Rahvakultuuri ajalugu 1700-1816 (0)

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR
Noorsootöö osakond
NT 12
Eduard Väli
Rahvakultuur 1700-1816
Referaat
Juhendaja : M.Abel
Tallinn 2010
Sisukord
Poliitiline taust 3
Pärisorjuslik kord ja mõisamajandus 4
Teaduselu 18. sajandil 6
Valgustuse mõjud 8
Pulmad 10
Riietus 12
Muusika 13
Kasutatud kirjandus 14
Error ! No table of authorities entries found .

Poliitiline taust

Põhjasõjas vallutas ning alistas Venemaa Eesti- ja Liivimaa . Aastal 1710 kirjutati alla kapitulatsiooniaktile. Ametlik ühinemine Vene impeeriumiga toimus Uusikaupunki rahulepinguga Vene ja Rootsi vahel 10. septembril 1721. Sellega oli Vene impeerium saavutanud sihi, millele ta sajandeid oli pürginud, kuid millest oli varasematel katsetel pidanud tagasi tõmbuma.
Pärast kapitulatsioonakti alla kirjutamist läksid Eesti-ja Liivimaa kubermangudena Vene valdusesse, kuid nad eriõigustega autonoomsed alad, sest kohalikuomavalitsuse kandjaks jäid siinsed baltisaksa rüütelkonnad. Kõrgeimateks keskvõimu esindavateks võimukandjateks Eestis- ja Liivimaal olid nagu Rootsi ajalgi ( kindral )kubernerid. Aadliomavalitsuse sai ka Saaremaa. Kogu elanikonnale tagati luterlik Augusburgi usutunnistus . Taastati kõik aadli privileegid ja ja seisuslik autonoomia. Saksa keel jäi kohalikuks keeleks. Rootsi-aegne mõisade reduktsioon tühistati.
Baltimaade ja Eesti liitmine Venega ei kõrvaldanud neid erinevusi mis põhinesid provintside ajaloolisel arengul. Venemaa suhteliselt vähe diferentseerunud ühiskond, millel puudus nii kesk-kui ülemklassi organisatoorne võrk, ning mille seadusandlus oli nõrgalt arenenud, erines provintside omast märgatavalt. Baltimaade seisuslik ja feodaalne ühiskond toimis organiseeritud rüütelkondade juhtimisel läänelise õigustraditsiooni alusel. Siinsed linnad toetusid gildide ja tsunfide alusel toimuvale ühiskondlikele struktuuridele ning tuginesid arvukatele õigusaktidele. Ainsana oli selles ühiskonnas eestkostealuseks siine talupoeg , keda aadlikust mõisnik patroonina õiguslikult esindas. Balti erikorra kinnitamisega lahendati Rootsilt vallutatud ala halduse probleem ja tagati poliitiline stabiilsus.
Sisuliselt tähendas see poliitiline lahendus aga püsiva, ehkki peidetud vastuolu loomist keskvalitsuse ja provintside vahel. See andis provintsidele võimaluse läänelik kultuuri pärand ja sidemed Kesk-Euroopaga, eeskätt Saksamaaga. Ametkondade asjaajamine toimus jätkuvalt saksa keeles. Püsis luterlik kirik . Selline olukord pakkus kattevarju ka pärisrahvaste keeltele ja Rootsi valitsuse ajal arenema hakanud, kuigi veel tagasihoidlikule kirjanduslikule ja haridustegevusele.(1)

Pärisorjuslik kord ja mõisamajandus

Ka Vene keisririigi koosseisus jätkus Eestis rootsiaegse ühiskonnakorralduse mõju. Kuigi Põhjasõda tähendas suurt tagasilööki ka koolihariduse arengule, jäi rootsiaegne kiriku- ja koolikorraldus põhimõtteliselt muutumatuks ja ei kadunud ka talurahva suhteliselt kõrge lugemisoskus . Ehkki lugema õppisid talupojad enamasti koduõpetuse kaudu, oli 18. sajandi lõpuks saavutatud lugemisoskuse tase tolle aja kohta muljetavaldav: Põhja-Eestis oskas lugeda 40%, Lõuna-Eestis 55% ja Saaremaal 62% lugemisealisest rahvastikust. Need arvud on lähedased Kesk-Euroopa näitajatele ning ületavad suuresti Venemaa omi: suurem osa vene talupoegadest oli veel 20. sajandi alguses kirjaoskamatud. Kuid elementaarse lugemisoskusega talupoegade haridus 18. sajandil enamasti piirduski, kirjutamist ja arvutamist õpetati vaid väga vähestes talurahvakoolides.
Tagastades baltisaksa aadlile Rootsi ajal riigi poolt võõrandatud mõisad, tühistas Peeter I sellega ka koos mõisate riigistamisega toimunud talupoegade pärisorjusest vabastamise. Talurahva olukorrale tähendas see mõistagi suurt tagasilööki, ent on vähetõenäoline, et talupojad seda endale teadvustasid: pärisorjusest vabastamisele kohe järgnenud näljahäda ja Põhjasõda ei olnud lasknud Rootsi krooni poolt kavandatud reformidel õieti rakenduda. Samas oli Rootsi aja lõpus toimunud maade hindamine ja talupoegade koormiste kindlaksmääramine suures osas kehtiv ka 18. sajandi esimesel poolel, mil talupoegade reaalkoormised põhinesid endiselt Põhjasõja-eelsetele vakuraamatutel. Siiski kujunes 18. sajand pärisorjuse täieliku domineerimise ajaks Eesti aladel. Sarnane talupoegade isiklikult pärisorjuslikule sõltuvusele ja teotööle tuginev nn. Gutsherrschafti süsteem kehtis veel mitmes Ida- ja Põhja-Saksa piirkonnas, omandades näiteks Mecklenburgis, kus mõisnikud põllumajanduse intensiivistamise käigus talumaid mõisamaadega liitsid ja talunikke oma kohtadelt ära ajasid, veelgi ebainimlikumaid vorme kui Balti provintsides.
Liivimaa maanõuniku Otto Fabian von Roseni deklaratsiooni 1739. aastast, mis postuleeris mõisnike piiramatu omandiõiguse kogu talupoegade vara ja ka isiku suhtes, tuleb käsitada kui aadliseisuse ülimuslikkust väljendavat õiguslikku ideaalmudelit. Pärisorjuse-aja igapäevaelu, mida on Eestis uuritud veelgi vähem kui agraarõigusnorme, kujundasid siiski paljus mõisniku ja talupoja vahelised, tavadele ja traditsioonile rajatud patriarhaalsed suhted. Eesti pärisorise talurahva olukorra suhtelise talutavuse poolt kõnelevana on tõlgendatud ka rahvaarvu kiiret tõusu 18. sajandil.
Pigem kutsus talurahva olukorra halvenemise esile üldine majandusareng kui talupoegade lohutu õiguslik seisund. Põhjasõja ja katku järel oli suurem osa põlde sööti jäänud ja sõjaeelne külvide ulatus õnnestus saavutada alles 1750. aastatel; 18. sajandi lõpuks aga ületas põldude külvipind Põhjasõja- eelset taset juba kaks korda. Laienesid nii mõisa- kui talupõllud, enamasti siiski esimesed teiste arvel. Vahetult Põhjasõja järel sundis mõisnikke rootsiaegsetes revisjonivakuraamatutes fikseeritud koormisnorme järgima muu hulgas ka töökäte puudus. 18. sajandi keskel alanud mõisamajanduse kiirele tõusule pani aluse viinapõletamise levik. Lisaks Venemaal turustatud viinale nuumati viinaköögi praagaga härgasid, ühtlasi paranes ka põldude väetamine. Maamajanduse intensiivistumine tõi kaasa ka talurahva teokoormiste suure tõusu, mida mõisnikud oskasid rootsiaegsetest vakuraamatutest kõrvale hiilides abiteo arvel oluliselt suurendada. Samaaegselt muutus palju rafineeritumaks aadlike ja teiste baltisaksa seisuste eluviis. Just majandusbuumi ajal asuti rajama klassitsistlikus stiilis uhkete parkidega ümbritsetud mõisahooneid, mis ilmestavad Eesti maastikku tänini. (2)

Teaduselu 18. sajandil

Kuigi kohalike rüütelkondade kapitulatsioonilepinguis Vene võimule oli kirjas punkt ülikooli töö jätkamisest, seda kaua siiski ei järgitud. Hariduse seeme oli aga külvatud. Harrastusteaduste viljelemine oli alanud juba 17. sajandil, mil antud seoses võib mainida eesti keele uurijaid, kelle töö eesti kirjakeele arendamisel jätkus 18. sajandil. Nimetatagu siinkohal eeskätt Anton Thor Hellet ( 1683 –1748) ja tema 1732. aastal valminud käsitlust eesti keele grammatikast ja sõnaraamatut ning 1739. aastal ilmunud piiblitõlget, mis tegi põhjaeesti kirjakeelest hilisema eesti rahva ametliku suhtlusvahendi.
18. sajandil võimaldas professionaalsemat lähenemist teadusele 1724. aastal Peterburis loodud Teaduste Akadeemia, millega esimesed Eesti aladelt pärit mehed liitusid 1730 . aastatel. 18. sajandi lõpul (1792) tekkis Riias Balti provintside esimene teadusselts — Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet (kolis 1813 . aastal Tartusse ).
Mõisakultuur, mille juurde kuulusid üha enam tööstusettevõtted, kodukooliõpetajad jms, oli mehhanism , mis toetas Eestimaist haridus - ja teaduselu. Siinkohal võib suuremate linnade kõrval mainida tööstuskeskuseks kujunenud Põltsamaad, kus Peter Ernst Wilde (1732– 1785 ) poolt anti välja esimest eestikeelset, sisuliselt populaarteaduslikku, perioodilist väljaannet Lühhike õppetus mis sees monned head rohhud täeda antakse, nii hästi innimeste kui ka weiste haigusse ning wiggaduste wasto, et se kellel tarwis on, woib moista , kuida temma peab nou otsima ning mis tulleb tähhele panna igga haiguse jures. Üllitise eesmärgiks oli tutvustada maarahvale tervishoiu küsimusi, samuti lihtsamaid arstikunsti võtteid (sh algset rõugepanemist — variolatsiooni). Ulatuslikuma tööstuse puudumine jättis kohalikule teaduselule siiski oma jälje — kuni kahekümnenda sajandini olid tehnikateadused tänapäeva Eesti alal tagasihoidlikult esindatud .
18. sajandil lõpul ja 19. sajandi alguses sai tõsiseltvõetava alguse kohaliku looduse ja elanikkonna teaduslik kirjeldamine. August Wilhelm Hupel (1737–1819) hakkas Põltsamaal avaldama teaduslikke kogumikke (esimene neist Topographische Nachrichten von Lief- und Estland , 1774– 1782 ), milles leidsid käsitlemist teemad ajaloost etnograafiani. 1794– 1798 aastast pärineb Ludwig August Mellini ( 1754 -1735) atlas . Kõnesoleva sajandi lõpust pärinevad esimesed ülevaated taimestikust, loomastikust ja linnuriigist. 1776. aastal kirjeldati esmakordselt eestlast antropoloogilisest vaatevinklist. Maarahva tervislikku seisundist püüdis ajastu vaimus 1814 . aastal ülevaadet anda Karl Ernst v. Baer (1792–1876), (Saaremaa) rahvameditsiini kohta ilmus aastail 1823 ja 1829 ülevaade Johann Wilhelm Ludwig Luce (1756–1842), mitmekülgse teadusmehe ja rahvavalgustaja, kirjapanduna. Alanud oli nö eesti teaduse esimene faas, eestlastest maarahva ja tema eluviisi teaduse uurimisobjektiks olemine.
Tartu ülikooli taasavamisele (1802) eelnenud sajandil pühendus tänapäeva Eesti aladel teadustööle u 90 inimest. Siit pärit noorte jaoks olid peamisteks hariduskeskusteks Jena , Halle , Göttingen, Rostock ja Greifswald. Saksamaa ülikoolide lõpetajate arv kasvas üha ning paljud nn riigisakslastest haritlased sattusid töö ja elatise otsingul saksakeelsetesse Venemaa provintsidesse Läänemere kaldal .
Üha tihenevad kontaktid Balti provintside ja Euroopa vahel sattusid ohtu pärast Prantsuse Suurt Revolutsiooni, mil Vene võimud asusid takistama välismaal hariduse omandamist. Lahendus saabus selleks ajaks Vene ühiskonnas mõjukaks tõusnud baltlastele — näiteks 18. sajandil Venemaal meditsiinidoktori saanutest olid ligi pooled pärit Eesti- ja Liivimaalt — ülikooli rajamisega nende Heimat- isse . Leidis aset lühike “võidujooks” Kuramaa keskuse Jelgava (Mitau) — 1795. aastal oli Venemaaga liidetud Kuramaa
hertsogiriik, mille pealinnas oli küllaltki arvestamisväärne kõrgem õppeasutus, 1775. aastal asutatud Academia Petrina — ja Tartu ( Dorpati ) vahel, mille võitis viimane. (3)

Valgustuse mõjud

“Valgustatud absolutismi”, mis sai alguse Katariina II trooniletulekuga 1762. aastal ja milles olulist osa etendasid prantsuse, ent ka saksa valgustajate ideed, tagajärjel jõudis uuele tasemele ka Eesti rahvakool. Talurahva harimist mõjutasid mitmed ülevenemaalised määrused, mille tulemusel kujunes välja rahvakoolide võrk. 18. sajandi lõpuks hakkasid paiguti koolis käima ka tütarlapsed. Toimus murrang ka koduõpetuses: lapsi hakkasid lugema õpetama peamiselt emad. Pilt ketravast naisest, kelle kõrval tähti kokkuveeriv laps, muutus tavaliseks. Majanduse areng ergutas talupoegi iseõppimisele, mille tagajärjel tõusis lugemisoskus.
18. sajandil oli ridamisi kihelkondi, kus lugeda oskasid pooled või rohkemgi talurahvast. Linnades, eriti Tallinnas, oli kirjaoskuse tase oma aja kohta kõrge: näiteks on andmeid selle kohta, et sajandi lõpul Tallinnast värvatud nekrutitest oskas lugeda ca 71% ja kirjutada 42%, kuigi see arv hiljem mõnevõrra vähenes. Muutused toimusid ka aadlinoorte õpetussüsteemis. Ehkki 18. sajandi viimasel kolmandikul muudeti Tallinna toomkool kinniseks, rangelt seisulikuks õppeasutuseks, oli kooli tunginud valgustusaja vaimsus, mis rõhutas loodus- ja mõistuspärasust, reaalainete, emakeele, uute keelte ja kehalise kasvatuse tähtsust.
Suuresti olid 18. sajandi valgustusideed Eesti hariduses vahendatud Venemaa poolt, mille kõrgklass toona aktiivselt prantsuse kultuuri järgis. Teisalt olid paljud kodu- ja kirikuõpetajad saanud hariduse Saksamaa ülikoolides, kus valitsesid ratsionalismi- ja muud valgustuslikud vaated, muuhulgas veendumus , et rahva harimine on ühiskonna edenemise tagatiseks. Nii näiteks oli August Wilhelm Hupel (1737–1819), kes propageeris koolide asutamist ja levitas tervishoiu- ja põllumajandusalaseid teadmisi eesti keeles, õppinud Jena Ülikoolis, rahvale eesti keeles õpetlikke jutte kirjutanud Friedrich Wilhelm Willmann Göttingeni ( 1746 –1819) ja Königsbergi ülikoolides, didaktilisi rahvaraamatuid kirjutanud Friedrich Gustav Arvelius (1753–1806) Leipzigi ülikoolis.
Valgustatud baltisakslased propageerisid oma tegevuse läbi igal juhul haridust ja rahvavalgustust, seda sõltumata nende usulistest vaadetest või seisukohtadest pärisorjuse suhtes. Rahva lugemisoskust ja eneseharimistraditsioone silmas pidades võib arvata, et seeme langes viljakale pinnale. Ent Baltikumi enda koht saksa kultuuripildis jäi tagasihoidlikuks. Põhjuseks oli oma õukonna puudumine ning see, et Tartu ülikool oli 1710. aastal sunnitud sõja tõttu oma tegevuse katkestama.
Eestlaste laiemaid hulki aga puudutasid kõige sügavamalt 18. sajandi filantroopilised ja pietistlikud usuvoolud , eriti vennastekoguduse liikumine. Vennastekoguduse algkristlik vaim, rahvalähedus ja iseenda vastandamine ametlikule kirikule, iga inimese väärikuse ja õppimisvõime tunnustamine, kõlbluse ja sisemise vagaduse rõhutamine, aga ka altpoolt võrsuva usulise liikumise toetamine äratas põlisrahva siirast poolehoidu. Halle ülikoolis õppinud pastorite kaudu levis Eestisse Piibli uurimine ja 1739. aastal anti Tallinnas välja eestikeelne Piibel. Emakeelse Piibli olemasolu mõjutas otsustavalt eestikeelse vaimuliku kirjanduse ja eesti kirjakeele arengut.
Vennastekoguduse poolt anti välja vaimuliku sisuga tõlkekirjandust, mis õhutas kirjutama sedalaadi raamatuid ka Eestis. Jumalateenistusi saatis vaimulik laul ja muusika, mis mõjus rikastavalt muusikakultuurile. Just vennastekoguduse liikumisest õhutust saanud tung eneseharimisele andis 18. sajandil talurahvale suure tõuke lugemise, kirjutamise ja muusika õppimiseks. Nii võib alates 18. sajandi teisest kolmandikust kõnelda täiskasvanute laialdasest iseõppimisest ja lastele kodusest kirjaõpetamisest, mis sai traditsiooniks ka neis paigus , kus vennastekoguduse mõjusid algselt polnudki. 18. sajandi viimasel kolmandikul jäigi valitsevaks õppetöövormiks koduõpetus, mida täiendas kooli- ja leeriõpetus.
Vaimuelu kui terviku seisukohalt oli 18. sajand eesti rahva seisukohalt üldiselt troostitu. Aeg, mida Lääne-Euroopas tunti kui filosoofilist sajandit, kui valgustussajandit , kui inimõiguste väljakuulutamise sajandit jne, oli eesti rahvale pigem sõdade ja pimeduse sajandiks. (4)

Pulmad

Eesti pulmakombestikule on iseloomulik peigmehe ja pruudi passiivsus. Olles küll peategelased, ei tegutsenud nad ise, vaid nende eest toimetati kõik ära — niihästi kosimisel kui pulmades . Kosjas kõneles ja tegutses isamees , vanem abielus mees, tavaliselt peigmehe sugulane. Kosja mindi vanasti ratsa täkkhobusega, hiljem sõideti ehitud vankriga. Aeg pidi olema noore kuu teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul. Kosilastel olid kaasas kingitused, varasemal ajal õllelähker, hiljem viinapudel. Kosjaviin pidi olema magus ja punane. Kosjajutt oli ümberütlev ja isamees pidi olema väga sõnaosav. Jutu lõpetuseks pandi viinapudel lauale ja, kui peremees sellest rüüpas, oli see märgiks, et kosjad on vastu võetud. Kosjakingid ehk kihlad oli omaaegsele naise ostmisele viitav igand. Üldtuntud kingid olid pruudile põll, siidrätt ja nuga (hilisemal ajal sõrmus), emale tanu või põll, isale müts või piip, õdedele ja vendadele rätid. Selle juurde käis veel 19. sajandil ka kihlaraha või käsiraha, mille suurus olenes peigmehe jõukusest ja mis pidi olema hõbedas. Juhul kui pulmad pruudi süü tõttu siiski ära jäid, tuli kingitused ja raha tagastada, kui aga peigmehe süü tõttu, jäid need hüvituseks.
Laulatus ja pulmad ei langenud vanasti tavaliselt kokku. Kiriklik laulatus oli Eestis pikka aega, vähemalt 19.sajandi keskpaigani, kohati kauemgi, teisejärguline. Rahva silmis oli abielu alguseks pulmad ja mõrsja sai noorikuks kui ta tanutati. Tavaliselt toimus laulatus peale pulmi ja vahel alles koos esimese lapse ristimisega. Laulatus oli aga siiski kohustuslik, sest seal taga olid seadus ja kohtuvõim.
Pulmi peeti hilissügisel või talvel, sest sügisel olid talud kõige jõukamad ja kiireid töid ei olnud takistuseks. Kunagi ei tohtinud pidada pulmi vana kuuga . Usuti , et noor kuu edendab sigivust, toob õnne ja tervist. Noore kuuga kositud naine oli kaua noor, vana kuuga aga läks naine ka kiiresti vanaks ja kortsuliseks
Tavaliselt toimusid pulmad teatava kindla korra järgi. Esimese pulmapäeva hommikul või eelmisel õhtul kogunesid peiupoolsed pulmalised (nn. saajarahvas) peigmehe koju ja pruudipoolsed pulmalised (nn. saunjarahvas) pruudi koju. Seejärel sõitis saajarahvas pruudikoju ja hakkas seal pruuti nõutama ja taga otsima. Pruut lahkus vanematekodust esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise päeva hommikul, sellele eelnes pruudi vihtlemine saunas ja ehtimine . Pulmasõit viis pruudi peiukoju, kus pruut vastu võeti ja talle uut kodu tutvustati.
Teisel päeval saabus peiukoju saunjarahvas koos pruudikirstuga. Peiukodus nõudis saunjarahvas pruuti näha ja hakkas omakorda pruuti otsima. Teisel päeval toimus ka pulmakombestiku keskne rituaal tanutamine: selle käigus pandi pruudile pidulikult pähe abielunaise peakate , mis tegi pruudist nooriku . Tavaliselt toimus see mõnes kõrvalises ruumis nagu aidas või saunas ja ainult kõige tähtsamate pulmategelaste juuresolekul. Harilikult järgnes tanutamisele põlletamine, st. noorikule põlle kui abielunaise kohustusliku riietuseseme ettesidumine.
Sellega kaasnes põllelappimine, st. noorikule raha korjamine, mille puhul pidid pulmalised põlle sisse raha viskama . Järgnes nooriku tantsitamine, mis kuulus algselt arvatavasti muistsesse viljakus- ja sigivusrituaali: pärast tanutamist ja põllelappimist viis mõni peigmehe sugulane, uuemal ajal peigmees ise, nooriku esimesena tantsima. Seejärel tantsitasid teda järgemööda teised pulmalised. Teise pulmapäeva õhtul viidi noorpaar rituaalselt magama.
ˇ Kolmandal pulmapäeval algas veimede jagamine. Algselt oli sellel nii maagiline kui sotsiaalne eesmärk: hea läbisaamine tulevase mehe ja tema sugukonnaga. Mõnel pool said oma uuelt perenaiselt kingitusi ka kariloomad. Lehma sarvede külge seotud vööd ja paelad võttis peigmehe ema pärast endale. Sellel päeval koguti veel ka mitmesuguste kommete ja mängudega raha. Päeva lõpus lahkus saunjarahvas peiukodust.
Mõnikord kestsid pulmad neljandagi päeva, nüüd juba eraldi kummaski pulmamajas. Viimastel pulmapäevadel tehti vastastikku külaskäike, millest ka noorpaar osa võttis, mängiti, tehti igasuguseid pulmanalju ja tantsiti.
Ka pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane. Tavaline pulmade lõpetamise märguanne oli pulmatoit, enamasti kapsad või kapsasupp. Sageli oli lõpu märgiks ka liha puudumine laualt, millega kaasnesid ka muud märguanded, näiteks väljast toa seinale koputamine. Kui ka see ei aidanud, tõi noorik voki keset tuba ja hakkas ketrama .
17.–18. sajandil kehtestati Eesti alal talupojapulmade pidamiseks mitmeid eeskirju: pulmade kestust piirati 2–3 päevani (varem kestsid pulmad nädala või kauem), piirati ka külaliste arvu, söögi ja joogi hulka, kingituste iseloomu ja hulka jne. Muistsed pulmad olid reeglina ka nn. kahe otsaga, st. osa pulmapeost peeti pruudi, osa peigmehe kodus. (5)

Riietus

Uuendusena levis 18. sajandi algupoolel Põhja-Eestis, seejärel üle maa kahar, vöö juurest volditud seelik. Varasemate ühevärviliste asemele tulid alates sajandi keskpaigast rõõmsavärvilised pikitriibulised seelikud, mis 19. sajandi algupooleks said üldiseks kogu Mandri-Eestis ja jõudsid mõningal määral ka saartele. 18. sajandi keskel võtsid Tallinna ümbruse talunaised järk-järgult tarvitusele linnast ostetud, kõval pappalusel mustrilise siidkattega pottmütsi, mis 19. sajandi algupoolel vallutas kogu Põhja-Eesti. Käiste ja tanude kaunistamisel sai Põhja-Eestis samal ajal rahvaomaseks värviline lillkiri. Naiste pihakatetena tulid peamiselt Saaremaal, vähem Lääne-Eestis juba 18. sajandil kasutusele lühikesed jakitaolised kampsunid ja vestilaadsed liistikud (Saaremaal abud).
Lõuna-Eesti rõivas säilitas arhailisuse, uuendusi tuli 18. sajandi lõpus peamiselt kaunistustesse. Linaste rõivaesemete tikandis hakati varasema valge linase või värvilise villase lõnga asemel kasutama vene rändkaubitsejate vahendatud punast puuvillast lõnga, maagelõnga. Pikk-kuubedel võeti kasutusele punasest neljatahulisest villasest nöörist – kaarusest – peale õmmeldud kaunistused.
Kogu majanduselu kaubalisuse kasvuga suurenes maaelanike rõivastuses 18. sajandil ostukaupade osatähtsus. Suur osa ehteid ja väiksemaid detaile, nagu siidpaelad, pearätid, nööbid, karrad, litrid jms, saadi rändkaubitsejatelt ja linnakäsitöölistelt ning poodidest . (6)

Muusika

18. sajandi alguses oli maa sõdade ja katku poolt laastatud. 18. sajandil sündis mitmehäälne koorilaul , laule hakati pillidega saatma . Rohkem puututi kokku ilmaliku lauluga, korraldati kontserte, balle ja muid pidustusi. Muusikaõpetust jagati pansionites. Sisse imbusid hernhuutlased ehk vennastekogulased, kes lisaks usu levitamisele jagasid ka haridust. Hernhuutlus on protestantlik äratusliikumine, mis on nime saanud oma keskuse Herrnhuti asunduse järgi Saksimaal. Hernhuutlaste tegevuse kõrgpunkt Eesti alal oli 18. – 19. sajandil. Saaremaast kujunes liikumise üks olulisemaid keskusi. Hernhuutlased mängisid olulist rolli koorilaulu toomisel koguduseellu. Nii võib neile omistada koorilaulu esiisa rolli Eestis, ent just vennaskoguduslaste koorilaul sai saatuslikuks traditsioonilisele Eesti regilaulule, mille laulmisest koraalide kasuks loobuti. Luteri koraaliga võrreldes oli vennaskoguduslaste laul lihtsam, rahvalikum ning liikuvama meloodiaga, ühtlasi ka väga tundeline ja härdameelne. Lisaks pakkusid hernhuutlased talurahvale eneseteostusvõimalusi. Asjata ei võetud nii eestlaste kui lätlaste rahvusliku liikumise sünonüümiks hernhuutlik termin „ärkamine“. Vennastekoguduste liikumisega kaasnev päevikute ja kirjavahetuse pidamine andis eestlastele motiivi kirjutamisoskuse omandamiseks. Lisaks andis hernhuutlaste liikumine tõuke koorilaulu, hiljem ka puhkpillimuusika levikuks eestlaste hulgas. Nii Friedrich Reinhold Kreutzwald , Carl Robert Jakobson , Jakob Hurt, Villem Reiman kui ka Jaan Tõnisson olid pärit hernhuutlikest perekondadest.
Baltisakslus tänapäevases mõistes kujunes välja 19. sajandil. Baltisaksa kultuur koondus Tartu Ülikooli ümber. Omane oli seltsiliikumine , kokku tegutses umbes poolsada baltisaksa seltsi (näiteks Tallinna Muuseumiühing). 1784. aastal rajas August Friedrich Kotzebue esimese asjaarmastajate teatri Tallinnas. Lisaks näidenditele esitati ka laulumänge ja ballette. 1804. aastal asustati Tallinnas proffessionaalne teatritrupp. 1860. aastal toimus esimene eesti publikule mõeldud ooperietendus. Baltisakslaste seas oli laialt levinud kodune musitseerimine . 18. sajandi teisel poolel tekkis tõsisem huvi Eesti rahvakultuuri vastu, levinud oli eesti keelsete laulude esitamine saksa viisiga. Viiul hakkas torupilli välja tõrjuma. Johann August Hagen ( 1786 – 1877) pani aluse Eesti laulukoorile, avaldas eesti keelseid muusikaõpikuid, laulukogumikke ja koraaliraamatuid. (7)

Kasutatud kirjandus

Talve.I (2004) „Eesti Kultuurilugu “ Tartu: „ Ilmamaa “

http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1710-1850_Balti_erikord/P%C3%A4risorjuslik_kord_ja_m%C3%B5isamajanduse_intensiivistumine/

http://www.estonica.org/et/Haridus_ja_teadus/Teadus/Teaduselu_18_sajandil/

http://www.estonica.org/et/Haridus_ja_teadus/Eesti_hariduse_ajalugu_%E2%80%94_%C3%BChe_rahva_vaimse_vabanemise_lugu/Valgustuse_m%C3%B5jud/

http://www.estonica.org/et/Kultuur/Rahvakultuur/Pulmad/

http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rr_rahvar6ivad/rr_areng/rr_18_saj #

Muusikaajalugu – Eesti muusika 18. sajand kuni 20. sajandi algus
14