KIPSPLAAT SEINA HELIISOLATSIOON (0)

Pärnumaa khk
KIPSPLAAT SEINA HELIISOLATSIOON
Riiko Kojoni
2017
Koosneb
Kips on looduslikul toorainel baseeruv- või tööstuse kõrvalproduktina saadav ehitusmaterjal, mis töödeldakse tugeva kartongiga kaetud ehitusplaadiks. Kipsplaate kasutatakse põrandates, siseseintes ja -lagedes ning tuuletõkkevoodrina.
Plaatide valmistamine
Valmistamisel on kaks etappi. Esimeses etapis kaltsineeritakse looduslik toorkips ehk kaltsiumsulfaat , stukk -kipsipulbriks. Teises etapis valatakse stukk-kipsist, veest ja lisaainetest saadud mass kartongpinnaga plaadiks.
Puhas ja kahjutu
Kipsplaat on lõhnatu ja tervisele ohutu ehitusmaterjal. Plaadi koostisest moodustab kips 93%
ja kartong 6%. Üks protsent koosneb niiskusest, tärklisest ja orgaanilisest pindaktiivsest ainest. Plaadi koostisesse kuuluvad ained ei mõju tervisele kahjulikult materjali käsitsemisel, ehitamisel ega nendes ruumides elamisel. Tavalistes tingimustes ei kahjusta plaati ka mikroorganismid ega hallitusseened. Kipsplaatide tõenäoline vastupidavusaeg on võrdne kogu ehitise ekspluatatsiooni ajaga , eeldusel , et ruumide suhteline niiskus jääks talvel vahemikku 25...45% ja suvel 30...60%.
Kasutuskohad
kipsplaadid on mõeldud kasutamiseks ehitiste siseseintes ja laekonstruktsioonides, välisseinte sisepindadel ning heli ja tuld isoleerivates konstruktsioonides. Kipsplaat sobib ka niisketesse ruumidesse, nagu vannitoad ja WC-d, kus selle võib katta keraamiliste plaatidega või plastikkattega. Tuuletõkkeplaat moodustab tuuletiheda pinna ja jäigastab väikehooned tuulekoormuste vastu. kipsplaate võib kasutada ka hoonetes, mis seisavad osa aastast kütmata.
Plaatide vastupidavus
Kipsplaadid on vastupidavad siseruumides ja tuuletõkkeplaat peab konstruktsioonides ilma fassaadi pindamiseta üle talve vastu. Plaate ei soovitata kasutada külmkambrites. Kipsplaatide kasutamist tuleks vältida ruumides, kus suhteline õhuniiskus on pidevalt üle 85...90%. Samuti ei soovitata plaate kasutada kohtades, kus temperatuur on pidevalt üle +45°C. Temperatuuri
tõustes hakkab kipsi dihüdraatses koostises) olev vesi aeglaselt aurustuma, mis nõrgendab kipsplaadi mehhaanilist tugevust. Kipsplaatkonstruktsioonide omadused.
Heliisolatsiooni omadused
Kipsplaat on oma mahukaalu kohta elastne, nii et plaadist on kerge ehitada õhuheli isoleerivaid konstruktsioone. Heliisolatsiooni omadusi mõjutavad plaadi paksus, plaadikihtide arv ja karkassiruumi sügavus. Heliisolatsiooni saab parandada karkassiruumi paigaldatud mineraalvillaga ja vahelduva kinnitusega karkassikonstruktsiooniga. Hea heliisolatsiooni kindlustamiseks tuleb lisaks konstruktsiooni valikule pöörata erilist tähelepanu ka ühenduste ehitusviisidele ning vuukide ja pragude tihendamisele.
Tulepüsivus
Kipsplaadis on põlevaks aineks ainult kartong. Kuna kartongipinna ja kipsikihi vahel ei ole õhku, siis kartong ei põle vaid söestub aeglaselt. Kipsikristallid sisaldavad keemiliselt seotud vett umbes 17% plaadi kaalust . Kuumenedes kristallid lagunevad ja vabanenud vesi aeglustab tule levikut. Plaat takistab tule levimist selle taga olevatesse konstruktsioonidesse kuni kogu vesi on aurustunud ja plaat kaotanud oma jäikuse. Gyproc -kipsplaadid on klassifitseeritud tulepüsivusklassidesse ja konstruktsioonid tüpiseeritud: Gyproc OÜ juhend: “Sertifitseeritud Gyprockonstruktsioonid. Tulepüsivus.”
• Süttivustundlikusklass 1
• Tulelevikuklass 1
• Tulepüsivusaeg: 9 mm plaat 10 min.
13 mm plaat 15 min.
2x6 mm plaat 15 min.
2x13 mm plaat 30 min.
1x15 mm plaat 30 min.
Puit- ja teraskarkassiga kipsplaatvaheseinad
Ehituskonstruktsioonides nõutavad heliisolatsiooni- ja tulepüsivusväärtused määravad ära vaheseinte konstruktsiooni. Üldjuhtudel on vaheseinte karkassi samm 600 mm.
HELIISOLATSIOON
Müra ja heliisolatsioon ehitistes :
Viimastel aastatel on Eestis nagu ka paljudes teistes riikides karmistatud nõudeid mürale ehitistes ja ehitiste
heliisolatsioonile. Kui tahame muuta ehitiste akustilised tingimused inimestele vastuvõetavaks, tuleb
müra- ja heliisolatsiooninõuete täitmisele pöörata senisest suuremat tähelepanu.
Sissejuhatus
Vastavalt ehitusregulatsiooni üldnõudele tuleb ehitis projekteerida ja ehitada nii, et ruumides ja ehitise territooriumil
tagatakse rahuldavad müratingimused vastavalt nende otstarbele. Müratasemed ehitistes ja ehitiste läheduses peavad
olema vähendatud sedavõrd, et see ei kahjustaks inimeste tervist ja tagaks rahuldavad tingimused uneks, puhkuseks
ja tööks.
Vastavuses EL ehitustoodete direktiivi 89/106 nõuetega hõlmab ehitiste mürakaitse üldjuhul kaitset:
- õhumüra eest, mis pärineb väljastpoolt ehitist või ehitise teistest (kinnistest) osadest (sh inimtegevusest põhjustatud
õhumüra);
- löögimüra (sh sammumüra) eest;
- tehnoseadmete (sh ehitise tehnokommunikatsioonid) poolt tekitatud müra eest;
- soovimatu järelkõla (reverberatsioonimüra) eest;
- ehitise enda sees tekkinud või ehitisega seotud müra eest (nt tööstus, sõiduteed, meelelahutusasutused jms).
Lähtudes ehitustoodete direktiivi nõuetest, töötati Eestis 1997.a. välja projekteerimisnormide eelnõu esimene versioon
EPN 16.1 “Ehitiste heliisolatsooninõuded”. Võrreldes varem kehtinud “ Ehitusakustika ja mürakaitse projekteerimise
ajutiste eeskirjadega” (1991), karmistati nõudeid piirdekonstruktsioonide heliisolatsioonile ja ruumides lubatavale mürale.
Elamute osas viidi need nõuded samale tasemele Põhjamaadega.
Praeguseks on nimetatud eelnõu teise, 1999.a. versiooni põhjal välja antud standard EVS 842: 2003 “Ehitiste heliisolatsiooninõuded.
Kaitse müra eest”. Standardi nõuete järgimist ei peeta Eestis kohustuslikuks , vaid pigem soovituslikuks.
Paraku on kohustuslike projekteerimisnormide asendamine standardi soovituslike nõuetega tekitanud olukorra,
kus projekteerimisel ehitusakustika nõudeid ei täideta, samas on see vastuolus muude kehtivate normdokumentidega.
Käesolev kirjutis tutvustab Eestis väljatöötatud normdokumente müra- ja heliisolatsiooni valdkonnas ning nende dokumentides
esitatud nõuete täitmisega seotud probleeme.
Heliisolatsiooninõuded ehitise sisepiiretele
Õhu- ja löögimüra hindamisel juhindutakse standardite EN ISO 717-1 ja EN ISO 717-2 nõuetest. Need heliisolatsiooni
hindamise põhistandardid on rahvuslike standarditena kasutusele võetud paljudes riikides. Ka Eestis, Lätis ja Leedus
on nimetatud standarditele antud rahvusliku standardi staatus. Eestis on nimetatud standardite põhjal välja töötatud
Eeskiri heliisolatsiooni hindamiseks (Eesti Ehitusteabe väljaanne, 2000).
Heliisolatsiooni hinnatakse ühearvuliste parameetritega R'w ja L'nw, kus R'w on õhumüra isolatsiooni indeks, dB, ning
L'nw on löögimürataseme indeks, dB.
Ühearvulised parameetrid saadakse konstruktsiooni õhumüra isolatsiooni sageduskarakteristiku või löögimürataseme
sageduskarakteristiku võrdlemisel vastavate normkõveratega. Indeks on vaadeldava konstruktsiooni sageduskarakteristiku
suhtes nihutatud normkõvera arvuline väärtus sagedusel 500 Hz, kui ebasoodsate hälvete summa normkõverast
on lubatud piirides.
Puithoonete soojustamine ja sisekliima
Tänapäeva eramuehituses on puitkarkass üks levinumaid ehitustüüpe. Puitkarkasspiirete kui kergseinte niiskusrezhiim erineb oluliselt massiivseinte niiskusrezhiimist – paks ja massiivne sein on asendunud kihilise kergseinaga, kus igal kihil on täita oma ülesanne. Kihtide materjalist sõltub oluliselt ka kergseina niiskustehniline toimivus.
Puitkarkasspiirete materjalivalik sõltub:
- piirde toimivusele esitatavatest kriteeriumitest ,
- paikkonna kliimast ,
- ruumide kasutusotstarbest, siseõhu kliimast (ventilatsioon, temperatuur ning niiskustootlus),
- materjalide omadustest,
- materjalide paigaldustingimustest.
Piiretes tuleb igati vältida niiskuse kondenseerumist. Selle tagajärjeks võivad olla materjali omaduste muutumine: soojusjuhtivus halveneb, mahumuutus suureneb, soojustuse vajumine suureneb, materjalist haihtuvate ühendite eralduvus suureneb jne. Piiretesse ei tohi koguneda liigniiskust, võimalik liigniiskus (ehitusaegne niiskus, veeavarii, sadevesi) peab saama kiirelt välja kuivada. Seetõttu ei tohi piirdesse tekkida piirkondi, mis oleksid kahe aurutiheda kihi vahel ja kust niiskuse väljakuivamine oleks takistatud. Piiretes ei tohi luua ka tingimusi hallituse tekkeks. Hallituse tekkeks pole vaja, et niiskus kondenseeruks (suhteline niiskus on 100%), vaid hallitus võib tekkida ka >75%-se õhu suhtelise niiskuse juures, kui temperatuur on sobiv. Hallituse tekkeks on kõige kriitilisem periood sügis, niiskuse kondenseerumise jaoks talv.
Talvel difundeerub veeaur siseruumidest läbi piirde välja, kus õhu absoluutne niiskussisaldus on väiksem. Et vähendada niiskusvoogu läbi piirde ja parandada niiskusrezhiimi, peab piirde sisepind olema suurema aurutakistusega kui välispind . See on saavutatav soojustusest seespool paikneva ühtse õhu- ja aurutõkkega. Ainult siseviimistlusplaadi aurutakistusele ei või loota, sest see ei taga piirde õhutihedust ja veeaur liigub konstruktsioonis konvektsiooni teel. Õhu- ja aurutõkke võib viia ka 30–50 mm seina sisse, siis ei riku paigaldatavad installatsioonikaablid seda ära.
Ühtseks õhu- ja aurutõkkeks sobivad plastkiled, lamineeritud või bituumenpaberid. Aurutõke peab olema piisava aurutakistusega tagamaks liigniiskuse sattumist piirde sisse. Pabertoodete kasutamisel tuleb erilise tähelepanuga jälgida, et need paigalduse käigus ei rebeneks ja moodustaksid soojustuse sisepinnale tervikliku kihi, mis tagaks auru- ja õhutiheduse.