Friedebert Tuglas (1)

Friedebet Tuglas
1886 Tartumaa – 1971 Tallinn
Kodanikunimi kuni 1923.aastani oli Mihkelson , sündis Ahja mõisas.
Pärast algõpetust Maaritsa ja Uderna koolis asus Tuglas 1901. aastal õppima Tartu linnakooli. Tekkisid sidemed koolinoorte vaimselt erksama osaga. Tuglas tegutses salajastes õpilasringides, võttis osa Noor-Eesti rühma kujundemisest. 1904 . aastal jätkas Tuglas õpinguid Treffneri gümnaasiumis, kuid kool jäi pooleli . Revolutsiooniline 1905. aasta haaras kaasa ning sotsiaaldemokraatliku partei salajase tegevusega ühinenud Tuglas levitas lendlehti ja käis kõnepidajana mööda Eestit. Ta arreteeriti ja ta pidi istuma 2 kuud Toompea vanglas .
Pärast vabanemist läks kirjanik maapakku, sest revolutsioonilise tegevuse eest ähvardasid teda veel märksa tõsisemad karistused. Tuglas elas paguluses peaaegu 11 aastat. Põhliseks asukohaks oli Soome. Retki tegi ka lääne poole: Pariisi, Saksamaale, Šveitsi, belgiasse, Itaaliassse, Hispaaniasse. Täiendas oma keelteoskust, õppis tundma Euroopa kultuuri, pühendades suurt tähelepanu kujutavale kunstile.
Pidevas vahistamisohus elades , pidi ta end varjama. Kasutas erinevaid nimesid ning dokumente, esinedes vaheldumisi kui Villem Grünthal, Gustav Suits, soomlastest tuttavad Ilmari Aalto, Fredrik Alander jt. Sageli pidi ta end maskeerima.
Pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni võis Tuglas lõpuks avalikult kodumaale naasta. Temast kujunes pea kohe kirjanduselu eestvedaja . Tuglase kaalukal toetusel sündisid Siuri ja Tarapita rühmitus, oli Eesti Kirjanikkude Liidu rajamise ja ajakirja Looming väljaandmise algataja , paljude seltside ja organisatsioonide juhtliige.
Nõukogude okupatsioon tõrjus 1940.aastate lõpul Tuglase avalikust elust ning keelustas tema loomingu. Pärast Stalini surma 1950ndate teisel poolel leebunud poliitilises õhkkonnas sai Tuglase looming siiski tagasi oma koha eesti kirjanduses.
1982. aastast peale tegutseb Soomes Friedebert Tuglase Selts, mis koondab eesti kultuurist huvitatud soomlasi . 1944. aastast kuni surmani eslas Tuglas Tallinnas Nõmmel ning tema elupaigas, varem Marie Underile kuulunud majas , asub praegu Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Tuglase asutatud kirjanduspreemiat- Tuglase novelliauhinda- antakse välja iga aasta parima novelli eest.
Loomingust
Friedebert Tuglas on XX sajandi esimese poole eesti kirjanduse suurmees. Tal oli keskne koht sajandi alguse kirjanduselus ja kirjanduslike rühmituste tegevuses. Eesti Vabariigi sünd ja iseseisvusaastad tõid Tuglases veelgi tugevamini esile kirjanduselu organisaatori: Eesti Kirjanikkude Liidu loomine ja Eesti Kirjanduse Seltsi juhtimine; mitme kirjandusajakirja "Ilo", " Odamees ", "Tarapita", "Looming", "Eesti Entsüklopeedia" ja "Eesti biograafilise leksikoni" toimetamine.
Tuglas tuli kirjandusse realistlike jutustuste ja novellidega " Siil ", "Hunt", " Hingemaa " ning revolutsiooniromantiliste luuletuste ja proosapaladega poeem "Meri" ja "Kätki laul".
Sama tulemuslik on olnud Tuglase töö kirjaniku, kriitiku ja teadlasena. Ta arendas välja eripärase uusromantilise novelli, viis eesti kirjanduses uuele tasemele reisikirja " Teekond Hispaania ", 1918; "Teekond Põhja-Aafrika" I–II, 1928–1930; "Ühe Norra reisi kroonika", 1939 ning tõi uut romaanižanri arengusse "Felix Ormusson", 1915; "Väike Illimar ", 1937.
Tuglase nimega on seotud eesti kirjanduskriitika sisu ja vormi uuenemine ( esseed Tammsaarest, Metsanurgast; marginaalia) ning süvauurimusliku kirjandusteaduse arenemine (monograafiad "Ado Grenzsteini lahkumine ", 1926; "Juhan Liiv", 1927 ja "Eesti Kirjameeste Selts", 1932).
Kirjanik alustas naturalistlike ja realistlike külaeluaineliste ja revolutsiooniteemast kantud töödega ning suundus seejärel uusromantismi väljendusvõimaluste juurde, mis eeldab reaalse ja kujutusliku ühendamist. Uusromantismi tulek Tuglase loomingusse muutis ta teoste esituslaadi tunderõhuliseks. Üha rohkem keskendus ta tegelaste hingeelu jälgimisele ja eritlemisele. Taotluseks sai teostuse täiuslikkus: novellide sõnastus lähenes sageli luulekeelele, sisu iseloomustas detailirikkus, ülesehitust väljapeetus, tegelasi keerukas hingeelu. Ta seadis endale eesmärgi luua müüte:
Tuglase novelliloomingu kandvama osa moodustavad viis novellikogu : "Liivakell" (1913), "Õhtu taevas" (1913), "Saatus" (1917), "Raskuse vaim" (1920) ja "Hingede rändamine" (1925).
Millised on Tuglase novellistika põhiteemad?
Realistlikus jutustuses "Hingemaa" kujutab ta vaese kantniku viletsust ja igatsust oma maalapikese järele, seostatuna seda 1905. aasta revolutsioonisündmustega.
Esimeses uusromantilis-sümbolistlikus novellis "Jumala saar" käsitleb ta revolutsiooniideid maausu kaudu. Teos koosneb müstilistest meeleolu- ja nägemuspiltidest, mis osutavad sellele, et maailma ja inimsaatusi juhivad mingid tundmatud jõud.
Impressionistlikes novellides "Suveöö armastus" ja "Toome helbed " pöördub kirjanik armastusteema poole. Neist esimene on lugu sulase ja teenijatüdruku armastusest, kus puhas tunne jääb võidutsema naudinguiha üle. "Toome helbed" keskendub tütarlapse hingeelule. Selles jälgitakse, kuidas toomingate õiesajus nukkudega mängiv Leeni avastab enda jaoks armastuse – temas ärkab naine, ema.
Tuglase novellistika kulmineerub koguga "Saatus", mis sisaldab fantastilis-sümbolistlikke novelle. Neid kõiki läbib painajalik saatuslikkuse motiiv , mis saadab tegelasi eluteel ja mille vastu nad on võimetud.
Nii on näiteks novelli "Popi ja Huhuu " peategelasteks koer ja ahv, kes sümboliseerivad inimloomuse kaht poolust: Popi arukust, truudust, tundelisust; Huhuu aga tigedust, toorust ja kergemeelsust. Kirjanikku huvitab vaimu ja võimu võitlus inimeses ja inimeste vahel. Kui kodust (maailmast) lahkub mõistus ( Isand ), siis jääb puhkevas võitluses peale võim oma rumaluses ja jõhkruses (Huhuu) ning kõiki ootab katastroof. Selle novelliga osutab kirjanik, et inimeste saatus on maailmas (ühiskonnas) sageli vastandjõudude mängukanniks.
Tuglase viimastes novellikogudes kohtame kõrvuti sümbolismiga ka realistlikke aineid. Nii räägib novell "Inimese vari" emast, kes ootab oma poega maailmasõjast koju. Mareti emaarmastus on piiritu : enesele teadmata on ta ravinud haavatud poja asemel tema mõrtsukat.
Hilisnovellis "Viimne tervitus" arendab kirjanik edasi sõjateemat. Novell kujutab elu pärast III maailmasõda. Kirjanik mõtiskleb inimese ja tema saatuse üle ning tõdeb, et inimese elu on igavene võitlus lootuse ja lootusetuse vahel.
Tuglas kujunes juba oma eluajal eesti kirjanduse ja kultuuri võrdkujuks, sümboliseerides selle vaimu ja püsivust heitlike aegade kiuste.