Friedebert Tuglas (1)

FRIEDEBERT TUGLAS
( 1886 -1917)
Friedebert Mihkelson sündis Tartumaal Ahja mõisas. Puussepast ise edutati varsti aidameheks ja karjaravitsejaks ning pere elas suhteliselt lahedais oludes. Ahja mõisa keskus jäi tulevase kirjaniku kasvukeskkonnaks tema üheksanda eluaastani ja andis hiljem ainet "Väikese Illimari" kirjutamiseks. Ahjalt siirdusid Mihkelsonid Kanepi kihelkonda ja seal Kirepi mõisa. Neidki paikkondi tuntakse oma loodusilu poolest.
Aastail 1897 -1900 õppis Friedebert Mihkelson Uderna ministeeriumikoolis. "Meeles tärganud mõttekujusid" sõnastamas, teisiti öeldes kirjanduslikke katseid tegemas mäletab ta end seestsaadik, kui oli kirjaoskuse kätte saanud. 1901. aastal asus ta ühes vanematega elama Tartu, õppima sealses linnakoolis ja end kultuuriellu sisse töötama. Juba samas aastanumbris tulid trükiristsed – jutustusega " Siil " "Lastelehes". Algas sõprus ja mõttekaaslus Gustav Suitsuga, hakkas kuju võtma Noor-Eesti tuumik .
Linnakool lõpetatud, asus F. Mihkelson Treffneri gümnaasiumi. Selle õppeasutuse õhkkond oli talle aga üsna vastumeelt. Saabus 1905. aasta oma vabadusideede ja tormilise rahvaliikumisega, koolitöö jäi sinnapaika, noor aatemees sukeldus ülepeakaela kirjandus- ja ühiskonnaellu. Käis kõnepidajana mööda Tartu-, Lääne- ja Harjumaad, pandi Toompea vanglasse. Sealt paari kuu pärast välja lastud , kadus maapakku.
Pagulusaastail 1906-1917 elas Tuglas põhiliselt Soomes – vaheldumisi Helsingis , sisemaal ja saartel. Ta veetis mitu talve Pariisis, peatus lühemat aega Münchenis ja Genfis . Rändas mööda Itaaliat , Hispaaniat, Skandinaaviat ja Belgiat, mõistagi minimaalse reisirahagam teinekord lausa nälga nähes. Nõnda võib öelda, et Tuglas viis nooreestlaste lipukirja saagem eurooplasteks ellu kõige otsesemas mõttes. Sisuliselt tähendab see, et Tuglas täitis kodumaast sunnitud eemaloleku aja Euroopa kunsti ja kultuuri intensiivse tundmaõppimisega. Temataolisele optilist tunnetustüüpi kirjanikule ongi tähtis võimalikult palju oma silmaga näha. Sealjuures vaadata mitte korraks pilku üle libistades, vaid süvenedes, detaile kui ka tervikut vaimusilma salvestades. Maalide ja skulptuuride, muuseumide ja ehituskinsti saavutuste kirjeldused võtavad enda allu sadu lehekülgi Tuglase reisiraamatutes.
Tuglase ristinimi pandi Võnnu kihelkonna kirikuraamatusse kirja kujul Wridebert. Oma varasemad tööd, sh esimesed raamatud "Hingemaa" (1906) ja "Kahekesi" (1908), avaldas ta Mihkelsoni nime all, mõne üksiku kooliaegse kirjatüki signeeris ta varjunimega Villem Tuglas. 1909. aastasr on Tuglas tema alaline kirjanikunimi ja 1923. aastast ühtlasi kodanikunimi.
Ent veel mitut teistki nime on Friedebert Tuglas kandnud. Maapao aastad elas ta üle eesti ja soome sõprade dokumentidega. Neid laenasid talle Villem Grünthal, Gustav Suits, Aleksander Netlief, Fredrik Alander ja Ilmari Aalto . Abiks olid maskeerimisvõtted, nagu valehabe ja lonkamine, aga ka – mida ta eraldi toonitab – hea õnn, päästev juhus.
Kirjanikuna meeldis talle müstifitseerida ja maske vahetada. Nii avaldas ta sugestiivse esseenovelli olematust kirjanikust Arthur Valdesest (1918). Mõtles välja Valdese kahetsusväärselt lühikeseks jäänud eluloo , andist talle nii oma sünnikuupäeva kuu ka esteetilised ideaalid, kirjeldas tema loomingu pähe viit omaenda poolelijäänud teost. Arthur Valdese müüt või müstifikatsioon meeldis väga Tuglase kolleegidele, nõnda et nad aretasid seda edasi küll Eestis, küll Soomes. Ja veel ühte nime on Tuglas kandnud. Kirjanduslik sõpruskond hüüdis teda pikka aega Felixiks, s.o tema romaani Felix Ormusson" autorilähedase kangelase eesnimi .
Tuglas oli Suitsu kõrval "Noor-Eesti" hing algusest lõpuni (1905-1915). Ta oli rühmituse väljapaistvaim proosaautor ja mõjukaim kriitik . Kuid juba sellal ilmnes ka , et ta on erakordselt sobiv kirjanduselu võtmeisikuks. Ta koostas, toimetas ja kirjastas rühmituse väljaandeid. Avastas, toetas ja publitseeris talente, nagu Juhan Liiv, Jaan Oks, Henrik Adamson ja Marie Heiberg, keda laiem üldsus ei tundnud või oli unustanud. Hoidis sidet kodumaal elavate või võõrsil rändavate kaasautoritega. See oli lõppematu hulk tööd. Aga Tuglas oli väsimatu ja ülimalt korrektne .
Naasnud 1917. aastal maapaost, asus Tuglas organiseerima "Siuru" rühmitust – tema algkavatus oli koondada kõik tegevkirjanikud -, toimetas "Siuru"albumeid, ajakirju " Odamees ", "Tarapita" ja "Ilo". Nende kõigi eluiga jäi (peamiselt rahaliste raskuste tõttu) lühikeseks. Eesti vabariigi algusaastail tegutses Tuglas kunstile senisest stabiilsemate tingimuste loomise nimel. Ta valiti 1922. aastal asutatud Eesti Kirjanikkude Liidu esimeheks. Tänu tema järelejätmatusele hakkas 1923. aastal ilmuma ajakiri"Looming", sealjuures riigieelarvest doteeritavana. Esimese toimetajana kujundas ta ka "Loomingu" profiili. Töömahukas oli Tuglase osa kapitaalsete teatmeteoste koostamisel. Eesti Kirjanduse Seltsi esimehena (1929-1940) koondas ta selle ümber haritlasi paljudelt eri aladelt . Ja nii edasi – pole suur liialdus öelda, et Tuglast läks vaja kõikjal, kus loodi eesti kirjanduskultuuri.
Erakordselt tugev ja pikaaegne oli Tuglase kui kirjanduse hindaja mõju. 1950. aastate algupoole stalinistlikus kultuurigenotsiidis eemaldati ta avalikust elust ja keelustati tema teosed, mis oli küll ränk ülekohus, ent pikendas lõppkokkuvõttes tema kontseptsioonide valitsusaega. Tuglase normid ja kriteeriumid olid mõistlikud, nende taastamisega võitis kirjanduselu palju. 1960. aastaist peale teisenes kirjandus radikaalselt ega mahtunud enam tema esteetika raamidesse. Mõistagi polnud Tuglase süü, et osa literaatidest neisse raamidesse tardus.
Soome jäi Tuglase n-ö teiseks kodumaaks ka pärast pagulust. Ta tutvustas ja tõlkis soome kirjandust. Tema eestindatud Aleksis Kivi " Seitse venda" on meie tõlkekunsti tippe . Tuglase "Lühikest eesti kirjanduslugu " kasutati aastaid Soome ülikoolides õpikuna. Kkaks Soome kirjandusorganisatsiooni valisid ta oma auliikmeks ja 1982. aastast tegutseb Helsingis eesti kultuuri huviliste soomlaste asutatud Friedebert Tuglase Selts.
Oma elu lõpukümnendil oli Tuglas kõigist kõige lugupeetum kirjanik, eesti kultuuri järjepidevuse elav sõmbol. Viimasel eluaastal asitas ta kirjanduspereemia, sealjuures eraisikuna, mis oli nõukogude süsteemis ennekuulmatu. Pärast surma nimetati see F. Tuglase novelliauhinnaks. Maja Tallinn-Nõmmel, kus ta elas 1944. aastani, toimib väärika ning armastatud kultuuriasutusena.
Tuglase loomingu koguaeg on (trükidebüüdist alates) 70 aastat. Loomingu all mõistis ta ise vaid ilukirjandust ja see moodustab tema avaldatust veerandi. Ta polnud Vilde või Tammsaare viljakusega spontaanne talent. Mitmeaastasi tühikuid Tuglase loomingus tingis muidugi ka tema kriitikameel, suur nõudlikkus nii teiste kui ka enda vastu. Kirjandusliku töö võimalusi on aga muidki. Kui ei õnnestunud luua novelle ja romaane, kirjutas Tuglas reisiraamatudi, memuaare, uuris kultuuriluguja tegi musttuhandet tööd kirjanduselu integreerijana, vanaduses viimistles oma teoseid uustrükkideks.
Kirjanikuna oli Tuglas ennekõige novellist. Kuid ta viljeles kõrgel kunstitasemel ka proosa pisižanre novelletti, marginaali, miniatuuri ja proosaluuletust.
Tuglase novellistika on voolulooliselt vaheldusrikas . Klassikalist " Hunti "(1903) eristab muust sajandialguse külaproosast groteskielement, mis jäi ka edaspidi Tuglasele iseloomulikuks. 1905. aasta revolutsioonilisest paatosest onn novelli "Hingemaa" mõru sotsiaalkriitilisus kui ka kõrgromantiline poeem "Meri". Viimane on läbi aegade kuulunud luule etlejate lemmikrepertuaari.
Noveliraamatutega "Kahekesi" (1908) ja "Õhtu taeas" (1913) ning romaaniga "Felix Ormusson" (1915) läbis Tuglas impressionismi järgu ühes selle kirjandusvoolule tunnusliku varjundirikka hingeelukujutlusega. Sümbolistlike müütnovellide kogus "Saatus" (1917) valitseb Esimese maailmasõja paine , samuti ekspressionistlikus kogus "Raskuse vaim" (1920). Neid kolme kirjandusvooli –impressionism, sümbolism ja ekspressionism – tähistab eesti kirjandusteaduses koodnimetus uusromantism. Novellikogu "Hingede rändamine" (1925), kus leidub muuhulgas ka vaimukas kaitsekõne saatanale, essenovell " Poeet ja idioot", lõpetas Tuglase uusromantilise loomingutsükli. Tema sel perioodil kirjutatud novelle on tõlgitud väga palju.
Tuglase poeetilise realismi periood algas romaaniga "Väike Illimar " (1937) ja jätkus Teise maailmasõja ajal lüürilise lühiproosa kogus "Unelmate maa", romaanikatkendis "Käsu Hansu noorus", novellis "Viimne tervitus ", novelletis "Keiserlik kokk " jt.
Kirjaniku ainukesed romaanid "Felix Ormusson" ja "Väike Illimar" on loodud niisiis paarikümneaastase ajavahega ja teine teisel meetodil. Mis neid ühendab, on autorilähedane kangelane. Nimitegelased peegeldavad kaht järku autori enese isikuloos, mõistagi üldinimlikult tähendusrikkaid järke. Illimar avastab maailma n-ö puhta lehena, lapsesilmadega. Selle protsessi vahendamiseks on omal kohal naivistlik kujutusviis. Felix Ormusson jõuab läbi halenaljaka sündmustejada tõdemuseni, et tema maailmapilt ei vasta päriselt tegelikkusele.
Tuglas on kirjutanud tuhandeid lehekülgi kriitikat. esseistikat, kirjandus-ja kultuuriloolisi töid, sh monograafiaid "Juhan Liiv" ja "Eesti Kirjameeste Selts", uurimused Kalevipojast ja esimesest venestamisajast. Kriitiliste analüüside võtmesõnad on stiil ja esteetiline väärtuslikkus. Maailmakirjanikke portreteerides huvitus Tuglas rohkem eluloost ja isiksusest kui teostest. Eesti kirjanike seas on ta ainulaadne selle poolest, et jäädvustas süstemaatiliselt omaenese loomingulugu. Tema teoste sünnilood on avaldatud mosaiikraamatus " Rahutu rada".
Reisikirjeldustes seal Tuglas esialalde kunsti, eriti maali ja arhitektuuri, aga ka külastatava maa eksootika (" Teekond Hispaania ", "Teekond Põhja-Aafrika"). "Ühe Norra reisi korronika" (1939) pälvib eraldi tähelepanu vanamolekiseks stiliseeritud keelepruugiga. Ka on see "Väikese Illimari" kõrval neid harvu Tuglase teoseid, kus antud sõnaõigust huumorile. Pariisi memuaarid kirjeldavad sajandialguse eesti noore kunstirahva sealset eluolu ja Pariisi ennasr kui maailma kunstimetropoli oma hiilgeajastul Kõik piirižanrilised teosed on Tuglas kirjutanud niisama valitud stiilis nagu novellidki. Tema ja Johannes Semper rajasid eesti kunstipärase reisikirjelduse.
Dekoratiivsetest loodusmotiividest kubiseb kogu Tuglase ilukirjanduslik proosa ja neid jätkub külluses ka reisikirjeldustesse. Tuglase stiliseeritud ideaalmaastikud ei tarvitse köita seda lugejat, kelle suhe loodusega on vahetu. Siiski tuleb au anda tema oskusele tuua sõnadega maalimise teel esile teatud paiga eripära.
Tuglas on ka leidlik kujutlusmaastike looja. Näiteks superfantastiline mets hiiglaste saarte novellist "Maailma lõpus" on modelleeritud kapsa järgi. Kirjanik muutis parasvöötmes üldtuntud peakapsa tundmatuks eksootiliseks puuks kahe võttega: suurendas seda umber 20 korda ja irjeldas siis selle "puu" otsa roniva tavalist kasvu inimese vaatepunktist.
Sünniaeg määras Tuglase kuuluvuse generatsiooni , kelle elu jooksul toimus mitu ühiskondlikku murrangut: reolutsioonid, maailmasõjad ja Vabadussõda, riigipöörded ja okupatsioonid. Nendega kaasnes kord rohkem, kord vähem vägivalda ja verevalamisi. Tuglas koges isiklikult, mida tähendab olla vang ja tagaaetu. Maapaoga, kui arendav see ka polnud vaimses mõttes, kaasnesid teiselt poolt võõrsil elamise pinged ja ängistused. Oma kuutteist ohtlikku pagulusaegset Tartus-käiku ei võtnud Tuglas ju mitte ainult riskitarbest. Kord Itaalia-reisil elas ta mitu päeva näljas – kogemus, milleta poleks ehk novelli "Vabadus ja surm". Seesugusel taustal kujunenud elutunnetus kandub paratamatult tema loomingusse. Tuglase novellistikas on palju õuduselamusi ja võikaid juhtumeid, katastroofitunnet ja katastroofe endid. Loetlegem:
- "Hingemaa" lõppeb karistussalkade terroroga
- "Inimesesööjad" – mänguhoos lapsed leiavad poonu
- "Vabadus ja surm" – põgenenud vang sureb hetk pärast seda, kui on üleinimliku pingutusega jõudnud vabadusse
- Inimese vari", uurijate hinnanhul Tuglas kõige traagilisem novell. Poega sõjast koju ooava ema juurde saabub moondunud välimusega, raskesti haavatud ja psüühiliselt väärdunud mees. Ema peab teda oma pojaks, hoolitseb ja ravib, mees sureb. Ema meeletud kannatused kulmineeruvad teadasaamises, et see oli ta poja tapja.
- Õhk täis kirge" – küünilise leitnand Lorensi verdtarretav võitlus sotsiaalset kättemaksu üritavate öendavate peadega
- Unelmate maa" – 1941. aastas suve katastroofitndest läbiimbunud sõjapao-päevik
- "Ühe elu mõistatus" – juhuste traagilises kokkusattumises tapab inimene selle ainsa teise, kes on tema vastu hea olnud
Tuglase novellistika teine tähtis temaatiline ring onohjeldamatu lõbujanu, paheline priiskav nauding –sõdade ja ohustatud eksistentsi kaasnähtus. Esimese maailmasõja ajal loodud novellides põimub see teema tapmiste ja katastroofide teemaga.
"Maailma lõpus". Noor meremees satub hiiglasneiu armukesena üleinimlike naudingute pöörisesse ja tapab kindlast hukust pääsemiseks oma täitmatu partneri.
"Popi ja Huhuu ". Taksikoer Popi ja ahv Huhuu on jäänud hea Isanda kodunt lahkumise järel omapead . Lihtsustatult öeldes on tedemist sadisti ja masohhisti suhtega. Huhuu terroriseerib Popit. Ahvib ehk matkib inimest. Põhiliselt siiski lõhub, raiskab ja reostab. Eriti eemaletõukavad on tema söömiskombed. Novelli teises pooles saab Huhuust ohjeldamatu alkohoolik . Joonud tühjaks kõik ankrud ,leiab ta kinnikeevitatud metallkasti ning asub tegutsema ilmses usus, et kastis on viin .
"Taevased ratsanikud ". Vana türklane teenib raha tänavatel ahvi tantsitamisega. Vilepuhujaks on alaarenenud poiss nimega Bova . Ühel ööhakul kägistab näljane Bova magava türklase, võtab tema raha, sööb arutult ja proovib ära ka teised üldtuntud naudingud .Hommikuks on raha otsas. Bova tuleb tagasi ja vajub unne. Ahv, jäljendades süüdimatult poisi tegu, tapab nüüd omakorda tema. Novelli kompositsiooni peetakse matemaatiliselt täiuslikuks.
Hoolimatu naudiskleja klammerdub hetkesse. See on mentaliteet , millel puudub tulevikumõõde. Pimesi tegutsedes lõpetatakse katastroofiga. Kahtlemata sobib ahv hästi inimese asemele või kõrvale seda eluhoiakut esindama, loomtegelaste käitumine novellides "Popi ja Huhuu" ja "Taevased ratsanikud" kujutab endast inimtegevuse analoogi . Ahv ja Bova on nagu kaksikvennad . Tuglase-taolisele kirjanikule osutub groteskselt inimesega sarnanev ahv pealegi tänuväärseks modelliks. Tähendus ei puudu ka seigal, et ahv on olnud eesti keeles ammmustest aegadest sõimu- ja halvustussõna.
"Kuldne rõngas". Jürgens on tulnud kunagisse kodulinna ema matustele. Ta on siit paarkümmend aastat ära olnud. Leiab küll kõik olevat endistviisi, aga ei tunne end mitte millegagi seotuna. Eii kodu, aadete ega rahvusega. Apteeker Jürgens elab pealinnas ja tema hallis elus on avanemas väljavaade abielluda leivaisa tütrega. (edasi majamüük ja surmakuulutus)
Tuglase lemmikvõtteid on tõelust ja unenäolikkust. (Unenägu on ju omaviisi tõeline.) Muigugi võib " Kuldse rõnga" süžeed võtta ka kui tegelase teadvuses toimunut – kui Jürgensi eneseanalüüsi kujundilises vormis.
Teise maailmasõja ajal kirjutas Tuglas kaks sisult ja vormilt lähedast teost. Üks on mineviku-, teine tulevikuvisioon. "Käsu Hansu noorus" : Põhjasõda on laastanud Eesti maa ja hävitanud rahvast piirini , kus selle eksistents võib lakata. "Viimane tervitus" : neljas maailmasõda on teinud lõpu Euroopa kultuurile ja tsivilisatsioonile, Käsu Hans oma tuntud kaebelauluga on reaalne ajalooline isik. Ei temal ega " Viimse tervituse" ulmelisel üksiklasel ole enam midagi kaotada ega võita. Ka mitte kellegagi rääkida, sest ümber on tühjus. Need on katastroofi läbiteinud inimeste üksikkõned. Tonaalsus on samane – stoiline rahu, mis saabub pärast meeleheidet.
Esteet, literaat ja poliitiline pagulane Felix Ormusson on saabunud inkognito (tundmatuna, võõra nime all) Pariisist ja puhkab arstist sõbra idüllilises suvekodus Lõuna-Eestis. Ilutseb looduse keskel, mängib mõttekujutlustega, kuulab taluhääli, jälgib kaassuvitajaid ja kirjutab kõik üles oma päevikusse, mis ongi romaan – minavormis päevikromaan. Kaassuvitajateks on sõber Johannese naine Jelen ja selle noorem õde Marion .Ilus Helena asub aega viivitamata kupeldama Ormussoni Marionile austajaks ja selle kattevarjus endale armukeseks.Ormusson on romaani esimeses pooles Helenest sisse võetud ega näe tema kavalat plaani mitte kohe läbi. Intellektuaalne Marion tunneb ilmselt aukartust külalise poeedi- ja maailmaparandaja -nimbuse ees. Ent see hajub varsti.
Kolme tegelase suhete pöördepunktiks on stseen Liisa Savioja kirjaga. Liisa on Marioni kooliõde ja Ormussoni äsjane kaasrevolutsionäär. Teel postkontorist koju targutab Ormusson iseendaks jäämise tähtsuse üle. Liisat on korduvalt välja saadetud , ta on ära põgenenud ja nüüd jälle Siberis , temalt lõikab kaasvestleja ilukõne peene pilkega läbi. See tuleb Ormussonile ootamatult. Ta on seni Marioni ilmetuks pidanud ja vaikselt haletsenud. Nüüd armub ta neiusse ülepeakaela, saab Helena vihaaluseks ja Marionilt korvi. Liedes end naeruväärsest seisukorrast, lahkub Ormusson hädavalega, nagu ootaks teda keegi "prantsuse daam".
Päevikromaan laseb autoril panna hinnangute eest vastutama minategelase, kelleks on antud juhul nn autorilähedane tegelane. Felix Ormusson on mõneski mõttes Tuglase kui kirjaniku kriitiline enesepeegeldus . Tuglas tundis vajadust teha lõpparve oma kunstikäsitluse selle järguga, mil ta oli ilu jahtides vaadanud muudele väärtustele üleolevalt. Romaani lugedes märkame, et Ormussoni suhe loodusega, naistega , iseendaga ei ole vahetu. Ta vaatleb kõike peenutseva esteedipilguga. Alles lõpukrahh avab ta silmad sellise suhestamisviisi jõuetusele.