ’’Üldlaulupeod’’ ­- http://www.emic.kul.ee/emik/yldlaulupeod.ht m

Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli ajalugu - http://eller.tmk.ee/index.php?id=21

Multimeedialeksikon “Eesti Muusika” - http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/files/index.ht m

Lühiülevaade Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajaloost - http://www.ema.edu.ee/index.php?main=261

Haasma, Urvi. “Muusikakooli osa eesti hariduses ja kultuuris” - http://www.eestimuusikakoolideliit.ee/easydata/customers/emueesti/files/ettekanded/Muusikakooli_osa.pdf

Haasma, Urvi. “Muusikakool - Muusikalise põhihariduse (k)andja” - http://www.eestimuusikakoolideliit.ee/easydata/customers/emueesti/files/ettekanded/ettekanne_23.05.2007.pdf
11