Poppi ja Huhuu - Tuglas (0)

Friedebert Tuglas
1886 – 1971
Tähtsamad eluaastad :

• Tuglas oli Suitsu kõrval kirjandusliku rühmituse “Noor-Eesti” hing algusest lõppuni,
  
• Ta koostas, toimetas ja kirjutas rühmituse väljaandeid,
  
• Ta oli kirjanduselus väga aktiivne,
  
• Ta toimetas kirjanduslikke ajakirju “ Odamees ”, “Ilo” ja “ Tarapita ”.
  
• 1923.a asutas kirjandusliku ajakirja “Looming” ja toimetas seda aastani 1926. Ajakirjas ilmus ilukirjandust ja kriitikat. Sellisena ilmub ajakiri tänapäevani.
  
• T kirjutas mitmeid uurimusi eesti kirjandusest ja kaks Juhan Liivi monograafiat, tänu millele Liiv sai üldsusele tuntuks .
  
• T avastas, toetas ja populariseeris talente nagu Jaan Oks, Kr.J. Peterson jt.
  
• Ta oli üks mõjukamatest kriitikutest.
  
• T oli Eesti Kirjanike Liidu asutajaid 1922.aastal. Teda valiti korduvalt liidu esimeheks (11 korda).
  
• Aastail 1927-40 oli Eesti kirjanduse Seltsi esimees
  
• Ta tõlkis eesti keelde Aleksis Kivi “ Seitse venda” ja teisi teoseid
  
• 1944.aastast elas Tallinnas, kus tegeles peamiselt senise loomingu redigeerimisega ja väärtusliku arhiivi korrastamisega.
  
• 1970.aastal asutas Kirjanike Liidu poolt väljaantava iga-aastase novelliauhinna, 1971.aastast on see Fr.Tuglase novelliauhind.
  
• 1982.aastast tegutseb Soomes soomlaste asutatud Tuglase Selts.
  

Pärast Stalini surma 1952.a taastati Tuglase õigused ja ta muutus jälle austatud kirjanikuks. Anti välja tema kogutud teosed. Tänapäeval on Tuglas muutunud klassikuks, keda kõik teavad, aga vähesed loevad.
LOOMING:
Realistlikud teosed
1901.a ilmus jutustus “ Siil ” ja “Lastelehes”. Romaanist “Õnne kaalud” ilmus ainult üks peatükk. 1903.a ilmus “Hunt”, groteskne novell külaelust. 1905.a trükiti novell “Hingemaa”, sotsiaalkriitiline teos vaese mehe elust, kes tahab maad, kuid lootust on saada vaid oma hauaplats. 1908. a ilmub romantiline poeem “Meri”, mis väljendab 1905.a revolutsiooni meeleolusid ja on kirjutanud Toompea vanglas . 1913.a ilmub novellikogi “ Liivakell ”
Uusromantilised teosed
Tuglase kiire areng algas 1905.a, mil realismi kõrvale ilmus uusromantiline laad . 1908.a ilmus novellikogu “Kahekesi”, mille tähtsamad novellid on “Suveöö armastus” ja “Toome helbed”, kus impressionistlikus laadis räägitakse tütarlapse elamustest. Novell “Jumala saar” on kunstiuuenduslik. Elu on vangistus , inimene võitleb erinevate jõududega, võitlus on hes ja kurja vahel. Siin on kolm tegelast: vanu jumalaid kummardav Esä, tema lapselaps Margus, kes on traagiline kuju ning Marguse armastate Maie, kes juhuslikult sattub ohvrisurma. Tegelastest võimsam on maastik . Põlistammedega Jumala saar asub soo keskel. Kõik pildid on unenäolised, sisemonoloogid ja dialoogid katkendlikud. 1913.a ilmus novellikogu “Õhtu taevas”. Seal ilmusid eelmise kogu parimad novellid ja uued impressionistlikud tööd. 1914-1925 on kirjaniku loomingu kõrgaeg. Siis ilmus romaan “Felix Ormusson”, mis oli kirjutatud vastukaaluks realistlikule romaanile. See on eesti kirjanduses esimene päevikromaan ja ehe impressionistlik teos. Romaan on lüüriline: olulised pole sündmused, vaid tegelaste tunde- ja mõttemaailm. Teategelane Felix on tüüpiline nooreestilik esteet , kellesse autor suhtub irooniaga. Felix saabub Pariisist võõra nime all. Ta on esteet, kirjanik ja poliitiline pagulane. Ta puhkab suvekodus Lõuna-Eestis. Seal on ka teisi suvitajaid. Felix jälgib neid ja kirjutab kõik üles oma päevikusse, mis ongi romaan – minavormis päevikromaan. Tegelasteks on veel sõbra naine Helene ning selle noorem õde Marion . Helene kiindub Felixi, aga katteks hakkab oma õde kirjanikule kupeldama. Juttu tuleb revolutsionäärist Liisast, kes on Siberisse saadetud . Marion kaitseb Liisat ja teeb Feliksile märkuse. Feleks armub Marionisse, saab aga korvi. Felix lahkub , läheb Pariisi tagasi. Felix on kirjaniku kriitiline enesepeegeldus.
Järgnevad Tuglase tähtsamad novellikogud:
1917.a ilmub novellikogu “Saatus”, kus räägitakse inimese sisemaailmast. Novellikogu sisaldab Esimese maailmasõja ajal loodud novelle . !!! Näiteks novellis “Popi ja Huhuu ” väljendab koer Popi inimese orjameelsust, ahv Huhuu aga ebainimlikkust. See on lugu taksikoer Popist ja ahv Huhuust, sek on jäänud inimtühja majja. Nende peremees Isand lahkus ühel hommikul ja ei tulnud enam tagasi. Ahv ja koer jäävad kahekesi. Kirjanik avab kahe looma hingeelu ja käitumise erinevused. Popi ootab Isandat, kuid Isand ei tulnud tagasi. Aegamööda tuhmuvad koera mälus mälestused heast Isandast ja Popi hakkab üha enam ahvi mõju alla sattuma. Samal ajal ta kardab ja vihkab ahvi. Popi on Huhuust intelligentsem, kuid tal puudub iseseisvus. Kui Huhuu raputas puuri ja puuri uks avanes, siis pani ahv peremehe riided selga . Ta matkib peremeest ka käitumises. Peale selle ahv lõhub, raiskab, reostab. Huhuu on Popi vastandiks . Ta on edev, tige , egoistlik, kuid käitumises iseseisev. Väliselt ta matkib peremees, kuid tema käitumist juhivad madalad instinktid, ahnus ja naudinguiha. Novelli teises pooles saab ahvist ohjeldamatu alkohoolik . Joonud tühjaks kõik ankrud, leiab ahv kinnikeevitatud metallkasti ning tahab selle lahti võtta. Ahv usub, et kastis on viin . Ta tõstis kasti üles ja viskas vastu põrandat. Kuuldus hirmus plahvatus ja leek tõusis laeni . Huhuu lendas vastu üht ja Popi vastu teist seina. Nõnda lõpeb lugu sadisti ja masohhisti suhetest. Popi oli liiga vana, et ahvile vastu hakata. Pealegi oli ta harjunud kedagi austama ja kartma . Nii ta alluski sadistile ilma mõtlemata, ilma vastuhakuta. Tähtsaks teguriks oli ka see, et vahel käis ahv väljas ja tõi süüa, mõnikord isegi liha. Tuglas räägib ka alistuvast orjameelsusest, mis tuleneb nii kristlusest kui rahva ajaloolisest põlvilisurumisest, aga võib-olla tuleneb ka inimloomusest .
1920. a ilmub novellikogu «Hingede rändamine », mis on viimane kogu uusromantilisest tsüklist. Siin võib leida ka idamaise usufilosoofia mõju, näiteks uuestisünni teema. Samas on selle kogu novellid pessimistlikud. Need omadused avaldusid juba avanovellis « Androgüüni päev », mis äratas tähelepanu oma mängulisusega. Peategelane on meesnaine.
Kõrgperioodi novelle ühendab traagilise inimelu ja mõistetamatu saatuse kujund. Antakse erinevaid kujutluspilte, mis vihjavad sellele saatusele . Inimene põgeneb, kuid tõelist vabadust ei saavuta. Ta tapab oma inimliku hinge, põgenedes teise inimese ning lõpuks sureb ise füüsiliselt. On kujutatud ka võitlust loodusjõudude ja hiiglaslike olenditega. Näiteks novellis « Maailma lõpus ».
Mõjuv saatuse kujund on novellis « Taevased ratsanikud  ». Kodutu poisike Bova on rändartisti teenistuses. Ta ei oska oma peremehe keelt. Ta ei oska ühtegi keelt korralikult. Pimeduses ja tummas mõistmatuses astub ta oma peremehe järel ja näeb ainult ees mineva peremehe selga. Novellis kirjeldatakse poisi tundmus - ja nägemuspilte. Bova ja Popi unenäopilt on sarnane. Ka edasi antav mõte on sarnane. Novell jutustab, kuidas vana türklane teenib raha ahvi tantsimisega tänaval. Ühel ööl kägistab näljane poiss türklase, võtab tema raha ja lõbutseb. Hommikuks on raha läbi. Bova jääb magama. Ahv matkib poissi ja tapab teda. Pimesi tegutsemine lõpeb katastroofiga. Loomtegelasi kasutab Tuglas tihti.
Üheks kujundiks on jooks särava ja kuldse rõnga järele novellis «  Kuldne rõngas ». Jürgens on tulnud kodulinna ema matustele. Ta on paarkümmend aastat ära olnud, ilmselt Petrograadis. Seal tal on võimalus abielluda oma peremehe tütrega. Jürgents ei armasta tüdrukut, kuid abielluda oleks kasulik. Kodulinnas on vaja ema maja maha müüa. Jürgents käib ruumid läbi. Keerab lastetoa ukse lahti ja.... siseneb lapsepõlve. Ta mängib õega päikesepaistelisel päeval aias. Siis nad näevad veerevat ratast. Lapsed jooksevad rattale järele. Lapsed jooksevad järele ja tallavad maha kõik, mis tee peale ette jääb. Järsku heli kaob. Jürgents on jälle koduaias ja olevikus. Ta tahab lastetuppa minna, aga ei saa. Uks ei tule lahti. Ta hakkab tapeeti maha kiskuma ja näeb tapeedi all ühes vanas ajalehes oma nekroloogi, kus on kirjutatud, et ta oli elanud ainult iseenesele mõeldes ja olnud surnud kõigele loovale. Jürgents läheb linnast välja ja upub turbahauda, nagu nekroloogis oli kirjutatud. Tõelus ja unenäolikkus on läbi põimunud. Unenägu ongi omamoodi tõde.
Tuglas võtab oma teoste kangelaseks halva moraaliga inimese. Ta näitab äärmuslikke hingeseisundeid erinevaid elumõistmisi. Igas inimese on midagi, mis äratab kaastunnet .
Tegelaste tundeid ja mõtteid ei anna kirjanik edasi otse. Need on situatsioonides , ümbruses või liikumises. Olilune on fantastilise ja olustikulise momendi põimumine. Kirjaniku sümbolistlikud teosed toetuvad ühelt poolt müüdile ja fantaasiale, teiselt poolt aga realistlikule igapäevaelule. Olukorrad ebareaalsed (« Vabadus ja surm », « Inimese vari », « Taevased ratsanikud » jt)
Tuglase elu jooksul toimus mitu ühiskondlikku murrangut. Tuglase novellides on palju õuduselamusi, katastroofe ja võikaid juhtumeid. Näiteks « Hingemaa » lõpeb karistussalkade terroriga, « Vabadus ja surm » vangi surmaga pärast seda, kui ta on vabadusse jõudnud, « Inimese vari » räägib sellest, kuidas ema ootab poega sõjast koju. Tuleb moondunud välimusega ja psüühiliselt haige mees. Ema arvab , et see on tema poeg ja ravib teda, kuid mees sureb. Siis saab ema teada, et see mees oli tema poja tapja .
Teine tähtis temaatiline ring on ohjeldamatu lõbujanu, priiskav nauding . Novellis “Maailma lõpus” satub noor meremees hiiglasneiu armukeseks. Et hukust pääseda tapab mees oma partneri.
Pärast nimetatud novellikogude ilmumist on loomingus kümneaastane vahe. 30-ndate aastate keskel kirjutab Tuglas novelle, marginaale ja romaani “Väike Illimar ”, mis kuulub juba poeetilise realismi perioodi. See jätkub Teise maailmasõja ajal lüürilise lühiproosa koguga “Unelmate maa”.
Uusrealism
Tuglas on kirjutanud tuhandeid lehekülgi kriitikat, esseesid, portreteerinud maailmakirjanikke nagu Ibsen, Shakespeare , Aleksis Kivi jt. Ta on kirjutanud ka reisikirju. Temalt ilmusid “Teekond Hispaania ”, “Teekond Põhja-Aafrika”, “Ühe Norra reisi kroonika” jms. Ta hakkas kirjutama marginaale. Marginaalid on tabavas sõnastuses mõtisklused mitmesuguste elunähtuste kohta: looduse, kunstiküsimuste või päevasündmuste kohta. Viimane marginaalide kogumik ilmus 1966.a kirjaniku 80-ndaks jubeliiks. Näiteks marginaal “Kolgata teel” või “Kätkilaul”. 1937.a ilmunud romaanis “Väike Illimar” on peategelaseks poiss, kelle prototüübiks peetakse autorit ennast. See raamat põhineb kirjaniku mälestustele Ahja mõisast ja on vastandiks eelnevatele teostele oma positiivsusega. Mõisa elu-olu antakse kõrvaltvaataja pilgu läbi, kuid hinnangu annab viieaastane poiss. Veel võik mainida memuaare “Pagulasaastad”, kus kirjeldatakse eesti noore kunstirahva elu Pariisis.