Heliisolatsioon (1)

Müra ja heliisolatsioon ehitistes
Viimastel aastatel on Eestis nagu ka paljudes teistes riikides karmistatud nõudeid mürale ehitistes ja ehitiste
heliisolatsioonile. Kui tahame muuta ehitiste akustilised tingimused inimestele vastuvõetavaks, tuleb
müra- ja heliisolatsiooninõuete täitmisele pöörata senisest suuremat tähelepanu.
Sissejuhatus
Vastavalt ehitusregulatsiooni üldnõudele tuleb ehitis projekteerida ja ehitada nii, et ruumides ja ehitise territooriumil
tagatakse rahuldavad müratingimused vastavalt nende otstarbele. Müratasemed ehitistes ja ehitiste läheduses peavad
olema vähendatud sedavõrd, et see ei kahjustaks inimeste tervist ja tagaks rahuldavad tingimused uneks, puhkuseks
ja tööks.
Vastavuses EL ehitustoodete direktiivi 89/106 nõuetega hõlmab ehitiste mürakaitse üldjuhul kaitset:
- õhumüra eest, mis pärineb väljastpoolt ehitist või ehitise teistest (kinnistest) osadest (sh inimtegevusest põhjustatud
õhumüra);
- löögimüra (sh sammumüra) eest;
- tehnoseadmete (sh ehitise tehnokommunikatsioonid) poolt tekitatud müra eest;
- soovimatu järelkõla (reverberatsioonimüra) eest;
- ehitise enda sees tekkinud või ehitisega seotud müra eest (nt tööstus, sõiduteed, meelelahutusasutused jms).
Lähtudes ehitustoodete direktiivi nõuetest, töötati Eestis 1997.a. välja projekteerimisnormide eelnõu esimene versioon
EPN 16.1 “Ehitiste heliisolatsooninõuded”. Võrreldes varem kehtinud “ Ehitusakustika ja mürakaitse projekteerimise
ajutiste eeskirjadega” (1991), karmistati nõudeid piirdekonstruktsioonide heliisolatsioonile ja ruumides lubatavale mürale.
Elamute osas viidi need nõuded samale tasemele Põhjamaadega.
Praeguseks on nimetatud eelnõu teise, 1999.a. versiooni põhjal välja antud standard EVS 842: 2003 “Ehitiste heliisolatsiooninõuded.
Kaitse müra eest”. Standardi nõuete järgimist ei peeta Eestis kohustuslikuks, vaid pigem soovituslikuks.
Paraku on kohustuslike projekteerimisnormide asendamine standardi soovituslike nõuetega tekitanud olukorra,
kus projekteerimisel ehitusakustika nõudeid ei täideta, samas on see vastuolus muude kehtivate normdokumentidega.
Käesolev kirjutis tutvustab Eestis väljatöötatud normdokumente müra- ja heliisolatsiooni valdkonnas ning nende dokumentides
esitatud nõuete täitmisega seotud probleeme.
Normdokumendid
Elukeskkonna kaitseks müra eest on kehtestatud müra normtasemed sotsiaalministri 4. märtsi 2002.a. määrusega nr.
42: Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid.
Inimeste tegevusest põhjustatud müra ehitises loetakse vastuvõetavaks, kui ehitis vastab projekteerimisnormi eelnõu
EPN 16.1 “Ehitiste heliisolatsiooninõuded. Kaitse müra eest” (1999) nõuetele” (sotsiaalministri määruse § 8: Olmemüra).
Vastavalt määruses sätestatule on Tervisekaitseinspektsioonil kui riikliku järelvalve teostajal õigus kontrollida projektide
ja ehitiste vastavust projekteerimisnormi EPN 16.1 nõuetele. Juhul kui elanikud esitavad tervisekaitsetalitusele kaebuse
elamu läbikostvuse kohta, kontrollitakse olukorda heliisolatsiooni mõõtmise ja hindamise teel. Praeguses olukorras,
kus projekteerimisnormide eelnõu EPN 16.1 on asendatud standardiga EVS 842:2003, tuleks sotsiaalministri määrusesse
viia vastav parandus. Kuigi seda ei ole tehtud, tuleb märkida, et suures osas on heliisolatsiooninõuded projekteerimisnormide
eelnõus ja standardis võrdväärsed.
Sotsiaalministri määrusest lähtuvalt on heliisolatsiooninõuetest kinnipidamine projekteerimisel ja ehitusel siiski kohustuslik,
sest kaebuste korral võidakse valmis ehitisele rakendada sanktsioone, kui ülalnimetatud nõuded ei ole täidetud.
Võrreldes projekteerimisnormi eelnõuga on standardis sisse viidud järgmised muudatused:
1. Sisepiirete õhumüra isolatsiooni hindamisel esitatakse nõuded seina ja ukse ühisisolatsioonile (varem esitati nõuded
eraldi seina ja ukse heliisolatsioonile). Muudatuse tegemine hõlbustab uksega seina heliisolatsiooni kontrolli
mõõtmiste läbiviimisel ehitises.
2. Ehitiste kaitseks liiklusmüra eest esitatakse liiklusmüra lubatud tasemed ruumides, mis on vastavuses ülalnimetatud
sotsiaalministri määrusega. Ehitise välispiirde heliisolatsioon loetakse piisavaks, kui ruumis mõõdetud müra ei
ületa lubatud taset. Selline lähenemine hõlbustab tunduvalt akustiliste tingimuste kontrolli ehitises, asendades
keerukad välispiirde heliisolatsiooni mõõtmised liiklusmürataseme mõõtmisega ruumis.
3. Nõudeid järelkõlakestusele on täiendatud, arvestades praktilisi kogemusi projekteerimises ja ehituses.
4. Nõuded tehnoseadmete mürale ehitiste ruumides ja välisterritooriumil on viidud vastavusse sotsiaalministri 4.
märtsi 2002.a. määrusega nr 42.
Alljärgnevalt antakse ülevaade väljatöötatud normdokumentide põhinõuetest.
Heliisolatsiooninõuded ehitise sisepiiretele
Õhu- ja löögimüra hindamisel juhindutakse standardite EN ISO 717-1 ja EN ISO 717-2 nõuetest. Need heliisolatsiooni
hindamise põhistandardid on rahvuslike standarditena kasutusele võetud paljudes riikides. Ka Eestis, Lätis ja Leedus
on nimetatud standarditele antud rahvusliku standardi staatus. Eestis on nimetatud standardite põhjal välja töötatud
Eeskiri heliisolatsiooni hindamiseks (Eesti Ehitusteabe väljaanne, 2000).
Heliisolatsiooni hinnatakse ühearvuliste parameetritega R'w ja L'nw, kus R'w on õhumüra isolatsiooni indeks, dB, ning
L'nw on löögimürataseme indeks, dB.
Ühearvulised parameetrid saadakse konstruktsiooni õhumüra isolatsiooni sageduskarakteristiku või löögimürataseme
sageduskarakteristiku võrdlemisel vastavate normkõveratega. Indeks on vaadeldava konstruktsiooni sageduskarakteristiku
suhtes nihutatud normkõvera arvuline väärtus sagedusel 500 Hz, kui ebasoodsate hälvete summa normkõverast
on lubatud piirides.
Vastavalt standardite EN ISO 717-1 ja EN ISO 717-2 nõuetele rakendatakse õhu- ja löögimüra isolatsiooni hindamisel
heliisolatsiooniindeksitele parandustegureid, nn spektrilähendajaid (C- korrektsioon ). Projekteerimisnormi EPN 16.1
eelnõu 2. redaktsioonis, samuti standardis EVS 842:2003, on see nõue antud soovituslikuna. Spektrilähendaja on
arv, mis liidetakse heliisolatsiooniindeksitele müraallika spektri omaduste arvestamiseks. Müraallikate spektrid
( spekter nr.1 - roosa müra, spekter nr.2 - transpordimüra) ja müraallikate liigitus vastavalt spektraalsetele omadustele
on määratletud standardis EN ISO 717-1. Inimeste elutegevusest põhjustatud olmemüra vastab spektrile nr.1
(roosa müra), kuid suure võimsustasemega muusikat (nt disko) iseloomustab spekter nr.2 (transpordimüra spekter).
Viimasel on madalatel sagedustel kõrgemad helirõhutasemed kui roosa müra spektril. Seetõttu tuleb muusikalise
tegevusega seotud ruumide heliisolatsioonile esitada rangemaid nõudeid, eelkõige madalate sageduste osas.
Peale müraallika spektri omaduste arvestamise soovitab projekteerimisnormi eelnõu ning sellele vastav standard
hinnata heliisolatsiooni ka senisest madalamatel helisagedustel. Laiendatud sagedusdiapasoon on õhumüra isolatsiooni
osas 50-5000 Hz (varem 100-3150 Hz), ning 50-2500 Hz löögimüra osas (varem 100-2500 Hz). Laiendatud sagedusdiapasooni
arvestamine on eriti oluline kergkonstruktsioonide (sh puitehitiste) korral, kus heliisolatsioon madalatel
sagedustel on väga väike. Andmeid piirdetarindi heliisolatsioonikohta võib esitada kujul R'w (C; C50-5000, Ctr;
Ctr50-5000 ) ja L'nw (Ci; Ci,50-2500).
Arvuline näide: heliisolatsiooniandmed klaasist avatäite kohta on esitatud kujul R'w (C, Ctr) = 45 (0; -5) dB; see
tähendab, et olmemüra (roosa müra) korral on avatäite tegelik isolatsioon R'w + C = 45 dB, kuid liiklusmüra või
muusika isoleerimisel R'w + Ctr = 40 dB. Kui akna heliisolatsiooninõue esitatakse kujul R'w + Ctr ≥ 45 dB, siis on
see rangem nõue kui R'w ≥ 45 dB. Kui seina heliisolatsiooninõue esitatakse kujul R'w + C50-5000 ≥ 55 dB, on see
rangem nõue kui R'w ≥ 55 dB.
Spektrilähendajate rakendamine ei mõjuta oluliselt heliisolatsiooniindeksite arvulisi väärtusi tavaliste raskete ehitusmaterjalide
korral ( betoon , kivi), kuid kergete materjalide kasutamisel ( puitkonstruktsioonid , kergbetoon) võib märkimisväärselt
vähendada piirdetarindi õhumüra isolatsiooniindeksi arvulisi väärtusi või suurendada löögimürataseme
indeksit. Kuigi heliisolatsiooni spektrilähendajate rakendamine on soovituslik, tuleks kergkonstruktsioonide kasutamisel
neid parandustegureid arvestada. See puudutab kergbetoonist piirdekonstruktsioone, kihilisi karkassseinu ja vahelagesid,
uksi ja aknaid. Selle nõude rakendamist raskendab asjaolu, et informatsioon ehitustoodete heliisolatsiooni
kohta sageli ei sisalda vastavaid andmeid. Tootjad ei ole huvitatud, et nende toodete heliisolatsiooniomadusi hinnatakse
senisest rangemalt. Siiski on paljude toodete kohta C-korrektsioon juba määratud, neid on võimalik ka ise arvutada,
kui on teada ehituskonstruktsiooni õhumüra isolatsiooni või löögimürataseme sageduskarakteristik.
Rootsi akustik Klas Hagberg on teinud uurimistöö ehituskonstruktsioonide heliisolatsiooni spektrilähendajate (Ckorrektsiooni)
kohta, hinnates nende keskmisi väärtusi ja kõrvalekaldumisi keskmisest. Tema hinnangu kohaselt võib
arvestada, et kergkonstruktsioonide õhumüra isolatsiooni korrektsiooniteguri C50-5000 keskmine väärtus on
-5 dB (intervall -2 kuni -14 dB), ning löögimürataseme korrektsiooniteguri Ci,50-2500 keskmine väärtus on +3 dB
(intervall -2 kuni +13 dB).
Kuna heliisolatsiooninõudeid on võrreldes 1991. a. normdokumendiga suurendatud, eelkõige eluruumide osas, võib
tekkida küsimus, kas nõuded pole liiga ranged? Sellele küsimusele vastuse saamiseks on vaja teada seoseid heliisolatsiooniindeksite
arvuliste väärtuste ja inimeste subjektiivsete hinnangute vahel. Projekteerimisnormi eelnõus EPN
16.1, samuti standardis EVS 842:2003, on nõutav heliisolatsioon korterite vahel R'w ≥ 55 dB ja L'nw ≤ 53 dB. Samasugused
nõuded esitatakse uutele elamutele ka Põhjamaades, kusjuures neid nõudeid käsitletakse kui minimaalseid.
Paljudes riikides on kasutusele võetud hoonete liigitamine akustiliste tingimuste alusel, mis võimaldab heliisolatsiooni
senisest diferentseeritumalt hinnata.
Projekteerimisnormide EPN 16.1 lisas 4 on esitatud Põhjamaade INSTA 122/1998 standardi eelnõu, mis käsitleb elamute
liigitamist akustiliste tingimuste alusel. Kasutusele on võetud neli hinnangukategooriat ehk heliklassi: A, B, C ja
D. Uued elamud projekteeritakse vastavalt klass C akustilistele tingimustele (ka meie projekteerime heliisolatsiooni
vastavuses klass C nõuetega); klass D nõuded on vanade või renoveeritavate elamute kohta, klasside A ja B nõuded
võimaldavad saavutada tavapärasest paremaid akustilisi tingimusi. Hoone kuulumine vastavasse heliklassi tehakse
kindlaks akustiliste mõõtmiste teel. Akustilise hinnangukategooria omistamine elamule annab elanikele võimaluse
saada usaldusväärset teavet korteri akustiliste tingimuste kohta, kusjuures need tingimused peaksid kajastuma ka
korteri hinnas. Tabelis 1 on toodud heliisolatsiooninõuded neljale heliklassile ning elanike subjektiivne hinnang akustilistele
tingimustele.
Tabel 1. Elamute akustikaalane klassifikatsioon vastavalt Põhjamaade INSTA 122 standardi eelnõule
- Heliklass A: Eeldatakse, et rohkem kui 90 % elanikest hindab akustilisi tingimusi headeks või väga headeks.
- Heliklass B: Eeldatakse, et 70 kuni 85 % elanikest hindab akustilisi tingimusi headeks või väga headeks. Vähem
kui 10 % hindab akustilisi tingimusi halbadeks.
- Heliklass C: Eeldatakse, et 50 kuni 65 % elanikest hindab akustilisi tingimusi headeks või väga headeks. Vähem
kui 30 % hindab akustilisi tingimusi halbadeks.
- Heliklass D: Eeldatakse, et 30 kuni 45 % elanikest hindab akustilisi tingimusi headeks või väga headeks. 25 kuni
50 % hindab akustilisi tingimusi halbadeks.
Ülaltoodust võib järeldada, et klass C kohased heliisolatsiooninõuded ei ole ülemäära kõrged - vaid 50-65 % elanikest
on akustiliste tingimustega rahul. Järjest rohkem riike kasutab elamute liigitamist akustiliste tingimuste alusel. Baltimaades
on Leedu esimene, kes rahvuslikes heliisolatsiooninormides lähtub sellest printsiibist. Paraku ei ole Eestis
analoogse normdokumendi koostamine leidnud toetust.
Ühepereelamus ei ole sisepiirete heliisolatsiooniga tavaliselt selliseid probleeme nagu korterelamutes. Mõnedes riikides
ei esitata tavalisele eramule isegi sellekohaseid nõudeid. Eesti projekteerimisnormi eelnõus EPN 16.1, samuti
standardis EVS 842:2003, on peetud vajalikuks esitada heliisolatsiooninõuded ka ühepereelamu sisepiiretele, need on
madalamad kui korterelamus. Siiski peaksid seinad ja vahelaed eluruumide vahel võimaldama privaatsust ka ühepereelamus.
Sagedamini tekib probleeme mitmekorruselise elamu vahelae heliisolatsiooniga, eriti puitvahelagede korral. Meil
praegu kasutusel olevate puitvahelagede isolatsioon on ebapiisav nii õhumüra kui löögimüra osas. Puidust või kipsplaatidest
karkassvahelagede heliisolatsiooni parandamiseks tuleks suurendada laekonstruktsiooni paksust. Põrandakonstruktsioon
peaks olema võimalikult raske ja teostatud nn ujuva põranda põhimõttel, kus elastse kihina nähakse
ette ca 30 mm paksune klaas- või kivivillakiht. Kipsplaadist ripplagi vahelae alumisel poolel parandab tunduvalt vahelae
heliisolatsiooniomadusi, kui selle kinnitusel kasutatakse spetsiaalseid akustilisi detaile (elastne riputus).
Kergkonstruktsioonide õhumüra isolatsioon on reeglina ebapiisav just madalatel helisagedustel. Nende tegelikku heliisolatsiooni
on õige hinnata suurusega R'w + Ctr, dB analoogselt akendega, kusjuures parandus Ctr arvestab siin
muusika spektri omadusi. Kergkonstruktsioonide puhul on parandus Ctr reeglina negatiivne. Praegu kodudes kasutatav
kaasaegne helitehnika toodab just madalate sageduste poolest rikast heli (nn tümps), mida on tavaliste konstruktsioonidega
väga raske summutada .
Heliisolatsioon korterite vahel Klass A Klass B Klass C Klass D
Õhumüra isolatsiooni indeks R'w, dB 63 58 55 50
Löögimürataseme indeks L'nw, dB 43 48 53 58
Heliisolatsiooninõuded välispiiretele
Nõuded hoone välispiirdele määratakse lähtuvalt välismüra suurusest hoone vahetus läheduses ja lubatavast müratasemest
ruumis. Andmed välismüra suuruse kohta saadakse kas linna mürakaardilt, mõõtmiste teel või määratakse
arvutuslikult. Projekteerimisel tuleb lähtuda arvutuslikust hinnangust, mis võimaldab müra prognoosida ka pikemas
perspektiivis; müra mõõtmistulemused sõltuvad mõõtmise tingimustest (sh ilmastikust) ning ei võimalda müra prognoosida.
Müra normtasemed ehitiste välisterritooriumil on toodud sotsiaalministri 4. märtsi 2002.a. määruses nr. 42. Need on
erinevad uutel (planeeritavatel) ja olemasolevatel aladel, kusjuures olemasolevatel aladel on ekvivalentse (keskmise
energeetilise) müra piirtaseme suuruseks elamu tänavapoolsel küljel 70 dBA. Ehitise välispiirded peavad tagama, et
müra eluruumis ei ületaks lubatud piirväärtusi. Välispiirde nõutava heliisolatsiooni määramiseks on heliisolatsiooni
projekteerimisnormide eelnõus EPN 16.1 ja standardis EVS 842:2003 toodud ligikaudne meetod tabeli kujul, kus esitatakse
nõuded erinevatele ruumi tüüpidele (elu- ja magamisruumid, tööruumid) lähtuvalt välismüra suurusjärgust
hoone ees. See meetod on vastavuses saksa normidega DIN 4109 ja on projekteerijale lihtne kasutada.
Raskete soojustatud kiviseinte (tellis, betoon) heliisolatsioon on tavaliselt piisavalt suur ning välispiirde heliisolatsiooni
määrab praktiliselt aknakonstruktsioon. Kergest materjalist välispiirete korral tuleb kontrollida nii seina- kui aknakonstruktsiooni
vastavust heliisolatsiooninõuetele. Akende ning kergete seinakonstruktsioonide heliisolatsiooni hindamisel
tuleb arvestada spektrilähendajaga Ctr. Juhul kui sellekohased andmed puuduvad, võib arvestada Ctr suuruseks
-5 dB.
Nõuded ruumide järelkõlakestusele
Järelkõlakestusele esitatud nõuete eesmärgiks on vähendada müra, mis tekib ruumides ülemäärase järelkõla tõttu.
Järelkõlakestuse vähendamiseks kaetakse osa ruumi pindadest helineeldematerjalidega.
Peale õppe- ja tööruumide on nõuded esitatud ka elamute trepikodade ja koridoride järelkõlakestusele, mille maksimaalne
suurus on 1.3 s keskmistel ja kõrgetel helisagedustel. Viimane nõue võib meie oludes tunduda liialdusena,
ometi on see Põhjamaade normides palju aastaid kasutusel olnud. Tõenäoliselt ei hakata selle nõude täitmist elamute
projektides kontrollima, pigem on see soovitus trepikodade ja koridoride suure kõlavuse vähendamiseks.
Õpperuumide (konverentsiruumide) helisummutav siseviimistlus peab soodustama kõne arusaadavust . Klassiruumid
nägemis- ja kuulmispuuetega lastele peavad olema enam summutatud kui tavalised klassid (järelkõlakestus 0.6 s).
Ka lasteaedade päevase viibimise ruumides ei tohiks järelkõlakestus ületada suurust 0.6 s. Oluline on vähendada
järelkõlakestust spordirajatistes ja müraallikatega tööruumides. Suuremahuliste spordirajatiste ja tööruumide, muusikaklasside
ja saalide siseviimistluse lahendus eeldab akustika eriala spetsialisti osavõttu projekteerimisest.
Standardis EVS 842:2003 on nõudeid järelkõlakestusele täiendatud, arvestades praktilisi kogemusi projekteerimises
ja ehituses. Karmimad nõuded on esitatud soovituslikena.
Tehnoseadmete müra
Tehnoseadmete tööst põhjustatud müra normtasemed elamutes ja ühiskasutusega hoonetes ja nende hoonete välisterritooriumil
on kehtestatud sotsiaalministri 4. märtsi 2002.a. määrusega nr. 42. Standardis EVS 842:2003 on need
nimetatud määrusega vastavuses. Müra hindamisel kasutatakse ühearvulisi kriteeriume: A-korrigeeritud ja Ckorrigeeritud
helirõhutaset (tähised vastavalt Lp,A ja Lp,C, dB). A-korrigeeritud müratase hindab müra vastavuses
inimese kõrva sageduskarakteristikuga; C-korrigeeritud helirõhutase arvestab madalsageduslikku müra. Tehnoseadmete
müra mõõtmisel ja hindamisel ühearvuliste kriteeriumitega kasutatakse müramõõtja A- ja C- skaalat
(võimalikud on ka muud täpsemad mõõtemeetodid). Müra hindamine kahe kriteeriumiga võimaldab senisest paremini
hinnata tehnoseadmete tööst põhjustatud madalsagedusliku müra osakaalu, samuti struktuurimüra levikut ehituskonstruktsioonides,
kusjuures C-korrigeeritud mürataseme piirväärtuste ületamine võib osutada nii ehituskonstruktsioonide
puudulikkusele madalsagedusliku müra isoleerimisel kui vibratsioonivastaste meetmete puudulikkusele.
Elamusse paigaldatavad tehnoseadmed ( pumbad , ventilaatorid) on kaasajal suhteliselt väikese müraga, kuid oskamatu
paigaldamise korral võivad siiski tekitada probleeme. Inimeste müratalutavus on erinev. Normides lubatud 30 dBA
eluruumides öisel ajal ei ole kõikidele inimestele vastuvõetav. Tehnoseadmete valikul ja paigaldamisel tuleks tagada,
et seadmete tööst põhjustatud müratase eluruumides ei ületaks öisel ajal suurust 25 dBA (võrdluseks: Saksamaal on
seadmete tööst põhjustatud öine lubatud müratase eluruumides 20 dBA). Tehnoseadmete tööst põhjustatud müra
vältimine elamus nõuab igal konkreetsel juhul asjatundlikkust. Isegi juhul, kui seade on suhteliselt madala müravõimsustasemega,
võib piirdekonstruktsioonide kaudu levida eluruumidesse müra, kui seadme ja kommunikatsioonide
paigaldamisel ei rakendata vibratsiooni levikut takistavaid meetmeid. Sageli põhjustab liigse müra tekke seadmele
ebasobiv töörežiim, eriti pumpade korral. See tekitab vee pulseerimine, mis torude kaudu edasi kandub. Torude jäigad
kinnitused ja läbiviigud soodustavad vibratsiooni ülekannet piirdetarinditele. Selle tagajärjel eluruumis tekkivat
müra iseloomustab ühetooniline "undamine". Selline madalsageduslik müra võib olla häiriv isegi juhul, kui müratase
on alla 30 dBA. Ventilatsioonikanalitest leviv aerodünaamiline müra on mõnevõrra vähem häiriv, tavaliselt ei suudeta
piisavalt summutada madalasageduslikku müra (see on ka tehniliselt keerukam).
Ehitiste mürakaitse ja heliisolatsiooniprobleemide lahendamine tegelikkuses
Ehitiste mürakaitse ja heliisolatsiooniprobleemide lahendamiseks loovad eelduse normid. Ehitusprojekti mürakaitse ja
heliisolatsiooniprobleemide edukaks lahendamiseks on vajalik, et kõik projekti eriosad ehitusakustika nõuetega arvestaksid.
Ehitusakustikat ei saa käsitleda teistest eriosadest lahusseisvana. Keerukamate probleemide lahendamisel
osutub sageli vajalikuks kasutada ehitusakustika eriala spetsialisti abi. Oluline on eriala spetsialisti kaasamine projekti
algstaadiumis.
Suur osa heliisolatsiooni ja müraga seotud probleeme meie elamutes saab alguse puudustest ehitusprojektis. Projekti
staadiumis ei oska akustikaprobleeme sageli teadvustada ega hinnata ei projekteerija , ehitaja ega tellija . Hiljem on
tehtud vigu sageli võimatu parandada. Vigade vältimiseks peaksid ehitusprojektid läbima asjakohase ekspertiisi nagu
see on tavaks paljudes riikides.
Tõsiseks probleemiks on olukord, kus müra ja heliisolatsiooni normdokumendid on küll eeskujulikult välja töötatud,
kuid projekteerimiseks vajalikud akustikaalased abimaterjalid praktiliselt puuduvad. Veelgi hullem on olukord, kus
avaldatud teabematerjalid piirdetarindite heliisolatsiooni kohta sisaldavad kas eksitavat või lausa väärinformatsiooni.
Kogu heliisolatsiooni käsitlev teabematerjal vajab korrastamist ning akustikaalane projekteerimine enam asjatundlikku
nõustamist.
Ehituskonstruktsioonide, -materjalide ja –toodete ning tehnoseadmete valikul ei teata sageli nende akustilis-tehnilisi
omadusi ning viimaste vastavust projekteerimisnormis (standardis) esitatud nõuetele. Selles osas ei ole meil piisavalt
informatsiooni, sageli on informatsioon kas puudulik või lausa ebatõene. Kui näiteks informatsioon ehitustoote kohta
sisaldab akustika osas vaid ühe lause: "…toode vastab normide DIN 4109 nõuetele" või: "…tootel on eurostandarditele
vastavad heliisolatsiooniomadused", võib see tunduda küll sügavmõtteline, kuid sisuline teave puudub. Kui toote
akustiliste omaduste kohta esitatakse sertifikaat või tootekirjeldus , tuleb kontrollida, kas testimise meetodid on vastavuses
praegu kehtivate standarditega. Näiteks heliisolatsioonihinnangu standardit ISO 717 on aastate jooksul korduvalt
muudetud, kuid paljude ehitustoodete heliisolatsiooni andmed on määratud vastavuses standardi varasemate
versioonidega, mis praegu enam ei kehti.
Mõnede uute ehitusmaterjalide kohta väljastatav informatsioon on sageli ühekülgne: näiteks kihilistes põrandates
kasutatavate kummitoodete kohta esitatakse igati nõuetele vastavad sertifikaadid löögimüra isolatsiooni kohta, kuid
tootekirjeldused ei sisalda informatsiooni õhumüra isolatsiooni kohta. Samas on mitmed kummitooted suhteliselt jäigad,
mistõttu võib oletada, et teatud tingimustes (nt õhuke kiht kerges kihilises põrandas) võib see materjal ebasoodsate
resonantsnähtuste tõttu vahelae õhumüra isolatsiooni isegi halvendada . Ka mitmed soojaisolatsiooniks kasutatavad
akustika seisukohast jäigad vooderdusmaterjalid võivad põhikonstruktsiooni heliisolatsiooni vähendada.
Elamute müratekitavate tehnoseadmete osas on olukord ühest küljest muutunud soodsamaks, kuna praegu sissetoodavad
seadmed on tunduvalt väiksema müravõimsusega kui endised vene seadmed. Samas arvavad projekteerijad,
et seadmete paigaldamisel ei ole enam mingeid piiranguid. Nii projekteeritakse ventilaatorid otse vaikust nõudvate
ruumide peale või lift magamistoaga ühisesse seina. Kui sellised projektlahendused on vältimatud, tuleb rakendada
täiendavaid meetmeid õhu- ja eriti struktuurimüra leviku vähendamiseks. Senine ehituspraktika näitab, et täiendavaid
meetmeid tavaliselt ei rakendata, tulemuseks võivad olla ebasoodsad akustilised tingimused, mida hiljem on
sageli võimatu parandada. Üheks tihti esinevaks puuduseks ventilatsiooniseadmete projekteerimisel on asjaolu, et ei
arvestata mürasummutamise vajadusega õhuhaardel ja väljaviskel. Normidest kõrgem müratase elu- või vaikust
nõudvate tööruumide akende taga võib kujuneda tõsiseks takistuseks valmis hoone vastuvõtul, sest täiendavate mürasummutite
paigaldamine on ruumipuuduse tõttu sageli võimatu.
Müra- ja heliisolatsiooniprobleemide lahendamise edukus sõltub suurel määral ka ehituse kvaliteedist. Ehitusfirmades
ei pöörata piisavalt tähelepanu ehitustööde nõuetekohasele akustilisele teostusele. Tegemist on nii teadmatuse kui
hoolimatu suhtumisega. Seni, kuni ehituses puudub vastav järelvalve ja tellija pole huvitatud akustiliste tingimuste
hindamisest valmis hoones mõõtmiste abil, jääb müra- ja heliisolatsiooniprobleemide lahendamine ehitises juhuse
hooleks.
Millel põhineb soojusisolatsioonivõime?
Isoleermaterjalis olev õhk isoleerib
PAROC -i kivivilla hea soojusisolatsioonivõime põhineb tiheda kiudkonstruktsiooniga seotud õhu paigalpüsimisel. Tugev kivivill isoleerib hästi nii kuuma kui külma. Toodet saab kasutada ka kõrgetel temperatuuridel ning isolatsioon funktsioneerib hästi ka maa all keltsa isoleerijana.
Õhukindlad konstruktsioonid
Kuna kõik kiudisolatsioonid lasevad õhku läbi, takistatakse õhuvoolu pääsemist isolatsiooni sisse eraldi konstruktsioonikihtide abil. Seda teostatakse nii, et isoleermaterjali soe pool muudetakse õhukindlaks eraldi õhu- või aurutõkkega või müüritise, betoonivalu vms. Tuulest tekitatud õhuvoogude liikumist takistatakse ehitise külmale poolele paigaldatava tuuletõkkega.
Parimad materjalid
Õigesti ehitatud ja isoleeritud hoone on soe ja tõmbetuuleta. Ka energiasäästlik!
Majakarbi remontimine ja nbsp;vahetamine ja parandamine on raske ja kallis. Seetõttu tasub juba alguses valida parimad kasutatavad materjalid.
Investeerige meeldivasse elukeskkonda! Aastakümneteks!
Hea isoleermaterjali omadused
Turvaline ja efektiivne isolatsioon eeldab kasutatavalt isoleermaterjalilt ka mitmeid omadusi.
PAROC-i kivivill on mitmekülgseim ja kasutatavaim soojusisoleermaterjal, sest lisaks ainulaadsetele soojusisolatsiooni-, tuleohutus - ja heliisolatsiooniomadustele on sellel ka järgmised head omadused:
> Tervisele ohutu
Kivivillisolatsiooni emissioonid on minimaalsed ning kivivill ei ole soodsaks kasvupinnaks mikroobidele. Sellepärast sobib see isoleermaterjalina ka allergiliste ja hingamisteede haigusi põdevate inimeste majadesse. Kivivill kuulub Soome Ehitusinfo Fondi Fondi emissioonide klassifikatsiooni parimasse M1-klassi.
> Ei ima niiskust
Kivivill ei kogu õhust endasse niiskust, vaid niiskus saab väljuda hoonest loomulikul teel. Konstruktsioon püsib kuivana , mis on üheks tervisliku siseõhu ja vastupidava konstruktsiooni põhieelduseks.
Kui vill hetkeks niiskub, näiteks töömaatingimustes, on see pärast kuivamist oma soojusisolatsioonivõimelt täiesti uue villaga võrdne.
> Suurepärased kuuma- ja tulekindlusomadused
Kivivilla tooraineks on mittepõlev kivi. Seega võib kivivillatooteid kasutada soojusisolatsioonina tuletehniliselt ka kõige nõudvamates kohtades. Lisaks soojuse isoleerimisele funktsioneerib kivivill konstruktsioonides ka tuletõkke ja kaitsevoodrina. Tulepüsivuse suhtes on kivivilla uuritud põlemistestide ja tuletehniliste arvutuste abil. Pinnakatteta kivivillatooted kuuluvad parimasse A1-tulekindlusklassi.Tulekahju korral aeglustab ja piirab kivivill tule levikut.
> Hoonevanune isoleermaterjal
Kivivill ei vaju kokku ega paigast ära ega deformeeru, vaid säilitab oma vormi ning soojusisolatsioonivõime hoone kogu kasutusaja jooksul. Samuti see ei paisu , tõmbu kokku ega hävi ka suurte temperatuuri- või niiskustaseme kõikumiste juures. Seega ei teki plaatide ühenduskohtadesse soojusliikumise või puukonstruktsioonide liikumisest tingitud pragusid, mis võiksid põhjustada soojuslekkeid ja niiskuse kondenseerumist.
> Lihtne paigaldada ja lõigata
Kivivillplaatidele on antud valmis moodulmõõdud. Pehmeid isoleermaterjale on lihtne noaga lõigata. Jäiku villaplaate saab saagida ettenähtud mõõtu näiteks käsisaega. Lai mõõtude valik sisaldab sobivaid plaadisuurusi enamikele konstruktsioonidele.
> Keskkonnale kahjutu
Kivivill ei tekita keskkonnale kahju kasutamise käigus ega utiliseerimisel pärast kasutamist. Ka taaskasutuse seisukohalt ei sisalda kivivill selliseid aineid või kemikaale, mis raskendaksid või takistaksid taaskasutusele võtmist.
> Efektiivne isolatsioon on energiasäästlik ja keskkonnasõbralik
Soojusisolatsioon on keskkonnasõbralik, sest isolatsiooni valmistamiseks nõutav energia saadakse sadades kordades tagasi hoone kasutamise ajal kokku hoitud soojusenergia arvelt. Ka välismaise energia importimine väheneb.
Puithoonete soojustamine ja sisekliima
Tänapäeva eramuehituses on puitkarkass üks levinumaid ehitustüüpe. Puitkarkasspiirete kui kergseinte niiskusrezhiim erineb oluliselt massiivseinte niiskusrezhiimist – paks ja massiivne sein on asendunud kihilise kergseinaga, kus igal kihil on täita oma ülesanne. Kihtide materjalist sõltub oluliselt ka kergseina niiskustehniline toimivus.
Puitkarkasspiirete materjalivalik sõltub:
- piirde toimivusele esitatavatest kriteeriumitest ,
- paikkonna kliimast ,
- ruumide kasutusotstarbest, siseõhu kliimast ( ventilatsioon , temperatuur ning niiskustootlus),
- materjalide omadustest,
- materjalide paigaldustingimustest.
Piiretes tuleb igati vältida niiskuse kondenseerumist. Selle tagajärjeks võivad olla materjali omaduste muutumine: soojusjuhtivus halveneb, mahumuutus suureneb, soojustuse vajumine suureneb, materjalist haihtuvate ühendite eralduvus suureneb jne. Piiretesse ei tohi koguneda liigniiskust, võimalik liigniiskus (ehitusaegne niiskus, veeavarii, sadevesi) peab saama kiirelt välja kuivada. Seetõttu ei tohi piirdesse tekkida piirkondi, mis oleksid kahe aurutiheda kihi vahel ja kust niiskuse väljakuivamine oleks takistatud. Piiretes ei tohi luua ka tingimusi hallituse tekkeks. Hallituse tekkeks pole vaja, et niiskus kondenseeruks (suhteline niiskus on 100%), vaid hallitus võib tekkida ka >75%-se õhu suhtelise niiskuse juures, kui temperatuur on sobiv. Hallituse tekkeks on kõige kriitilisem periood sügis, niiskuse kondenseerumise jaoks talv.
Talvel difundeerub veeaur siseruumidest läbi piirde välja, kus õhu absoluutne niiskussisaldus on väiksem. Et vähendada niiskusvoogu läbi piirde ja parandada niiskusrezhiimi, peab piirde sisepind olema suurema aurutakistusega kui välispind. See on saavutatav soojustusest seespool paikneva ühtse õhu- ja aurutõkkega. Ainult siseviimistlusplaadi aurutakistusele ei või loota , sest see ei taga piirde õhutihedust ja veeaur liigub konstruktsioonis konvektsiooni teel. Õhu- ja aurutõkke võib viia ka 30–50 mm seina sisse, siis ei riku paigaldatavad installatsioonikaablid seda ära.
Ühtseks õhu- ja aurutõkkeks sobivad plastkiled, lamineeritud või bituumenpaberid. Aurutõke peab olema piisava aurutakistusega tagamaks liigniiskuse sattumist piirde sisse. Pabertoodete kasutamisel tuleb erilise tähelepanuga jälgida, et need paigalduse käigus ei rebeneks ja moodustaksid soojustuse sisepinnale tervikliku kihi, mis tagaks auru- ja õhutiheduse.
Plastikkile on rebenemise ja paigaldamise suhtes töökindlam. Kuna paber on ka väiksema aurutakistusega, tekib tihti küsimus, millistes tingimustes võib kile asendada veeauru paremini juhtiva lamineeritud või bituumenpaberiga.
Mida väiksema aurutakistusega on õhu- ja aurutõkke kiht, seda kõrgemale tõuseb piirde materjalide ja tuuletõkkeplaadi sisepinna niiskustase . Mida suurem on siseõhu niiskustase, seda kõrgem on ka piirde ja tuuletõkkeplaadi sisepinna niiskustase. Ehk mida niiskusjuhtivamat seina soovitakse, seda madalamal tuleb hoida siseõhu niiskustase, või mida kõrgem on siseruumide niiskustase, seda suurema aurutakistusega peab olema piirde sisepind.
Sein, mis juhib hästi niiskust, mõjutab siseõhu niiskussisaldust normaaltingimustes vähe. Hügroskoopsed ja veeauru hästi läbilaskvad piirded aitavad küll mõnevõrra tasandada lühiajalisi suuri niiskuskoormusi, kuid lisaks välispiiretele on hoones ka palju muid materjale ja pindu, mis aitavad tasandada lühiajalisi suuri niiskuskoormusi. Kvaliteetse sisekliima üheks eelduseks on toimiv kütte- ja ventilatsioonisüsteem, selle puudumist ei asenda ükski konstruktsiooni abinõu.
Soojustusmaterjali valikul võib tekkida küsimus, kas eelistada mineraalvilla, vahtpolüstüreeni või tselluvilla, ja milline konkreetne toode nende hulgast on sobivaim . Ühe tooterühma erinevate toodete tehnilised näitajad võivad oluliselt erineda. Materjalivaliku põhitingimus on, et materjale tuleb sihtotstarbekohaselt kasutada – nii täidavad need neile esitatud nõudmisi.
Soojustusmaterjal mõjutab piirde niiskusrezhiimi eelkõige oma veeaurujuhtivuse ja hügroskoopsusomaduste kaudu, sest soojusjuhtivus on mineraal-, tsellu - ning looduskiust villadel (lina- ja kanepivillad) samas suurusjärgus. Materjali niiskusjuhtivus sõltub oluliselt ümbritsevast keskkonnast, olles väiksem kuivas ja suurenedes niiskussisalduse kasvades. Kivi- ja klaasvilla niiskusjuhtivus on võrdväärsed, tselluvilla niiskusjuhtivus on mineraalvilladest u 15–20% väiksem.
Suurim erinevus mineraalvillade (klaas- ja kivivillad) ja puidupõhiste ( tselluvill , saepuru) soojustusmaterjalide vahel on nende hügroskoopsuses ehk niiskusmahtuvuses. Puidupõhised materjalid on suurema niiskusmahtuvusega kui mineraalvillad . Lisaks sellele on ka nende tasakaaluniiskuse saavutamise aeg pikem – materjal märgub aeglasemalt, mis aitab sel üle elada lühiajalisi kõrgemaid niiskuskoormusi. Kuid analoogselt märgumisega toimub ka kuivamine aeglasemalt.
Suurema niiskusmahtuvuse ja aeglasema tasakaaluniiskuse taseme saavutamise tõttu on tselluvilla niiskustase sügis- ja talveperioodil madalam. See omadus alandab hallituse tekke ohtu sügisel ja kondenseerumise ohtu talvel. Kuna tselluvillaga piire sisaldab rohkem niiskust, on kevadine väljakuivamise aeg selle puhul pikem kui mineraalvilladel.
Väga oluliselt mõjutab piirde niiskusrezhiimi ka tuuletõkkeplaadi omadused. Tuuletõkkeplaadi puhul on tähtsad tema niiskusjuhtivus, soojatakistus ja mõnevõrra ka niiskusmahtuvus . Tuuletõkkeplaadi soojatakistus mõjutab piiret kahest aspektist. Esiteks vähendab see oluliselt külmasildade mõju. Teiseks tõstab suurem soojatakistus tuuletõkkeplaadi sisepinna temperatuuri, alandades sellega pinna suhtelist niiskust ja suurendades piirde kuivamispotentsiaali. Suurem niiskusjuhtivus võimaldab piirdesse kogunenud niiskusel kiiremini välja kuivada.
Tuuletõkkeplaadi niiskussisaldus kõigub tavaliselt väga suures ulatuses, millest sõltuvalt muutuvad ka tema omadused. Peale sooja- ja niiskusjuhtivuse muutuse tuleb välja tuua ka materjali niiskusest tingitud mahumuutused , sest neist tingitud “elamine” vähendab piirde õhupidavust. Mineraalvillad ei “mängi” niiskussisalduse muutudes nii palju kui puitkiust tuuletõkkeplaadid.
Võrreldes samades tingimustes mineraalvillast, puitkiudplaadist ja kipsplaadist tuuletõkkeplaatide omadusi, võib tõdeda, et mineraalvillast tuuletõkkeplaadi sisepinna suhteline niiskus on kõige madalam, seda tänu tema heale soojatakistusele ja veeaurujuhtivusele. Kuigi 25 mm paksuse puitkiudplaadi aurutakistus on u 1,6 korda suurem kui 9 mm kipsplaadil, on puitkiudplaadil parem soojatakistus. Seetõttu on puitkiudplaadi sisepinna talveperioodi keskmine temperatuur u 2 kraadi kõrgem ja suhteline niiskus u 9% madalam. See ei tähenda, nagu kipsplaati ei saaks üldse kasutada. Ka temal on häid omadusi, mis mõnel puhul on teiste materjalide ees eeliseks . Kipsplaadil on väiksem õhujuhtivus, mis aitab suurendada hoonete õhutihedust (lisaks sisemisele auru- ja õhutõkkekihile). Kipsplaatidega saab anda ka hoonele jäikust.
Puitkarkasspiirete niiskustehnilist toimivust aitavad parandada järgmised abinõud:
• toimiva tuulutusvahe olemasolu;
• piirde siseosa aurutakistuse tõstmine;
• tuuletõkkeplaadi soojatakistuse tõstmine;
• soojustuse hügroskoopsuse ja aurutakistuse tõstmine;
• tuuletõkkeplaadi aurutakistuse alandamine;
• tuuletõkkeplaadi hügroskoopsuse tõstmine;
• toimiva kütte- ja ventilatsioonisüsteemi olemasolu.
Materjalide üheks peamiseks toimivuskriteeriumiks sihtotstarbelise kasutuse kõrval on nende väga hoolikas paigaldus. Ehitamise käigus tuleb muu hulgas tähelepanu pöörata järgmistele asjaoludele:
• Soojustus peab täitma kogu temale määratud ruumi ja liibuma tihedalt vastu sisemist (siseviimistlusplaat, õhu- ja aurutõke) ja välimist (tuuletõke) materjalikihti.
• Soojustus peab olema maksimaalselt homogeenne. Kui soojustus on kokku lapitud paljudest õhukestest kihtidest või liiga väikestest osadest, tekivad sellesse mõttetud vuugid ja tühimikud, kus õhk pääseb liikuma. Kihiti paigaldatud soojustuse põikivuugid ei tohi sattuda kohakuti – tuleb jälgida, et eri kihtide vahele ei jääks õhuvahesid. Üks paks soojustuskiht on alati parem kui mitu õhukest kihti.
• Väga paksu soojustuskihi korral tekib soojustuse sees mikrokonvektsioon, kus soojem õhk piirde sisepinnas liigub ülespoole, piirde välispinnas jahtudes allapoole. Soojustuse sisese konvektsiooni takistamiseks tuleb soojustuse sisemine ja välimine osa eraldada omavahel täiendava õhutõkkega, milleks sobib näiteks ehituspapp (materjal peab veeauru hästi juhtima ).
• Soojustuse laius valitakse karkassipostide sammu järgi. Kui soojustus on liiga lai või kitsas , pole ühendus karkassipostiga ideaalne ja sinna tekivad õhukanalid, kus korstnaefekti või tuule mõjul hakkab õhk liikuma.
• Tarindite liitekohtades – seina ja vahe- või katuslagede sõlmedes või välisseina nurkades – tuleb soojustus paigaldada eriti hoolikalt, et sellesse ei jääks läbivaid õhukanaleid.
• Tuuletõkkeplaadid tuleb jätkata karkassipostide kohal ja põikijätkud tihendada liimi või montaazhivahuga. Põikivuukide töökindlust saab tõsta, kui paigaldada vuukide taha tuuletõkkepaber.
• Õhu- ja aurutõkke liitekohad peavad asetsema kahe jäiga materjalikihi vahel, näiteks kinnitatud liistuga karkassipostile. Kui õhu- ja aurutõke piirneb ühest küljest õhuvahega, tuleb liidet kindlustada teibiga. Teibi valikul peab arvestama, et selle liimimisomadused oleksid laitmatud ka aastakümnete pärast.
• Välispiirdes peab õhu- ja aurutõke jätkuma vaheseinte ja -lagede juures.
• Hilisemate arusaamatuste vältimiseks peab omanik soojustuse ning õhu- ja aurutõkke paigaldamise vastu võtma kaetud tööde aktiga.
• Enne kalleid siseviimistlustöid on nii ehitaja kui ka omaniku seisukohast otstarbekas määrata hoone õhutihedus ja teha termokaameraga kontrollmõõtmine