Eesti muusika (0)

Eesti muusika
Referaat
Tegija: Indrek Tisler
Õpetaja: Anneli Jõgioja
Luunja Keskkool 2010
Sisukord
Sisukord......................................................................................................................................2
Varased teated muusikakultuurist Eestis....................................................................................3
Rahvakeelne kirikulaul pärast reformatsiooni............................................................................3
Muusika 17. sajandi eesti linnades.............................................................................................4
Muusika 18. sajandi Eestis.........................................................................................................4
Vennastekogudus............................................................................................................4
Muusika linnades ja mõisates 18. sajandi II poole.........................................................5
Muusikaelust Eestis 19. sajandi esimesel poolel........................................................................6
Esimeste laulukooride loomine.......................................................................................6
Muutused koguduselaulus...............................................................................................6
Muusikaelu linnades........................................................................................................7
Esimesed eestlastest heliloojad ...................................................................................................7
Varased teated muusikakultuurist Eestis
Esimesed teated muusikast Eesti aladel viivad meid umbes aastasse 1200: need pärinevad taani ajaloolase Saxo Grammaticuse kroonikast "Gesta Danorum" (Taanlaste teod) ning Läti Henriku Liivimaa kroonikast. Mõlemad kujutavad Eesti- ja Liivimaa ristiusustamise aega ning eestlasi kujutatakse seal sõdalastena, kes tundsid hästi laulu maagilist mõju.
Koos ristiusuga toodi 13. sajandil Eesti- ja Liivimaale ka euroopalik muusikakultuur , mis levis siia rajatud kirikutes ja kloostrites ning nende juurde asutatud koolides . Euroopaliku kirikumuusikana toodi siia nii ladinakeelne  gregooriuse laul kui kapolüfooniline  koorimuusika . Varakult hakati kirikutesse ka oreleid ehitama. Juba 1329. aastast on pärit teade, et leedulaste röövretkel hävitati orelid  Paistu  jaHelme kirikutes. Tallinnas aga on hiljemalt 1341. aastal ametis olnud linnaorganist.
Aktiivselt tegutses Eestimaal dominiiklaste  mungaordu , mille ülesandeks oli rahva hulgas jutlustamine. Eestlaste muistset usku ja laulukultuuri ei tõrjunud ristiusk aga välja, vaid need kultuurid hakkasid segunema - seda näeme näiteks eesti rahvakalendri ja kalendrilaulude puhul.
Euroopa muusikakultuur elas alates 13. sajandist ka siinsetes ordulossides ja linnades. Linnamuusikud, kes koondusid oma  tsunftidesse , tegutsesid eesti linnades hiljemalt 15. sajandist alates. Nad töötasid linna teenistuses ja neil oli ainuõigus musitseerida linna piires toimuvatel üritustel, sealhulgas perekondlikel pidustustel.
Rahvakeelne kirikulaul pärast reformatsiooni
1520 . aastatel jõudis Eestimaale  reformatsioon , millega kaasnesid suured muutused kirikus ja koolis. Kui Liivi sõja (1558-1583) tagajärjel jagati Eesti alad Rootsi, Taani ja Poola vahel, jõudis Lõuna-Eestisse ka katoliiklik  vastureformatsioon . Mõlemale liikumisele oli väga oluline rahvakeelne haridus ja kirikulaul.
Juba 1540. aastatest on teada, et Tallinna linnakooli õpilane Hans Susi tegeles piiblitekstide ja kirikulaulude tõlkimisega eesti keelde. Poiss suri katku ja tema tõlked jäid trükkimata, olid aga käsikirjaliselt Tallinna kirikutes mõnevõrra kasutusel.
Poola riigi alla kuuluvas Lõuna-Eestis taastati 1582. aastal katoliiklus ning Tartus tegeles hariduse edendamisega jesuiitide ordu, mille liikmed saabusid linna 1583. aastal. Tartus rajasid nad muuhulgas tõlkide seminari ja tegutsesid maarahva hulgas rahvakeelsete misjonäridena. 1585. aastal andsid nad välja eestikeelsekatekismuse, mis sisaldas ka esimesi eesti keelde tõlgitud kirikulaule, võimalik et koguni nootidega. Neid tõlkeid võtsid eeskujuks hilisemad eesti lauluraamatud, katekismus ise aga hävitati järgneval Rootsi ajal luterlaste poolt.Vastureformatsioon jäi Eestis siiski lühiajaliseks ja 1625. aastal sai luterlik Rootsi kogu Eesti mandrialad oma valdusse.
Esimesed luterlikud kirikulaulud avaldas eestikeelses tõlkes Heinrich Stahl oma "Käsi- ja koduraamatu" II osas (1637), need olid aga lauldamatud proosatõlked, mis pidid aitama vaid saksakeelseid laule mõista. 1656. aastal ilmus "Neu Ehstnisches Gesangbuch" (Uus eesti lauluraamat), kus kirikulaulud olid tõlgitud juba riimitud värssidesse ning seega kirikus lauldavad. Pigem olid sellised raamatud mõeldud siiski kodu ja kooli tarbeks.
Koraalide  laulmine eestikeelsetes kogudustes sõltus eelkõige kohalikust vaimulikust. 17. sajandil viidi aga mitmel pool sisse ka köstri amet ja kirikulaulude õpetamine jäi sageli tema hoolde. Rahvahariduse edendamisel oli suur tähtsus esimesel rahvakoolide õpetajate seminaril Tartu lähedal (nn Forseliuse seminar, 1684 -1688), mida juhatas rootslane Bengt Gottfried Forselius (1660-1688). Nelja aasta jooksul sai tema seminaris õpetust 160 eesti talupoissi. Paljudest neist said hiljem kösterkooliõpetajad. Rahvakoolide kaudu levis eestlaste hulgas ka saksapärane kirikulaul.
Muusika 17. sajandi eesti linnades
Tallinnas ja Tartus olid juba 16. sajandil võimekad kirikukoorid, kelle tarbeks telliti Lääne-Euroopast kirikumuusika trükitud kogumikke - nii jõudis Eestisse oma aja väljapaistvaimate heliloojate looming. Linnakoolides oli muusikaõpetus väga tähtsal kohal ja linna tähtsaima kooli muusikaõpetaja, kantor, oli sageli ka kogu linna muusikajuht. Õpilased pidid osalema kõigil jumalateenistustel ja nende järgi lauliskoraale terve kogudus . 
Ühehäälsete koraalide kõrval laulis õpilaskoor pidulikematel jumalateenistustel ka keerulisemaid kontsertlikke teoseid. Kantoril oli ka oma valikkoor ehk Kantorei, koolipoistest ja linnakodanikest koosnev vabatahtlik kirikukoor, kes suutis laulda õige nõudlikke kooriteoseid. Vajadusel toetas kirikukoori linnamuusikute  kapell . 
Tallinna kantoritest oli väljapaistvaim üheksa aastat (1674- 1683 ) Tallinna gümnaasiumis töötanud tuntud saksa helilooja , organist ja laulja Johann Valentin Meder ( 1649 -1719). Andeka heliloojana komponeeris ta ka ise kirikupühadeks kontsertlikke motette ja muidki teoseid, millest on kahjuks väga vähe säilinud. Mederi siinse tegevuse kõrgpunktiks ja ühtlasi linna muusikaelu suursündmuseks oli 1680. aastal tema ooperi " Kindlameelne Argenia" (Die beständige Argenia) ettekandmine, milles osalesid ka gümnaasiumi õpilased. See viie vaatusega teos on üks varaseim säilinud saksakeelne ooper üldse. 
17. sajandi II poole Tallinna muusikaelu oli võrreldav teiste Läänemere rikaste kaubalinnadega, kus kultuur oli saksakeelne, nagu Lüübek, Danzig (Gdansk), Königsberg (Kaliningrad) või Riia. Teine eesti linn, mille kultuurielu jõudis sel ajal oma kõrgpunkti, oli Narva. Ka Narvas tegutses 17. sajandi lõpus väga väljapaistvaid muusikuid, nagu näiteks Tallinna linnaorganistide suguvõsast pärit Ludwig Busbetzky, kes oli olnud kümme aastat Lüübekis  Dietrich Buxtehudeõpilaseks ja töötas seejärel aastail 1689-1699 Narvas organistina.
Muusika 18. sajandi Eestis
Vennastekogudus
18. sajandi esimesel veerandil laastas Eestimaad rängalt Põhjasõda Venemaa ja Rootsi vahel (1700-1721). Selle tagajärjel läks Eesti Vene impeeriumi koosseisu. Sõjas ja sellele järgnenud katkutaudis hukkus enam kui pool Eestimaa elanikkonnast. 18. sajandi I poolel muutusid siin tingimused väga viletsaks - kuna vaimulikke ei jätkunud, jäid paljud kirikud tühjaks, õpetajate puuduse tõttu kannatas aga ka koolikorraldus .
Selles olukorras hakkas Eesti- ja Liivimaa kirikuis levima  pietistlik  õpetus - seda esindanud vaimulikud tundsid huvi rahvale hariduse andmise vastu ja püüdsid edendada ka kirikulaulu. 1730 . aastail jõudis Eesti- ja Liivimaale pietismi äärmuslik vorm  hernhuutlus ehk vennastekogudus. Hernhuutlased olid käsitöölised-jutlustajad, kes levitasid väga tundelist ja müstikasse kalduvat usku. Nende organisatsiooni omapäraks oli väga demokraatlik, liikmete võrdõiguslikkust rõhutav ülesehitus. Vennastekoguduse liikmed kuulusid tavaliselt ka luteri kirikusse ja paljud vaimulikud, nagu ka osa aadelkonnast, toetasid seda liikumist. Teisalt tajus luteri kirik vennastekoguduse suures populaarsuses ohtu ning eriti Liivimaal püüti tema tegevust ka takistada. Vene riigivõim keelas vennastekoguduse ajutiselt juba 1743 . aastal, salaja kestis see aga edukalt edasi ning mängis kuni umbes 1850. aastani siinses rahvahariduses, rahvakeelses kirjanduses ja muusikaelus suurt rolli.
Vennastekoguduse palvemajades lauldi palju. Hernhuutlaste laul oli luterlikukoraaliga võrreldes palju elavam ja liikuvam, rahvalikku laadi , samas väga tundeline ja kohati härdameelne. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja lapsed, sageli improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpuks jõuti siit mitmehäälse koorilaulu harrastamiseni ning hakati kasutama ka saatepille: kannelt, flööti, klarnetit ja viiulit .
Samas suutis vennastekogudus panna eestlasi nende vanu kombeid, laule ja tantse hülgama. Rahvalaulude laulmist peeti halvaks, sest nende "häbiväärsete" laulude laulmine polevat piiblisõnaga kooskõlas.
Muusika linnades ja mõisates 18. sajandi II poole
Tänu majandusliku olukorra paranemisele hakkasid 18. sajandi II poolel muutuma baltisaksa aadli elukombed ja nii linnades kui mõisates edenes tublisti muusikaharrastus. Pillimängu õpetati ka võimekamatele mõisateenijatele ja talupoegadele. Mitmes mõisas (Põltsamaal, Kolgas, Lihulas jm) oli kontsertide ja pidustuste tarvis loodud orkester , mis koosnes kohalikest talupoegadest. Andekamaid muusikuid saadeti koguni välismaale õppima ning siia tuli palju muusikaõpetajaid mujalt, peamiselt Saksamaalt.
Linnades, eelkõige Tallinnas, aga ka Tartus, Pärnus ja Narvas, hakkasid üha sagedamini esinema külalismuusikud ja rändnäitetrupid - suur osa neist oli läbisõidul Riiast Peterburgi. Eestisse ulatus ka Peterburis ( 1737 ) ja Riias (1772) asutatud ooperiteatrite mõju. Nii linnades kui mõisates levis ka teatriharrastus. Esimese alalise asjaarmastajate teatri rajas 1784 . aastal Tallinnas menukas saksa näitekirjanik August von Kotzebue ( 1761 -1819). Teatris, mis tegutses üle kümne aasta, näidati ka muusikalavastusi. 1795. aastal jõudis Lüübekist Tallinna madameTilly ooperitrupp ja koos nendega hulk moodsaid oopereid, nende hulgas ka Mozarti"Don Giovanni " ja "Võluflööt". Edaspidi püüti Tallinnas alalist teatritruppi pidevalt koos hoida.
Nagu kõikjal Euroopas, levis ka Eestis laialt kodune musitseerimine . Eriti populaarseks koduseks pilliks sai 18. sajandi lõpul klaver - raamatukauplused pakkusid suurel hulgal klaverinoote, algse klaveriõpetusega pidi hakkama saama iga koduõpetaja. Järjest sagedamini palgati aga jõukamates kodudes ka eramuusikaõpetajaid.
Muusikaelust Eestis 19. sajandi esimesel poolel
Juba 18. sajandi lõpus hakkas kõrgklassi haritum osa terves Euroopas tundma tõsisemat huvi rahvakultuuri vastu. See huvi tärkas ka baltisaksa intelligentsi hulgas, näiteks kogus August Wilhelm Hupel tohutu hulga materjali Eesti- ja Liivimaa eluolu, muuhulgas ka rahvaluule ja -muusika kohta. Hupel saatis näited eesti rahvalauludest koos noodinäidetega ka Saksamaale, kus Johann Gottfried Herder  need 1779 . aastal oma antoloogia "Volkslieder" II osas saksakeelses tõlkes avaldas. 
19. sajandi alguses süvenes huvi eesti keele vastu veelgi ning mõned baltisakslased proovisid luua ka eestikeelseid ilmalikke laule, mis sobiksid saksapäraste viisidega. Samuti puutusid eestlased ikka tihedamalt kokku saksapärase muusikaga ning matkisid seda meelsasti. Eestlaste lähenemist saksapärasele muusikale mõjutasid tublisti ka kool ja kirik .
Esimeste laulukooride loomine
Tänu Tartu Ülikooli taasavamisele (1802) hakkas Liivimaal paranema ka koolikorraldus. Kõigis koolides hakati lastele õpetama tuntumaid koraaliviise. Mitmetes koolides jõudis aga lauluõpetus nii heale järjele, et seal lauldi koguni neljahäälseid koorilaule, kiriklike kõrval ka ilmalikke laule. Esimeseks selliseks kooliks oli pastorJohann Philipp Rothi 1804. aastal asutatud Kanepi kihelkonnakool, mida seati hiljem teistele Liivimaa rahvakoolidele eeskujuks. Väga head muusikaõpetust andis ka 1822. aastal asutatud  Laiuse  kihelkonnakool: seitse tundi kirikulaulu nädalas, neist kuus eesti ja üks saksa keeles, lisaks noodiõpetus ning oreli- ja viiulimäng. Laiusel oli väga aktiivne ka vennastekoguduse tegevus - nende palvetunde peeti koolimajas. 1823. aastal asutas eestlasest koguduseliige Jüri Sommer kohalikest õpilastest ja talupoegadest koori, mis pani aluse sealsele väga aktiivsele koorilauluharrastusele. 1830. aastate lõpul olevat eesti koolipoisid laulnud Laiusel juba koguni Bachi ja Händeli keerukaid polüfoonilisi kooriteoseid. Laiuse koori eeskujul loodi 1830. aastatel veel mimeid laulukoore: Simunas, Väike-Maarjas ja Põltsamaal, samuti Tartu eesti koguduse juures ning Saaremaal Kaarmas.
Muutused koguduselaulus
Kuni 18. sajandi lõpuni kasutati luteri kirikus orelit koguduselaulu saateks väga harva - suurtes kirikutes oli orel põhiliselt kunstmuusika jaoks ja maakirikutes seda sageli polnud üldse. Kogudus laulis tavaliselt eeslaulja (köstri) järgi ning enamasti väga venivas tempos. Koraaliviisidele lisati ohtralt improviseeritud kaunistusi - selliselt laulduna ei kõlanud laul muidugi ühehäälselt vaid heterofooniliselt. Nii kujunes suur hulk rahvalikke koraalivariante, milliseid näiteks Cyrillus Kreek  hiljem Läänemaalt hulganisti kirja on pannud . Neid tuntakse ka kui "vaimulikke rahvalaule". Selline koguduselaul toetus peamiselt suulisele traditsioonile ning ametliku lauluraamatu  tekste lauldi erinevates kogudustes väga erinevalt. 
1825. aastal algatas Liivimaa pastor  Punschel koguduselaulu reformi: ta soovis kogudustes kinnistada koraalide lihtsa, kaunistamata ja puhtalt ühehäälse laulmise. Sealjuures pidi samu viise kõikjal ühtmoodi lauldama. Nii nagu Saksamaal ja Skandinaavias, hakati ka Eestis 19. sajandi I poolel oreleid maakirikutesse ehitama ning koguduselaulu juhtimine sai organisti ülesandeks. Tähtsaimaks sai aga ühtse koraaliraamatu väljaandmine, mis võis ühtviisi kasutuses olla nii Vene riigi kõigis luterlikes kogudustes kui ka koolides. Sellise koraaliraamatu avaldas Punschel 1839. aastal ning see ilmus kuni aastani 1935 kokku 16 väljaandes. Punscheli koraaliraamat kinnistas Eesti- ja Liivimaal kirikulaulude viisid sellistena, nagu neid lauldi ka 19. sajandi alguse Saksamaal.
Tallinna muusikaõpetaja ja  Oleviste kiriku organist  Hagen  avaldas 1845. aastal teise koraaliraamatu, mis oli mõeldud peamiselt Eesti- ja Liivimaa tarbeks. See lähtus peamiselt vennastekoguduse kaudu levinud viisidest , mis olid tolleaegsetes kogudustes palju levinumad kui Punscheli viisid. Hageni kogumik ilmus kolmes väljaandes ja oli paarkümmend aastat Eestimaal laialt käibel, siis aga taandus Punscheli kogumiku ees. Koguduselaulu reform oli väga oluline saksapärase laulutraditsiooni kodunemisel Eesti- ja Liivimaal.
Muusikaelu linnades
Nii Tartus ja Tallinnas kui ka väiksemates linnades arenes 19. sajandi I poolel üpris elav muusikategevus. Võis kohata heatasemelisi koolikoore, baltisaksa seltskond asutas mitmel pool ühinguid, mis hakkasid korraldama avalikke kontserte ja kutsuma külalisesinejaid. Rohkesti sündis ka lauluseltse, mille koorid esitasid mitte ainult lihtsaid koorilaule, vaid ka vokaalsümfoonilisi suurteoseid. Lauluseltsidega olid algselt seotud baltisakslased. 1823. aastal aga asutas Hagen Tallinnas kõrvuti saksa lauluseltsiga sarnase seltsi ka eestlastele. 
Tallinna muusikaelus oli Hageni tegevus väga oluline: ta tegutses muusikaõpetajana mitmes koolis ning Oleviste kiriku organistina suunas ka linna muusikaelu. 1835. aastal rajas ta Oleviste kiriku juurde poiste laulukooli. Tema heliloomingust on kõige suurejoonelisem  oratoorium "Wir haben sie wieder", mille ta esitas oma kiriku kooride ja orkestriga (kokku 150 muusikuga) 1840. aasta juunis. Aastal 1841 avaldas Hagen esimese eestikeelse muusikaõpiku "Öppetus, kuida laulomehhed..." - see oli ka esimene katse luua eestikeelset muusikasõnavara. Aastail 1815-1833 elas Tallinnas 18. sajandi lõpu Euroopa üks väljapaistvamaid lauljaid ja lauluõpetajaid Gertrud Mara , kes töötas koos Hageniga ja aitas korraldada paljusid suuremaid muusikaüritusi. 
Tartu muusikaelu mõjutas ülikool ja selle koor, mis kandis sageli ette klassikute teoseid. Tartu kontserdielu oli eriti rikas tänu sellele, et see oli tavaline peatuspaik muusikute reisidel Riiast Peterburgi. Tartu tolleaegseist muusikaõpetajaist olid tähtsamad Carl Ferdinand Biedermann ning  Friedrich Brenner. Aastail 1829-1835 tegutses Tartus ka siinne esimene püsivam kammeransambel - Raadi mõisaomaniku Karl Eduard von Lipharti keelpillikvartett. Kvarteti juht, väljapaistev viiuldaja Ferdinand David läks hiljem Mendelssohni  kutsel Tartust LeipzigisseGewandhaus-orkestri kontsertmeistriks ja konservatooriumi õppejõuks.
Esimesed eestlastest heliloojad
Kuni 19. sajandini oli kõrgkultuur Eesti- ja Liivimaal saksakeelne ning siinses professionaalses muusikas domineerisid sakslased . Mõned eestlased võisid küll saada korraliku muusikahariduse, mis tähendas aga nende sulandumist saksakeelsesse kultuuri. See asjaolu ei olnud tingitud provintslikest ja viletsatest oludest siinmail - kuni 19. sajandi alguseni polnud piiritlemine rahvuse järgi euroopa kultuuris kusagil iseloomulik. Samal moel domineerisid saksa keel ja saksa muusikud näiteks Rootsi ja Taani kuningakapellides, kuigi tegu oli rikaste ja iseteadlike suurriikidega. Sakslased määrasid suuresti ka Venemaa suurlinnade, eriti Peterburi ja Moskva muusikaelu.
Rahvusriikide ja -kultuuride areng algas Euroopas pärast Viini kongressi ( 1814 /15). Sellega lõppesid Napoleoni sõjad ja Euroopa jagati poliitiliselt ümber. Ka Saksamaal algas rahvuslik liikumine alles 19. sajandi algul, olles seega otseses seoses Napoleoni sõdadest esilekutsutud patriotismilainega.
Kuigi teame, et 18. sajandi mõisaorkestrites ja küllap ka linnamuusikute hulgas oli eestlasi, ei tunne me ühtki eestlasest heliloojat enne 19. sajandit. Oleks mõni selline aga esile kerkinud , olnuks tema muusikaharidus, töökeskkond ja küllap siis ka looming kindlasti samasugune nagu siinkandis tegutsenud teistest rahvustest muusikuil.
Just selline oli esimene teadaolev eestlasest helilooja Karl Friedrich Karell  (1791-1857), kes sündis veel pärisorjana, kuid sai Tallinnas vabaks meheks. Ta laulis Pühavaimu-kiriku kooris ja oli seal mõnda aega organistiks. Ühtlasi mängis ta Tallinna saksa teatri orkestris viiulit. 1820. aastatest kuni oma surmani tegutses ta aga Venemaal: oli ooperilaulja Moskvas, mitmel pool kapellmeister ning 1830. aastatest organist ja muusikaõpetaja Peterburis. Tema teostest teame mõningaid palu klaverile - omaaegsele moepillile.
19. sajandil sündis ka eestikeelne helilooming. Esimene helilooja, kes kirjutas eestikeelseid mitmehäälseid ilmalikke koorilaule, oli Anseküla pastor Martin Körber(1817-1893). Ta oli ühtlasi ka saksa ja eesti keeles kirjutav kirjanik ning luuletaja. Ilmalikke eestikeelseid luulekogumikke ilmus tal neli, neist "Laulud Sõrvemaalt" I-II (1864-1867) olid varustatud nootidega. Körberi laulude eeskujuks oli saksa koorilaul - seda seost näeme nii lihtsas viisis ja harmoonias, kui ka tema luuletatud tekstides. Körberi parimad laulud on tänapäevalgi laialt tuntud: "Vaikne kena kohakene", " Kiigu , liigu, laevukene", "Mu isamaa, armas", "Kus on mu kallis isamaa?" jt. Tema eestvedamisel toimus 1863. aastal ka Sõrve ilmalik laulupäev, esimene omalaadne Eestis.
8